Thursday, December 29, 2022
Saturday, November 19, 2022
Friday, November 11, 2022
Tuesday, November 8, 2022
Saturday, October 29, 2022
Sul juustes leht
ja põdrakärbsed peas
Sind Sammalhabemeks
ju oma tütar peab
Sa kondad mööda soid…
ja metsi, rabasid…
naudid tähistaevaöid
ulmelisi, vabasid
Tuul puhub sinust läbi
ahmid tema hingust
Sa ei tunne enam häbi
paitad hellalt oma rindu
Sust huumab elulõhn
su puusad tulised
Ei ole kaugelt kõhn
energia suriseb
Sa tantsid mööda palu
kivi õnnistad, ka käbi
Oled rõõm, mitte valu
Oled taevaline vägi
Armud kõigesse, mis on
muundad tunde luuleks
vahest maaliks, vahest lauluks
vahest tühjaks tuuleks
Elad omas tões…
miski muu ei loe…
Ujud porgandpaljalt jões
kui kala kõrval koeb
Sa pole enam laps
nüüd joovastuses naine
ka veidi Peeter Paan
ja pisut ebamaine
Kristel Põld
Foto: Pixabay
Friday, October 21, 2022
Monday, October 17, 2022
Tuesday, October 11, 2022
Thursday, October 6, 2022
Sügisese Tallinna vanalinna munakivitee viib suvalise kangialuse alt võluhoovi
millest õhkub kuuma kakaod ja šokolaaditrühvleid
Chocolaterie de Pierre on tänavalt möödujale
silmaga vaevu märgatav
Kas see on üks neist maagilistest paikadest,
mis ise otsustab, kes külla tuleb
Võluhoov on ümbritsetud muinasjutuliste päkapikumajadega
minevikust
Tundub, nagu oleks sattunud saja aasta tagusesse
Pariisi
Kivisesse külma hoovi toovad soojust hubased
kangad, laternad, rahustav muusika
Külastajate pilkudes on äratundmine, et koos
on jõutud erilisse miljöösse
Käpikutes käed ümber sooja tassi, jälgin
ümbrust
Hoovi astub villases palitus mees, käes
tšellokast
”Palun mängi midagi,” mõtlen endamisi
Ümara laua taga kõigutab end toolil raamatulugeja
Kuueliikmeline seltkond on rõõmsas aruteluhoos,
kõlab lõkerdavat naeru
Laua kohal hõljub metsviinapuu, mille okstel
suhtlevad aktiivselt varblased ja rasvatihased
lootes saada palukesi
Taldrikusse kukub lindude rabistamise
tulemusena suurepärase garneeringuna roheline leht
Mind vaatleb äraootavalt külaline, kes on
märganud mu salajast agendat lindude söötmise osas
Kõik õpetused välikohvikutes lindude
mittesöötmise kohta on pühitud sügisese tuuleiiliga üle korstende
Peopesa ulatub salamisi kehast eemale –
juba sööbki varblane peopesalt
Muigan mõttes vanasõna peale: ”Parem
varblane peos, kui tuvi katusel”
Kristel Põld
Foto: internetist (Mari-Liis Suvi)
Tuesday, October 4, 2022
Hingeloom rääkis mulle
et kui ulud nagu hunt põhjala rabatuultes
hingates aeglaselt, sügavalt sisse
koon ja rindkere sirutumas taevavõlvi suunas
ühendud Universumiga
Seejärel, vajudes sundimatult häälega kogu siiruses hingepõhjani
läbi nelja tugeva käpa, ühendud Maaga
Ulgumine puhastab kõiki olemise tasandeid
Kui paned tähele, saad teadmisi enda energiatest
Terve hunt ulub katkematult, kõlavalt, kestvalt
Ulgumine annab juurde elujõudu, aitab kogeda ühtsust
