Tuesday, August 23, 2016

„Ülitundlik inimene“, Elaine N. Aron, PhD

Doktor Elaine N. Aron on kirjutanud raamatu ülitundlikest inimestest. Ta peab ka ennast selleks. Nii kui ma seda raamatut nägin, teadsin, et see tuleb mul läbi lugeda. Suur osa ülitundlikest inimestest on introverdid ja raamat keskendub suures osas sellele. Ülitundlik olemine ei võrdu sotsiaalse introvertsusega. Umbes 30 protsenti tundlikest on ekstravertsed. Ekstraverdid naudivad üldiselt rühmade ja võõrastega suhtlemist ja võivad koguni paremini lõdvestuda teiste inimeste seltskonnas. Mina olen ekstravert. Raamatust annan ülevaate selles osas, millega haakun.

Esimese asjana märgin doktori poolt kirjapandu, et ülitundlikkust ei tohi segamini ajada mõne probleemse seisundiga. Tegemist on inimestega, kes panevad tähele pisiasju, mis teistele märkamatuks jäävad. Ülitundlikud inimesed ei ole „neurootikud“ – st pidevalt ilma nähtava põhjusta ärritatud olekus. 

Ajupiirkonnad, mis on tundlikel inimestel taju käigus aktiivsemad, teevad ära ka sensoorse informatsiooni keerukama töötlemise töö: need pole niivõrd sellised piirkonnad, mis eristavad tähestikus olevaid tähti nende kuju järgi või aitavad sõnu kokku lugeda, vaid sellised piirkonnad, mis hoomavad sõnade varjatud tähendust. Suurem osa inimesi märkab tuppa astudes kõigepealt mööblit ja inimesi ja ongi kõik. Tundlikud tajuvad otsekohe, soovivad nad seda või mitte, meeleolusid, suhete sõbralikkust või vaenulikkust, seda, kas toas on umbne või värske õhk ja mis tujus oli lilleseade tegija. Ülitundlike inimeste intuitsioon käib neist sammukese eespool. Vesteldes kogevad nad juba suunda, kuhu vestlus võib jõuda. 

Ülitundlike seas on kirjanikke, ajaloolasi, filosoofe, kohtunikke, kunstnikke, teadlasi, teolooge, terapeute, õpetajaid, lapsevanemaid ja lihtsalt vastutustundlikke, südametunnistusega kodanikke. Paljud ülitundlikud on visionäärid, ülimalt intuitiivsed, teistest läbinägelikumad, ettevaatlikud ja arukad inimesed. Kutse poolest sobivad ülitundlikud inimesed teistele nõu andma. 

Suhetes on veto pannud sõimamisele, hämamisele. Tüli lõpetamise edasilükkamine võib kujuneda raskeks. Üldiselt võib tundlikkus lähedasi suhteid tunduvalt parandada. Tundlikud panevad alateadlike protsesside tulemusel tähele kõige delikaatsemaid vihjeid, nüansse ja paradokse ning ambivalentse. 

Ülitundlikud inimesed kulutavad oluliselt rohkem aega mõtisklemisele elu mõtte ning surma üle ning selle üle, kui keeruline on kõik. Enamasti on tundlikkus päritav. Tundlike laste puhul on sügava, häirimatu une perioode vähem kui teistel. Tundlike laste puhul pole vaja füüsilisi hoope või traumasid, et nad hakkaksid pimedust kartma. Vaikselt paigal seisev ning teisi jälgiv laps ei pruugi oma ümbruse nüansse töödeldes olla seesmiselt sugugi pärsitud. 

Ülitundlikud inimesed tunnevad muret teiste kannatuste pärast. Carl Gustav Jung oli ülitundlikest inimestest väga kõrgel arvamusel – aga muidugi oli ta ka ise üks nende seast. Intensiivsete muljetega seotud sündmused ei möödu tundlikest inimestest kunagi ühtki jälge jätmata. 

Ülitundlikud inimesed on vastuvõtlikud vaimuilmale. Leinamis- või paranemisprotsessile annavad need kogemused laiema tähenduse. 

