Aastaid tagasi võtsin
julguse kokku ja alustasin loo kirjutamist oma paranormaalsetest kogemustest.
Seda selleks, et end ja maailma paremini mõista. Teada ju on, et
kultuuriruumis, kus mina elan, peetakse silmaga nähtamatuga seonduvat pigem
tabuks. Peaaegu igale suurest massist erinevale käitumisele ja tajumisele on
läänemaailma psühhiaatrias välja mõeldud ka diagnoos ning tablett. See on
ilmselt ka peamiseks põhjuseks, miks inimesed oma kogemusi salgavad. Tean päris
mitmeid inimesi enda tutvusringkonnast, kes samuti juba lapsepõlvest alates
tunnetasid keskmisest enam ning on olnud oma kogemustega ühiskonna poolt
hukkamõistmise kartuses üksi. Nad on austatud ja arukad inimesed,
kõrgharidusega, headel töökohtadel.
Järjest enam avanevad
nähtamatu maailma uksed ka meie ühiskonnas. Meedias kajastuvad erinevad
sensitiivsete võimetega inimeste võistlused. Raamatupoodide esoteerikariiulid
järjest täienevad. Nimetan nähtamatu maailma tunnetamist andeks ja arvan, et
anded on meile antud mingil põhjusel. Sellise andega elamine ei ole aga just
kõige kergem.
Minule on kogemustest
teada, et mida rohkem vaimuilma peale mõelda, seda lähemale see tuleb. Isegi
käesolevat teksti kirjutades tunnetasin ruumis veel kedagi ja nägin kummalisi
valgussähvakuid. Minu reaktsioon sellele piirdus ruumile pilguheitmisega,
ebamugavust ei kaasnenud. Tekkinud on dilemma, kas jätta nendesse kogemustesse
süüvimata ning tulla kuidagi toime edaspidiste kogemustega, või mõelda ja
nämmutada kogetu enda jaoks igakülgselt läbi, saades ehk teada, miks see kõik
minuga juhtunud on, mida tuleb õppida ning kuidas see kasulik on. Iga kogemus
on ju millekski hea. Filosofeerida meeldib mulle samuti.
Nagu juba ütlesin,
siis aastaid tagasi alustasingi juba varajase lapsepõlve kogemuste
kirjapanekust. Katkestasin. Minus tekkis hirm. Kartsin, et vaimuilma tegelased
panevad seda mulle pahaks. Tunnetus muutuski tugevamaks, mis muutis igapäevaelu
ebamugavamaks. Siiski ei olnud enamasti tegemist otseselt sellise energia
tunnetamisega, mida võiks nimetada negatiivseks. Samuti on kogemused seotud ka
surnud lähedaste inimeste hingedega, kelle perekonnaliikmed veel elavad. Ma ei
taha kellelegi haiget teha.
Olen juba 27, kuid
tänaseni elan keskmisest inimesest tunnetuslikus mõttes kirevamat elu. Olen
sellise eluga harjunud ja õppinud hakkama saama, kuigi tunda on ka ebamugavust.
Olen teada saanud, et sellise ebamugavustundega on pidanud harjuma ja elama
õppima mitmed sensitiivsed inimesed, sealhulgas näiteks tuntud füüsik Nikola
Tesla, meedium Theresa Caputo.
Alustasin uuesti enda
jaoks kogemuste kirjapanekuga käesoleva aasta juulis, kuid katkestasin taas,
sest nagu eelneva kogemusegi puhul, tunnetasin jällegi tavapärasest rohkem.
Miski mind ikkagi selle katkestamise osas häirib. Kirjutades jõudsin juba
sammukese lähemale selliste kogemuste mõistmisele. Ladusin kaarte, küsides,
kuidas oma kogemuste kirjapanek ja analüüs mind edaspidi mõjutaks. Taro kaardid
Eremiit, Poodu ja Sauade kuninganna vastasid, et käes ongi enesesse süvenemise
aeg, kus tuleb õppida tundma iseennast. See on oluline kogemus, mille abil
tunnetan, kes ma olen. Kaardid lubavad selgust. Poodu kaart näitab, et see
protsess ei ole teadvuse tasandil lihtne. Probleemi tuleb aga rahulikult
käsitleda ning siis saabub ka tunnetus, mida ma pole seni tähele pannud. Sauade
kuninganna ütleb, et ma ei lase enam ennast siis juhtida viletsate argielu
tegurite poolt. Seda tõlgendades tean, et kõne all on ebamugavustunne, mida
tekitavad teatud energiad. Kaart vihjab sellele, et olen valmis oma elu
aktiivselt kujundama, järgides seejuures oma ideaale. Rohkem elutarkust,
iseseisvust ja täiustatud õiglustunnet.
Lahendus paistabki
olevat enese jaoks kogemuste lahti kirjutamine. Siiski pole ma veel kirjutamist
pärast juulit jätkanud. Julgus on minu jaoks sisemiste takistuste ületamine.
Takistavaks jõuks on käesoleval juhul erinevad hirmud. Olen püüdnud oma hirme
defineerida ning neid ületada. On ju olemas objektiivne hirm, s.o põhjendatud
kartus, mis põhineb statistilistel näitajatel, et kardetu võib suure
tõenäosusega saabuda. Näiteks aktiivsel lahinguväljal jalutades on suur
tõenäosus vigastada saada. On veel olemas subjektiivne hirm, mis on
irratsionaalne – objektiivseid asjaolusid kaaludes kardetu suure tõenäosusega
ei saabu. Näiteks rahvast täis linnas äikese ajal jalutades on väga
ebatõenäoline pikselööki saada. Seoses vaimuilmaga on mul hirm tunda füüsilist
ebamugavust (sisemist õõnsustunnet). Sellisel kujul on minu jaoks tegemist
hirmuga hirmu ees. Suures plaanis olen selle ebamugavustundega harjunud. Ka
esinejad tunnevad enne lavale minekut õõnsust kõhus.
Olen ise olnud
korduvalt tunnistajaks olukorras, kus vaimolendid on mateeriat liigutanud ilma,
et teada oleks, kellega on tegu ja millised on kavatsused. Läbi seina võib
saabuda aga ükskõik kes ja igasuguste eesmärkidega. Naljakas on see, et mul
puudub hirm minu ja mu vara füüsilise vigastamise ees. Objektiivselt mõeldes ei
ole ma kellelegi halba teinud – miks peaks keegi mulle halba tegema. Tundub, et
häiriv on just teadmatus ja olukorra üle täieliku kontrolli puudumine (enamikes
olukordades ma tunnetan, vähem näen). Kõige ebamugavam on aga sellega kaasnev
eelnevalt kirjeldatud füüsiline ebamugavus. See on reeglina lavanärvist
intensiivsem. Mõtlen, et kui näen kedagi, aga füüsiliselt tuntav ärevus jääks
ära, suhtuksin olukorda sisemiselt palju rahulikumalt. Mul on iseenesest olnud
ka päris palju kogemusi, kus näengi kedagi, aga füüsilist ebamugavust ei kaasne
– ainult nii võikski tajumine avalduda. Ilmselt oleneb see energeetilise olendi
kaugusest minu suhtes ja energia intensiivsusest, võibolla ka kavatsustest ning
muust sellisest.
Eneseanalüüs mulle
meeldib. Läbi kogemuste analüüsi tahaksin näha suuremat pilti kõigest olevast.
Üritan end ka psühholoogia alaselt täiendada, et ennast paremini tunnetada.
Olen avastanud, et tunnen end hästi, kui oman ulatuslikku ülevaadet oma elus
toimuvate olukordade üle.
See mõtisklus jääb
lahtiseks, kuna vaid aeg näitab, kas suudan vaimuilma kogemustest kirjutamisega
seonduvad sisemised takistused ületada.
Armastusega
Kristel
Kristel
Elame imelisel
plandeedil kauni looduse ja siin eksisteerivate kõige eriskummalisemate asukate
keskel. Looduses lähemal vaatlusel selgub, et esmapilgul vaid rohukõrrena
äratuntav võtab äkitselt jalad alla ja paneb jooksu. Meie jaoks liikumatu taim
on korraga pööranud end päikese poole. Sipelgas, kelle elu säästmiseks mõni ei
vaevu kõrvalegi astuma, ei jäta surnult vedelema omasugust ja teeb oma
töökusega silmad ette nii mõnelegi. Sajapealine linnuparv võib ühe hetkega
võtta korraga hoopis teistsuguse lennusuuna. Kuuleme kõige iseäralikemaid
helisid, tunneme kõige rikastavamaid tundeid ning oleme lummatud looduses
esinevate kujundite, materjalide ja värvide mängust. Oleme imestunud kuidas see
kõik toimib. Meil on päike ja kuu, äike ja virmalised, lumi ja vihm, tähed ja
tuul, öö ja päev. Meile on antud võimalused luua, hävitada, nautida, mõelda, tunda,
ennast väljendada ja paljugi veel. Kui me ei suuda tunda imestust selle võrratu
üle, oleme eemal – apaatsed elu suhtes.
Imestuse all mõtlen
„issand kui kihvt“ tunnet. Selles on energia, mis hoiab meid ärkvel siin ja
praegu – oleme elus! Tunnetame õhku, vabadust, ilu. Kui palju on inimesi, kes
ärkavad hommikul üles tundega, et jälle algab üks tüütu päev. Tehakse tööd,
mida ei armastata, elatakse koos inimesega, kellest väljagi ei tehta jne. Elu
taandub sel juhul üksluiselt tüütute kohustuste täitmisele – elaks nagu kõrbes
veeta. Otsitakse välist tujuparandajat, et end paremini tunda selle asemel, et
enda sisemist piiritut maailma avastada. Juuakse alkoholi, peljatakse olla
üksi, hoiatakse end pidevalt tegevuses, ostetakse asju, mida vaja ei lähe,
välditakse vaikust. Nädalavahetused mööduvad perega kaubanduskeskustes, et
leida midagi, mis tuju paremaks teeb. Tüdinetakse kergesti inimestest ja
asjadest. Imestuda millestki on järjest raskem. Ja hoida väärtuslikku on
järjest raskem. Enesehaletsus tapab imestuse.
Imestuse tunnet on
võimalik endas tekitada – „issand kui kihvt päev täna tuleb, saan avastada uut
nii endas kui maailmas“, „täna õpin midagi uut ja põnevat“, „täna panen
tähele“. Mulle meenub, et ühes bensiinijaama tanklapoes oli müüjaks noormees,
kes tegi oma tööd sellise imestuse ja entusiasmiga, et tema tuju oli nakkav –
kõikidesse klientidesse suhtus kui kõige parematessse inimestesse maailmas ning
tema silmadest tõesti nähtus, et ta nautis seda, mida tegi. Keegi tark inimene
on öelnud, et polegi tähtis see mis juhtub, vaid kuidas sellesse suhtume,
millise hinnangu anname. Sellest oleneb kas kogemus on meie jaoks positiivne ja
küllastav või mitte. Kas tõlgendame elus juhtuvat probleemina või huvitava ja
õpetava kogemusena, mille läbi on võimalik muutuda paremaks inimeseks, on meie
luua. Oleme loojad. On loogiline, et loome probleeme lähtudes omast
perspektiivist. Teinekord tasub aga perspektiivi muuta ja nii võib muutuda mure
imestuseks „issand kui kihvt“.
Paar päeva tagasi
kõndisin oma lapsepõlveradadel, kus teadlikult hingasin endasse seda imelist
heina lõhna, ning püüdsin mõttes jäädvustada kauneid liikuvaid pilte kohtadest,
mis minu silme ette sel teel jäid. Minu põhiline ja kõige toredam osa
lapsepõlvest möödus viljakuivati, kartulihoidla ja jõusööda majade ümbruses
mängides, taustaks viljapõllud, mets ja aiamaad. Ma mitte ainult ei vaadanud
ega haistnud, vaid ka puudutasin enda jaoks tähendusväärseid kohti – eelkõige
aga tunnetasin ning elasin vaimusilmas läbi kohtadega seotud tavalisi sooje
mälestusi. Istusin kohtadesse, kus lapsepõlveski aru pidasin, ning kujutasin
mälestusi elavana nii palju kui suutsin. Söödakompleksi territooriumil kasvas
juba minu lapsepõlves paar õunapuud, kust alati tooreid õunu särgi sisse
korjasin ning seejärel sõin. Ka nüüd oli meeletult tore tooreid õunu sealt
võtta. Olen nendest paikadest mõelnud enda jaoks täiendavad energeetilised
laadimispunktid käesolevas ajas – need toimivad. Mu hing oli täis imestust.
Paljudel inimestel on
olemas mootorsõidukid, mille abil saab väikese ajavahemiku jooksul näha suurel
alal loodust. Ka see on tore, sest ka nii on võimalik looduse imeilust osa
saada, kuid kiiruse ja müra tõttu jääb olemasoleva tunnetamine pealiskaudseks.
Siis ei kuule ritsikate laulu ega tunne Emakest Maad, vaid eelkõige
mootorsõidukit. Olen märganud, et praeguse aja lapsed on suure osa ajast
peadpidi mobiiltelefonis või internetis. Õued on jäänud tühjaks – seda märkasin
ka lapsepõlvekodu kandis, kus minu ajal olid õued laste kilkeid täis. Leian, et
empaatia arendamiseks peaks olema võimalikult suur kontakt elusa loodusega,
sest meie looduse ja ühiskonna käekäik sõltub otseselt just tulevastest
täiskasvanutest ja nende empaatiavõimest.
Miks siis mitte
sütitada endas imestust. Imestada selle imekauni looduse- ja selles elava üle;
imestada ka oma väikeste saavutuste üle, imestada oma tunnete üle. Probleemid
ja õnnetused on samuti looming – nendest tuleneb alati teatav õpetus, mis on
imekspandav. Imetlusväärne on, et kuidagi on tööle pandud eksisteerimise
kaadervärk. See on nii detailne, et ülemõistuse. Üks sööb teist, et ellu jääda.
Teda sööb aga järgmine. Ühe väljaheide on teisele väetiseks. Kõik tundub olevat
millekski hea – isegi siis kui sellest esialgu kohe aru ei saa.
Armastusega
Kristel Põld
Kristel Põld
Aeg on alati olnud
midagi seletamatut, ometi on seda võimalik kaudselt aimata. Me ei tunne aega,
sest sellel pole lõhna, maitset, seda ei saa puudutada, me ei näe seda. Kas aeg
ongi olemas? Ajaliseks edasiminekuks võib pidada igasugust arengut: inimene
saab vanemaks, asjad kuluvad, aastaajad vahelduvad. Igale talvele järgneb
kevad, kuid igakord isemoodi. Esialgu tundub, et mitte kunagi pole miski enam
see, mis ta oli hetk tagasi – see ehk aeg tundubki.
Viimasel ajal on aeg
minu jaoks kõvasti kõikuma hakanud. Arvan, et peaaegu kõik inimesed on kogenud
sellist tunnet nagu deja vu – kogeme just täpselt sellist nagu oleks varem
kogenud. Me ei tea milline on järgmine silmapilk, kuid kui selle ära kogeme,
teame, et just täpipealt sellised hetked on kuskil juba kogetud. Minul kaasneb
selle kogemisega väga kummaline hingamine. Viimastel nädalatel olen seda
kogenud korduvalt. Deja vu puhul on miski täpselt see, mis ta on juba olnud.
Kuidas saab olla olemas aeg, kui miski on jälle täpselt selline nagu ta oli –
arenguna see ei näi.
Ka aja tajumine on
suhteline. Kui tähtsa eksami sooritamiseks on jäänud viimased viis minutit,
siis aeg lausa lendab. Viis minutit taluda füüsilist piina tundub terve igavik.
Kuidas saavad need kella järgi sama pikad viis minutit olla reaalses elus
hoopis kardinaalselt erineva pikkusega. Viimastel nädalatel on aja tajumine
minu jaoks muutunud. Nädalad on muutunud terve päeva võrra lühemaks. Ööd on
muutunud aga pikemaks. Kui püüangi meenutada kõikide päevade tajumist nädalas,
siis ajaliselt on kuskil suur auk, kuigi meenutamisel konkreetsete päevade
sündmused meenuvad. Tekib küsimus, kus ma vahepeal olin ja mida tegin.
Olen seisukohal, et
aega on võimalik aeglustada ja kiirendada. Üks kõige tavalisem olukord võib
olla see, et kui aeg venib, siis selle kiirendamiseks võtta ette midagi
põnevat. Aega on võimalik venitada, minnes näiteks huvitavalt tegevuselt üle
igavale tegevusele. Kuid aega on võimalik juurde võita ka mõeldes. Kui inimene
sisendab endale, et tal on kiire, siis aeg hakkabki kiiremini jooksma. Kui on
näiteks palju tööülesandeid ning inimene sisendab endale, et tal on kiire, siis
nii ongi. Kui inimene aga suudab nende paljude tööülesannete juures endale
sisendada, et aega on, siis aeg tema jaoks aeglustubki ja ühes ajaühikus on
võimalik rohkem ära teha. See on praktiseerimise küsimus.
