Mis on jumal? Mina nõustun Billy Meieriga.
Billy Meier:
Jumal on välja mõeldud figuur, mis on välja mõeldud inimeste poolt, et nad ei peaks vastutama ise. Inimesed arvavad valesti, et jumal on looja, elu looja, universumi ja kosmose looja. Inimene tahab, et keegi oleks temast kõrgem. Jumal oleks kõige eest justkui vastutav, kaasa arvatud inimese saatuse eest. Inimene aga vastutab kõige eest ise, mida teeb, mõtleb, tunneb. Ta peab tundma, et vastutab ise selle eest.
Allikas: http://www.youtube.com/watch?v=hUzZBgu2dHs&NR=1
Sunday, April 18, 2010
Friday, April 16, 2010
Plejaadid
Pildi allikas:http://www.pld.ttu.ee/~jaan/astro/pildid.html
The Pleiadian Mission- Billy Meier- UFO Case:
http://www.youtube.com/watch?v=jsp6lF4SCKI
http://www.youtube.com/watch?v=KaxKUEhbPkw&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=DnmDcs3zbqw&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=1rBgLMK2gZs&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=c1APtDQ6Ki0&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=FSd0medhN08&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=eV7ZvR2lgJk&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=wcNjmTjTh7Q&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=J069x45jrYo&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=etXgno4Apqk&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=tI4v-xCvaZI&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=S19sqxnOZ94&feature=related
Thursday, April 15, 2010
Fibonacci arvud
FIBONACCI ARVUD
Aastal 1202 uuris Leonardo Fibonacci probleemi,
et kui palju on teatud aja pärast jäneseid, kui nad paljunevad ideaaltingimustes.
Oletame, et meil on kaks vastsündinud jänest – üks emane ja teine isane.
Jänesed on võimelised paljunema alates ühe kuu vanusest ja siis kuu aja möödudes sünnivad pojad. (Seega jänesed saavad endale jänesepojad siis kui nad ise on kahe kuu vanused.)
Teeme oletuse, et sünnib kaks jänesepoega – üks emane ja teine isane.
Teeme ka oletuse, et kõik meie jänesed on surematud ning igal paljunemisvõimelisel paaril sünnib iga kuu täpselt kaks jänesepoega - üks emane ja teine isane.
Fibonacci püstitatud küsimus oli, et mitu paari jäneseid on sellistel tingimustel ühe aasta pärast.
Vaatleme paaride arvu iga kuu möödudes.
Esimese kuu lõpus on ikka ainult 1 paar jäneseid.
Teise kuu lõpus sünnib paar uusi jäneseid, seega on nüüd kaks paari.
Kolmanda kuu lõpus sünnib esimesel paaril jälle üks paar jäneseid, kokku on nüüd 3 paari.
Neljanda kuu lõpuks sünnib esimesel paaril veel üks paar poegi, kuid teise kuu lõpus sündinud paaril sünnivad samuti esimesed järglased, seega on kokku 5 paari.
Kui palju on paare viienda kuu lõpuks?
Millistel paaridel sünnivad viienda kuu lõpus järglased?
Skeemi vaadates näeme, et pojad saavad sündida ainult neil paaridel, kes olid olemas kolmanda kuu lõpus.
Selliseid paare on 3, seega viienda kuu lõpuks on kokku 8 paari jäneseid.
Millistel paaridel sünnivad kuuenda kuu lõpus järglased?
Järglased saavad sündida vaid neil paaridel, kes olid olemas neljanda kuu lõpuks. Seega kokku on 13 paari jäneseid.
Kui samamoodi edasi mõelda, siis saame, et igal järgneva kuu lõpuks on paaride arv võrdne käesoleva ja eelneva kuu paaride arvu summaga.
Edasi saame minna juba ilma pikema aruteluta ja kirja panna paaride arvud iga kuu lõpus: 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55, 89, 144, ….
Olemegi leidnud vastuse, et aasta pärast esimese jänesepaari sündi on 144 paari jäneseid.
Fibonacci arvud – naturaalarvude jada kus kaks esimest liiget on võrdsed arvuga 1 ning alates kolmandast liikmest on iga järgmine liige võrdse kahe eelneva summaga.
Esimesed Fibonacci arvud on:
1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55, 89, 144, 233, 377, 610, 987, …
Tähistame Fibonacci arvud vastavalt oma järjekorranumbrile reas:
F(1) = 1, F(2) = 1, F(3) = 2, F(4) = 3, F(5) = 5, F(6) = 8, F(7) = 13, . . .
Fibonacci arvude rea omadusi
* Iga kolmas Fibonacci arv on paarisarv, s.t, et kolmas, kuues, üheksas, kaheteistkümnes jne arvud on paarisarvud. F(3),F(6),F(9) jne, üldiselt F(3k).
* Iga neljas Fibonacci arv jagub kolmega. Jällegi võib märgata, et F(4)=3.
* Iga viies Fibonacci arv jagub viiega, kuna F(5)=5,
* Iga kuues Fibonacci arv jagub kaheksaga, sest F(6)=8...
* Kehtib üldine reegel: iga k-s Fibonacci arv jagub k-da Fibonacci arvuga.
* Sellest saame järelduse, et iga algarvulise Fibonacci arvu järjekorra number peab olema algarv. Sellel on vaid üks erand, järjekorranumber 4 ei ole algarv, aga neljas arv selles reas on 3, mis on algarv.
Fibonacci arvude jada peetakse üheks suureks mõistatuseks, sest sellel jadal on lausa uskumatuid seoseid reaalse maailmaga.
Mõned peavad seda isegi kogu maailmaruumi aluseks ning selle abil olevat võimalik välja selgitada aja, ruumi ja eksistentsi suurimaid saladusi.
Need arvud on tihedalt seotud loodusega.
Näiteks on lillede kroonlehtede arv või spiraalide arv (taimel või viljal) tihti just Fibonacci arv
(allikas: http://www.ttkool.ut.ee/huvitavadarvud/IIosa/fibonacciarvud.htm, pildi allikas: http://www.ttkool.ut.ee/huvitavadarvud/IIosa/images/fibonaccililled.jpg)
Kuldlõike proportsioon
Kuldlõige
Kuldlõige on lõigu jaotamine kaheks nii, et lõigu pikkus suhtub pikemasse osasse nii nagu pikem osa suhtub lühemasse.
c : b = b : c-b
Kuldlõike suhtearvu ligikaudne väärtus on
1.618033988749894848204586834365638117720309180...,
Kuldlõige on kasutamist leidnud arhitektuuris ja kunstis. Pytaagorlaste (Pythagorase (569-475 enne meie aega) koolkond) arvates peegeldas see looduse harmooniat, sest sama suhet võib kogu orgaanilise elu maailmas laialdaselt leida, see tekitab mulje harmooniast ja ilust. Kasutatakse kunstis, arhitektuuris.
