Sunday, April 8, 2007

Selle metsa taga ei ole mets, on meri...

„ Selle metsa taga ei ole mets, on meri,” kõlab J. Tätte suust. Selle sõnadehulga kombinatsioon toidab mu meeli kõige magusamate maasikatega, mida ühelt vihma poolt sõbralikult puretud ja päikese paitatud põllult leida võiks. Need vanad männid tantsivad ühes taktis meresümfoonia saatel, solistideks valged kajakad. Loojuv tulekera pressib oma viimaseid kiiri läbi pedajate intiimse läheduse, kes külma enesekindlusega võrgutavad lihtsameelset rannale, lubades igavest romantikat. Tuulest läbitõmmatuna istub ta rannakivil, jalad toetatuna jahedale liivale, pilk suunatud valguse radadele, igavikupiirile, mis iialgi ei saabu. Vabaduse lummusesse, looduse jumalikku haardesse on usaldanud ta end. Meri kordab samu takte, ainult mängujad vahetuvad selle minoorse varjundiga loo ajal. Tumesinise taeva alt lahkuvad märkamatult lauljad. Ahvatlejatest on järele jäänud vaid ähmane aim. Naiivselt ootab ta pidu hommikuni. „ Veel võrgutajaid, veel andekaid soolosid!,” hõikab ta oma mõtteis. Ei, tänaseks on kõik... Nüüd on jäänud vaid külm liiv, tuulevaikus, peegelsile vesi ning pilkase pimeduse taustal üksikud kahvatud tähed...