Mõrkjalt magus jasmiinilõhn tungib vaikselt läbi ninasõõrmete otse pähe, tekitades kergelt purjakil tunde. Tuul, mis metsviinapuu lehti sahistab, on jahe, kohati isegi jäine, sundides kõige visamadki lendlejaid varju otsima. Vahest on see tingitud hoopis ähvardavatest pilvemassidest, mis nii jõuliselt minu poole triivivad. Siiski on märgata ühe võõrasema kohal visat mesilindu, kes, viletsatele tööoludele vaatamata, võtab lillelt, mis võtta annab. Kas täidab ta oma kohustused alati viimasel minutil, või on tegemist paadunud töönarkomaaniga?
Vaikin, aimates vastust.
Suveõhtune külm on tunginud kontidesse, ometi, kananahk ihul, lõdisen vanal pargipingil. Käes poolkortsunud kollane paberileht, püüan meeleheitlikult ahmida looduse korvist emotsioone. Need emotsioonid peavad tekitama ahela, mille lõpplüliks on minu enda kirjutatud raamat, mille tähtaeg jällegi kukkumas on. Jah, olen kirjanik. Olen kirjanik, kes pole parem, kui too töönarkomaanist mesilane. Ainus vahe on selles, et minu lõputuil pingutusil kirjutada, ei ole tulemust.