Sellist jaotamist tunti juba antiikajal, aga mõiste „kuldlõige” võttis kasutusele Leonardo da Vinci.
Leonardo da Vinci kuulsal biomeetrilisel sümbolil jaotab naba inimese kuldlõikes ja on ümbritseva ringjoone keskpunktiks.
Allikas: http://www.ttkool.ut.ee/huvitavadarvud/IIosa/fibonacciarvud.htm
Leonardo da Vinci piltide saladused
Üks huvitav video: http://www.youtube.com/watch?v=Jm_7hEUHMpc&feature=related
Tuesday, April 13, 2010
Iatrokeemia
16. sajandil võttis niiöelda klassikaline alkeemia meditsiinilise alkeemia, nn. iatrokeemia kuju (kreeka keeles tähendab iatros arsti). Osad keemia-ajaloolased peavad iatrokeemiat kui alkeemiast erinevaks keemia arengu faasiks, kuid teised jälle vaatlevad seda kui renessansiajastu alkeemiana. Renessansiajastu oli keskajalt uusajale ülemineku vaimse ja kultuurilise murrangu periood. Seoses manufaktuuride tekkega ja rahalis-kaubaliste suhete arenguga kasvasid 16. sajandi Euroopas linnad. Seetõttu hakkas linnadesse koonduma üha rohkem rahvast ja see lõi soodsa pinna nakkushaiguste levikuks, epideemiate puhkemiseks, eriti kui silmas pidada elanikerohkeks muutunud või äsja küladest tekkinud linnade halba sanitaarset olukorda, kuna puudus kanalisatsioon jne. Lisaks laienes kaubavahetus idamaadega, kust koos eksootiliste kaupadega toodi Euroopasse katk, rõuged, koolera. Niisuguste haiguste ravimiseks ja epideemiate tõrjeks puudusid igasugused kogemused, traditsioonilised ravimisviisid ja ravimid ei aidanud. Aidata võis üksnes jumalike saladuste tundja, imetegija, kes võitles võimetelt jumalaga ega alistunud jumalikule ettemääratlusele. Alkeemik aga just jumalaga värdväärsusele pretendeeriski ja seetõttu oligi loomulik, miks alkeemiku tegevus renessansi ajal sai meditsiinilise värvingu.
Iatrokeemia rajajaks oli Paracelsus (õieti Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Honenheim), kes elas aastatel 1493 – 1541. Paracelsus vastandab oma meditsiinilist arusaama antiikautorite Hippokratese (u. 460 – u. 377 e.Kr.) ja Galenose (u. 130 – 200 p.Kr.) omale. Hippokrates ja Galenos soovitasid ravimiseks kasutada looduslikke ravimeid, Paracelsus aga alkeemikute töö vilja, milledeks olid kunstlikud valmistatud keemilised ained. Meditsiiniliste teadmiste täiendamiseks pööras ta suurt tähelepanu rahvapärastele ravivõtetele ja praktilise arstikunsti mitmesuguste esindajate, nagu habemeajajate, soolapuhujate, posijate, ennustajate kogemustele. Paracelsuse iatrokeemia kui omamoodi teoreetiline õpetus oli aga lihtsalt meditsiinilise suunitlusega alkeemia. See lähtus tria prima`st: elavhõbedast(mercurium`ist) kui lendvuse algest, väävlist (sulphur`ist) kui põlevuse algest ja soolast kui kõvaduse algest, mida alkeemias metallide algetena käsitleti. Paracelsuse õpetuse jätgi koosneb ka inimorganism tria prima`st, kusjuures mercurium on spiritus (vaim), sulphur – anima (hing), sool – corpus (keha). Peale organismis kõigi funktsioonide vaimne regulaator archeus, mis asub maos ja mille haigestumisel organism kaotab tasakaalu. Tasakaalu saab taastada alkeemilisel, s. t. maagilisel ja keemilisel teel. Ravimina on seejuures tähtis alkeemiliselt saadav imepärase toimega kvintessents (quita essentia).
Siiski tuleb tõdeda, et praktikas ei saavutanud iatrokeemia kui meditsiiline alkeemia epiteemiatega võitlemisel tolle aja traditsioonilise meditsiiniga võrreldes ei paremaid ega halvemaid tulemusi, sest epideemiad jäid endiselt niiöelda “jumala nuhtluseks” ja nende üleelamine olenes ka üksnes “jumala halastusest.” Alkeemik-iatrokeemik võis üksnes juhuslikult edu saavutada või näiliselt edukalt ravida. Mõned uued ravimid (näiteks elavhõbedapreparaadid süüfilise vastu) ja printsiibid (näiteks: vaadelda haigusi kui keemiliste ainete tasakaalu häiret organismis ja ravida neid vastavate ainete abil, ravimi mõju oleneb doseerimisest jt.), mis seejuures meditsiinipraktikasse toodi, olid ikkagi iatrokeemia kui alkeemilise toimingu kõrvalproduktid. Iatrokeemia avaldas aga meditsiinile teatavat niiöelda ideoloogilist mõju, kuna ta õhutas ravimisel otsustavamalt tegutsema, julgemini traditsioonilisi raviviise ja ravimeid uutega asendama. Mida aga konkreetselt teha, missugust keemilist ainet, missugustes annustes, missuguse haiguse puhul kasutada jne., neile iatrokeemia vastuseid tuletada ei suutnud. Kõik need küsimused vajasid konkreetseid uuringuid, mida aga tolle aja tingimused ja vahendid ei võimaldanud.
allikas:http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:vY4h7aHTKWoJ:www.kristiine.tln.edu.ee/doku/keemia/Keemia%2520ajalugu%2520ja%2520alkeemia.doc+Isaac+newton+alkeemik&cd=9&hl=et&ct=clnk&gl=ee
Iatrokeemia rajajaks oli Paracelsus (õieti Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Honenheim), kes elas aastatel 1493 – 1541. Paracelsus vastandab oma meditsiinilist arusaama antiikautorite Hippokratese (u. 460 – u. 377 e.Kr.) ja Galenose (u. 130 – 200 p.Kr.) omale. Hippokrates ja Galenos soovitasid ravimiseks kasutada looduslikke ravimeid, Paracelsus aga alkeemikute töö vilja, milledeks olid kunstlikud valmistatud keemilised ained. Meditsiiniliste teadmiste täiendamiseks pööras ta suurt tähelepanu rahvapärastele ravivõtetele ja praktilise arstikunsti mitmesuguste esindajate, nagu habemeajajate, soolapuhujate, posijate, ennustajate kogemustele. Paracelsuse iatrokeemia kui omamoodi teoreetiline õpetus oli aga lihtsalt meditsiinilise suunitlusega alkeemia. See lähtus tria prima`st: elavhõbedast(mercurium`ist) kui lendvuse algest, väävlist (sulphur`ist) kui põlevuse algest ja soolast kui kõvaduse algest, mida alkeemias metallide algetena käsitleti. Paracelsuse õpetuse jätgi koosneb ka inimorganism tria prima`st, kusjuures mercurium on spiritus (vaim), sulphur – anima (hing), sool – corpus (keha). Peale organismis kõigi funktsioonide vaimne regulaator archeus, mis asub maos ja mille haigestumisel organism kaotab tasakaalu. Tasakaalu saab taastada alkeemilisel, s. t. maagilisel ja keemilisel teel. Ravimina on seejuures tähtis alkeemiliselt saadav imepärase toimega kvintessents (quita essentia).