Kahele kõrvuti
seisvale inimesele võib aeg olla täiesti erineva pikkusega. Kell ei saa olla
ühtne ajanäitaja igas mõttes, sest ajaühikud on tajutavad erineva pikkusega.
Sama inimese puhul võib minut olla kord pikem, kord lühem. Ühik peaks olema
millegi ühtne mõõde, kuid ajaühik ei saa kunagi olla sama väärtusega.
Kella kaudu on aga
võimalik see, et kolmas inimene näeb kuidas kaks inimest saavad teatavas kohas
üheaegselt kokku. Kõik tajuvad neid hetki aga erinevalt.
Kellegi kohta
kanaldamisel võtan ühendust ühtse infoväljaga. Seal ehk siin kõikjal ei ole
kontakti saamise seisukohast tähtsust kas juhtum on toimunud lähiminevikus,
kauges minevikus või on hoopis ees. Sel juhul juhtub kõik siin ja praegu.
Siin füüsilisel
tasandil saame ajas rännata eelkõige oma mõtetes, unenägudes – ka nendes
avalduvad nii tulevik kui minevik olevikus.
Me ei saa elada sekund
tulevikus või sekund minevikus, oleme alati olevikus. Minevik on kogetav alati
olevikuna – sellele mõtlemisel, kogemisel oleme olevikus; olevik on kogetav
olevikuna – kõik ongi käesolev; tulevik on kogetav olevikuna – sellele
mõtlemisel, kogemisel oleme olevikus.
Mis on siis see, kui
inimene sünnib, saab vanaks ja sureb? See on ju ometi areng.
Huvitav oleks teada,
kuidas tunneb aega liblikas, kes kehastub meie planeedil ühe päeva meie aja
mõistes. Kas meie eluiga on murdosa sekundist kellegi kolmanda jaoks, näiteks
kristalli? Kas meie oleme sama kiirelt liigutavad kui kivid kellegi kolmanda
jaoks? Aga kuidas tajuvad aega erinevate dimensioonide asukad? Mu isal on
kombeks öelda, et aeg annab arutust.
Armastusega
Kristel Põld
Kristel Põld
Esmalt on tunne.
Tundest formuleerub mõte. Mõtte üheks väljendusvormiks on sõna. Sõna on
mitmekordne jõud. Kui tundeid ja mõtteid on raskem ohjata, siis sõnu võib
lausuda, aga ka lausumata jätta. Sõna võib väljendada nii verbaalselt kui ka
kirjapandud kujul – selle tugev energia levib. Sõna mõjujõud sõltub tunde
tugevusest.
Kuna sõna on tugev
jõud, mõjutab see meie olemise kvaliteeti. Käesoleval ajal elame ühiskonnas,
kus üheks oluliseks inimõiguseks on sõnavabadus. Kui varasematel aegadel oli
sõnavabadus piiratud, siis mõtte väljendamise õigus võideldigi välja inimese
kaitseks – ta pidi saama ebaõigluse vastu seista.
Inimõiguste
ülddeklaratsioon ja põhiseadus annavad meile küll õiguse vabalt oma veendumusi
väljendada, kuid nende mõtteks ei saa olla verbaalse või kirjaliku
kõhulahtisuse toetamine. Annab ju põhiseaduski märku, et arvestada võiks ikkagi
ka kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ja hea nimega.
Käesoleval ajal on sõna levitamise viise palju. Ei pea inimesega kohtuma ega
teda isegi mitte tundma, et oma sõna levitada. Meil on olemas telefon, tavaline
post, internet jne.
Kõige selgemalt
illustreerivad sõnade valimatut pildumist ajakirjanduslikud väljaanded koos
kommentaaridega. Tegelikult ei pea kommentaariumites isegi mitte
kommenteeritavat artiklit läbi lugema, et oma sõna levitada. Nähtub, et
meediaveergudele võib sattuda juba lihtsalt tänaval kõndideski (hinnatakse
näiteks riietumisstiili), rääkimata sellest, et pidudel tuleb arvestada, et
igaühel on olemas telefon, millega saab teha pilte ja videosid, mida hiljem
meedias avaldada.
Kuigi avaliku elu
tegelastel tuleb taluda kommentaare, siis kommenteerimisel ja kommenteerimisel
on vahe. Kommenteerimist sapipritsimisest eristab eetika, viisakus ja
negatiivse arvamuse põhjendamine. Olen tähele pannud, et meie kommentaariumites
ka kõige mõeldavamate positiivsete uudiste juures leidub põhjendamata tigedust
ja laimu. Ebaviisakalt saab sõimata ja laimu levitada anonüümselt. See kehtib
ka foorumites, kus on võimalik anonüümselt täiesti tundmatu inimene või
konkurent pihuks ja põrmuks laimata ilma tema teadmata. Sel juhul on inimese
õiguste austamisest asi kaugel.
Tunnetan, et
keskmiselt on inimese enesehinnang üsna madal, olenematult tema positsioonist,
näilisest heaolust ühiskonnas. Oleme ise õrnad, seega enda kaitseks
rünnakuvalmis. Kõige karmimaid sõnu pillume teemadel, milles meil kõige enam
midagi vajaka jääb, inimeste pihta, kes meile kõige rohkem enda vigu, valukohti
meelde tuletavad. Teise hinges leiavad tühjust ainult inimesed, kellel seda
enda hinges leidub. Teise välimust kritiseerivad vaid need, kes enda omaga
rahul ei ole. Teist nimetavad rumalaks vaid need, kes ennast ise lolliks
peavad. Teise edu peale on kadedad vaid need, kes end ise edukana ei tunne.
Välja saadetud sõnal
on jõud olenemata sellest, kas see on öeldud inimesele näkku, tema seljataga
või kommentaariumis, mida adressaat isegi ei loe. Sõna energia levib keskkonda
ja jõuab nähtamatul tasandil adressaadini – kui ta end kaitsta ei oska. Meie hoolimatult
välja paisatud sõnadel võivad olla kohutavad tagajärjed. Need võivad viia
inimese depressioonini, eraldumiseni, teovõime kaotamiseni, enesetapuni aga ka
teiste kiusamise, piinamise või tapmiseni. Potensiaalne koolitulistaja on
teiste poolt narritud, alandatud inimene. Lastele tuleks teadvustada, milline
on sõna jõud.
Kuna oleme õrnad, võtame teiste poolt pillutu vastu. Kui 99 inimest ütlevad ühele keskmise enesehinnanguga ehk enesearmastamise probleemidega inimesele, et ta on tark, üks aga, et rumal, siis on negatiivse sisendaja mõju üllatavalt tugev. Kui aga enesehinnang on keskmisest madalam ning näiteks narrimine, halva lausumine sellisele inimesele on pidev, siis järgi võivad jääda inimvaremed.
Kuna oleme õrnad, võtame teiste poolt pillutu vastu. Kui 99 inimest ütlevad ühele keskmise enesehinnanguga ehk enesearmastamise probleemidega inimesele, et ta on tark, üks aga, et rumal, siis on negatiivse sisendaja mõju üllatavalt tugev. Kui aga enesehinnang on keskmisest madalam ning näiteks narrimine, halva lausumine sellisele inimesele on pidev, siis järgi võivad jääda inimvaremed.
Kõige hullem, mida
teisele teha, on soovida südamest halba. Kui tunnete kellegi vastu kadedust või
viha, olge oma sõnadega eriti ettevaatlikud. Inimesele, kes ei oska ennast
kaitsta ja on vastuvõtlik, võib kohutavalt kahju teha. Selliseid soove nimetan
sajatusteks. Olenemata pingutustest võib sel juhul näiteks tööl või armuelus
olla ebaedu või juhtuda õnnetusi. Veel hullem on soovida mitte ainult
inimesele, vaid ka tema perekonnale, järeltulijatele halba – neid pean
needusteks. Kui sajatusi on kergemini võimalik peale panna, siis needuse pannud
inimene on rohkem vaeva näinud paha soovimisega. Karmaseadus ütleb: „Mida
külvad, seda lõikad“. Teistele soovitud halb energia tuleb ALATI tagasi. See ei
pruugi tulla tagasi samal kujul ja samast allikast. Soovides halba teise
perele, võib see tulla just oma kõige armsamatele kõige valusamal kujul. Oma
karma vilju võime maitsta veel paljudes järgnevates eludeski. Mitte mingil
juhul ei soovita kellelegi halba soovida. Teistele halva soovimisega tehakse
halba mitte ainult adressaatidele, vaid ka endale ja oma lähedastele.
Sajatusi ja needusi
võib ära tunda mitmel viisil: võite tunda äkitselt „koormat enda õlul“; teete
nagu õigesti, aga ikka läheb viltu; tunnete, et „miski“ takistab teie soovitut,
õnne. Võib-olla hakkab mingil hetkel juhtuma kummaliselt palju õnnetusi või
läheb nagu ebaloogiliselt halvasti; panete tähele, et suguvõsal või lähedaste
elus kordub sarnane õnnetu muster.
Halva võtab vastu see,
kes on kaitsetu. Kaitsetuks muudab vähene enesearmastus. Tuleb südamega paluda
andeks endalt kui olete sellise energia ligi lasknud. Tuleb südamega paluda
lahkuda sellel energial ning muundada mõttes neutraalseks või positiivseks
energiaks. Tuleb südamega anda andeks inimesele, kes halba soovis (mitte tagasi
saata). Vajadusel korrata. Võite igal hommikul või õhtul oma inglitelt kaitset
paluda ning kujustada enda ümber kaitsva veeseina. Kui tunnete, et ei suutnud
andeks anda ja halba energiat ära saata ning negatiivne muster on alles,
soovitan pöörduda tugeva väega inimese poole.
Juba profülaktika
mõttes tuleb õppida ennast armastama. Kui armastate ennast, ei tee te endale
ega teistele sõnadega liiga. Teiste negatiivsus läheb teist sel juhul mööda, ja
mitte ainult – sõnadest saab toetav armastuse jõud. Armastus, headus ja õnn
tulevad mitte ainult sealt, kuhu sõna saatsite, vaid ka muudest allikatest.
Armastusega
Kristel Põld
Kristel Põld
Ööl vastu 20.
detsembrit tundsin, et õhk oli „elektrit täis“. Isiklikult tunnetasin oma
magamistoas erinevaid teadvusega energiaid ringi liikumas ning armastust
kiirgamas, kuid see võis olla seotud ka asjaoluga, et 20. detsembril oli minu
sünnipäev. Sünnipäevad kipuvad olema sellised tähtpäevad, mida ka surnud
lähedased meeles peavad. 21. detsember oli rahulik päev. Minu kanaldused
näitasid, et 20. detsembril toimus teatud arenguprotsessi loomulik lõpp. 21.
detsembri energiaid iseloomustas harmoonia, mida oligi tunda. Pärast seda olen
tähele pannud üllatavaid arenguid nii isiklikus elus kui ka ümberringi.
Olen tunnetanud, et
juba mitmeid aastaid on teadvuse avardumine toimunud. On ka ju paljud prohvetid
tundnud, et toimuvad suured muutused. Drunvalo Melchizedek loetleb oma raamatus
„Elulille iidne saladus“, et muutusi on ennustanud näiteks Edgar Cayce,
Nostradamus, Neitsi Maarja, Yoganda. Ühed olevat ette näinud, et maailm
teiseneb tundmatuseni ning võib toimuda hirmus häving, teised aga nägid aega,
mil leiab aset ülestõusmine uude maailma. Mõned nägid mõlemat. Muutusi pidavat
tunnetama ka hõimurahvad üle maailma – maoorid Uus-Meremaal, suulud Aafrikas,
kahunad Hawaiil, eksimod Alaskal, maiad Mehhikos ja Guatemalas, kogid
Kolumbias, Põhja-Ameerika pärismaalased, sintoismi järgijad Jaapanis ja paljud
teised. Kõik tunnetavad ja ennustavad, et suur muutus kas tuleb või ongi aset
leidmas.
21. detsembril
füüsilist maailmalõppu ei tulnud, kuid võin öelda, et isiklikult tunnetan just
praegusel ajaperioodil suuri muutusi, mida julgen nimetada isegi teadvuse
hüppeliseks avardumiseks. Nähtamatut maailma tunnetasin juba lapsepõlves, kuid
suurem arenguhüpe teadvustasandil toimus umbes 15. kuni 17. aasta vanuselt.
Sealt edasi toimus pidev vaikne areng. Alates 20. detsembrist 2012 on aga
toimunud midagi hüppelist ja see kestab just praegu.
Isiklikult tunnen, et
avardumine on toimunud igakülgselt. Näiteks isiklikus plaanis tunnetan, et
liiklus nähtamatul tasandil on palju tihedam kui varem, tunnetus inimeste ja
looduse suhtes on kasvanud. Ööd on hoopis huvitavamad võrreldes varasemaga.
Palju suurema osa ajast veedan meditatiivses teadvusseisundis, kus liigub palju
lillat ja valget valgust ning on olevused, kellest õhkub energiaid ja mõtteid.
Olen kontaktis.
Põnevaid elamusi
nimetatud seisundis pakuvad hetked, mil taust muutub silmade ees täiesti
lillaks ning silme ette hakkavad üksteise ette ilmuma hästi kiiresti tumedad
geomeetrilised kujundid ja kaovad. Tunnen, et hakkan liikuma ülikiiresti –
arvan, et kiiremini kui valgus. Kiirus on nii suur, et valgus vibreerib väga
tugevalt. Kehas tekivad surinad ja tekib tunne, et hakkan sealt lahkuma. Keha
on siiski voodis, aga tunnetan kuidas keha ja hing on eraldiolevad.
Toimub senisest palju
rohkem teadlikku unenägemist ning tihedamini võtavad ühendust erinevad hinged.
Olen alati paremini
tunnetanud kui näinud, kuid nüüd on nägemine väikese perioodiga palju
avardunud. Igapäevaselt on mitte ainult tunda, vaid ka näha kuidas teadvusega
valgussähvakuid, valguslaike, läbipaistvaid energiaolevusi õhus ringi liigub.
Aura nägemine on paremaks muutunud – nägemiseni jõudmine nõuab ajaliselt vähem
keskendumist, värvid on suurema ulatusega ning värvieristus on selgem (ka
värvide muutumine).
Kõige kiiremini tekib
kontakt läbi poolune. On olemas sellised teadvusega osakeste kogumid, mis
koosneks nagu unenäomaterjalist. Õhk on ka üldiselt kuidagi teistmoodi,
imelisem.
Olen sellest rääkinud
inimestele, et tunnetan üldisi suuri muutusi ja inimesed on rääkinud minule.
Olen tähele pannud, et inimesed, kes näiteks varem aurasid pole näinud,
keskendudes nüüd näevad. Inimesed on muutunud palju vaimsemaks, võimed
avarduvad. Läbinägemisvõime ja tõetunnetus tugevnevad.
Sellist füüsilises
maailmas nähtamatu tunnetamist on üldiselt nii mõnelgi pool ajalooliselt tabuks
peetud. Tuleriidal on keskajal põlenud ilmselt palju teadjaid. Muidugi ei ole
ka ime, sest kuidas sa ütled, et näed ruumis midagi, mida teine ei näe või
kuidas sa tead teise kõige salajasemaid hirme. Olen aru saanud, et igal hingel
on käia oma rada, võibolla ei peagi ta siin kehastudes teadvustama selliseid
asju (ja elab ka õnnelikult). See, kes ei pea teadvustama, üldiselt ei usu ka
ühtegi tõestust. Põhimõtteliselt võib tema sel juhul maavälistega kaasa minna,
näha kõike mida näidatakse, teha koos piltigi, aga hommikul ütleb, et oli
lihtsalt uni ja ei saa aru, miks selline pilt on olemas (pildi viskab ära),
ning elab rahulikult edasi.
Siiski on teadvuse
avardumine muutunud laialdaseks. Juba on telekanalites paljud inimesed üles
astunud ning julgenud endale ja teistele tunnistada, et me ei ela väikeses suletud
kastis ning oleme võimekamad kui arvame.
Minu juurde on tulnud
täiesti tavalised arukad inimesed, kes salgavad oma kogemusi ja võimeid teiste
ees. On suur osa inimesi, kellel on üsna tugevalt arenenud sensitiivsed võimed,
kuid kes suruvad neid alla, sest kardavad, et muidu hakatakse neid hulluks
pidama. Näiteks tähenduslikud unenäod, tunnetus inimeste ja olukordade suhtes,
kogemused hingedega, aura nägemise võime jne.
Aastaid tagasi
rääkisin oma tuttavatele, et nende kodus on vaimud sees ja annavad endast
märku. Tol ajal seal elanud inimesed eitasid seda. Siis tuli ühel hetkel minu
juurde üks, kes ütles, et kui üksinda seal on, juhtub igasuguseid asju. Näiteks
järsku tundis ta naisterahva parfüümi lõhna – nagu oleks kinnises ruumis just
naine mööda tuisanud; sisemisest trepikojast kostusid sammud ning keegi
lõgistas ukselingiga, kuid vaatama minnes selgus, et välisuks oli ju lukus jne.
