Tuesday, January 11, 2022

Pakase poeg





Päisel päeval pakase poeg

aknaklaasil, jäälilled käes

kohmetult seisis, näost pisut valge

armusin kohe ta kargesse palge.

Ei võitnud mu südant jäälillekimp

vaid tagasihoidlik, häbelik pilk.

Päikeses lendlesid kuldsed kristallid

ta tuli – ei peatanud lumised vallid.

Ja kuigi ei lausunud sõnu just palju

siis seisis mu aknal kindlalt kui kalju.

Tuppa ei tulnud kaheldes endas –

pakase poeg sulamist pelgas.

Muidugi oli mõistetav, klaar

ei saanud meist saada iialgi paar.

On möödunud talvi, kui kardina avan

seisab pakase poeg ikka sealsamas.

 

Kristel Põld