Siiski tuleb tõdeda, et praktikas ei saavutanud iatrokeemia kui meditsiiline alkeemia epiteemiatega võitlemisel tolle aja traditsioonilise meditsiiniga võrreldes ei paremaid ega halvemaid tulemusi, sest epideemiad jäid endiselt niiöelda “jumala nuhtluseks” ja nende üleelamine olenes ka üksnes “jumala halastusest.” Alkeemik-iatrokeemik võis üksnes juhuslikult edu saavutada või näiliselt edukalt ravida. Mõned uued ravimid (näiteks elavhõbedapreparaadid süüfilise vastu) ja printsiibid (näiteks: vaadelda haigusi kui keemiliste ainete tasakaalu häiret organismis ja ravida neid vastavate ainete abil, ravimi mõju oleneb doseerimisest jt.), mis seejuures meditsiinipraktikasse toodi, olid ikkagi iatrokeemia kui alkeemilise toimingu kõrvalproduktid. Iatrokeemia avaldas aga meditsiinile teatavat niiöelda ideoloogilist mõju, kuna ta õhutas ravimisel otsustavamalt tegutsema, julgemini traditsioonilisi raviviise ja ravimeid uutega asendama. Mida aga konkreetselt teha, missugust keemilist ainet, missugustes annustes, missuguse haiguse puhul kasutada jne., neile iatrokeemia vastuseid tuletada ei suutnud. Kõik need küsimused vajasid konkreetseid uuringuid, mida aga tolle aja tingimused ja vahendid ei võimaldanud.
allikas:http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:vY4h7aHTKWoJ:www.kristiine.tln.edu.ee/doku/keemia/Keemia%2520ajalugu%2520ja%2520alkeemia.doc+Isaac+newton+alkeemik&cd=9&hl=et&ct=clnk&gl=ee
Alkeemia
Alkeemia oli keskajale iseloomulik Suur Toiming, ent siiski mõnevõrra ketserliku iseloomuga ja pisut paganlik. Juba filosoof Zosimus (3.-4. saj.), kes oli üks alkeemia rajajaid, kirjutas, et kulla valmistamise kunsti õpetasid neile jumalad. Asi on selles, et alkeemia püüdis jumalale väga lähedale jõuda. Alkeemik kasutas teatud mõttes mõjuvamaid meetodeid, kogu tema tegevus oli mõistetavalt, tuntavalt jumala tegevuse sarnane. Alkeemik võis pidada end jumalaga võrdväärseks loojaks. Isegi metalle seostati alkeemias taevakehadega ja vastavate kaitsejumalatega: kuld vastas Päiksele (Apollole), hõbe Kuule (Dianale), vask Veenusele, raud Marsile, plii Saturnile, tina Jupiterile ja elavhõbe Merkuurile. Jumalike tähenduste ja tegevuste maailmale tuginedes usutigi, et taevakehad on seotud metallidega ja keskajal kujunes sellest seisukohast koguni omaette teaduslik süsteem. Selle kohaselt metalle pidi olema 7, täpselt niisama palju kui planeetegi. Planeetideks peeti siis Päikest, Kuud, Jupiteri, Saturni, Marssi, Veenust ja Merkuuri. Alkeemikud arvasid, et metallid sünnivad maasügavuses neile vastavate planeetide mõjul ning täiustuvad aegamööda. Kõige täiuslikumaks metalliks peeti kulda, mida seostati tema värvuse ja helgi tõttu Päiksega ja tähistati ringiga, mille keskel on täpp. Hõbeda sümboliks on tuhandeid aastaid olnud kuusirp (mitte täiskuu), sest hõbedat peeti kuujumalanna metalliks. Niisugust sümboolikat tunti juba muistses Assüürias ja Hiinas. Rauda kui relvametalli on alati seostatud roomlaste sõjajumala Marsiga. Laialivalguvad elavhõbedatilgad meenutavad väledat ja vilgast Zeusi käskjalga Mercuriust, seega planeeti Merkuur. Vaske seostati ilu- ja armastusjumalanna Venusega, seega planeediga Venus. Tuli märkis Suures Toimingus kahtlemata puhastustuld. Kurikuulus mitteväärismetallide kullaks muutumise protseduur aga sümboliseeris täiuslikkuse taotlust. Nii nagu inimeseks muutunud jumal – õilis Kristus – olevat võtnud inimeste patud enda peale ja ohvriks tuues nad lunastanud, surnust ülestõusmise ja taevaminekuga aga jälle jumalikkuse saavutanud. Nii kujutab roostetanud raud alkeemia tähenduse süsteemis end ohvriks toonud täiuslikku kulda ehk roostetanud rauda vaadeldakse kui haiget kulda. Filosoofilise kivi vahendusel muundub raud aga jälle kullaks tagasi. See metallide muundamine ehk transmutatsioon sümboliseerib meeleliselt tajutavas vormis ühtaegu nii inimese vaimset, moraalset täiustumist kui ka jumalasõna. Jumal on võimeline imesid korda saatma. Jumala rolli on endale üle võtnud ka alkeemik, kelle imetegija võimeid sümboliseerivad filosoofiline kivi, elueliksiir ja universaalne lahusti. Nende kolme imeaine valmistamine on püha alkeemilise kunsti saladuste saladus. Näiteks doctor universalis Albertus Magnus ehk Albert Suur (1193-1280) kirjutas alkeemiale pühendatud raamatu eessõnas järgmist: “…Palun sind ja anun kõige oleva Looja nimel hoida seda raamatut võhikute eest saladuses. Sulle ma avaldan saladuse, kuid teiste eest varjan seda saladuste saladust, sest meie õilis kunst võib saada kadeduse aineks ja allikaks. Rumalad vaatavad meie Suurele Toimingule lipitsevalt, aga ühtlasi ülbelt, sest see on neile arusaamatu. Saavutamatuse tõttu peavad nad meie Suurt Toimingut põlastusväärseks, ent usuvad selle võimalikkusesse. Piinatud kadedusest meie kunstiga tegelejate vastu, loevad nad meid valerahategijateks. Mitte kellelegi ära avalda oma töö saladusi! Hoia võõraste eest! Rõhutan veelkord : ole kahekordselt ettevaatlik!”