Ta ei tahtnud tol ajal, et keegi sellest teab, sest muidu peetakse äkki
hulluks. Aastate jooksul on kõik seal elavad inimesed tunnistanud, et on
kogenud paranormaalsust.
Mulle on ka mitmed
ülikoolikaaslased rääkinud, et näevad ja tunnetavad. Nad on rääkinud oma
kogemustest ja tunnetest, kuidas on psüühiliselt hakkama saanud ebamaisega.
Täiesti arukad, edukad inimesed. Praegusel ajal on lapsed juba võrreldes minu
generatsiooniga üldiselt intuitiivsemad. Vanematel soovitan suhtuda võimetega
lapsesse avatud südamega ja ettevaatlikult. Kui õudne on väiksel lapsel karjuda
tühjas kõrbes, kus keegi teda ei kuule.
Selgelt tundmisel,
nägemisel, kuulmisel, haistmisel, maitsmisel ja tajumisel on muidugi ka
varjupool. Psühhiaatrilisel ravil on väga suure tõenäosusega hulk inimesi,
kellel on äkitselt 3. silm avanenud või on kontakti saavutanud teatavate
olendidega (sealhulgas ka negatiivselt mõjutavate ning mitte kõige siiramate
kavatsustega), kuid see käib psüühiliselt üle jõu ja segab elu. Näiteks teeb
mõni olend end kuuldavaks, nähtavaks, sisendab inimesele midagi või ka seestub.
Inimene on vastuvõtlik ega suuda temast lahti saada. Selliseid negatiivseid
tegelasi tõmbavad reeglina ligi masendunud, kurvad, depressiivsed, omadega
pahuksis olevad inimesed, sealhulgas alkohoolikud, narkomaanid. Tuleks
keskenduda armastusele ja rõõmule, et ligi tõmmata häid energiaid.
Jaanuaris 2013 tuli
mulle kanaldus: „Teadvustasandi tõus seostub intergalaktilise nihkega
väljastpoolt tulevate mõjutuste tõttu planeedil Maa. Areng on olnud julgustav,
kaasamõtlema panev. Nüüd seisame muutuste lävel, mis tingib ajusüsteemis
arengulise hüppe. Hakkame aeglaselt nägema täppe, millest eksistents koosneb,
näeme aurasid, valguskehasid, südameplaani. Nihe toimus. Ainult on vaja olla
avatud ja proovida. Proovida vaadata ja kuulata ennast ja loodust.“
Minu käesolev artikkel
on üleskutse panna tähele toimuvat endas ja enese ümber – käesoleva aja
energiad toetavad seda. Me oleme osa ühtsusest. Seda on võimalik kogeda.
Tõesti, pange end proovile. Püüdke näha oma südameplaani, püüdke vaikuses
vaadelda loodust ja loomi. Äkki näete teiegi aurasid; pange tähele, mis
unenägudes toimub. Püüdke tunnetada, mida teie käed räägivad; tunnetage ilma
emotsioonideta, mida järgmine päev toob. Ärge suruge ennast ja oma võimeid
alla. Kõike seda tehes tundke aga armastust, rõõmu ja turvalisust.
Armastusega
Kristel Põld
Kristel Põld
Kõiksus on energia.
Energia väljendub tohutult erinevatel viisidel. See võib hoida midagi koos,
lahutada, olla infoks, tervendada, teha haigeks jne. Seda saab muuhulgas saata,
tõmmata, muundada. Kanaldamine on kõiksuse vahendamine.
Kuna energia on
kõiksus, on see ühtne. Kuna kõiksus on ühtne, leian, et energia jäävuse seadus,
mille kohaselt energiat ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise,
kehtib. Energiat saab kasutada jõuna, informatsioonina. Energia on väli,
millest kõiksus koosneb – kõik on omavahel seotud. Seetõttu on võimalik
ammutada informatsiooni piiramatult ajast, vahemaast, olenematult olendite
sagedusest või dimensioonidest, milles nad on. See teeb võimalikuks
kanaldamise, näiteks surnud sugulase abil tema keha leidmise, käte abil keha
haigete kohtade leidmise, tervendamise jne. Seetõttu võib informatsiooni anda
kellegi sõrmus või puu – informatsioon toimunu kohta talletub keskkonda.
Kanaldada võib igaüks.
Kanaldada saab teadlikult ehk kasutada energiat teadlikult, kuid kanaldus võib
tulla ka ilma sellele energiat suunamata – siis kui keegi tahab ise ühendust
võtta. Ühenduses võib olla kellega iganes. Need võivad olla inglid, teejuhid,
erinevad kehatud aga ka kehastuvad olendid. Näiteks võib kanaldus tulla surnud
vanaemalt. Miks mitte proovida otseühendust Allikaga. Võib pöörduda ühtse
infovälja ehk kõiksuse poole.
Teadliku kanaldamise
puhul on targem pöörduda kellegi konkreetse poole. Meeles tuleb pidada, et
„teisele poole toru“ võivad sattuda ka just mitte kõige siiramate kavatsustega
olendid. Selle tunneme ära, kui tunne ei ole puhas, näiteks tekib kõhklus või
hirmutunne. Sel juhul tuleb kanaldus katkestada ja paluda olendil lahkuda. Ka
asjaolu, et mõni olend teises dimensioonis elab, ei tähenda automaatselt, et ta
on kohe targem või saab ligi tõesele infole. Saadud info kellegi kaudu tuleks
lasta eelkõige läbi enda sisemise tunnetuse.
Enne kanaldamist tasub
mõelda ja paluda kaitset. Tervendava eluenergia kanaldamisel paluda kaitset nii
endale kui tervendava energia saajale. Kaitset võib paluda näiteks otse
Allikalt, kaitseinglitelt, teejuhilt. Pigem vähem otsida sellist kaitset surnud
sugulastelt, kuigi ka nemad võivad meie kaitseingliteks saada. See on tunnetuse
küsimus.
Infot on võimalik
saada paljudel erinevatel viisidel, kusjuures üks viis ei ole õigem kui teine.
See oleneb inimesest, kuidas temani info kõige paremini jõuab. Info võib tulla
läbi une või ärkvel olles läbi telepaatilise suhtlemise, unenäona, pildina,
helina, lõhnana, kätega tunnetuse teel, kaartide või pendli abil, suunamise
teel nö õigete olukordadeni (nt raamatuteni, inimesteni), mediteerides,
kujunditena ja kõikvõimalikel muudel viisidel. Minuni on info jõudnud kõikidel
nimetatud viisidel.
Info tulemise viis
võib sõltuda inimese tugevustest. Näiteks võib kunstnikule tulla info läbi tema
joonistuste (ta ise ei pruugi teadagi, mida joonistama hakkab, pilt lihtsalt
kujuneb), piltidena; muusikule läbi muusika, helide või luuletajale läbi
luuletuste, kirja pandud sõnumi näol. Raamatus „The Strange Life of Nikola
Tesla“ on füüsik N. Tesla kirjeldanud, kuidas mehhanismid ilmusid tema pähe
eriskummalistes situatsioonides hetkeajel ning ta tunnetas, et need olid tema
pähe pandud väljastpoolt.
Kuidas saab juhtuda,
et ühel hetkel räägib kanaldaja tõtt, teisel juhul on aga tegemist vale
informatsiooniga. Kas tegemist on automaatselt pahatahtliku vassijaga? Arvan,
et inimesi, kellel siin planeedil kanaldamine ALATI õnnestub, on väga vähe, kui
üldse. Kanaldamise õnnestumine oleneb mitmetest teguritest.
See oleneb sellest, kas kanaldaja suudab keskenduda ja saada sellist ühendust nagu soovib; kas „teisel pool toru“ on ikka see, kellelt ta informatsiooni küsib ning kas info on õige; millisel kujul informatioon tuleb ja kuidas kanaldaja seda tõlgendada oskab. Üheks suuremaks komistuskiviks võib saada see, et kanaldaja ei tee vahet, kas ta on jõudnud juba ühenduseni või on mõtted tema enda omad. Võib juhtuda, et ühendus kaob ära ning kanaldus asendub kanaldaja teadmata tema enda mõtetega või ühendus on katkendlik, sel juhul on osa infot õige, osa vale.
Kuna elame siin materiaalses maailmas, siis mulle on ka jäänud mulje, et kogu informatsiooni ei jagata meile ka kanaldamise teel. Võibolla on mitteteadmine vajalik selleks, et just siin maailmas võetud õppetund edukamalt läbida.
See oleneb sellest, kas kanaldaja suudab keskenduda ja saada sellist ühendust nagu soovib; kas „teisel pool toru“ on ikka see, kellelt ta informatsiooni küsib ning kas info on õige; millisel kujul informatioon tuleb ja kuidas kanaldaja seda tõlgendada oskab. Üheks suuremaks komistuskiviks võib saada see, et kanaldaja ei tee vahet, kas ta on jõudnud juba ühenduseni või on mõtted tema enda omad. Võib juhtuda, et ühendus kaob ära ning kanaldus asendub kanaldaja teadmata tema enda mõtetega või ühendus on katkendlik, sel juhul on osa infot õige, osa vale.
Kuna elame siin materiaalses maailmas, siis mulle on ka jäänud mulje, et kogu informatsiooni ei jagata meile ka kanaldamise teel. Võibolla on mitteteadmine vajalik selleks, et just siin maailmas võetud õppetund edukamalt läbida.
Kanaldamise puhul olen
tähele pannud, et mida rohkem kanaldamisega tegeleda, seda rohkem tuleb läbi
tõest informatsiooni. Endale saab püstitada ülesandeid, mille tõesust on
võimalik kontrollida, näiteks küsida enda või teiste lähimineviku, -tuleviku
kohta, mingite faktide kohta, mis on olnud, kuid mida me ise ei tea, aga saame
järgi kontrollida. Kanaldamisega tegelemisel soovitan proovida erinevaid viise
nagu eelnevalt loetlesin. Mõni on rohkem kätega tunnetaja, teisel on visuaalne
pool arenenud, kolmandal tuleb välja telepaatiline suhtlemine, neljandale aga
sobivad kaardid.
Enda puhul olen aru
saanud, et kui informatsiooni kanaldamisel on nö tugev õige tunne, siis läheb
ka kanaldus täppi. Informatsiooni kanaldamisel tekib ka lillat valgust silme
ette. Kanaldus läheb ka siis täppi, kui tugevat õiget tunnet ei ole, aga
kanaldus võib ka mitte täppi minna kui tugevat õiget tunnet ei ole. Reeglina on
mu kanaldused täppi läinud.
Tervendava eluenergia
kanaldamisel olen kindel, et olen õiges ühenduses, kui silmad kinni pannes on
silme ees lilla pulseeriv valgus, aga ilmneb ka valget. Lilla on põhiline ja
tekib õnnis jumalik tunne. Reeglina on pealael tunnetatav surve, käelabad
võivad minna tuliseks nii, et kui katsun seda kätt oma teise käega, siis
temperatuurimuutust tunda ei ole. Lilla valgus on mind külastanud juba mõnda
aega ja ilmub juba igal tervendava energia kanaldamisel, aga ka siis kui teisi
mõttes õnnistan ja palvetan; kui mõtlen tagasi, mille eest tänulik olen ja juba
niisamagi. Selle ilmumine on muutunud järjest tihedamaks. Tervitan teda.
Mulle tuli kord
kanaldus, et kui suudaksime teadvustada, et kanaldus on õige, siis ta ka on.
See tähendab enese usaldamist, et saame sellega hakkama. Niikaua kuni kahtleme
enda võimetes õiget ühendust saada ja kanaldamisega hakkama saada, tuleb ka
vigu. Tundub olevat inimesele väga raske kõikide kahtluste keerisest välja
põigelda.
Arvan, et kui inimene
läheb kanaldaja juurde ja ta usub, et kanaldaja saab ühendust tõega, võib see
kanaldamise õnnestumisele kaasa aidata. Samas oleks kanaldajal viisakas enne
kliendile igaks juhuks teada anda, et kanaldamisel võib ette tulla teinekord
vigu kanaldaja teadmata. Kui kanaldaja aga tunneb, et kontakti ei saa, oleks
väär hakata hirmust hukkamõistu ees udujuttu puhuma. Sel juhul võiks öelda, et
seekord kontakti ei saanud. See tunnetuse vahe, kas kanaldus on õige või vale,
võib olla väga väike ja ilmselt paljudele tuntamatu. Kogenum kanaldaja tunnebki
selle paremini ära. Seetõttu ei saa pidada inimest automaatselt vassijaks, kui
kanaldus täppi ei lähe – ta ei pruugi ise teadagi, millal kanalduse asemel on
hoopis tema mõtted.
Tuleviku kohta
kanaldmisel tuleks arvestada, et inimesel on alternatiivsed valikuvariandid
elus. Kanaldaja võib näha neist näiteks ühte potensiaalset, inimese valikute
tõttu võib käiku minna aga hoopis teistsugune elutee variant. Seega leian, et
ei saa ükski kanaldaja tõsikindlalt sõnastada meie tulevikku – ta võib öelda,
et see on üks variantidest, mida ta näeb. Kanaldaja käest võib aga küsida, et
soovin endale sellist tulevikku, kuidas ma peaksin selleks mõtlema või
milliseid hoiakuid endas arendama, või küsima selgust oma mõtete, tunnete kohta
(nendest oleneb kogu elu), et siis negatiivsed mõttemustrid peidust üles leida
ja need lahustada.
Igal juhul peaksid
inimesed informatsiooni laskma läbi oma sisetunnetuse, sest oma elu eest
vastutame ainult meie ise.
Armastusega
Kristel Põld
Kristel Põld
Süütunne on hirm, et
ma ei mõelnud või käitunud õigesti. See rõhub südant ja võib viia
enesehävitamiseni.
Inimene, kes tunneb,
et tema käitumine on õige, ei tunne süütunnet. See, milline käitumine on õige
konkreetse inimese jaoks, sõltub mitmetest asjaoludest. Inimese maailmavaade
sõltub tema uskumustest ja hoiakutest, mis on kujunenud kogu tema hingelise arengu
käigus alates hinge tekkimisest, läbi erinevate kehastumiste, terve senise elu
ning jätkub ka pärast surma. Siin kehastudes mõjutab meid tugevalt lapsepõlv,
mil oleme kõige vastuvõtlikumad. Seega panevad meie kasvatajad suuresti paika
meie põhilised „õiged“ ja „valed“. Kas teistelt inimestelt asjade salaja
äravõtmine pole midagi erilist või peavad vanemad varastamist suureks patuks,
sõltub paljuski sellest, milliseks kujuneb lapse „õige“. Lapse hoiakuid suudab
mõjutada ka ühiskond, mõistes hukka ühiskonna arvates ebaõige käitumise. Laps
võib saada selgituste aga ka teiste pahameele ja ignoreerimise osaliseks ning
teadvustada, et „õige“ on mitte nii käituda. Kui pere ja ümbruskond ei suuda
lapsele selgeks teha millised on ühiskonnas moraalinormid, siis eristatakse ka
„õiget“ ja „valet“ kirja pandud õigusnormide kaudu, mille rikkumisele järgneb
karistus.
„Õige“ inimese jaoks
ja „õige“ ühiskonna jaoks võib olla erinev. Selles kas ühiskonna „õige“ lähtub
alati selle liikmete heaolust, võib kahelda. Rolli mängivad kliima, usulised
veendumused, poliitika ja paljud muud tegurid. Usun, et natsi Saksamaa
võimuladviku „õiget“ ei jaganud paljud inimesed, kuna see seadis ohtu paljude
elu ja turvalisuse. Vastu astumine ei tekitanud sel juhul süütunnet, vaid hirmu
terrori ees. Ühiskonna väärtuste säilitajad on selle ajalugu ja kombed, neid
muuta võivad näiteks uus poliitika, kliima muutus. Poliitikud on eelkõige
indiviidid. Ühiskonna „õiget“ võib mõjutada konkreetsete poliitikute „õige“,
kes suudavad rahva „õiget“ mõjutada. Suurt rolli selles mängivad
karismaatilised poliitikud. Sellest tekibki küsimus, millised „õiged“
poliitikutel on. Leidub aga tänapäevalgi ühiskondi, kus näiteks usulised
veendumused on sellised, mis lubavad kergekäeliselt tarvitada vägivalda teiste
kallal. Sellisel juhul leiab vägivalla tarvitaja, et temal on õigus ega tunne
süüd.
Kuna tulime siia
planeedile koos arenema, siis leian, et üks olulisemaid „õige“ kriteeriumeid
võiks olla turvalisus ehk enda ja teiste austamine, sest hirmu all kannataval
inimesel on klapid silmade ees ning otsuseid tehes ei nähta kaugemale.