Tervendamist vajava hundi ulg on jõuetu, katkendlik
hääles on kärinaid, kahinaid
Teatavatel helikõrgustel on tunda siis ebamugavust, ärevust, valu või nuttu
Kõrgemad toonid esindavad kõrgemaid tšakraid
järjest madalamad toonid järjest madalamaid tšakraid, sealhulgas eelmisi
elusid
Kristel Põld
Foto: Pixabay
Sunday, October 2, 2022
Thursday, September 15, 2022
tagasi põhjala looduse kõrgete kuuskede vahele
põlismetsa, kus kasvavad samblad, samblikud, sõnajalad
kus langenud puu koore all käib vilgas elu
välja automürast, strateegiatest, tarbimisühiskonnast
ära reklaamidest, turundusnippidest, lakkamatust uudisvoost
lihtsalt sinna, kus päike ja äikesepilved loovad grandioosset valgusspektaaklit
hingetuksvõtvaid muinasjutulisi värvidemänge
lõivu võtmata
kus lugematud ämblikuniidid puude vahel paitavad rändaja õhetavat
laupa
ning käbid metsapõrandal masseerivad ravivalt taldu
kus lilled pakuvad silmailu
ja metsmarjad tröösti kõhule
välja rollimägudest, võistlemisest, ootamisest elada elu
eemale võltsviisakusest, silmakirjalikkusest
juua otse algallikast, pesta puhtaks saastest
olla siin ja praegu
jälgida, kuidas madala vee vulin pühib jalgadelt kogu maise raskuse
kuidas elementaal ümiseb kõrgel sagedusel kõige kaunimat viisi
kuskil puhmarindes ulub hunt
igihalja puu oksalt tõuseb lendu kotkas
Kristel Põld
Foto: Pixabay
Monday, September 12, 2022
Ükssarvik
Ükssarvik
Mööda pehmeid rabamättaid
suveöistes ududes
aovalguste ilmudes
kulgeb haruldane ükssarvik.
Ta peaaegu ei puudutagi puhmaid
hõljub nagu vaim sirgjooneliselt viimaste kohal.
Kukutab ennast aegluubis alasti laukast laukasse
usalduses.
Vees hõljuvad taimed silitavad keha.
Ekstaatilisuseni küündiv kogemine,
milles aega ei eksisteeri.
Udust kostub vaid sookure hüüatus.
Ükssarvik rändab läbi rabapeeglite sisemistesse dimensioonidesse
taibates, et ruumis on alati omakorda ruum
lähenedes ometi enesele.
Ta rändab ka välistesse kihtidesse
jõudes järjest enam kogemuslikult äratundmisele – kõik on tõepoolest üks.
Tugev nagu härg, ometi nii õrn.
Tajutav, kuid tabamatu looduslaps.
Põlvist muutuvad nõrgaks need, kes temaga kohtuvad.
Ükssarvikule ei tohi mingil juhul silma vaadata.
Jahedate saabudes tõuseb temast hingeaur nii
et tähedki udused.
Ta hingab sügavalt, sest läheb veelgi sügavamale iseendasse.
Rändlinnud kuulevad lõkke praksumist.
Priimusel keeb kohalikest taimedest korjatud tee.
Pimedusega on ta peaaegu et rahu teinud
iseendas asuvatele deemonitele silma vaadates.
Siiski ei ole kõik ööd vennad.
Mõni oksapraksatus kottpimedas on pinevam kui teine.
Päikesepärleis sügistasa
pruunid hallased lehekrõmpsud.
Vihmane tuul, sombune luul.
Valgus, mis asendub pimedusega.
Elu, mis lõpeb surmaga.
Vaikiolek.
Uuestisünd.
Esimeste lindude laul.
Inimesed armastavad vabadust.
Soovivad seda siis omada.
Ükssarvikut püüda ei tohi.
Punase raamatu liik.