Usuti et filosoofilise kivi, elueliksiiri ja universaalse lahusti valmistamiseni jõutakse ainult teadlikult raskesti mõistetavaks tehtud alkeemilist retsepti järgiva pingelise loominguprotsessi ja moraalse enesetäiustamise, “hingelise puhastamise” teel. Alkeemikute teoste keel oli aga tõepoolest enamasti ülikeeruline, tehtud teadlikult raskesti mõistetavaks, täis metafoore ja allegooriat, varjamaks avastusi. Alkeemikud on olnud teoreetikud ja eksperimentaatorid, filosoofid ja teoloogid, ratsionaalse teooria pooldajad ja müstikud ühes isikus. Nende uduste formuleeringute taga võivad peituda äärmiselt huvitavad preparaadid ja meetodid, sest nad võtsid täielikult omaks Laozi printsiibi: kes teab, see ei räägi, kes räägib, see ei tea. Katsekirjeldused formuleeriti väga salapäraselt, kasutades ebamääraseid ja arusaamatuid väljendeid. Näiteks: “Teadke kõik, kes te rändate Idamaadel, et kui hiilgavas relvastuses Marss heidab end Veenuse embusse, punastab too varsti.“ Et Päike (=kuld) tõuseb idast, siis Idamaa rändaja all mõistetakse alkeemikut, Marss = raud, Veenus = vask, pisarad = lahus, punastab = kattub vasekihiga. Seega nüüdisaegses sõnastuses: ”Kui läikiv raud asetada vasesoola lahusesse, siis muutub ta punaseks.”
Araablased nimetasid alkeemiaks antiikteadlaste teooriaid keemia vallas, mis olid ühendatud traditsiooniliste usuliste kombetalitlustega. Katseid viidi läbi pühades templites müstiliste tseremooniate saatel, kuna alkeemikute tegevus oli kujunenud pühaks rituaaliks. Euroopas hakati mõistega alkeemia tähistama araablastelt omandatud keemia teadmisi. Araabia preestrid tundsid juba ammu paljude “keemiliste operatsioonide” kunsti, nagu väärismetallidega sarnanevate sulamite saamist ja värvainete eraldamist. Tolleaegsed teadlased pidasidki loodusseadustele vastavat muundumist tõeliseks ainult siis, kui saadi väärismetallidele sarnast sulamit.
Esimesed tuntumad alkeemikud olidki araablased. Tõeliseks “teaduste kuningaks” pidasid araablased Džabir ibn Hajjani (u.721 – u.813), keda peetakse araabia alkeemia rajajaks. Džabir ibn Hajjani arendas edasi Aristotelese (384 – 322 e.Kr.) ideid. Aristotelese meelest kõik looduslikud asjad tekivad elementidest. Neljaks põhielemendiks pidas Aristoteles tuld, õhku, maad ja vett. (Aristotelese õpetuses esineb ka veel viies element, mida ta nimetas eetriks. Eeter on kõige kergem element ja sellest koosnevad taevakehad, mis on maistest taevakehadest palju täiuslikumad ja liiguvad mööda ringjooni mööda. Eetriga on täidetud ka maailmaruum, kus need asuvad.) Need sisaldavad alati üksteist suuremal või vähemal määral. Kui üks neist on teise suhtes ülekaalus, siis ongi tegemist kas tule, õhu, vee või maaga. Kui aga niisugust ühe elemendi selget ülekaalu teiste suhtes ei ole, siis on tegemist mõne tulest, õhust, veest või maast erineva loodusesemega. Elementide omadusi iseloomustas Aristoteles meeleliselt tajutavate põhikvaliteetide – soojus, kuivus, külmus, niiskus – kombinatsioonide kaudu. Iga elemendi omadused on saadud kahe kvaliteedi kombineerumisel, kuid spetsiifiline on igale elemendile ainult üks kvaliteet. Tule kvaliteedid on soojus ja kuivus, spetsiifiline aga soojus; õhul – soojus ja niiskus, spetsiifiline niiskus; veel – külmus ja niiskus, spetsiifiline külmus; maal – külmus ja kuivus, spetsiifiline kuivus. Edasi eristas Aristoteles aktiivseid ja passiivseid kvaliteete. Aktiivsed on külmus ja soojus, passiivsed kuivus ja niiskus. Seega iga elemendi üks kvaliteet peab olema aktiivne ja teine passiivne. Siit järeldub, et iga element võib oma aktiivse kvaliteediga mõjutada teist, passiivse kvaliteediga elementi, kuid ka ise oma passiivse kvaliteedi tõttu teise, aktiivse kvaliteediga elemendile mõjule alluda. See aga tähendab lõppkokkuvõttes seda, et elemendid võivad ka üksteiseks muunduda. (Ainult viies, see kõige täiuslikum element – eeter – on muutumatu.) See aga oligi iseloomulik antiik- ja ka keskaja praktikale.
Džabir ibn Hajjani andis aga Aristotelese nn algelementidele ja nende omadustele teise tähenduse. Ta arvas, et metallid koosnevad kahest põhiosast ehk elemendist, milledeks olid väävel ja metallide “hing” elavhõbe. Väävel arvati olevat põlevuse ja muutuvuse kandja ja elavhõbe metallilisuse kandja. Peamisteks keemilisteks nähtusteks olid põlemine ja sulamine. Nende kahe elemendi ühinemisel saadi kõik teised metallid, kõik vaid olenes sellest, millises vahekorras nad ühinesid. Seega kui võtta neid alkeemilisi algeid õiges vahekorras, siis tekibki kuld. Lisaks arvati, et mida rohkem on metallis väävlit, seda kollasem ta on. Niisiis pidid kõige väävlirikkamad olema kuld ja väävel ise. Seepärast näiteks öeldi 11. sajandi traktaadis elavhõbeda kohta, et see on metallide ema ja metallide isaks on väävel. Keskaja alkeemikud kujutasid elavhõbedat oma töödes Valge Lõvina, kuna kulla reageerimisel elavhõbedaga muutub kollane kuld hõbedaseks. Siit pärines ka alkeemikute väide, et Valge Lõvi (=elavhõbe) sööb Päikest (=kulda).
Ammustest aegadest saati olid kõige õilsamateks metallideks kuld ja hõbe, mis saadi kõige optimaalsemas vahekorras võetud puhtamast väävlist ja puhtamast elavhõbedast. Ent looduses kulgeb selline protsess väga aeglaselt ning seetõttu on vaja lisada erilist preparaati – tarkade kivi. Peale kõige muu uuris, kirjeldas ja valmistas Džabir ibn Hajjani vitrole, maarjaid, salpeetrit, väävel-, lämmastik- ja äädikhapet, kasutas destillatsiooni, sublimatsiooni, kristallimist jm. Siit ka põhjus, miks araablased Džabir ibn Hajjanit “teaduste kuningaks” nimetasid. Ta andis suure panuse araabia alkeemiasse, mille omakorda üle võtsid eurooplased. Euroopas tuntakse Džabir ibn Hajjanini latiniseeritud nime all Geber.