Hinge arengu vältel
läbi kehastumiste ning pere ja ühiskonna mõjutuste tulemusel, on tekkinud
teatav hingeline küpsus. Hingelisest küpsusest oleneb, mil määral indiviid
kõikjalt tulenevat infot vastu võtab ja kuidas filtreerib ehk kas „õige“ on
kõik, mida mõjukamad inimesed räägivad või on meil ka endal tunnetus, mis on
õiglane, mis mitte. Hingelise küpsuse tunnuseks on empaatiavõime, mis aitab
sageli turvalisuse ja austuse aspektist „õige“ ja „vale“ ära tunda.
Kui inimese jaoks on
teatud käitumine „õige“, kuid ta talitab teisiti, tunneb ta „vale“ käitumise
pärast süüd. Kui inimene, kes jättis uppuvale inimesele käe ulatamata tunneb,
et õiglane oleks olnud aidata, tunneb süüd. Kui inimene, kes joomasõpra
pussitas, kuna viimane teda solvas, tunneb, et õiglane karistus oli
pussitamine, siis süütunnet ta selle tõttu ei tunne. Kui inimene aga pussitas
joomasõpra ja tunneb, et see siiski ei olnud õiglane, on temal suurem tõenäosus
õppida edaspidi sellist käitumist vältima. Mõningane süütunne võib olla ka
seega õpetaja. Inimene, kes teiste turvalisust ohtu seades ja teisi mitte
austades süütunnet ei tunne, võib korduvalt toime panna süütegusid.
Süütunne väljendub
ebameeldivustundes südame lähedal – miski nagu rõhub, ängistab. Kõige rohkem
seostub süütunne südametšakraga. Kui süütunne kestab pikka aega, võib see
tekitada kehalisi vaevusi tšakrate piirkonnas, millega süütunne seotud on. Kui
süütunne on näiteks seotud tööga, ametiga, võib energeetilisi takistusi tunda
nii kurgu tagaosas (kukla poolel) kui ka südamepiirkonnas. Kui süütunne on
seotud seksuaalsusega, võib energiavoolu takistusi tunda nii sakraal- kui
südametšakra piirkonnas. Kui süütunded on seoses vanematega, võib sellest märku
anda näiteks nii südametšakra kui juurtšakra.
Süütunnet on võimalik
tekitada ka teistele. Mõtlen olukordi, kus tekitajad saavad ise tegelikult
hakkama küll. Üheks selliseks seisundiks on õpitud abitus – „kuidas sa saad mu
vaesekese hätta jätta, ma ei saa ju ilma sinuta hakkama“. Õpitud abitus
tähendab, et inimene saaks ise hakkama küll, kuid talle meeldib endast ohvri
mulje jätta. Tegemist on manipuleerimisega ning teise inimese üle kontrolli
saavutamise püüdlusega, näiteks on see ka üks viis nõuda armastust, tähelepanu.
Tegemist võib tegemist olla ka lihtsalt laiskusega. Reaalses elus võivad olla
näiteks olukorrad, kus vanem üritab täiskasvanud lapse ees abitust näidata
öeldes, et ei saa temast eraldi elada: „Kas sa tõesti murrad vana inimese
südame?“; väike laps, kes on ise suuteline juba hambaid pesema, tualetis käima,
endale süüa võtma, koristama, jonnib või anub vanema abi; sõbrad, kellel on
pidevalt „vaja“ raha laenata, muidu oled halb sõber; abikaasa, kes ei luba oma
partnerile enda aega; perekond, kes lükkab kõik kohustused pidevalt näiteks ühe
tööl käiva vanema kaela, sest teine pool on ju väsinud töölt koju tulles ja
lapsed on alles lapsed. Üks naisterahvast pensionär vastas mulle kord küsimuse
peale, kas ta veel mõnd vanahärrat ka kohata soovib, et enam mitte iial ei
viitsi ta „last“ kasvatama hakata. Ta oli abielus elanud äärmuses, pühendudes
ainult teiste „vajaduste“ rahuldamisele, kuna kartis, et muidu mees jätab ta
maha – elas hirmus, et muidu pole ta piisavalt väärtuslik.
Lisaks
abitusseisundile võidakse lihtsalt inimesele sisendada, et ta ei ole näiteks
piisavalt tark, vajalik, ilus jne. Sellest tekib süütunne, et oleksin ikka
pidanud rohkem õppima, teatud kooli lõpetama või peaksin ikka rohkem kellelegi
tähelepanu pöörama või näljutama end. Süütunne võib muutuda isegi nii suureks,
et inimene võib tunda end süüdi kui ta enda jaoks aega võtab, näiteks puhkusele
läheb, saab sõpradega kokku. Isegi surevatel inimestel esineb süütunnet mitte
niivõrd suremise kui sellise pärast, vaid et kuidas ikka teised ilma temata
hakkama saavad, vaesekesed. See on potensiaalne seltskond hingi, kes jäävad Maa
astraaltasandile pikemaks ajaks, kuigi võiksid edasi minna.
Kui küsida, millised
on need inimesed, kes tekitavad teistes süütunnet, on vastuseks inimesed, kes
pole endaga rahul. Süütunnet ei sisenda teistele inimene, kellel on
enesearmastusega kõik korras. Ta armastab ennast nagu on ning teisi nagu nemad
on. Kui ennast armastav inimene näeb, et teine inimene võiks „paremini“
käituda, siis tema poolt olukorrale lähenemine on hoopis teistsugune – see on
sõbralik ettepanek, kuidas võiks asjad paremini olla, diskussioon ilma
süüdistava alatoonita. Süütunde tekitamine on teise maha surumine ning
sisendamine, et ta ei ole piisavalt hea – see on rünnak.
On inimesi, kes omavad
süütunnet, kuna nad elavad majanduslikult paremini kui teised. Edukale
inimesele tekitavad süütunnet inimesed, kellel on enesearmastamisega probleemid
ja kes tihtipeale elavad ise rahalises nappuses. Inimene, kes ennast armastab,
ei ole kade teise peale, vaid suudab tunda rõõmu tema külluse üle. Seega tuleks
süütunde tekitajale andeks anda tema kadedus, sest tegemist on süütunde
tekitaja hirmudega, mida ta välja elab. Samuti tuleks edukal inimesel olla
siiralt tänulik, et temale on selline rahaline küllus osaks saanud. Siinkohal
ei pea ma silmas pettuse teel edukaks saamist.
Süütunde tekitajal
tuleks aga õppida end armastama ja väärtustama ning olla tänulik ka vähese raha
eest ehk mitte keskenduda vaesusele. Igaüks sünnib siia ilma oma kogemuste ja
plaaniga ning eriliste omadustega. Hinged on tekkinud erinevatel aegadel ning
nad ka arenevad erinevalt. Kes praegu on edukas, võis eelmises elus kirikurott
olla. Kes oskab paremini raha teha, kellel aga kuldsed käed. Ilmselt peitub
eluülesanne hoopis milleski muus.
Reeglina muutuvad
teistepoolse sisendamise tagajärjel süütundele vastuvõtlikuks inimesed, kellel
on enesearmastamise ja väärtustamisega probleeme. Inimene, kes suudab end
armastada sellisena nagu ta on, teab, et igaüks on eriline ning omanäolise
arenguteega. Ta ei võrdle end teistega ega tunne end puudutatuna kui keegi teda
piisavalt targaks või ilusaks ei pea. Õpitud abitust saab kasutada vaid nende
peal, kes ennast ise piisavalt väärtuslikuks ei pea. Inimene tunneb, et ta peab
armastusväärsuse välja teenima, muidu ta ei ole piisavalt hea. Iga inimene
väärib armastust tingimusteta. Inimlik on teha ka vigu ja neist õppida.
Raskemalt kannatavad
süütunde all inimesed, kes on kaotanud lähedase ja arvavad, et see sõltus nende
käitumisest. Näiteks põlevasse majja jääb väike laps ja vanemad ei suutnud teda
päästa – kas ei pannud tähele või ei pääsenud enam ligi. Sel puhul võib tekkida
mõte – „ma oleksin pidanud käituma teisiti“.
Tõhus abivahend
süütundega tegelemiseks on loogika. Tuleks mõelda, mis loogiliselt võttes põhjustas
lapse surma. Kui näiteks vanem jättis väikese lapse koos põleva küünlaga
üksinda koju, siis loogikat kasutades on suur tõenäosus, et laps läheb küünalt
uudistama ning võib õnnetus juhtuda. Süütunne on seega põhjendatud. Sel juhul
on süütunne meie õpetaja ning vanem saab teha järelduse, et sellisest
käitumisest tuleks edaspidiselt hoiduda. Kui vanem seda teadvustab ja omad
järeldused teeb, on aeg süütunne lahti lasta. Südames tuleks andeks paluda
lapse hingelt ning andestada endale. Nagu eelnevalt ütlesin, on inimene on
arenev ning võib teha vigu. Vigadest aga õpitakse ning arenetakse edasi. Mõni
õppetund on karmim kui teine.
Kui näiteks äike lõi
majja sisse, mille tagajärjel maja põlema läks ja perekond sees magas ning
väikseid lapsi välja vedades üht välja ei jõutud vedada, siis süütunne on
põhjendamatu. Loogiliselt võttes tuleks analüüsida kui tõenäoline on, et äike
majja sisse lööb ning arvestada tuleks inimvõimeid, ümbruskonda (näiteks
pimedus, suits) ning afektiseisundit. Samuti tuleks tagantjärgi kaaluda, kas
ühe lapse ebatõenäolise päästmise katse, kus maja juba lausleekides, oleks
võinud jätta ilma mitu last ühest vanemast ja õest või vennast.
Kui inimene
teadvustab, et loogiliselt võttes sattusid kokku ebatõenäolised asjaolud ning
antud tingimusi arvestades ei oleks saanud paremini käituda, on see suur samm
süütundest vabanemise poole. Endale tuleks andeks anda enese süüdistamise eest
ning saata lapse hingele rahu ja armastuse mõtteid. Lapse hingel tuleb igal
juhul minna lasta.
Loogika on abiks ka
tuvastamaks, kas inimene on tõesti abitu või mitte. Kas laps, arvestades tema
vanust ja võimeid, on tegelikult suuteline juba ise hambaid pesema või kas
vähemalt tund aega päevas saab perekond ise hakkama, et oleks ka aega enesele;
kas ka teiste pereliikmete käed võimaldavad tolmu pühkimist, prügiämbri
väljaviimist; kas vanem tõesti annab otsad kui täiskasvanud laps temast eraldi
elaks, arvestades vanema tervist, kaugust abistajatest ning asjaolu, et on
olemas ka sotsiaalhoolekanne ja hooldaja palkamise võimalused, või tegelikult
ei saa ta oma igavustunde peletamisega ise hakkama. Loogiline analüüsimine
aitab tuvastada kas panustamegi vähe või panustame oma võimete piires, mille
puhul ei ole süütunde tekkimisel põhjust. Kui panustamegi vähe ja sellest tekib
süütunne, siis aitab see jällegi õppida.
Pidev süütunne teeb
inimese nõrgaks ning ta tunneb end vähem väärtuslikumana. On oht ennast
vaimselt piitsutada ning karistada. Ta võib oma elu ümber kujundada tulenevalt
süütundest, tegeleda asjadega, mida ta ei armasta ja mis teda ei rahulda. Tal
võib tekkida viha enda ja teiste vastu, eriti süütunde tekitaja vastu, aga võib
süüdistada ka teisi. Kui inimene ei jaksa süütunnet kanda ja sellest vabaks
saada, võib tekkida suitsiidioht.
Kuidas ikkagi
süütundest lahti saada?
Kui loogiliselt võttes
on inimese süütunne põhjendatud, näiteks süüteoasjad, turvalisuse ohtu
seadmine, vähene panustamine näiteks lapse kasvatamisesse – siis on süütunne
õpetajaks. Tuleb teadvustada milles on eksitud, käitumisest õppida ehk edaspidi
sellisest käitumisest hoiduda ning süütunne vabaks lasta. See tähendab
andestamist endale ning nendele, kellele liiga on tehtud.
Kui loogiliselt võttes
ei ole inimese süütunne põhjendatud, tuleb analüüsimise teel teadvustada, et
süü tundmiseks pole põhjust. Andeks tuleb anda süüdistamise eest nii endale kui
teistele. Tegeleda tuleb enese armastama õppimisega ning väärtustamisega.
Teistele andeks andmisel tuleb ka teadvustada, et teiste poolt meile süütunde
tekitamine on seotud nende hirmudega. Armastust ja andestust tuleks saata
olukordadele, mis süütunnet tekitasid. Armastust tuleb saata inimestele, kes
süütunnet tekitasid. Andestamise ja armastuse saatmisega tuleb tegeleda niikaua
kuni tunnete, et mõeldes endale, süütunde tekitajale ja süütunnet tekitanud olukorrale,
on süda kerge ja täis tingimusteta armastust.
Armastusega
Kristel Põld
Kristel Põld
Empaatiavõime on meile
antud tunnetuslik võime, mis aitab osa saada ühtsuskogemusest. See on võime
tunda end teise olukorras ilma, et peaksime ise reaalselt vastavad kogemused
läbi elama. Seega on empaatia ühtlasi õpetaja. Olles võimelised empaatiaks,
saame ennetada endale ja teistele haiget tegemist. See tuletab meelde, et meil
on vaja üksteist hoida. Meil, inimestel on veel nii mõndagi õppida.
Suure empaatiavõimega
inimene tunnetab, et ta on terviku osa. Seega kui ta teeks haiget teisele,
oleks see samahästi kui iseenda haavamine, sest haiget saanud inimese või looma
emotsioonid jäävad üles rippuma „õhku“, mida „sisse hingame“.
Olen seisukohal, et
empaatiavõimet on võimalik arendada aga ka maha suruda. Laste puhul on eriti
oluline arendada empaatiavõimet – see vähendab ohtu, et temast saab kalk
inimene, kes on kergesti võimeline kaaslastele liiga tegema. Oma kaaslaste
hulgas võib vähese empaatiavõimega laps psühholoogiliselt armistada omavanuse
kogu edaspidiseks eluks sellele aru andmata. Tekivad alaväärsuskompleksid,
väheneb enesearmastus. Halvemal juhul muutub hirm ja alaväärsus vihaks, raevuks
ning tekib kättemaksu soov. Kuna kõik on omavahel seotud, siis eriti tugevalt
saavad kiusatava alaväärsustundest ja sellega seotud maskidest osa temaga
tihedalt kokkupuutuvad inimesed.
On teaduslikult
kindlaks tehtud, et kurjategijatel on madalam empaatiavõime võrreldes
seaduskuuleka inimesega. Vähese empaatiavõimega on lisaks kurjategijatele ja
kiusajatele veel näiteks kalgid ülemused, loomapiinajad jne. Kui riiki juhivad
vähese empaatiavõimega inimesed, siis on ka vastuvõetud otsused ebainimlikud.
Vähese empaatiavõimega õpetaja võib lapse silmagi pilgutamata mutta trampida.
Väike inimene on aga see, kes lõpuks suureks kasvab ja oma „koormaga“ edasi
elama peab.
Empaatiavõimet saab
suurendada lapsel selgitades põhjuseid ja tagajärgi, eriti seda, mida teine
tunda võib; lasta lapsel mõelda, kuidas ta tunda end võib kui temale keegi nii
teeb; lasta lapsel üles kasvada koos koduloomadega, kus laps aitab looma eest
hoolitseda ja saab looma reaktsioone jälgida, teda kallistada, paitada; kui
vanemad väljendavad lapse suhtes armastust: ütlevad, kallistavad, teevad koos
tegevusi ning lasevad lapsel oma tunnete peale mõelda ja neid väljendada.
Nagu ka varasemas
kirjutises märgitud, vähendab lapse empaatiavõimet asjaolu kui laps ei tunneta
tagajärge. Empaatiavõimet kahandavad vägivaldsed multikad, filmid,
arvutimängud. Kui kellelegi lüüakse kurikaga pähe, kuid järgmisel hetkel sammub
rõõmsalt edasi, siis on raske ette kujutada, mida päriselus selline inimene
tunda võib. Samamoodi vähendab empaatiavõimet suhtlemine interneti teel, sest
seda vähem märkame teise inimese ehtsaid emotsioone. Praeguse aja lapsed
tunduvad rohkem suhtlevat viruaalmaailmas kui reaalses elus.
Seega kuna lastest
saavad täiskasvanud, kel on võime nii mõndagi korda saata, siis peaks empaatiavõime
arendamisele juba lapsepõlves suurt tähelepanu pöörama.
Empaatiavõime ei kehti
ainult inimeste suhtes. Empaatiline tuleks olla ka loomade, lindude, kogu
looduse ja planeedi suhtes. Inimesed, kes lagastavad loodust, viskavad prügi
maha, ei ole empaatilised planeedi (tänu kelle andidele meil siin elada on
võimalik) suhtes. Inimesed, kes võtavad loomi kui asju, ei ole empaatilised ehk
ei suuda tunda, mida loom tunda võib. On inimesi, kes võtavad koera, kuid ühel
hetkel viskavad lihtsalt tänavale. Koer tunneb samasugust masendust nagu
hüljatud lapski. Kuigi sigu kasvatatakse söögiks, siis ei elaks ükski siga
looduses vabatahtlikult oma rooja sees. Just inimese empaatiavõimetuse
tulemuseks elavad loomad puurides, kus nad vaevalt ringigi pöörata saavad.
