Thursday, April 28, 2016

Kuulmine

Vaikuse hääl on häälekas.
Vaikuse hääl pole heli.
Haudvaikust pole olemas –
see on planeedi sagedusheli

Vaikses pimedas ruumis
eriti avatud meeled
märkavad üksikuid möödujaid,
mõttes „tere“ on keelel.

Vaikuse hääl on ruumiline –
tunned kuis liigub substants.
Vaikuse hääles võõras vaikuse hääl –
kohal kehatu substants.

Kuulatad, kuid mitte heli,
kuuled kõrvadeta.
Kukla ülaosa meel
kuues, seitsmes, kaheksas.

Ka kõrvadega kuulata
saab teise ilma heli:
sosinad ja inimhääled,
ebamaised helid.

Üle selgroo kõhejutt
teinekord võib levida.
Kananaha kaunid kupud
inimnahka ehivad.

Kellelegi see on reaalsus,
kellelegi mõistujutt;
iga päeva aktuaalsus
või siis lihtsalt ulmejutt.


Kristel Põld

Sunday, April 24, 2016

Hunt

rabasaarel punetavad murakamarjad
eksinud hunt otsib kadunud karja

õhtuse hämaruse liigniiskes õhus
mõte üksindusest rinnakus rõhub

metsise laul üle männituka kajab
tröösti ei paku – veel midagi vaja

alati võõraks on arvatud hunti
eristuv isend ei kuulu ju punti

nii rändabki susi mööda soopinna radu
otsib kaotatud karja ja südamerahu
                                                                                 
seniks rabasaarel punetavad murakamarjad
ja laukavee peegelpilt lohutust annab

                                                                                 
Kristel Põld 




Wednesday, April 20, 2016

Nägemine

ilmade aines on valge valgus
kõikide värvide ühtne segu
piksleid meenutav punktide mass
ühtse energia värelev ilming
kohapeal pulseeriv ehitusklots
mitmemõõtmeline läbistav miski
kõiksuse info ustav kandja
taevas seisev elulev vihm

udu selle vahel peenkoeline aura
laiumas elusa-eluta ümber
kuju ja värvid muutuvad kergelt
tantsivad maiste muutuste tuules

iseseisvad kehalised substantsid
peenemad kui piksliklotsid
kujult kummalisi on
kangalt erilisi on
kehastunud või kehastumata
liiguvad ja liigutavad
kust sa tuled kaunis olend

silmad kinni näed ehk rohkem
teretamas surnud taat
mis on uni, mis on tõesus
väita kindlalt ma ei saa
kust sa saabud lilla valgus
rahulik ja olla hea
geomeetrilise jada valgus
transsi minemise algus

Kristel Põld

Tuesday, April 5, 2016

„Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit“, Thomas Salumets

Jaan Kaplinski on saanud mitmeid auhindu ja aumärke, nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi. Üks prantsuse reporter on Kaplinski kohta öelnud eesti „Voltaire“. Tegemist on suurepärase luuletajaga, kirjanikuga. Ta on enam kui kolmekümne raamatu autor. Tema teoseid on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Ta on olnud külalislektoriks mitmetes maailma ülikoolides. Kaplinski kirjanikukuulsus tugineb siiski ennekõike tema luulele.

Lugedes Kaplinski keerulisest elust, ei tundu selles olevat palju sunnita kujunemist – see on pigem miski, mille poole ta püüdleb. Kõike mõjutab aeg.
Jaan Kaplinski sündis 1941. aastal, ajal, mil suur osa tema sünnimaast oli varemeis. Ränga hoobi sai Tartu 1944. aasta märtsis, mil linn oli rusude all. Kaplinski on neid lapsepõlve negatiivseid sündmusi eredalt meenutanud, mis näitab, kui sügavalt tollased läbielamised temale mõjusid. Kaplinski lahutati tema isast, kes suri nälga ühes töölaagris Põhja-Venemaal.
„Meie pere kaotas peaaegu kõik,“ kirjutab Kaplinski, „me elasime (...) pidevas hirmus ja ahistuses, jälestades võimu ja tema käitumist, kuid ka meeleheitel oma võimetuse pärast midagi teha. Olime vangid, täiesti võimu all.“ Kaplinski oli juba alates 1950. aastate lõpust peale kirjutanud KGB valvsa pilgu all. Eestis on raamatu kohaselt Kaplinskit üsna palju kritiseeritud, eriti märgatavalt pärast 1981. aastat, mil ta, osalt KGB surve, osalt isiklike keerukate põhjuste ja veendumuste tõttu, vastas avalikult nn Neljakümne kirjale, millele ta oli koos teiste väljapaistvate eestlastega enne seda alla kirjutanud. Pärast seda „lahtiütlemisena“ paistnud tegu ei taastunud tema reputatsioon kunagi täielikult.