Keskaja suurim alkeemik oli Abu Ali Ibn Sina (980 – 1037), kes sai Euroopas tuntuks Avicenna nime all. Ibn Sina töötas välja alkeemilise õpetuse metallide loomusest. Ta arvas, et elavhõbe on metalliliste omaduste kandja, väävel aga annab metallidele võime muutuda tule mõjul. Erinevalt teistest alkeemikutest arvas Ibn Sina, et ühte metalli pole võimalik muuta teiseks. Oma töös “Tervekssaamise raamat” ta väidab, et keemiliste muutuste mõjul võib punane metall muutuda valgeks, nii et ta sarnaneb väga hõbedaga, või kollaseks, kullasarnaseks, metalli sisemine olemus jääb aga endiseks.
Euroopa tähtsamatest alkeemikutest väärivad märkimist peale eelpool nimetatud Albert Suurele ehk Albertus Magnusele (1193 – 1280) veel ka Roger Bacon (u. 1217 – 1292).
Saksa filosoof ja keemik Albert Suur arvas, et metallide transmutatsioon toimub värvuse ja tiheduse muutumisel. Väävel ja elavhõbe muutuvad kullaks arseeni ja vee toimel. Arseen annab värvuse, vesi võimaldab aineosakestel hästi tihedasti üksteise vahele minna; nii suureneb tihedus ja tekib kuld. Albert Suure kuulsust näitavad tema kolm tiitlit – suur maag, veel suurem filosoof ja suurim teoloog.
Roger Baconi arvates oli alkeemikute eesmärgiks saada eliksiir, mis kokkupuutel väheväärtuslike metallidega muudaks need väärismetallideks. Alkeemikuid toetas Londoni Kuningliku Seltsi tolleaegne president Robert Boyle. Oma aja suuremaid õpetlasi Isaac Newton rajas endale isegi väikese labori, kus püüdis leiutada lahustit, milles lahustunud metallid muutuksid kullaks. Alkeemiaga tegelesid ka Johann Glauber, Jan Baptist van Helmot, Gottfried Leibniz ja teised tolle aja helgemad pead.
Mõned alkeemikud pidasid aga kõige perspektiivsemaks kulla valmistamise lähteaineteks elavhõbedat ja pliid, sest nende tihedus on suhteliselt suur ja võrreldav kulla tihedusega. Alkeemik Henning Brand aga müstilistel põhjustel eeldas, et tarkade kivi peab olema seotud inimorganismiga. 1669. aastal hakkas ta uurimist alustama uriinist. Brand kogus tünnitäie uriini, aurutas seda siirupi konsistensini ning sai pruunika vedeliku, mille nimetas uriiniõliks. Viimase segas ta liivaga ja kuumutas siis tugevasti õhu juurdepääsuta. Äraarvamatu oli alkeemiku rõõm, kui ta avastas retordis omalaadse, nõrgalt küüslaugulõhnalise vahataolise aine, mis pimedas helendab. Brand arvas algul, et tal ongi õnnestunud saada üks maailma algelementidest, nimelt elementaarne tuli. Ta nimetas selle aine külmaks valguseks, mida tänapäeval tuntakse fosfori nime all. Niisiis alkeemikute ponnistused tarkade kivi otsingutel võisid vahel õnneliku juhuse läbi viia ka uute elementide avastuseni.
Soov muundada tavalisi metalle väärismetallideks leidis Euroopas palju pooldajaid. Paljudele alkeemikutele ei olnud aga tähtis mitte niivõrd konkreetselt kulda saada, vaid lihtsalt uurida sageli müstilisi metallide muundamise viise. Niisiis alkeemia põhieesmärgi seisukohalt on tema saavutused keemia alal üksnes kõrvalprodukt. Oluline ei olnud mitte niivõrd tegevuse konkreetne ja ajastatud resultaat, kuivõrd tegevus ise, selle mõtestamine, hingeline läbielamine, sisevaatlusele andumine ja jõupingutused täiuslikkuse saavutamisel. Täiuslikkust tuli otsida puhtast vaimsest tegevusest, loomingust, mitte asjast, mis saadi. Asi oli üksnes märk, sümbol, mis viitas loomisele kui alati ainukordsele, isikulisele, hingestatud protsessile, selle seesmise, suurel määral saladuseks jääva protsessi suuremale või väiksemale täiuslikkuseastmele. Täiuslikkuse piiriks oli jumal, keda ei saa enam kuidagi konkreetselt piiritleda, mitte millegi looduga samastada, kuid kes on kõige olemasoleva ja kõige võimaliku looja, põhjus, alus, mõte ja tõde.
Alkeemiline Suur Toiming aitas keskaegset maailma mõista, inimesele omaseks teha. Keskajale oli iseloomulik teatavasti see, et inimese loodud asi ei esinenud mitte lihtsalt asjana, vaid asjana kellegi jaoks. Asi kehastas oma loomise protsessi, looja võimeid. Suure Toimingu kogu rõhutatud salapärasus, kasutatud poeetiline keel, kunstipärased illustratsioonid, keemiliste ainete värvid, lõhnad, maitsed on kõik vahetult alkeemia põhieesmärgi – maailma loomisesse sisseelamise, vaimese loominguprotsessi, inimese moraalse täiustumise – teenistuses. Siit tulenes ka põhjus, miks alkeemias rõhutati eriti inimese (ja jumala) tegevuse loomingulist hingestatud külge, mitte niivõrd resultaati. Tähtis oli hoopis see, et alkeemik elaks läbi jumaliku loomishetke ja selleläbi arendaks endas jumalikke jooni.
Kui palgatud alkeemik kulda ei saanud, siis peeti teda hädavareseks või petiseks ja teda karistati. Eriti rangelt karistati pettuses paljastatud alkeemikuid. Nad hukati tavaliselt ülekullatud võllases, rõivastel sädelesid litrid, et kõigil seisaks meeles nende saavutamata jäänud eesmärk. 1575. a. põletati Braunschweigis hertsogi käsul naisalkeemik Maria Zilgerin, kes ei suutnud pliist kulda valmistada. 1590. a. poodi Münchenis alkeemik Bragadino ja 1597. a. hukati Württembergis G. Honauer. Paljud keskaja alkeemikud ja teadlased sattusid aga vanglasse, sest arvati, et nad teavad kulla valmistamise retsepti, kuid keelduvad seda vürstidele või kuningatele avaldamast. Ka nende piinamistega püüti neilt kulla valmistamise viisi teada saada. Näiteks nimekas keskaja õpetlane Roger Bacon pandi inkvisitsioonikohtu otsusel 20 aastaks vangi sellepärast, et ta ei avaldanud kullaretsepti. Niisiis oli alkeemikutel põhjust olla kahekordselt ettevaatlik, sest sageli riskisid nad eluga või inkvisitsioonikohtu alla sattumisega.