Empaatiavõimetu inimene on see, kes lõbu pärast loomi, linde tapab.
Empaatiavõimega on probleemid ka inimesel, kes näeb maas putukat kõndimas, kuid
astub ta lihtsalt laiaks.
Empaatiavõime
arendamisele looduse suhtes aitavad kaasa dokumentaalfilmid loodusest ja
loomadest; looduses olemine ja selle tähelepanemine; mõne looma tegevuse
jälgimine; looma eest hoolitsemine, näiteks varjupaigas; looduse ja loomade
käitumise ja elukommete uurimine. Näiteks elevandibeebide eest hoolitsevad
lisaks emale ka teised elevandid. Planeedi suhtes empaatiavõime arendamiseks
mõelge planeedist kui elusolendist kes soovib samuti, et teda austatakse.
Püüdke tunnetada end osana tervikust.
Armastusega
Kristel Põld
Kristel Põld
Hirm on madalakoeline
energia, mis figureerib siis kui konkreetne sündmus, mida kardame, ei ole
saabunud. Kuna hirm on energia, siis on vahe, kas tunneme hirmu või muundame
hirmu energia postiivseks energiaks.
Eksistentsis kehtib
seadus, mille kohaselt kõik, millele tähelepanu pühendame realiseerub olenemata
sellest, kas see on hea või halb. Tähelepanu pühendamise määrast sõltub mõtte
manifesteerumise määr. Sellest järeldub, et mida pikemat aega või mida „suurem“
on hirm, seda tõenäolisemalt kardetud sündmus aset ka leiab.
Enda elust toon
totralt naljaka näite herilaste kartuse kohta. Veel mõnda aega tagasi kartsin
herilasi, sest lapsepõlves sutsas mind üks selline nõelaline seljatagant ilma,
et ma talle midagi teinud oleksin – läksin väga paiste ning nõelamise koht
valutas kõvasti. Olen lapsepõlves mitmeid kordi nõelata saanud mesilastelt:
kord astusin maamesilase pessa; mesilane oli jäänud riiete alla jne. Alati kui
mesilane nõelas, oli see põhjendatud, sest olin kogemata haiget teinud.
Herilase käitumine jäi aga arusaamatuks. Järjest enam hakkasin herilasi tähele
panema ning iga kord, kui nad läheduses olid, tundsin hirmu. Õues enam süüa ei
soovinud, sest iga kord tulid nad just minu ümber tiirutama ja loomulikult ka
minu söögi peale; bussipeatuses tuli soojal ajal ikka mõni mulle ligi tikkuma;
bussis kartsin sõita, sest vahest sattus herilane bussi ning hirm oli nii
absurdselt suureks kasvanud, et pidin väikese herilase pärast otsad andma.
Loomulikult tulid herilased bussis ikka minu akna juurde. Mäletan selgelt üht
hirmsat hetke, kus olin bussis ainuke sõitja ning kui bussijuht uksed avas,
tuli sisse ainult herilane. Nad oleksid justkui teadnud, et nende nõelal on
minu üle võim ning lubasid seetõttu endale minu kulul sööki, jooki ja muud
paremat. Enam nad mind ei kiusa.
Ühel hetkel taipasin
kui palju toredat ma herilaste pärast tegemata olen jätnud. Nägin herilast ning
püüdsin mõtte suunata hoopis millelegi muule. Kui herilane tuli lähedale,
sisendasin positiivse alatooniga kindlalt „minust läheb ta mööda“; „minu jaoks
on ta ebahuvitav“. Imekombel jäi neid lendlejaid minu ümber järjest vähemaks,
või ei ole ma neid lihtsalt enam tähele pannud.
Kui hirm hakkab
tekkima, tuleks keskenduda positiivsele lõpptulemusele hirmu energiaga toitmise
asemel. Hirm mitte ainult ei takista elu elamast unistuste kohaselt, vaid võib
ka haigeks teha. Hirm ei lase energial vabalt voolata ning tagajärjena võib avalduda
füüsiline haigus.
Inimestel on elus
peamiseks kartuseks läbikukkumise hirm ja hirm, et neid ei armastata. Mõelda ei
tuleks isegi mitte sellele, et „saan elus hakkama“ vaid „saan elus hästi
hakkama“, „armastan tingimusteta ennast ja teisi“.
Hirmu pealt tähelepanu eemale viimise heaks lahenduseks pean soovide ja positiivsete lõpptulemuste sisendamist, millele aitab kaasa soovitu kirjapanek ning kirjutatu nähtaval hoidmine. Mida rohkem need soovid meie elus figureerivad, seda kiiremini need manifesteeruvad.
Hirmu pealt tähelepanu eemale viimise heaks lahenduseks pean soovide ja positiivsete lõpptulemuste sisendamist, millele aitab kaasa soovitu kirjapanek ning kirjutatu nähtaval hoidmine. Mida rohkem need soovid meie elus figureerivad, seda kiiremini need manifesteeruvad.
Kui inimesel on
unistus, aga ka unistusega seotud hirmud, takerduvad unistused hirmudesse just
hirmu määral. Probleeme ja katsumusi võib elus ette tulla igas valdkonnas,
oluline on just millises energias nendele vastu astuda: kas hirmu seisundis või
nähes silmade ees postiivset lõpptulemust – vastavalt sellele on ka inimese
käitumine probleemi korral kas häiritum ja rohkem segaduses olev või
rahumeelsem ja selgemini nägev.
Hirm on ka muretsemine
(„loodan, et kõik läheb hästi“ ehk „kardan, et midagi võib siiski halvasti
minna“). Teiste inimeste eest muretsemine võib neile häda kaela tuua. Iga vanem
tahab oma lapsele parimat, kuid hirmuenergiaga lapsele mõeldes kandub seda ka
lapsele üle ning hirm võibki realiseeruda. Abiks on jällegi positiivne
sisestamine, näiteks „kõik on lapsega hästi“, „laps on kaitstud“, „laps jõuab
tervelt koju“. Nii on lapsevanem nagu kaitseingel, kes valab lapse õnnistusega
üle.
Hirm on ka kadedus.
Kadedus on hirm, et ei olda piisavalt väärtuslik (hirm, et mind ei armastata).
Inimene, kes suudab armastada ehk väärtustada tingimusteta iseennast ja teisi,
suudab kadedust mitte tunda. Seega aitab sellise hirmu vastu uskumuse
juurutamine nagu „armastan ja austan tingimusteta iseennast ja teisi“.
See tekst tõmbab
lugema Sind, sest annab märku, et Sul on vaja mingitest hirmudest vabaneda. Sa
saad sellega hakkama.
Kõike paremat
Kristel Põld
Kristel Põld
Igaüks kulgeb oma
igavikurada endast parima leidmise sihtkohta otsides. Enese otsimise ja
leidmise teekond on kõigile erinev ja sügavalt isiklik.
Inimesel on juba
sündides ainulaadne olemus. Ta saab kaasa midagi, mida nimetan kosmiliseks
kingituseks. Need on omadused, mis avaldumise korral aitavad elu õppetunni
läbimist ja/või edukaks saamist Maal. Inimene leiab iseend, kui ta saab
teadlikuks oma kosmilisest kingitusest, võtab selle vastu ehk kasutab seda
oskuslikult.
Enese otsimise teekond
algab juba varajasest lapseeast. Seda enamasti teadvustamata ja läbi mängu. Kas
võtta kätte ehitusklotsid või vilepill? Kas olla mängujuht või järgija? Miski
nagu tõmbaks tegelema just enda poolt valitud tegevustega.
Lasteaias ja koolis
tuleb juba pikalt veeta aega seltskonnas ning ühtlasi antakse koolis ülevaade
erinevatest õppeainetest. Siis selgub, millised isikuomadused lapsel täpsemalt
on ning milliseid aineid paremini hoomab, kuid võib juba avalduda ka lausa
andekus. Meie haridussüsteemis pigem ei arvestata individuaalsust ning
lükatakse kõik ühe puuga vette. Ei ole vahet kui inimene on näiteks edukas
joonistamises, kuid matemaatikas saamatu. Matemaatikast ei pääse üle ega ümber
kui inimene soovib haridusteed jätkata. Isegi kui õpilane on edukas praktiliselt
kõikides muudes ainetes peale ühe, võib praeguses haridussüsteemis ühel alal
nõrkus hakata defineerima kogu ülejäänud elu. Näiteks klassikursuse kordamised;
kohustuslik eksamite halvasti sooritamine juba stigmatiseerib inimest ja paneb
end alaväärsena tundma. Ühe aine hoomamatus ei lase edasi õppima minna
erialale, milles inimene tegelikult ka andekas on jne.
Millalgi jõuab elus
kätte punkt, kus enamikul tuleb valida eriala, mida õppida. Tegemist peaks
olema sügavalt isikliku ja individuaalsust austava otsusega. Kes on juba oma
eriala ära tundnud, võib olla ülimalt õnnelik. Paljud inimesed tegelevad elus
sellega, millega nad rahul ei ole: ei ole rahul tööga, pole leidnud kohta elus
ega suhetetasandil. Ei saa eeldada, et põhikooli või gümnaasiumi lõpetamise ajaks
on noored end juba leidnud – on palju inimesi, kes oma kosmilist kingitust
vastu ei võta ega püüagi seda kindlaks teha.
Meediast on kõlama
jäänud soovitus minna õppima ülikooli reaalaineid. Sealjuures tuleks ehk
arvestada, et reaalainetes ülikoolitasandil on andekad pigem vähesed. Kas on
mõtet asuda ülikooli õppima ala, mis juba gümnaasiumis kehvasti välja tuli või
mis tõesti ei huvita ning millest loengutes arugi ei saa? Kui kool isegi
imekombel lõpetatakse, siis kas sealt tuleb häid spetsialiste? Kui kohustame ja
sunnime end tegelema alaga, mis tegelikult ei köida, siis ei kiirgu sellest
head kõrgsageduslikku energiat, mis kiirguks juhul, kui tegeleksime alaga, mida
armastame ja mis kutsub endaga tegelema.
Siiski annab kool
võimaluse end paremini tundma õppida nii inimsuhete valdkonnas kui tulevase
elukutse valikul. Sellele aitavad kaasa ka erinevad huvialaringid ja trennid.
Kosmiline kingitus ei
pruugi olla ainult mingis inimese poolt defineeritud erialas tugev olemine,
vaid inimesele võib kaasa olla antud mistahes omadus, millega tal elu rikastada
on võimalik: näiteks kaastundlikkus, kuulamisoskus, võime näha asju laiemalt,
kohusetundlikkus, puhtusearmastus, karisma jne.
Kui rääkida, millises
kontekstis on võimalik end leida, siis võiks eraldi välja tuua enesega ja
maailmaga seotud konteksti.
Enesele seatud
eesmärgid saavad olla väiksemad või suuremad. Väiksemad eesmärgid on pisiasjad,
näiliselt vähem tähtsusetud, kuid tegelikult väga olulised – nendest pannakse
pusle kokku. Need väiksed, kuid olulised sammud on näiteks esmaste eluliste
vajaduste rahuldamine: söök, jook, puhkamine jne. Aga ka õigeks ajaks tööle
jõudmine, töö ülesande edukas sooritamine; lapsele selgitamine, mis on
konkreetses situatsioonis eetiline jne. Neid võiks nimetada igapäevasteks
pisiasjadeks.
Suuremad enesele
seatud eesmärgid võivad olla eesmärgid, milleni jõudmiseks võib kuluda enam
ressurssi. Suureks enesele seatud eesmärgiks võiks pidada õnnelik olemist. Ma
ei pea siin silmas lühiajalist õnne vaid õnnelikuks olemist kui põhilist
valdavat seisundit elus. Olen praeguses eluetapis seisukohal, et inimene on
õnnelik, kui tal on piisavalt armastust elus ning kui ta sa saab tunda end
väärtuslikuna (kutsumus, teiste aitamine).
Suured eesmärgid
jagunevad väikesteks eesmärkideks. Väiksemate eesmärkide saavutamine peaks
olema suunatud suuremate eesmärkide saavutamisele.
Peamised enesele
seatud eesmärgid on seotud armastuse ja kutsumusega. Iseenda armastamine on
suur eesmärk. Selleks tuleb õppida end austama – see ei juhtu üleöö. Ennast austama
saab õppida väikeseid samme tehes. Näiteks lubada ennast välja puhata; süüa
tervislikku toitu; liikuda, teha voodi ära, ennast arendada, olla tänulik oma
väikeste saavutuste eest jne.
Kutsumusega
seonduvateks väiksemateks eesmärkideks võiks pidada näiteks õigeks ajaks kooli
minemist, heade hinnete saamist, õigeks ajaks tööle minemist, konkreetse
tööülesande head lahendamist jne. Suuremateks eesmärkideks näiteks head
positsiooni karjääriredelil. Selleni jõutakse aga reeglina väiksemaid eesmärke
täites – inimene peaks olema eelnevalt hästi täitnud mitmeid konkreetseid
tööülesandeid, töödistsipliini jne.
Leian, et on veel
olemas eesmärgid, mis annavad õnnetunde kui inimene saab teistele kasulik olla,
nö maailmale seatud eesmärgid. Suurteks maailmale seatud eesmärkideks on kõige
olemasoleva armastamine ning teistele mingil viisil kasulik olemine. Väiksemaks
eesmärgiks on mõjutada positiivselt oma ümbruskonda (perekond, naabrid,
töökaaslased, kodule ümbritsev loodus jne).
Selleks, et alustada
maailma parandamist, tuleks samuti alustada endale seatud väiksemate eesmärkide
püstitamisest ning liikuda siis edasi. Kõike olemasolevat saab armastada,
armastades kõigepealt iseend. Väiksemate eesmärkide täitmine loob tugevama
vundamendi suuremate eesmärkide täitmiseks.
Üheks olulisemaks
põhjuseks, miks inimesed oma tugevusi välja ei selgita või armastatud valdkonna
elus tagaplaanile jätavad, on hirm. Hirm eksida. Eksimine on aga inimlik. Ei
ole kohustust kulgeda sama rada, mis kunagi alustatud, kuid mis seesmiselt
põletab. Meile on antud valikuvabadus ning universum ei mõista meid sellepärast
hukka. Kui üks rada ei sobi, siis võib asuda teisele rajale. Nagu eelnevalt
öeldud, kulgeb igaüks oma igavikurada endast parima leidmise sihtkohta otsides.
Kui me kohe endale püstitatud eesmärkidega hakkama ei saa, ei tähenda
automaatselt, et oleme asunud valele rajale. Aeg annab alati arutust.
Kui leiame tegevuse,
mille üle rõõmu tunneme, kiirgub sellest head energiat. See on iseenda
austamine, armastamine, aitamine ning ka kogu olemasoleva austamine,
armastamine ja aitamine. Meil tuleks leida tegevus mis meid tõmbab ning anda
endast parim, arvestades, et pisiasjad loovad suuri asju.
Seega kui inimene
tunneb elus ära oma kosmilise kingituse ning kasutab seda, siis on ta saanud
palju rikkamaks. Enese otsimiseks tuleks avada silmad ning vaadelda ennast.
Tuleks jõuda selgusele, mis on see, mida armastame, milles tugevad oleme ning
valida kindel suund mida mööda samm-sammult edasi liikuda. See on iseenda
otsimise ja leidmise teekond.
Armastusega
Kristel Sapas
Kristel Sapas
Inimeseks olemise
hulka käib meelelahutus. Seda, millist meelelahutust harrastame, on otseselt
seotud meie vaimse tervisega ja seega ka füüsilise heaoluga.
Kui mõelda televisooni
kavale, siis pärast tööd koju tulevale inimesele pakutakse erinevates kanalites
hulgaliselt kriminaalsarju, mis sisaldavad rohkelt tapmist, vägivalda,
verdtarretavaid pilte. Lastele pakutakse aga joonisfilme stiilis, kus üks lööb
teisele kirvega pähe, aga järgmisel hetkel on kannatanu juba terve. Kui mina
neid veel vaatasin, oli üheks populaarsemaks lugu kassist ja hiirest, kes
alatasa teineteisele haiget tegid sellisel viisil, et kui päriselus üks inimene
nii teeks, siis paneks ta toime teise inimese julmal ja piinaval viisil
tapmise, mis on kvalifitseeritav mõrvana.
Sensitiivse inimesena
võin öelda, et vägivald televiisoris jätab endast jälje inimesesse ja
keskkonda. Kui televiisorist tuleb hirmutav, agressiivne film/saade, on tunda
kuidas inimese ümber tekib raske hirmu või agressiivsuse pilv, mis levib ruumi.