Kaplinski visandas avaliku kirja, millest kasvas välja tekst, mis hiljem sai tuntuks kui Neljakümne kiri. Kiri keskendus tundlikule keeleküsimusele. Neljakümne kirja autorid märgivad: „Eestlastega saab siin lähemalt suhelda vaid see, kes oskab nende keelt või vähemalt avaldab selgesti oma lugupidamist selle vastu.“ Selle asemel, et käia välja oma kindel positsioon, mis toob väga kergesti kaasa konflikti, toetas Kaplinski teise poole hoolikat ja avatud meelega ärakuulamist. Vastandumise asendamine vestlusega oli, nagu ta seda ise nägi, ka tema peamine kavatsus Neljakümne kirja puhul. Ühel hetkel hakati Neljakümne kirja siduma dissidentliku liikumisega. Kaplinskile jäi mulje, et välismeedia teadaannetes ei olnud suuresti märgatud või oli otse ignoreeritud kirja „diplomaatilist“ eesmärki ning nõnda tundis Kaplinski, et ta asetatakse talle vastuvõetamatusse rolli. Ta kartis, et eestlastest saavad ohvrid „külma sõja tobedas mängus“ ning et tema ise riskib sellega, et tast tehakse „ettur propakandasõjas“. Kaplinski meelest tuleb meil selleks, et hajutada need lõhed või eraldusjooned, mis on ka totalitaarse võimu aluseks, vältida inimeste ja nende tegude nägemist vastanduste kaudu. Inimese edu võti peitub võimes seostuda, sobituda.

Nii ridadelt kui ridade vahelt kumab läbi tema pidev siseheitlus.  Luulekogust „Õhtu toob tagasi kõik“:
 „Ma olen ise olnud luuletaja,
ma tean
endast rohkem kui need, kelleni jõudsid
ainult mu noorepõlve helisevad, kaunid värsid (...)
ja kelle kujutluses ma muutusin
poeediks, postamendi-Jaaniks.
Tegelikult rikun ma kõiki kümmet käsku,
mitmeid kirjutatud ja kirjutamata seadusi,
igasugu grammatika ja poeetika reeglisi (...).“

Raamatu kohaselt Kaplinski silmade läbi nähtuna väljendab sunnita kujunemise olemust eestikeelne tegusõna „looma“. Samuti tähendab see hetkes piiranguteta elamist; eluga vahetult kaasa minemist, loobudes teadmistest, püüetest, egost ning isegi moraalist ja eetikast.

Raamatut lugedes tekkis mulje, et Kaplinski on väga intelligentne, õrn, tundeline hing, haavatav. Ta oskab tähele panna loodust ja näha ilu lihtsuses.
Raamatu kohaselt „biofiilia“, „biotsentsiline võrdsus“ ja looduse pühadus - koos moodustavad need kontseptsioonid mustri, mis tõotab inimesena teostumist ning suunab suures osas Kaplinski tööd, mõtlemist ja käitumist. Biofiilia seob tervikuks tema rohkem kui viiekümne aasta vältel avaldatud luule.

Rahu vallutab kõik“ aastast 1991. See lõpeb ridadega:

„Luule on südame pikendus,
tuksumise pikendus
puudele, põõsastele,
õunapuuõitele, karmiinleevikesele,
ämblikuniidile, pesunöörile.“

Arvan, et selleläbi geniaalsus end avaldada saabki. End haavatavana hoida on märk tugevusest, avatusest, siirusest. Samas tundsin kaasa ta naisele, kes on teda korduvalt koju tagasi võtnud pärast Kaplinski armuseiklusi.
Raamatu kohaselt ei soovi Kaplinski armastuses distantsi, vaid igatseb niisugust armastust, kus „meie vahel poleks midagi“, kui meenutada tema näidendit „Libilikas ja peegel“. Pole üllatav, et tema otsing tabamatute „absoluutse ühtekuuluvuse“ ja „harmoonia“ momentide järele kulmineerub näiliselt lihtsas nõuandes: toimida sunnita, „kuulata oma keha!“

„Armastus närbub sunduse õhkkonnas. Selle olemus on vabadus. Ta ei ole ühendatav ei sõnakuulmise, armukadeduse ega ka kartusega,“ luges Kaplinski koolist vabal ajal Maurois` raamatust Shelley kohta.

Vastavalt raamatule Kaplinski suhe tema kõige mõjumama õpetaja Uku Masinguga näitab, kuidas sunnita kujunemise kangasse on kootud sõltuvus, kuidas see suunab Kaplinski hingelu ja käitumist. Valmidus pimesi õpetajale järgneda, ent võimetus leppida omaenda kalduvuste ja tingimustega kõike, mida uskus Masing, tekitas Kaplinskis sageli segadust. Ühes avaldamata e-kirjas kirjutab Kaplinski Uku Masingust: „Ta ühtpidi tõmbas ligi, teistpidi tõukas eemale ja see tekitas talumatu psüühilise pinge, peaaegu trauma, mida süvendasid veel isiklikud raskused. Nii, et vahekord Masinguga oleks mulle peaaegu tervise kui mitte elu maksnud.“

Mulle meeldib Kaplinski üleskutse jääda maailma, „kus ükssama olevus võib olla üheaegselt kõik kolm“.

Proosapoeemis „Jää ja kanarbik“ kirjutab Kaplinski: „Kuidas saavad inimesed pugeda oma väärtustesse, hirmudesse ja usku nagu teod kodadesse? Kuidas saab elada keset seda maailma nii egoistlikult, nii egotsentriliselt, kuidas saab nii kaotada imetunnetust, olla märkamata seda taevast, neid valgeid kaljusid, neid kukemarju, kaljupohli, vaevakaski ja diapensiaid? Kuidas saab pöörata sellele kõigele selja ja ehitada endale keerulisi, suurepäraseid kivikodasid, milles on kunsti, muusikat, värve, aroome ja vaimsust, pole ainult elu ja inimeste valgust, pole isegi teelehti ja linnurohtu, kanarbikulistest rääkimata?“

„Kuidas me saame end kaitsta „meie eneste eest?“

„I don`t take refuge in poetry.
My poems are refuge taking
in you morning light,
in you morning shadows,
in you, morning voices,
in you morning news,
in you, early passers by.“

Jaan Kaplinski