Idee muuta üht elementi teiseks ei olnud mitte populaarne ainult keskajal, vaid seda on püütud teha isegi 20. sajandil. 1924. aastal kujunesid sensatsiooniliseks prof. Miethe katsed, kes teatas, et on avastanud kulda elavhõbekvartslambist. Et perioodilisussüsteemis on kuld ja hõbe kõrvuti, siis arvas Miethe, et transmutatsioon toimus elektrivoolu toimel. Firmaga “Siemens” sõlmiti leping, mille järgi uurimistöödeks eraldati hiigelsummad, avastused pidi aga minema firma valdusesse. Lõpuks selgus, et kuld oli elavhõbedasse sattunud siiski väljastpoolt. Näiteks piisas sellest, kui katse käigus keegi uurijaist puudutas oma kuldprilliraame, ja otsekohe suurenes kullasisaldus elavhõbedas tunduvalt. Samuti selgus, et kuigi lähteelavhõbedat tootis kuulus firma “Kahlbaum”, ei olnud elavhõbe täiesti puhas, vaid sisaldas tühisel määral kulda. Siiski andis Berliini patendiamet “Siemensile” viis patenti kulla saamise kohta elavhõbedast elektrivoolu mõjul. Nende järgi tuleb läbi elavhõbeda juhtida kõrgepingelist elektrivoolu, et eralduks kuld. Imet alkeemia mõttes siin ei olnud, sest elavhõbedat on varem kasutatud maagist kulla eraldamiseks ja seepärast see sisaldaski kulda. Põhimõtteliselt on aga alkeemikute unistus elavhõbedast kulda saada 20. sajandil täiesti realiseeritav. Kui kiiritada üht kilogrammi elavhõbeda isotoobi Hg-196 neutronitega, siis võiksime kuu jooksul toota 1,5 g kulda. Niimoodi saadud kulla hind aga kujuneks väga mitmeid kordi kõrgemaks kui on loodusliku kulla hind ja seetõttu selline protsess ei tasu end ära.(allikas:http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:vY4h7aHTKWoJ:www.kristiine.tln.edu.ee/doku/keemia/Keemia%2520ajalugu%2520ja%2520alkeemia.doc+Isaac+newton+alkeemik&cd=9&hl=et&ct=clnk&gl=ee)
Usuti et filosoofilise kivi, elueliksiiri ja universaalse lahusti valmistamiseni jõutakse ainult teadlikult raskesti mõistetavaks tehtud alkeemilist retsepti järgiva pingelise loominguprotsessi ja moraalse enesetäiustamise, “hingelise puhastamise” teel. Alkeemikute teoste keel oli aga tõepoolest enamasti ülikeeruline, tehtud teadlikult raskesti mõistetavaks, täis metafoore ja allegooriat, varjamaks avastusi. Alkeemikud on olnud teoreetikud ja eksperimentaatorid, filosoofid ja teoloogid, ratsionaalse teooria pooldajad ja müstikud ühes isikus. Nende uduste formuleeringute taga võivad peituda äärmiselt huvitavad preparaadid ja meetodid, sest nad võtsid täielikult omaks Laozi printsiibi: kes teab, see ei räägi, kes räägib, see ei tea. Katsekirjeldused formuleeriti väga salapäraselt, kasutades ebamääraseid ja arusaamatuid väljendeid. Näiteks: “Teadke kõik, kes te rändate Idamaadel, et kui hiilgavas relvastuses Marss heidab end Veenuse embusse, punastab too varsti.“ Et Päike (=kuld) tõuseb idast, siis Idamaa rändaja all mõistetakse alkeemikut, Marss = raud, Veenus = vask, pisarad = lahus, punastab = kattub vasekihiga. Seega nüüdisaegses sõnastuses: ”Kui läikiv raud asetada vasesoola lahusesse, siis muutub ta punaseks.”
Araablased nimetasid alkeemiaks antiikteadlaste teooriaid keemia vallas, mis olid ühendatud traditsiooniliste usuliste kombetalitlustega. Katseid viidi läbi pühades templites müstiliste tseremooniate saatel, kuna alkeemikute tegevus oli kujunenud pühaks rituaaliks. Euroopas hakati mõistega alkeemia tähistama araablastelt omandatud keemia teadmisi. Araabia preestrid tundsid juba ammu paljude “keemiliste operatsioonide” kunsti, nagu väärismetallidega sarnanevate sulamite saamist ja värvainete eraldamist. Tolleaegsed teadlased pidasidki loodusseadustele vastavat muundumist tõeliseks ainult siis, kui saadi väärismetallidele sarnast sulamit.
Esimesed tuntumad alkeemikud olidki araablased. Tõeliseks “teaduste kuningaks” pidasid araablased Džabir ibn Hajjani (u.721 – u.813), keda peetakse araabia alkeemia rajajaks. Džabir ibn Hajjani arendas edasi Aristotelese (384 – 322 e.Kr.) ideid. Aristotelese meelest kõik looduslikud asjad tekivad elementidest. Neljaks põhielemendiks pidas Aristoteles tuld, õhku, maad ja vett. (Aristotelese õpetuses esineb ka veel viies element, mida ta nimetas eetriks. Eeter on kõige kergem element ja sellest koosnevad taevakehad, mis on maistest taevakehadest palju täiuslikumad ja liiguvad mööda ringjooni mööda. Eetriga on täidetud ka maailmaruum, kus need asuvad.) Need sisaldavad alati üksteist suuremal või vähemal määral. Kui üks neist on teise suhtes ülekaalus, siis ongi tegemist kas tule, õhu, vee või maaga. Kui aga niisugust ühe elemendi selget ülekaalu teiste suhtes ei ole, siis on tegemist mõne tulest, õhust, veest või maast erineva loodusesemega. Elementide omadusi iseloomustas Aristoteles meeleliselt tajutavate põhikvaliteetide – soojus, kuivus, külmus, niiskus – kombinatsioonide kaudu. Iga elemendi omadused on saadud kahe kvaliteedi kombineerumisel, kuid spetsiifiline on igale elemendile ainult üks kvaliteet. Tule kvaliteedid on soojus ja kuivus, spetsiifiline aga soojus; õhul – soojus ja niiskus, spetsiifiline niiskus; veel – külmus ja niiskus, spetsiifiline külmus; maal – külmus ja kuivus, spetsiifiline kuivus. Edasi eristas Aristoteles aktiivseid ja passiivseid kvaliteete. Aktiivsed on külmus ja soojus, passiivsed kuivus ja niiskus. Seega iga elemendi üks kvaliteet peab olema aktiivne ja teine passiivne. Siit järeldub, et iga element võib oma aktiivse kvaliteediga mõjutada teist, passiivse kvaliteediga elementi, kuid ka ise oma passiivse kvaliteedi tõttu teise, aktiivse kvaliteediga elemendile mõjule alluda. See aga tähendab lõppkokkuvõttes seda, et elemendid võivad ka üksteiseks muunduda. (Ainult viies, see kõige täiuslikum element – eeter – on muutumatu.) See aga oligi iseloomulik antiik- ja ka keskaja praktikale.