Sellest energiast saab osa ka inimene, kes filmi ei vaata ning tegeleb
parasjagu millegi muuga, näiteks mängiv väike laps. Eriti tugevalt on tunda
vägivalla mõju energeetiliselt kinos, kus elab selliseid madalaid tundeid läbi
korraga palju inimesi.
Vägivallast ei saa osa
ainult inimesed, kes vahetult vägivallaaktis osalevad, vaid ka pealtvaatajad,
-kuulajad jne. Isegi kui vägivald on lavastatud, tekitab see siiski inimesel,
kes seda televiisorist või kinost vaatab, tõelisi läbielamisi.
Läbielatu jätab jälje,
mis reeglina koheselt ei avaldu. Inimene kannab endaga seda pilve kaasas ning
kui toimub sündmus, mis temas samasuguseid tundeid tekitab, siis need madalad
tunded võimenduvad. Näiteks olin koos täiesti tavaliste lastega ja rääkisime
narrimisest. Ka nemad vaatasid televiisorist seda mida näidati. Ühel hetkel
ütles väike laps, et kui teda peaks keegi narrima, siis torkab teisel silmad
peast.
Laps ongi vaadanud
multikaid, kus sooritatud vägivallale ei järgne tagajärge – ta nägi et on kole
tegu, kuid ei teadvusta, millised võivad olla selle teo tagajärjed. Loomulikult
kui seda temalt küsida ja ta sellele eraldi mõtlema ja vastama peab, oskab
ilmselt vastata. Tähtis on aga just vihahoos käitumine.
Kuigi enda suhtes ei
pea keegi vägivalda taluma, tuleks vajadusel selle lõpetamiseks kasutada
proportsionaalseid meetmeid, mis hädakaitse piire ületamata ründe lõpetamiseks
vajalikud on. Silmade torkamise tagajärgedeks oleks ilmselt kas teise pimedaks
jäämine või surm ning lisaks asjaosalistele mõjutaks see veel palju inimesi
kannatanu ja vägivallatseja ümber. Suure tõenäosusega ei oleks laps sellist
julma viisi narrimise lõpetamiseks välja suutnud pakkuda, kui ta poleks sellist
pilti juba väljastoolt mingil kujul tajuda saanud, näiteks näinud vastavat
joonisfilmi, milles seda kajastati.
Lisaks sellele, et
televisoonist ja kinost pakutav on iseenesest vägivaldne, rõhutab negatiivsust
veel ka teatud muusika. Seda kasutatakse, et õuduse või agressiivsuse mõju
oleks maksimaalne. Näiteks kinos on paljudesse filmi tutvustavatesse
klippidesse mahutatud võimalikult palju müra. Inimestel lastakse kuulata heli
nii valjult, et omi mõtteidki ei kuule ning kostuvad võimsaid plahvatused,
püssilasud, teiste löömise ja autode kihutamise hääled; muusikas figureerivad
madalad korduvad noodid, filmi lühitutvustusele loeb peale madala salapärase ja
veidi ähvardava häälega mees.
Lisaks filmimuusikale
pakutakse palju negatiivse alatooniga muusikat, kus madala käreda häälega mehed
kõrvulukustava müra taustal tegeleksid justkui millegi needmisega jne. Üheks
võimaluseks, kuidas oma sisemist olukorda paremini mõista, on panna tähele,
milline on muusikaline eelistus käesoleval ajal. Kui muusika on rahutu, siis
leidub ka teatud sisemine ärrituvus. Kui muusika on kurb, on peidus kurbus, mis
tahab väljalaskmist. Rahulik ja rõõmsameelne muusika peegeldab aga sisemist
rahulolu ja rõõmu.
Olen seisukohal, et
üks inimesele suurimatest negatiivse mõjuga meelelahutustest on vägivaldsed
videomängud. Näiteks tapmismängude puhul inimene lihtsalt ei näe, kuidas teisi
tapetakse, vaid peab end oma keskendatuses viima konditsiooni, et sihtida
inimesega äravahetamiseni sarnase väljamõeldud tegelase pihta. Selleks
häälestub ta teatud energiale ning muutub emotsionaalselt külmemaks. Mida kauem
lasta mingil tegevusel, tundel, keskkonnal oma elus figureerida, seda suuremaks
osaks see meist saab.
Kui inimene harjutab
päevast päeva, et tulistada inimese või loomaga sarnase pihta, siis soodustab
see emotsionaalset külmust, mille tõttu inimese empaatiavõime väheneb. On aga
üldteada fakt, et empaatiavõimest oleneb paljuski see, kuidas sa ennast ja
teisi kohtled.
Kes aga soovivad osa
saada hirmutavast ja agressiivsest meelelahutusest? Siin kehtib vaimne seadus,
et see, mida sa oma ellu tõmbad, peegeldab mingit aspekti sinust. Seega kui
miski nagu kutsuks agressiivse meelelahutuse juurde, siis meenutab see seda, et
ka sinus on mingil moel agressiivsust. Kuna see on madal energia, tuleks see
lahti lasta. Sel juhul ka vägivald enam ei tõmba.
Armastusega
Kristel Sapas
Kristel Sapas
Meis kõigis sisalduvad
nii mehelikud kui naiselikud energiad. Kui mehelikku energiat iseloomustab
nurgelisus ja suunatus, siis naiselik energia kujutab endast pigem midagi
kumeramat ja laialivalguvamat. Mehelik energia on suunatud sihtide
saavutamisele, naiselikus energias võib aga ühelt tegevuselt mängleva kergusega
teisele üle minna.
Kui naiselikku
energiat iseloomustab tundelisus, siis mehelikku energiat eesmärgikindlus.
Naiselikus energias olles suhtleme läbi südame, rakendame intuitsiooni,
mehelikus energias aga tegutseme läbi ratsionaalse kaalutluse. Naiselik energia
on muretu veetlevus, armastuse jagamine, mehelik energia on probleemide
lahendamine. Mehelikule energiale on iseloomulik agressiivsus ja aktiivsus,
naiselikule aga passiivsus, loomingulisus. Võtmeks on olla õigel ajal õiges
energias.
Naistele on loomulik
kui ülekaalus on naiselikud energiad, meeste puhul aga mehelikud energiad.
Endas tuleks lasta avalduda mõlemal energial. Eesti paikneb asukohas, kus
talvel on vaja sooja saamiseks kütta, seega tuleb lahendada probleem vajalike
resursside kättesaamise kohta, mistõttu oleme sunnitud kasutama mehelikku
energiat. Töökohtadele on suur konkurents ning eesmärgipärase võitlemisega
alustatakse juba esimesse klassi minekul. On levinud arusaam, et kes saab
tugevamasse klassi, sellel on pärast suurem tõenäosus ülikooli saada ning
hiljem juba tööturul ameti valikul kergem. Töökohtades eelistatakse
ületunnitöötajaid, kellel on karjääriredelil järgmisele astmele astumisel eelis
võrreldes normaalajal koju mineva töötajaga. Eesti elu kipub taanduma töökoha
eest võitlemisele kõikvõimalikes variatsioonides. Seega väärtustatakse meie
ühiskonnas pigem mehelikke energiaid ning naiselikkus on alla surutud.
Kui tänaval või tööl
tuleb vastu inimene, kes on lõbusas mänglevas tujus, mis on iseloomulik
naiselikule energiale, vaadatakse teda pigem kui klouni. “Tõsiseltvõetavaks“
peab meie ühiskond inimest, kes on võimalikult tõsine ning igav ja kannab
hallides-mustades toonides kostüümi. Inimesed kardavad väljendada oma tundeid
ning soovivad sarnaneda pigem robotiga, keha liigutused pinges ja kaalutletult
seatud. Eks robotit inimesest eristabki peamiselt tunnete puudumine. Naiseliku
energia avaldumisele endas ehitatakse kaitseks justkui müür.
See on ka üheks
põhjuseks, miks intiimsuhted kipuvad kiiva minema. Naistele on peale surutud
mehelik energia, mis aga intiimtasandil vastaspoolt ei tõmba. Tööl olles on
naised enamiku päevast sunnitud olema mehelikus energias ning koju tulles ei
suuda nad ennast ümber lülitada. Kodus mõeldakse veel tööprobleemide ja
olmemurede lahendamisele ning seega ollakse endiselt mehelikus energias.
Olmemured ja tööprobleemid vajavad lahendamist, kuid sel juhul tuleb arvestada,
et niisugustel hetkedel naised meestele seksuaalselt reeglina atraktiivsed ei
ole. Seega kui naisel on soov meest kütkestada, tuleb tal ümber lülituda
naiselikule energiale ning esile tõsta endas naiselik kiirgus, muretus ja
mänglevus.
Inimene on tulnud siia
planeedile ühtlasi saama meelelisi ja tundelisi kogemusi ja naudinguid. Meest
tõmbab intiimses plaanis eelkõige naiselik naine, naist aga mehelik mees. Mees
suudab siiski rikkalikuma kogemuse saada, kui suudab kogemust tajuda mitte
olles ainult äärmuslikus mehelikus energias, vaid tunnetades kogemust pisut ka
läbi naiseliku prisma.
Mida rohkem
naiselikkust alaväärtustakse ja taunitakse, seda enam ei julge naised
naiselikus energias olla ja kardavad halvakspanu. Sisendades vääralt
tüdrukutele ja poistele, et naiselikkus on midagi häbiväärset, saeme tegelikult
oksa, millele ise toetume. Selle tõttu ei laabu intiimsuhted, mis on aga mehe
ja naise vahelises suhtes oluliseks osaks. See on ka suhete ja sealhulgas
perekondade lagunemise üheks põhjuseks ning stressiallikaks. Kuna kõik on
omavahel seotud, siis võetakse selline taak ka kõikjale endaga kaasa,
sealhulgas tööle.
Vajalikud on mõlemad
energiad – naiselikku energiat kasutame, suutmaks elust rõõmu ja naudingut
tunda, mehelikku energiat aga eesmärkide saavutamiseks. Kuigi kõigis inimestes
on nii naiselikku kui mehelikku energiat, on naised õnnelikumad, kui nad saavad
rohkem kasutada omale loomuomasemat naiselikku energiat, mehed aga mehelikku
energiat.
Armastusega
Kristel Sapas
Kristel Sapas
Täna öösel külastas
mind mu surnud vanaisa hing. Ta ütles ja näitas, et oodata on ilmamuutust –
tugevamat tormi. See ei olnud aga ainus, mis temalt seekord sain. Eluajal oli
ta selline muhe papi, keda ma küll kunagi vihastamas ei näinud. Pigem oli alati
heas tujus ja pakkus kommi. Ta suri kaheksakümnendates eluaastates kuskil kümme
kuni üksteist aastat tagasi – sünni- ja surmakuupäevade meeldejätmisel on mul
raskusi. Vanaisa suri rahulikult. Elu viimastel päevadel oli ta haiglas veresoontega
seonduva probleemiga ning plaanis pärast haiglast vabanemist veel puid lõhkuma
koju minna. Ta suri mõned kuud peale mu vanaema.
Vanaisaga rääkisin
tema eluajal surmast ja mis pärast seda toimub. Ta teadis tookord, et tundsin
siis veel hirmu kogu surmaga seotud teema üle. Kuna majas, kus ta elas, oli
surnud mitmeid inimesi, siis ta nägi, kuidas ma ei tahtnud üksinda isegi ühte
tuppa jääda, kuigi ta oli ju ka olemas. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ta suhtus
teemasse, kui rääkisin temale, et pärast surma on elu ja seal majas, kus ta
elab, on hingi, kes ei ole sealt veel lahkunud. Leppisin temaga kokku, et
pärast suremist annab mulle märku, kui kõik on tal korras.
Mul oli sahtlis
selline pisike klapiga tiibklaver. Kui klapp üles tõsta, hakkab klaver mängima
muusikat. Kui ta suri, siis esimesel õhtul olin kindlas teadmises, et saan
temalt märguande. Reeglina tundsin surnute hingede üle hirmu, sest mind
hirmutas asjaolu, et neil on võime mateeriat liigutada, läbida ning ma ei
saanud aru mida nad tahavad – see oli hirm teadmatuse ees. Ma ei tundnud tol
õhtul hirmu, sest teadsin, et vanaisa tuleb. Tema eluajal ütlesin, et ei soovi
hirmu tunda kui ta tuleb – ma ei olegi hirmu tundud. Sel õhtul jätsin tule
põlema ning lugesin raamatut. Äkki hakkas kinnises kirjutuslaua sahtlis klaver
mängima – oli tunda, et vanaisa oli kohal. Minus tekkis äratundmisrõõm ja jäin
rahulikult magama.
Vanaisa on tulnud
pärast surma veel paar korda kui olen olnud kahtluses või kurbuses. Ta on
ilmunud kui olen poolunes ning tunda on kohaolu. Näen, et ta hoolib minu
käekäigust ning tal on minusse usku. Kui vanaisa on käinud, on pannud mulle
südamele, et peaksin kuulama oma intuitsiooni.
Täna öösel õpetas ta
mulle veel surmast. Kui küsisin, et kuidas siis surnud olla on, siis ta ütles, et
nagu oled ja nagu ei ole. Sain mõtte ühtesulamise kohta kõiksusega – pärast
surma hing tunnetab end märksa enam osana kõiksusest ja ühtsusest.
Nii minu kui ilmselt
enamik inimeste jaoks ei ole kunagi olnud meeldiv näha surnukeha – see on
tekitanud ebamugavust ja isegi õudu. Olgem ausad – lagunev surnukeha ei näe
just esteetiliselt väga kaunis välja.
Kui muudel kordadel on vanaisa end näidanud sellisena nagu elusana oli, siis täna öösel imiteeris oma väljanägemist sellisena nagu ta surnukeha oli – see aga ei hirmutanud mind, sest ta oli rõõmsal näol ja sain aru, et tegemist on õppetunniga. Ma sain temalt mõtte, et meie kehad on osad loodusest ja loodus puhastab end. Meie kehad hakkavad lagunema – see on loomulik osa puhastusprotessist. Selle tulemusena näiteks mulda sängitamise korral saavad meie kehadest, mida me enam ei vaja, kõhu täis mitmed elusolendid, kes vajavad toitu elus püsimiseks ning kes omakorda on osaks toiduahelast. Igal juhul saab meie enam mitte vajalikust kehast väetis, mis muudab pinnast viljakamaks. Seega pärast meie lahkumist on maha jäetud kehast veel kasu – see ei jää kasutuna vedelema. Keskenduda tuleks sellele, et Maa puhastab end ja puhastamine on alati hea protsess.
Kui muudel kordadel on vanaisa end näidanud sellisena nagu elusana oli, siis täna öösel imiteeris oma väljanägemist sellisena nagu ta surnukeha oli – see aga ei hirmutanud mind, sest ta oli rõõmsal näol ja sain aru, et tegemist on õppetunniga. Ma sain temalt mõtte, et meie kehad on osad loodusest ja loodus puhastab end. Meie kehad hakkavad lagunema – see on loomulik osa puhastusprotessist. Selle tulemusena näiteks mulda sängitamise korral saavad meie kehadest, mida me enam ei vaja, kõhu täis mitmed elusolendid, kes vajavad toitu elus püsimiseks ning kes omakorda on osaks toiduahelast. Igal juhul saab meie enam mitte vajalikust kehast väetis, mis muudab pinnast viljakamaks. Seega pärast meie lahkumist on maha jäetud kehast veel kasu – see ei jää kasutuna vedelema. Keskenduda tuleks sellele, et Maa puhastab end ja puhastamine on alati hea protsess.
Surmast rääkimine on
Eestis tabu – see on nagu midagi ebaloomulikku. Seetõttu jääb surm ka paljude
jaoks kaugeks, hirmsaks, kurvaks sündmuseks, mis võib inimesed lõpuks haigeks
teha. Eesti matustel teeb matja eriliselt kurva hääle ning käsib laulda laule,
mis ilma matustetagi nutma ajavad. Seljas on musta värvi masendavad riided,
kuigi surmaprotsess on just suunatud valguse poole. Inimesed keskenduvad
asjaolule, et lahkunut enam NENDE JAOKS olemas ei ole – „kes mulle nüüd puid
toob; kes mind nüüd lohutab“ – natuke isekas, kas pole? Selle asemel tuleks
olla hoopis tänulik, et selles põhjatus eksistentsis saite planeedil Maa koos
õppida sellise vägeva hingega. Pealegi, varsti kohtute ju jälle kui soovi on –
ta ju vahetas lihtsalt nn mantlit. Võibolla kehastute veel palju kordi koos
Maal.
Pärast keha kaotamist
vaatab hing ka oma lähedased üle. Seega võib toimuda nn üleloomulike asju,
unenägudesse ilmumisi jne. Unenägudesse tullakse eelkõige lohutama. Kuna
lähedased on ka matustel ja surmast pole kaua möödas, on äärmiselt suur
tõenäosus, et hing läheb matuseid pealt vaatama. Mõelge kui ise kunagi surete
ja ilmselt ka oma matuseid pealt vaatama lähete, kas sooviksite pigem, et
lähedased meenutaks teid hea sõnaga ja võibolla mõne naljaga ning muusika oleks
teie lemmikmuusika, või sooviksite suurt halamist. Õnneks peetakse osades maades
matuseid pidustustena, kus ollakse tõesti tänulikud koosveedetud aja eest ning
lüüakse lahkunu auks ka tantsu, teades, et mõne aja pärast kohtutakse uuesti.