Kristel Põld
Wednesday, September 7, 2022
ÄMBLIKUNIIDI OTSAS RIPUB KOLLANE KASELEHT
kõik asuks nagu omal kohal
ainult et
ämblikuniidi otsas ripub kollane kaseleht
leviteerib pilvises
jahedas sügiskuivuses
tumerohelise
metsa taustal
ämblikuniidi
otsas ripub kollane kaseleht
kuskilt hüppas
ämblik…
kuskilt kukkus
leht…
nii sündiski
ämblikuniidi otsas rippuv kollane kaseleht
leheke langes
ja langes
niidike aina rippus
kas niidike
püüdis kinni lehe
või leht püüdis
kinni niidi
kas ulatusid nad
koos teineteise poole
mida tunneb kõiv,
kelle küljest kollane kukkus
mida tunneb maa,
kelle rüppe veel leht pole langenud
mida tunneb
õhk, kes hellalt kiigutab
mida tunneb
leht, kes niidiga ühendatud
mida tunneb
niit, kes lehega ühendatud
ja üleüldse – kas
ämblik teab oma hüppamise tagajärgedest
et minu süda
rõkkab
niimoodi mõjub
minule ämblikuniidi otsas rippuv kollane kaseleht
Kristel Põld (07.09.2022)
Thursday, September 1, 2022
Wednesday, August 10, 2022
Wednesday, August 3, 2022
Wednesday, July 27, 2022
Wednesday, July 13, 2022
jaanidel õitseb valge ööviiul
puupliidil tõmbab
angervaksatee
hämara toa laual väreleb
massiivse küünla leek
aknaruudud on
lõuendiks hallile merele
keele all sulab mõrkjas
šokolaad
rookatuse all vestab
memm lapselapsele unejuttu
seda kuuldes kaotavad
silmad sihi
keha valdab
unustus, mõtteisse kerkib unistus
kelle süda siis
ei ihkaks otsida sõnajalaõit
ronida müstilisel
pööriajal üle rohkete lilleaedade
näha unes juba
alanud ja veel algamata armastusi
23.06.2022
Kristel Põld
Thursday, June 2, 2022
TÄNA SÕIME KUUSEVÕRSEID
täna sõime kuusevõrseid
õhtusajus metsateel
laanelilled vihmapärleis
mustikmarja põõsa
ees
valged nagu
haldja silmad
saatsid lilled
kondajaid
pladisevas kevadilmas
iseendas rändajaid
õhus vihmavärske
hõng
tumerohetasid
puud
keelil puudus
jutulõng
pilverüngad
peitsid Kuud
Kristel Põld
02.06.2022
Thursday, April 21, 2022
Thursday, March 31, 2022
Metskitsed
mu hommikuid tervitavad metskitsed
nad otsivad palukesi
varakevadisel põllul
graatsilised,
õrnad olendid
mängivad Vene ruletti
rapsimürgistusega
kuulavad
sookurgede hõilamisi
jään neid
tihtipeale vaatama, sest mul on aega
sametised,
kummituslikud
püüavad maanteede
vahel oma kahanevasse maailma mahtuda
nagu minagi püüan
oma maailma mahtuda
ühel ja teisel
pool huugavad mootorid
kaks hukkus hiljuti
rataste all
aga neil ei ole kuhugi
varjuda
metsatukad langevad,
arendused kerkivad
kasum peab kasvama
seda loetakse
ikka veel inimese väärtuseks
su võtaksin enda
rüppe, oh puutumata loodus, hellake
ja annaksin suud
mul pole muud
31.03.2022
Kristel Põld
Sunday, March 20, 2022
Wednesday, March 16, 2022
Monday, February 21, 2022
SINUS ELAB PUNK
Vahel rada raske sisse tammuda.
Jääbki mõni püüdlus ilma rammuta.
Siis tunda kurgu põhjas mõrkjat kibedust
ja iseendas kisendavat tigedust.
Ei taha mõni asi välja tulla,
kuigi panustanud oled oma kulla.
On nõrkushetkil kutsuv teise rada –
siis astuda võiks julgelt tema taga.
Kuid pole veres käia teise teed.
Pead kindlalt raputad sa veel.
Nii jätad elu oma meeldevalda
ja vahel näed ka omaenda talda.
Kui eemalt liginemas murdepunkt,
taipad viimaks – sinus elab punk.
Võid mõneks hetkeks tõesti tarduda,
et järgmisel jälle väega sirguda.
Ja mõni püüdlus kannab prisket vilja.
Siis varasemast valust ei tee välja.
On sajakordne säherdune õnn,
mis omal rajal käies loodud on.
Kristel Põld
21.02.2022
Tuesday, January 11, 2022
Pakase poeg
Päisel päeval pakase poeg
aknaklaasil, jäälilled käes
kohmetult seisis, näost pisut valge
armusin kohe ta kargesse palge.
Ei võitnud mu südant jäälillekimp
vaid tagasihoidlik, häbelik pilk.
Päikeses lendlesid kuldsed kristallid
ta tuli – ei peatanud lumised vallid.
Ja kuigi ei lausunud sõnu just palju
siis seisis mu aknal kindlalt kui kalju.
Tuppa ei tulnud kaheldes endas –
pakase poeg sulamist pelgas.
Muidugi oli mõistetav, klaar
ei saanud meist saada iialgi paar.
On möödunud talvi, kui kardina avan
seisab pakase poeg ikka sealsamas.
Kristel Põld
Subscribe to:
Posts (Atom)