Džabir ibn Hajjani andis aga Aristotelese nn algelementidele ja nende omadustele teise tähenduse. Ta arvas, et metallid koosnevad kahest põhiosast ehk elemendist, milledeks olid väävel ja metallide “hing” elavhõbe. Väävel arvati olevat põlevuse ja muutuvuse kandja ja elavhõbe metallilisuse kandja. Peamisteks keemilisteks nähtusteks olid põlemine ja sulamine. Nende kahe elemendi ühinemisel saadi kõik teised metallid, kõik vaid olenes sellest, millises vahekorras nad ühinesid. Seega kui võtta neid alkeemilisi algeid õiges vahekorras, siis tekibki kuld. Lisaks arvati, et mida rohkem on metallis väävlit, seda kollasem ta on. Niisiis pidid kõige väävlirikkamad olema kuld ja väävel ise. Seepärast näiteks öeldi 11. sajandi traktaadis elavhõbeda kohta, et see on metallide ema ja metallide isaks on väävel. Keskaja alkeemikud kujutasid elavhõbedat oma töödes Valge Lõvina, kuna kulla reageerimisel elavhõbedaga muutub kollane kuld hõbedaseks. Siit pärines ka alkeemikute väide, et Valge Lõvi (=elavhõbe) sööb Päikest (=kulda).
Ammustest aegadest saati olid kõige õilsamateks metallideks kuld ja hõbe, mis saadi kõige optimaalsemas vahekorras võetud puhtamast väävlist ja puhtamast elavhõbedast. Ent looduses kulgeb selline protsess väga aeglaselt ning seetõttu on vaja lisada erilist preparaati – tarkade kivi. Peale kõige muu uuris, kirjeldas ja valmistas Džabir ibn Hajjani vitrole, maarjaid, salpeetrit, väävel-, lämmastik- ja äädikhapet, kasutas destillatsiooni, sublimatsiooni, kristallimist jm. Siit ka põhjus, miks araablased Džabir ibn Hajjanit “teaduste kuningaks” nimetasid. Ta andis suure panuse araabia alkeemiasse, mille omakorda üle võtsid eurooplased. Euroopas tuntakse Džabir ibn Hajjanini latiniseeritud nime all Geber.
Keskaja suurim alkeemik oli Abu Ali Ibn Sina (980 – 1037), kes sai Euroopas tuntuks Avicenna nime all. Ibn Sina töötas välja alkeemilise õpetuse metallide loomusest. Ta arvas, et elavhõbe on metalliliste omaduste kandja, väävel aga annab metallidele võime muutuda tule mõjul. Erinevalt teistest alkeemikutest arvas Ibn Sina, et ühte metalli pole võimalik muuta teiseks. Oma töös “Tervekssaamise raamat” ta väidab, et keemiliste muutuste mõjul võib punane metall muutuda valgeks, nii et ta sarnaneb väga hõbedaga, või kollaseks, kullasarnaseks, metalli sisemine olemus jääb aga endiseks.
Euroopa tähtsamatest alkeemikutest väärivad märkimist peale eelpool nimetatud Albert Suurele ehk Albertus Magnusele (1193 – 1280) veel ka Roger Bacon (u. 1217 – 1292).
Saksa filosoof ja keemik Albert Suur arvas, et metallide transmutatsioon toimub värvuse ja tiheduse muutumisel. Väävel ja elavhõbe muutuvad kullaks arseeni ja vee toimel. Arseen annab värvuse, vesi võimaldab aineosakestel hästi tihedasti üksteise vahele minna; nii suureneb tihedus ja tekib kuld. Albert Suure kuulsust näitavad tema kolm tiitlit – suur maag, veel suurem filosoof ja suurim teoloog.
Roger Baconi arvates oli alkeemikute eesmärgiks saada eliksiir, mis kokkupuutel väheväärtuslike metallidega muudaks need väärismetallideks. Alkeemikuid toetas Londoni Kuningliku Seltsi tolleaegne president Robert Boyle. Oma aja suuremaid õpetlasi Isaac Newton rajas endale isegi väikese labori, kus püüdis leiutada lahustit, milles lahustunud metallid muutuksid kullaks. Alkeemiaga tegelesid ka Johann Glauber, Jan Baptist van Helmot, Gottfried Leibniz ja teised tolle aja helgemad pead.
Mõned alkeemikud pidasid aga kõige perspektiivsemaks kulla valmistamise lähteaineteks elavhõbedat ja pliid, sest nende tihedus on suhteliselt suur ja võrreldav kulla tihedusega. Alkeemik Henning Brand aga müstilistel põhjustel eeldas, et tarkade kivi peab olema seotud inimorganismiga. 1669. aastal hakkas ta uurimist alustama uriinist. Brand kogus tünnitäie uriini, aurutas seda siirupi konsistensini ning sai pruunika vedeliku, mille nimetas uriiniõliks. Viimase segas ta liivaga ja kuumutas siis tugevasti õhu juurdepääsuta. Äraarvamatu oli alkeemiku rõõm, kui ta avastas retordis omalaadse, nõrgalt küüslaugulõhnalise vahataolise aine, mis pimedas helendab. Brand arvas algul, et tal ongi õnnestunud saada üks maailma algelementidest, nimelt elementaarne tuli. Ta nimetas selle aine külmaks valguseks, mida tänapäeval tuntakse fosfori nime all. Niisiis alkeemikute ponnistused tarkade kivi otsingutel võisid vahel õnneliku juhuse läbi viia ka uute elementide avastuseni.
Soov muundada tavalisi metalle väärismetallideks leidis Euroopas palju pooldajaid. Paljudele alkeemikutele ei olnud aga tähtis mitte niivõrd konkreetselt kulda saada, vaid lihtsalt uurida sageli müstilisi metallide muundamise viise. Niisiis alkeemia põhieesmärgi seisukohalt on tema saavutused keemia alal üksnes kõrvalprodukt. Oluline ei olnud mitte niivõrd tegevuse konkreetne ja ajastatud resultaat, kuivõrd tegevus ise, selle mõtestamine, hingeline läbielamine, sisevaatlusele andumine ja jõupingutused täiuslikkuse saavutamisel. Täiuslikkust tuli otsida puhtast vaimsest tegevusest, loomingust, mitte asjast, mis saadi. Asi oli üksnes märk, sümbol, mis viitas loomisele kui alati ainukordsele, isikulisele, hingestatud protsessile, selle seesmise, suurel määral saladuseks jääva protsessi suuremale või väiksemale täiuslikkuseastmele. Täiuslikkuse piiriks oli jumal, keda ei saa enam kuidagi konkreetselt piiritleda, mitte millegi looduga samastada, kuid kes on kõige olemasoleva ja kõige võimaliku looja, põhjus, alus, mõte ja tõde.