Ka minul oleks hea meel, kui kunagi minu matustel tantsu löödaks – elule vahva
lõpupidu.
Teinekord hakkab
lahkunutel nii kahju nendest, kes jäävad neid leinama ja nii pidurdab see hinge
edasist arenguteekonda. Lahkunud hing ei peaks koguaeg meie läheduses olema –
tal on omad asjad ajada, kui ta just nö kaitseingliks ei hakka. Vahest harva aga
lahkunud lähedasele näiteks südame puistamine halba ei tee. Kui on midagi
seoses lähedase surmaga hingele jäänud, siis võib mõttes selle ära rääkida – ta
kuuleb küll. Kuna eestlaste jaoks tundub surm olevat midagi ebaloomulikku ja
hirmsat, siis parim on leinajale selgitada, et surm on lihtsalt ühelt
energiatasandilt teisele üleminek. Leian, et leina puhul on tarvis just
rääkida. Leinaja peaks saama end murest ja teadmatusest tühjaks rääkida või
kirjutada ning selgeks saama, et surm on üks kõige loomulikumaid protsesse
maailmas.
Kui minu vanaisa oli
suremas, siis seda teadsid kõik – ainult vanaisa ei teadnud. Tahtsin talle
öelda, aga ei lubatud. Kui teaksin ise, et mul on elada jäänud veel paar päeva
või nädal, siis võibolla sõidaksin veel kuumaõhupalliga ja saaksin rääkida veel
nendega, kellega tahaksin, vahest korraldaksin peo, lohutaksin ka lähedasi.
Surm on midagi
loomulikku, aga endalt elu võtta ei ole hea otsus – nii jääb pooleli õppetund,
mida Maale õppima tulid. Niikuinii paned hingena selle õppetunni endale uuesti
kohustuseks. Siis kehastud uuesti ja ette tulevad sarnased väljakutsed, sest
hing soovib areneda.
Mu vanaisa suri
rahulikult kaheksakümnendates eluaastates. Vahest, kui mul on mure, siis ta
annab mulle nõu. Siis lasen tal ka teisi tervitada.
Armastusega
Kristel Sapas
Kristel Sapas
Armastuse energia on
kõige täiuslikum energia, millest soovivad osa saada kõik inimesed. Armastus on
siiras hoolivus. Au on olla armastatud, veelgi suurem au on aga ise armastada.
Tegelikult on tegemist energeetilise ringiga, milles üks kutsub esile teise.
Pahatihti arvavad
inimesed, et teiste armastus on see, mis paneks ka ennast armastusväärselt
tundma. Seetõttu võib kaduda seesmine rada jalge alt ning keskendutakse
välisele. Küll pannakse kõrva taha kõiksuguseid imenippe: mida teha, et olla
seksikas, kuidas võrgutada, kuidas rääkida, mida selga panna, millised asjad
peaksid olema jne. Kogu selle seksikuse, ilusate riiete ja nippide varjus
tuntakse ikkagi tühjust. Millegipärast ei aita see leida armastust, vaid
pinnapealseid lühiajalisi suhteid. See tekitab tunde, et hoolimata kõikidest
pingutustest olla ilusad ja edukad ei ole me ikkagi armastusväärsed. Ja kui
teised meid ei armasta, siis miks peaksime endki armastama.
Unustusse on jäänud
asjaolu, et igaühe näol on tegemist ainulaadse ilusa hingega, kel on käia oma
rada. Inimesed kipuvad ennast mitte armastama just end teistega võrreldes.
Võrrelda oma teed ei ole kohane, sest iga inimene on ainulaadne looming ja
ühtlasi oma elu looja. Looming ei saa kunagi olla samasugune – mõelge, kui igav
siis maailm oleks! Kaalukausid paiknevad erinevalt, sest elu õppetunnid on
erinevad. Kui üks on andekam söögitegemises, siis teine on parem kuulaja,
kolmas oskab efektiivsemalt probleeme lahendada. Kõik need omadused on maailmas
vajalikud. Iga hing on väärtuslik, olenemata elukutsest, perekonnaseisust,
välimusest, rikkusest, nahavärvist jne. Inimhingedel puudub väärtuslikkuse
hierarhia. Meid ei eksisteeriks, kui me väärtuslikud ei oleks.
Selleks, et armastust
oma ellu kutsuda, tuleb loobuda võrdlusest teistega ning õppida armastama
kõigepealt ennast sellise tervikuna, nagu oleme. Juba lapsepõlves joonistatakse
päevikusse kaks poolikut südant, mis omavahel justkui kokku mõeldakse. Kui
selline kujutlus ajaga edasi kandub, võime tõelist armastust ootama jäädagi.
Energeetilisel tasandil täiendavad üks tervik ja teine tervik teineteist. Kui
tunneme end armastusväärsena teiste kaudu, muutume klammerduvaks ja
manipuleeritavaks, mis väljendub eelkõige armukadedusena. Sel juhul ei kiirgu
meist välja puhas, kõrgvibratsiooniline energia, vaid hirm teist kaotada.
Hirm ei ole energia,
mis paneks teisi soovima olla meie lähedal – selleks on armastus. Oleme
haavatavad, sest hülgamise korral kukub maailmapilt kokku. Kui armastame end
kui tervikut, oleme vabad. Kuigi kiirgame armastuse energiat ja tõmbame sellega
ühtlasi teiste armastust ligi, ei tunne me sellest enam nii suurt puudust ning
keegi ei saa meid raputada kollapsini.
Ennast armastama
õppida ei pruugi olla lihtne protsess – vaja on aega ja järjepidevust. Selleks
võime iga päev endale mõttega korrutada, et armastame end, nagu oleme. Aja
möödudes hakkame seda järjest rohkem teadvustama ja ka tundma. Tunnetagem oma
ainulaadsust ja mõelgem, kuidas saame kogu terviku osadena kasulikud olla.
Naeratagem seesmiselt ja olgem tänulikud kõiksuguste kogemuste, sealhulgas
pisiasjade eest, mis teele satuvad – oleme kõik oma ellu ise kutsunud. Leidkem
endas sisemine laps, kes oskab südamest tänulik olla ka ühe kommi eest.
Positiivsed
emotsioonid tõmbavad ligi positiivseid emotsioone, negatiivsed aga vastavalt
negatiivseid emotsioone – ka ilma sõnadeta. Dramaatilisus on inimlik, kuid
madalate emotsioonidegagi annab tööd teha ilma neid alla surumata. Samamoodi
nagu enese armastamise sisendamisega, saame sisendada, et oleme vabad
vihastamisest, kadedusest ja muudest madalatest tunnetest. Aja jooksul sellised
emotsioonid leebuvad. Vihastame ju ikka selle peale, millest me aru ei saa,
oleme kadedad just selle üle, millest meil enda arvates vajaka jääb. Püüdkem
mõista, mitte hukka mõista.
Tõelisele armastusele
aga tingimusi ei seata. See on kõrgema mina tee. Seetõttu püüdke ka endale
mitte tingimusi seada, armastage end sellisena, nagu olete. Kui see juhtub,
kiirgub armastus teist välja nii, et teised seda tunnevad. Armastus hakkab
armastust ligi tõmbama. Siis ei tõmba te enda juurde inimesi mitte lihtsalt
kena mantli pärast, vaid suure puhta energiaga – armastuse energiaga.
Armastusega
Kristel Sapas
Kristel Sapas
Küsimuse
formuleerimine elus näitab teekonnal olemist. See tähistab juba teatavat
aimdust mingisuguste asjaolude kohta ning soovi selgituste, täpsustuste, enama
info kohta, et liikuda teekonnal edasi. Kui küsimusi ei ole, siis on järelikult
kas kõik selge või kauge ja arusaamatu. Küsimuse esitamine on edasiliikuv jõud
inimese arengu teekonnal. Seega tuleks juba küsimuse tekkimisel olla õnnelik,
sest inimene on valmis arenguks.
Tervise hoidmise ja
tervenemise esimesteks eeldusteks peab inimesel tekkima küsimus kas tervisega
on kõik korras. See tähendab huvi oma tervise üle. On inimesi, kes küsivad
selle küsimuse juba eelduslikult, ilma sümptomeid tundmata; on inimesi, kes
küsivad, kui tunnevad vaimset survet ja stressi; on inimesi, kes küsivad, kui
haigus on juba hakanud end väljendama füüsilisel tasandil, kuid on ka inimesi,
kes ignoreerivad küsimuse esitamist üldse.
Kõige paremas
olukorras on inimesed, kes esitavad sellise küsimuse juba eos – ilma vaimset
ega füüsilist ebakõla tundmata. Neile omab tähtsust tervise üldine heaolu, mis
annab kõige suuremad eeldused mitte stressi tunda ega haigeks jäädagi. Oma
tervise eest tuleb hoolt kanda kogu aeg. See tähendab teatavat vaimse ja
füüsise treeningut – vaimses mõttes tasakaalu poole püüdlemist ja enese ning
universumi kuulamist; füüsiline pool eeldab liikumist ning tähelepanu pööramist
joogile ja söögile.
Küsimuse esitamine ei
ole oluline ainult tervise mõttes. See on eelduseks näiteks uute teadmiste
omandamisele. Tihtipeale kardetakse küsimusi esitada seltskondades, näiteks
koolis, tööl, koolitustel, sõpruskonnas jne. Inimene kardab, et küsimus võib
olla rumal. Pole olemas rumalaid küsimusi. Ütlust „üks loll suudab rohkem
küsida, kui sada tarka vastata“, ei peaks küll motoks võtma. Küsimuse esitamine
näitab, et inimesel on tekkinud vastava teema kohta huvi – see on alati märk
progressist. Inimesed paiknevad erinevates valdkondades aga ka
valdkonnasiseselt erinevate teemade osas teadmiste poolest erinevalt. Kui üks
teab rohkem sipelgast, siis teine siilist – see ei näita et üks on teisest
targem ja parem.
Inimene, kes tunneb
üleolekut teise inimese küsimuse esitamise faktist, on enda ja oma teadmiste
suhtes kriitiline. Üleolek on kaitsereaktsioon. Inimesel, keda teise „rumal“
küsimus ei kõiguta, ei ole probleeme enese alaväärtustamisega teadmiste alal.
Kui inimene tunneb, et teise küsimus teda siiski puudutab, peaks enda
uskumustesse juurutama ehk igapäevaselt mitu korda mõttega kordama: „olen tark,
armastusväärne ja intelligentne jumalik olend, oma ainulaadsuses toimub minu
areng just minule parimal viisil“. Kuna enamik inimestel kipub enesearmastamise
ja -jaatamisega probleeme olema, siis küsimuse tekkimisel teiste inimeste
küsimustesse suhtumise osas võite olla rõõmsad, sest olete oma arenguteel sammu
edasi astunud. Küsimuse esitaja ei peaks aga kunagi häbi tundma, sest ta on
küsimuse esitamisega teinud taotluse midagi teada saada ehk areneda, mis on
hinge põhiline eesmärk Maal.
Küsimuse esitamise all
tuleb kõne alla ka abi küsimine. Kuigi küsimuse esitamine probleemi korral on
juba pool võitu või teinekord tähtsamgi kui vastus ise, siis arvestada tuleb,
et sellega võib kaasneda vastus, abi. Aidata teist inimest tuleks siis, kui ta
seda küsib. Sel juhul annab ta loa enese aitamiseks. Vastasel korral takistame
tema õppetundi sellel teemal. Abi all mõtlen eelkõige soovituste andmist,
pärast mida inimene ise kaalub, kas võtab neid kuulda või mitte, sest vastutus
oma elu eest laskub inimesel endal. Teise eest millegi ära tegemine ei ole
parimaks lahenduseks – see süvendab uskumust, et ta ei kanna vastutust oma elu
eest üksnes ise. Pealegi teeb harjutamine meistriks. Abi küsimisel on kohane
anda soovitusi, kuidas lihtsamalt on võimalik küsija poolt soovitud tulemus
saavutada.
Ka kõrgemad vaimsed
olendid aitavad ikka siis, kui küsitakse. Muul juhul on nad vaatleja rollis, et
mitte segada inimeste õppetunde. Kui tunneme, et meil on raske, võime kutsuda
näiteks ingleid appi ning lubada neil meid aidata. Selleks, et abi küsida,
peame olema selged oma soovis. Seejärel tuleb pea mõtetest tühjaks lasta ning
tunnetada südamega rahulikus olekus ja tänutundes, kas tekkis selge teadmine
kuidas lahendus probleemile võiks välja näha. Tingimusteta võib paluda endale
saata universiaalset armastuse energiat ning kujustada end valges rahustavas ja
armastavas valguses.
Seega on küsimuse
esitamine oluline füüsilise – ja vaimse tervise, abi saamise ning kogu hinge
arengu aspektist.
Armastusega
Kristel Sapas
Kristel Sapas
Praegusel ajal, kui
kaks tuttavat kokku saavad ning küsivad teineteiselt, kuidas läheb, kõlab
enamasti mõlemalt poolt vastuseks „kiirelt“. Siis aga hakkab pihta võistlus, et
kummal nüüd ikkagi kiirem on. Võidab see, kes suudab rohkem tegevusi väiksema
ajavahemiku peale kokku lugeda ning rohkem kurnatumana näib. Kui keegi peaks
praegusel ajal ütlema, et tal aega on, siis saab see inimene ilmselt teise
pahameele osaliseks. Tegelikult ei ole kiirustaja kunagi võitja.
Kui inimene teeb oma
elu kiireks, siis on selles midagi mäda. Kiirustamine tähendab, et tegutsemise
ajagraafik on seatud liiga tihedalt, mis ei lase inimesel piisavalt energiat
varuda ning reeglina on elus tasakaal paigast. Kiirustamine on üks liialdamise
vorm – seetõttu ka stressi tekkimise allikas. Stress on omakorda haiguste
tekkimise kõige olulisemaks eelduseks.
Kui tööl on kiire,
siis järelikult ei ole tööandja teinud kindlaks töötaja võimeid ning on
määranud liiga palju ülesandeid. Kuna praegune maailm on keskendunud liialt
materiaalsusele, on kahjuks paljudele tööandjatele olulisem töötaja tervisest
ja heaolust raha. Tuleks aga arvestada töötajate võimetega ning võtta vastu
vähem kliente või palgata juurde rohkem tööjõudu. Stressis töötaja ei tee
kunagi nii kvaliteetset tööd kui hea psüühilise vormi korral. Töötaja peaks aga
tööandjale teatama kui tööd on liiga palju, et tööajal ära ei jõua teha.
Üheks põhjenduseks,
miks inimesed lasevad endale tööl pähe astuda, on lause, et laenud on ju vaja
maksta. Kui inimene võtab laenu, siis see on tema otsus. Laenu võtmisel ei olda
suuteline kogu summat korraga tasuma – järelikult on asja omandamine, mille
jaoks laenu võeti, finantsiliselt üle jõu käiv. On aga iga laenuvõtja enda
otsus laenu võtta – keegi selleks püssi kuklataga ei hoia. Seega on tihtipeale
inimene iseenda orjastaja materiaalse nimel. Enda orjastamine on
kaalutlusotsus. Tuleks kaaluda, kas on ilmtingimata vajalik näiteks kalli
eluaseme ostmine, autode liisimine, või on võmalik hakkama saada odavama
korteri üürimisega, võibolla jala kõndimisega, rattaga või bussiga
liiklemisega, või osta lihtsalt odavam auto. Kui inimene oleks vaba laenudest,
oleks tal rohkem julgust seista ka oma tervise eest tööandja ees ning öelda, et
antud tööülesanded ei ole kooskõlas tööks ette nähtud aja ning tasuga.
Milleks aga inimesele
kõik need uhked asjad, mille soovimise tõttu elu nii kiireks muutub? Mida uhkem
on inimeses väline, seda tühjemalt end reeglina seesmiselt tunneb. Uhke muljega
püütakse endas tavaliselt näiliselt korvata sisemisi puudujääke. Puudujäägid on
seotud armastustundega. Selline inimene ei armasta end piisavalt ning seetõttu
ootab rohkem, et teised teda armastaksid. Inimesele tundub, et kui teised teda
armastavad, siis võibolla ta tõesti on armastusevääriline.
Mida rohkem kohustusi
endale luua, mida rohkem teadmisi ammutada, seda väärtuslikumalt inimesed end
tunnevad – see õigustaks ju nende eksisteerimist. Mida kaugemale on inimene
karjääriredelil jõudnud, seda enam tunneb ta end elu väärilisena.