Ise märgin, et oma elu saab teadlikult palju kergemaks muuta. Näiteks jälgides millist muusikat kuulad, milliseid filme vaatad, kellega suhtled jne. Mul ei ole ole nii, et vaatan filmi ära ja siis on kõik. Alati analüüsin seda veel järgmistel päevadelgi. Ja see maailmavalu enda õlgadel kandmine. Tegelikult on tunnetuslikku poolt ka teatud olukordades võimalik vähendada. Minule on abiks põhjuse ja tagajärje vahelise seose teadvustamine. Aitab kindlasti see, kui ma saan olukorda reaalselt mingil kujul mõjutada paremuse suunas.  

Tuesday, August 16, 2016

Ajast ees

miks kihutad kui tuulispask oma ajast ees
ise valutad, teised valutavad
aeg on jäänud tuulte taha
olukord võimaldab vääriti mõistmist

teadmine üksinduses
tundmine tundmatuses
õppimine teadmatuses
kogemine kogenematuses

vales ajas elada - karistus hingele
karmavõlgade ilmne ilming
aga kes viib aega edasi
järgne, aeg, mu tuules

Kristel Põld

Saturday, August 13, 2016

mõnda on tunda
mõnda on näha
mõnda on näha ja tunda
mõnda on näha ja tunda ja kuulda
nõnda neid kohata võib

mõni on valgus
mõni on vari
ei tea, millest tuleneb see
huviga jälgida püüab mu meel
mida kõneleb tulija keel

Kristel Põld 

Wednesday, August 10, 2016

Leidsin pärast vanaema surma tema luuletusi, üks kõnetas eriti

Klaver 

Väike tüdruk nõnda väga klaverit kord tahtis.
Igatsevalt pillipoeski klaverit ta vahtis.
Ütles ema: „Teen nüüd mina sulle suure kingi.
Selle juures sinagi mul palun ära tingi.
Muusikakooli teadagi siis sinul tuleb minna.
Ära seda ütle mulle, et sa ei lähe sinna.“

Mindigi siis hulgakesi suurde pillipoodi
ja sealt igatsetud klaver lõpuks koju toodi.
Igaüks nüüd mängi` tahtis nii et kõlas maja.
Ema kindlaks määrama pidi mänguaja.
Lapsel suule nutuvõru märkamatult kiskus
siis kui harjutama tema pilli taha istus.

Teised lapsed rõõmsal meelel kilkasid kõik õues
aga väiksel tüdrukul on süda nukker põues.
Oleks väga, väga tahtnud teiste juurde minna.
Harjutama pidi tema, tuli jääda sinna.
Vanaema külla tuli, nägi: lood on halvad.
Tüdrukul silmadki on pisaratest märjad.

Teatas laps: „Kassett meil kena Hovery Covery
sinule nüüd mina kingin oma klaveri.
Vanaema, küll on tore, et sa tulid siia:
klaveri nüüd päriselt sa endale võid viia.“
Vanaema talle vastas: „Mul liigväike tuba.
Kingi vastu võtan siis kui mäng sul selge juba.“

(Autor: Laine-Asta Eks, 01.04.1935-25.05.2013, minu vanaema)


Vastus vanaemale

Leidsin vanaema riiuli pealt
tema poolt loodud armsad luuleread.
Ise ta taevaste inglite seas.
Silmad minul märgusid peas.

Värssidest tundsin end ära ma.
Hingekannatused tundis ära ta.
Õele sai klaver, kuid mind pandi kooli –
suruti vaba hunt klaveritooli.

Korraga klaverist vaenlane sai.
Vanamemm lohutuseks tegi mulle pai.
Reegleid täis maja ja nootide read.
Laps hoopis puu otsas mängima peab!

Kinkida pilli ma memmele pakkusin,
ahastusest juukseid peast juba katkusin.
Klaver jäi majja – tal liigväike tuba.
Vastu võtab klaveri, kui mäng selge juba.

Aastaid tolmu vaid klaverilt pühkisin.
Muudel aladel edasi rühkisin.
Kord aga avanes klaverikaas –
esimene noot kõlas pillil taas.

Ei enam klaverit kinkida saa.
Vaid minu kodus seda kuulata saad.
Kui tuhised tuultes mu kodumaja juurde,
mu südamehelisid kõlamas kuuled.

Kristel Põld