Alkeemiline Suur Toiming aitas keskaegset maailma mõista, inimesele omaseks teha. Keskajale oli iseloomulik teatavasti see, et inimese loodud asi ei esinenud mitte lihtsalt asjana, vaid asjana kellegi jaoks. Asi kehastas oma loomise protsessi, looja võimeid. Suure Toimingu kogu rõhutatud salapärasus, kasutatud poeetiline keel, kunstipärased illustratsioonid, keemiliste ainete värvid, lõhnad, maitsed on kõik vahetult alkeemia põhieesmärgi – maailma loomisesse sisseelamise, vaimese loominguprotsessi, inimese moraalse täiustumise – teenistuses. Siit tulenes ka põhjus, miks alkeemias rõhutati eriti inimese (ja jumala) tegevuse loomingulist hingestatud külge, mitte niivõrd resultaati. Tähtis oli hoopis see, et alkeemik elaks läbi jumaliku loomishetke ja selleläbi arendaks endas jumalikke jooni.
Kui palgatud alkeemik kulda ei saanud, siis peeti teda hädavareseks või petiseks ja teda karistati. Eriti rangelt karistati pettuses paljastatud alkeemikuid. Nad hukati tavaliselt ülekullatud võllases, rõivastel sädelesid litrid, et kõigil seisaks meeles nende saavutamata jäänud eesmärk. 1575. a. põletati Braunschweigis hertsogi käsul naisalkeemik Maria Zilgerin, kes ei suutnud pliist kulda valmistada. 1590. a. poodi Münchenis alkeemik Bragadino ja 1597. a. hukati Württembergis G. Honauer. Paljud keskaja alkeemikud ja teadlased sattusid aga vanglasse, sest arvati, et nad teavad kulla valmistamise retsepti, kuid keelduvad seda vürstidele või kuningatele avaldamast. Ka nende piinamistega püüti neilt kulla valmistamise viisi teada saada. Näiteks nimekas keskaja õpetlane Roger Bacon pandi inkvisitsioonikohtu otsusel 20 aastaks vangi sellepärast, et ta ei avaldanud kullaretsepti. Niisiis oli alkeemikutel põhjust olla kahekordselt ettevaatlik, sest sageli riskisid nad eluga või inkvisitsioonikohtu alla sattumisega.
Idee muuta üht elementi teiseks ei olnud mitte populaarne ainult keskajal, vaid seda on püütud teha isegi 20. sajandil. 1924. aastal kujunesid sensatsiooniliseks prof. Miethe katsed, kes teatas, et on avastanud kulda elavhõbekvartslambist. Et perioodilisussüsteemis on kuld ja hõbe kõrvuti, siis arvas Miethe, et transmutatsioon toimus elektrivoolu toimel. Firmaga “Siemens” sõlmiti leping, mille järgi uurimistöödeks eraldati hiigelsummad, avastused pidi aga minema firma valdusesse. Lõpuks selgus, et kuld oli elavhõbedasse sattunud siiski väljastpoolt. Näiteks piisas sellest, kui katse käigus keegi uurijaist puudutas oma kuldprilliraame, ja otsekohe suurenes kullasisaldus elavhõbedas tunduvalt. Samuti selgus, et kuigi lähteelavhõbedat tootis kuulus firma “Kahlbaum”, ei olnud elavhõbe täiesti puhas, vaid sisaldas tühisel määral kulda. Siiski andis Berliini patendiamet “Siemensile” viis patenti kulla saamise kohta elavhõbedast elektrivoolu mõjul. Nende järgi tuleb läbi elavhõbeda juhtida kõrgepingelist elektrivoolu, et eralduks kuld. Imet alkeemia mõttes siin ei olnud, sest elavhõbedat on varem kasutatud maagist kulla eraldamiseks ja seepärast see sisaldaski kulda. Põhimõtteliselt on aga alkeemikute unistus elavhõbedast kulda saada 20. sajandil täiesti realiseeritav. Kui kiiritada üht kilogrammi elavhõbeda isotoobi Hg-196 neutronitega, siis võiksime kuu jooksul toota 1,5 g kulda. Niimoodi saadud kulla hind aga kujuneks väga mitmeid kordi kõrgemaks kui on loodusliku kulla hind ja seetõttu selline protsess ei tasu end ära.(allikas:http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:vY4h7aHTKWoJ:www.kristiine.tln.edu.ee/doku/keemia/Keemia%2520ajalugu%2520ja%2520alkeemia.doc+Isaac+newton+alkeemik&cd=9&hl=et&ct=clnk&gl=ee)
Isaac Newton oli muuhulgas alkeemik
http://www.youtube.com/watch?v=DYMTAZrKLcM
http://www.youtube.com/watch?v=MXDITA82IbQ
http://www.youtube.com/watch?v=dwTzp8MKSlo&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=KHnljyvB9dA&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=vA0Ofn49x_E&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=zHWqeSFoZlc&feature=related
Peale matemaatika ja loodusteaduste oli Newtonil veel kaks huviala – teoloogia ja alkeemia. Ei saa teda laita selle eest, et ta oma väljapaistvat mõistust "raiskas" alkeemiale, sest Newtoni ajal märkis sõna "alkeemia" lihtsalt kogu keemiat. Newton oma kaasasündinud teadlasetalendiga püüdis täpsete eksperimentidega kontrollida, mida alkeemikute väited tegelikult väärt olid.(allikas:http://www.ttkool.ut.ee/nupuvere/f/varia43.html)
http://www.youtube.com/watch?v=MXDITA82IbQ
http://www.youtube.com/watch?v=dwTzp8MKSlo&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=KHnljyvB9dA&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=vA0Ofn49x_E&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=zHWqeSFoZlc&feature=related
Peale matemaatika ja loodusteaduste oli Newtonil veel kaks huviala – teoloogia ja alkeemia. Ei saa teda laita selle eest, et ta oma väljapaistvat mõistust "raiskas" alkeemiale, sest Newtoni ajal märkis sõna "alkeemia" lihtsalt kogu keemiat. Newton oma kaasasündinud teadlasetalendiga püüdis täpsete eksperimentidega kontrollida, mida alkeemikute väited tegelikult väärt olid.(allikas:http://www.ttkool.ut.ee/nupuvere/f/varia43.html)
Subscribe to:
Posts (Atom)