Tüüpiliste näidetena
kohustuste loomisest võib tuua veel asjaolud kus üks partneritest teeb ise kõik
kodutööd; vanem ohverdab kogu aja oma lastele; inimene püüab ennast ohverdades
teisele meelejärele olla, nõustudes ka sellega, mis tegelikult ei meeldi.
Sellise käitumise eesmärgiks
on armastuse kerjamine ning põhjuseks inimese vähene enesearmastus. Tegelikult
ei tekita selline ohverdamine teistes armastusetunnet. Inimesed on mugavad ja
võivadki lasta enda eest asjad ära teha, kuid see ei tekita eneseohverdaja
suhtes austust. Inimest, kes ennast ei austa, on raske austada.
Eneseohverdamine ei
ole isetu tegu, vaid eneseohverdaja südames figureerib tunne, et „nüüd kus ma
selle tema jaoks ära tegin“, peab olema oodata armastust ja tänulikkust. Kui
selliseid tundeid sügavamal tasandil ei teki teiste poolt, tekivad
eneseohverdajas madalad energiad, mis võivad ta lõpuks haigeks teha.
Rabelemine ei lahenda
tegelikult sügavat sisemist probleemi, milleks on vähene enesearmastus või
selle puudumine. Mida enam sellisele näilisusele keskenduda ning ignoreerida
enesearmastusega seotud teemat, seda enam tekib aja jooksul endast kaugenemine
ning tühjus.
Need inimesed, kellel
enesearmastamise probleemid on, on kriitilised teiste suhtes, sest nad on
kriitilised enda suhtes. Need on inimesed, keda häirib, kui teistel läheb
paremini kui endal, nad on kriitilised nii enda kui teiste tegemiste ja
välimuse osas. Nende eesmärgiks on jätta teistele ühtlasi mulje, et nad on
väärtuslikumad kui teised.
Pole patt olla tööl
edukas, omada ilusaid asju ning aidata teisi. Selle juures tuleks elus aga
säilitada tasakaal, mitte liialdada ehk kiirustada. Kui inimene armastab end,
ei ole tal tarvis tunda end teistest paremana või tõestada kellelegi oma
eksisteerimise olulisust – ta kulgeb omale parajas rütmis. Siis inimene ei vaja
ilusaid asju ega head karjääri, vaid need VÕIVAD olla. Kusjuures armastades
ennast ning hoides tasakaalu, on ka töö produktiivsem.
Armastusega
Kristel Sapas
Kristel Sapas
Inimene on mitmekülgne
olend. Et ühiskonnas hakkama saada, on vaja materiaalseid ressursse nagu toit
ja peavari. Kuid meil on olemas ka emotsionaalsed ja hingelised vajadused nagu
näiteks armastus ja lähedus. Selleks, et neid rahuldada, kulutame energiat –
seda aga alati millegi arvelt. Järelikult on oluline püüelda tasakaalu poole.
Olen täheldanud, et
inimestel on tasakaalu leidmise ja hoidmisega elus raskusi. Laias laastus jagab
inimene oma aega endale, perekonnale ja tööle, kuid millistes proportsioonides,
on iseküsimus.
Praeguses
tarbimisühiskonnas on liiga oluliseks mammona tagaajamine. Ühel seltskonnal on
juba piisavalt raha, kuid millegipärast ei kipu need inimesed väga kiiresti
kellaaja kukkudes töölt lahkuma – kes ei sooviks rohkem raha; teised aga
rabelevad selle eest, et lauale leib tuua – miskipärast ei too suur töörabamine
aga ikkagi piisavalt raha taskusse. Kusjuures need inimesed võivad ka ületunde
tegemata liigselt energiat kulutada. Kui küsida, kas mõlemad äärmused on ka
õnnelikud, võib selles kahelda.
Õnnelikkuse pandiks on
tasakaal elus. Seda energiat, mis meil on, tuleb arukalt kasutada. Mida rohkem
tasakaalus on aeg endale, perele ja tööle, seda vähem energiat peame millegi
saavutamiseks kasutama. Kui inimene kulutab piisavalt aega enesele, oskab ta
end ka rohkem armastada ning tunneb terviklikumana. See tõmbab ligi
teistepoolset tuge ja armastust. Perekonnaga koos piisava aja veetmine tekitab
tugeva positiivse sünergia, mis annab omakorda lisaenergiat töötamiseks – töö
saab tehtud kergema vaevaga.
Energia üleliigne
kasutamine tööle ei rahulda inimest lõplikult. Kulutades liigselt energiat
tööle, võetakse varusid enda ja perekonna arvelt. Kui endasse ja perekonda aga
oluliselt vähem investeerida, ei suuda mistahes mammona kompenseerida seda
tühjust, mis kaasneb enese ja lähedaste võimaliku kaotuse või eemaldumisega. Ka
suhted, mis sel juhul tekkida võivad, on pealiskaudsed, kuna inimene ei kiirga
armastust, mis tõmbaks ligi sarnast energiat. Selline inimene kutsub oma ellu
inimesi, kes samuti püüavad materiaalsega tühjust oma hinges kompenseerida.
Eemaldudes endast ja perekonnast töö kasuks, halveneb töö produktiivsus.
Kuigi inimese elu on
nagu sinusoid, tuleks püüelda siiski tasakaalu poole, et elu kulgeks kui
õlitatud kellavärk. Kui oleme elus tasakaalust väljas, võime kukkuda.
Tasakaalutus elus põhjustab stressi ja seega ka erinevaid haigusi – see lõhub
nii ennast, perekonda kui ka tööelu.
Tasakaalu hoidmine on
ajaplaneerimine. Aeg ja energia erinevate väärtuste vahel tuleks jagada
võimalikult võrdselt. Endaga tegeledes tulebki endaga tegeleda, perekonnaga
tegeledes tuleb koondada energia perekonnale, tööd tehes tuleb keskenduda
tööle.
Endaga seotud aeg ongi
mõeldud ainult enesele. Siis tegeleb inimene enda hellitamisega, meeldivate
tegevustega, hinge vaatamisega. Nimetatud aja hulka ei saa tasakaalu mõttes
arvestada seda, kui keskenduma peab argipäevakohustustele; lapsed või
elukaaslane segab; töölt helistatakse. Igal inimesel peab olema enesega
tegelemise aeg, muidu kaotab ta end ning siis pole järgi sedagi, mida teistele
jagada.
Perekonnaga
tegelemiseks ei saa lugeda näiteks seda, kui inimene viibib perekonna
liikmetega küll ühes ruumis, kuid samal ajal istub arvutitaga, loeb tööga
seotud e-maili või räägib pidevalt telefoniga. Sel juhul ei lähe tasakaalu
mõttes ühes ruumis viibimine perekonnaga seotud aja arvele. Ühiseks ajaks võib
lugeda seda, kui energia koondub perekonna liikmetele, näiteks koos mängides, suheldes
jne.
Aeg tööle on
efektiivne siis, kui on olemas elus olevast tasakaalust tulenev lisaenergia,
mis muudab töö tegemise ladusamaks. Kui enda ja perekonnaga on kõik hästi, siis
ei teki selle tõttu tööl ka muremõtteid, mis võiksid tööd segada ja kergem on
keskenduda.
Aega on võimalik
teadlikult planeerida. Arvestada tuleb, et iga inimene on oma elu juht ning
lõplikud otsused oma elukäigu üle teeb ta ise. Seega pole end teiste jaoks
tarvis õigustada, sest kaalukausil on inimese enda õnn.
Armastusega
Kristel Sapas
Kristel Sapas
Üheks hävitavamaks
jõuks on vihapidamine. Kuigi selline energia mõjub ka väljapoole, tegeleb see
põhiliselt vihapidaja lõhkumisega. Mida pikemalt vihane olla, seda
destruktiivsemalt see nii vaimsele kui füüsilisele tervisele mõjub.
Viha kogeda laskmine
on alati madalam tee. Inimene vihastab siis, kui ta millestki aru ei saa. Ükski
situatsioon ei teki niisama. Alati kehtib põhjus-tagajärje ahel. See võib
kulgeda küll erinevates taustsüsteemides. Lihtsamalt mõistetavamaks
taustsüsteemiks on meie mõistes näiteks väikese ajavahemiku jooksul toimuv: kui
me lillele vett ei anna, siis see närbub. Kogu hinge olemasolu ja kehastumiste
vältel oleme aga paljutki põhjustanud. Seega võib selles elus justkui ootamatu
situatsioon olla tagajärjeks hoopis eelmises elus põhjustatule. Kui põhjusele
ei järgneks tagajärge, siis ei olekski midagi olemas.
Kuna vihastame, sest
ei saa aru „kuidas küll nii võib olla“, siis tuleks mõtiskleda, mille
tagajärjel selline situatsioon on tekkinud. Kui situatsiooni põhjustest aru
saame, leebume. Püüdkem mõista, et kellegi „vale“ käitumisega põhjustatud
„negatiivne“ tagajärg on tagajärjeks juba varasematele sammudele. Iga samm oli
selle inimese silmis (arvestades tema kogemusi, iseloomu jms) mingil põhjusel
parimaks teeks, sest ta otsustas nende kasuks.
Kui inimene on näiteks
suhtes armukade, püüab su elu kontrolli all hoida, siis ei tasu tema peale
vihastada – järelikult on armukadeduseks olemas põhjus. Põhjuseks võib olla
näiteks asjaolu, et lapsepõlves ei tundnud ta piisavalt vanemate armastust, või
on olnud eelnevalt suhtes kellegagi, kes on ta teise pärast maha jätnud jne.
Järelikult on tal hirm sind kaotada ning tema arvates parimaks lahenduseks
(arvestades tema kogemusi ja iseloomu) on silm peal hoida. Sellisel juhul ei
ole põhjust vihastamiseks, vaid talle tuleks anda selline käitumine andeks ning
sisendada ja näidata tegudega kannatlikult, et tal pole põhjust hirmu tunda.
Kellegi teise
käitumise ebaõigeks tõlgendamine sõltub meie enda kogemustest ja iseloomust.
Kui tunneme, et oleme ise piisavalt armastust tunda saanud ega ole teiste poolt
hüljatud olnud, on raskem mõista teise hirmu, armukadedust. Seega ei ole olemas
ainult ühte õigust – on arusaamine või mõistmatus põhjus-tagajärje ahelast.
Inimene suudab
tunnetest paremini kontrollida tegusid. Madalamate tunnete nagu viha ja
kadeduse muundamine armastuseks ja kaastundeks on kõrgem tee. Sammuks edasi on
aga elada ainult armastuse energias. Enamik inimesi siiski elavad koos madalate
emotsioonidega. Nendest lahti laskmine on aeganõudev ja tugevat väljakutset
pakkuv protsess. Seetõttu tuleks mõelda, et näiteks teise madal tunne, mis meid
häirib, on tingitud tema kogemustest ja iseloomust ning selle tundmata jätmine
ilma suure vaimse praktikata on tohutult raske.
Viha pidamine on
eelkõige ennast hävitav tegevus. Selle energia kandub ka keskkonda, kuid kõige
suuremat laastamistööd teeb see vihapidajale. Esmalt nähtamatul tasandil, kuid
aja möödudes juba füüsilisel tasandil haigusena kuni surmani. Kui selles elus vastava
õppetunniga hakkama ei saada, tuleb ilmselt tagasi tulla. Vihaenergiat
tunnetavad tugevalt inimesed, kelle vastu on viha suunatud, ka distantsilt.
Vihaenergiast saavad suure osa vihapidaja lähedased. Lisaks sellele saastab
viha veel üldist keskkonda ja mõjutab karmat.
Viha vabaks laskmine
on andestamine. Andestada tuleb, sest alati eelneb tagajärjele põhjus – isegi
siis, kui me oma piiratuses sellest aru ei saa. Andestada tuleb nii endale kui
teistele. Endale tuleb andestada, kui olete lasknud endas kogeda madalaid
tundeid – milleks saagida oksa, millel istud. Andestamine on kõrge
vibratsiooniga energia. Andestades hakkab pihta tervenemine. Loome endale head
karmat ja lõhustame halba energiat, mille oleme teele saatnud keskkonda.
Andestamisega võib korda saata imesid. Teisele südames andestades võime näha,
kuidas ka vihatava suhtumine muutub kummalisel kombel paremaks. Ka andestamise
energiat tunnetame distantsilt.
Andestamiseks ei piisa
sõnadest – need ei olegi andestamise puhul primaarsed. Andestamine on energia,
mida saadame, seega peame ka südames rahu sõlmima. Andestades suudad saata
olukorrale või inimesele armastust. Kui päeva vältel ei ole aega, siis vähemalt
õhtul enne magama minekut päeva peale mõeldes vaigista oma meeled ning kogu
endasse armastuse energiat. Võid kujutleda seda näiteks särava õndsa
valguspallina, mis kiirgab positiivset energiat. Saada see teele sinna, kuhu
madalaid tundeid kiirgasid. Võid juurutada andestamise oma uskumustesse
igapäevaselt endale mõttega korrutades, et annad andeks endale madalate tunnete
kogemise eest aga ka olukordadele, mis sinus madalaid tundeid tekitasid. Aja
jooksul tugevad madalad emotsioonid leebuvad.
Teiste madalate
emotsioonide eest on võimalik end ka kaitsta. Võid paluda, et inglid sind
kaitseks. Võid kujustada enda ümber voolava vee ning sisendada, et oled
kaitstud, aga võid ka näiteks oma kaitstuse juurutada uskumustesse – võimalusi
on palju.
Seega on andestamisel
on suur vägi nii enda kui kogu maailma tervendamisel.
Armastusega
Kristel Sapas
Kristel Sapas
Me oleme vaimud.
Tähtsaimaks planeedile tulemuse põhjuseks on läbi kogemuste hingeline areng.
Panime enne kehastumist Maale paika, milliseid õppetunde soovime saada oma
arengu kõrgemaks hüvanguks. Kuigi sündimisega tekib kehastumise ajaks nn
mälukaotus, siis meis on need teadmised endiselt säilinud. Need on peidus meis
eneses. Teabe kättesaamiseks tuleb kuulata oma südamehäält.
Inimestel on tihtipeale
südamehääle kuulamisega raskusi. Usaldatakse rohkem teisi kui end. Eriti
kergelt antakse eneseusk käest, kui elu suhtes on hoiaku võtnud muidu
autoriteetne inimene. Kui inimene on edukas mingil alal, kannab ülikonda, või
on sinust näiteks vanem, ei tähenda see, et ta teab paremini, mis on sinu
kõrgemaks hüvanguks vajalik. Võibolla oled hoopis sina vanem hing. Tihti on
vanematel oma laste tuleviku osas teatud ootused: kelle lapsest peab saama
arst, kelle laps peab kord oma vanemate äri üle võtma jne. Vanematel tuleks
arvestada, et lapsed ei ole omandid – nad on iseseisvad hinged oma unikaalse
teega. Edukas ettevõte oli selle isa tee, aga lapsele tuleb anda tema õigus
kuulata oma südamehäält. Mitte keegi teine ei tea paremini, mis on just
sinu kõrgemaks hüvanguks vajalik, sest ainult sinul on läbi kehastumiste ja
läbi kogu olemise unikaalsed kogemused ja olemus – igaühel oma hingerada.
Igal inimesel on õigus
käituda oma südamehääle järgi. Vastutust kannab hing ise. Kui inimesed hakkavad
teiste elu suunama, võtavad nad sellega ka vastutuse nende elude eest. Kui
võtate teise eest vastutuse, siis võib jääda tal selles valdkonnas olev
õppetund omandamata, mida ta siia õppima tuli – sellega pidurdate tema arengut.
Samal põhjusel ei tule ka abi peale suruda, vaid selleks peaks olema abistatava
otsus ja nõusolek. See, mis sinu jaoks ilmselgelt parim tundub, ei pruugi olla
parim tema jaoks.
Ühiskond seab
inimesele teatud ootused – mida peaks saavutama ning missuguse ajaga. Levinud
arvamus on, et peaks olema korralik töökoht kaheksast viieni, oma kodu, lapsed,
partner, haridus jne. Mis kipub aga meelest minema, on asjaolu, et ühiskond
koosneb ju tegelikult nendest unikaalsetest hingedest. Elusid ühe latiga mõõta
on barbaarne. Kahju on näha andekaid inimesi enda ümber, kelles kumab läbi
igatsus tegeleda millegagi, milles nad väga andekad on, kuid pole julgust, sest
kardavad ühiskonna, eelkõige lähedaste hukkamõistu. Sellega kardavad nad
tegelikult enda sisemist käält kuulda võtta ning pidurdavad oma hingelist arengut.
Hinged ei tule
planeedile samade ülesannetega. Mõni pühendab oma elu emaks olemisele, mõni
õpib sallivust, mõne õppetunniks on aga üksindusega hakkama saada – seetõttu on
inimeste elus ka rõhuasetused erinevad. Ükski hing ei ole selle tõttu vähem
väärtuslikum. Keegi, kes selles elus tegeleb näiliselt vähemtähtsamate
asjadega, võis eelmises elus tegeleda väga raske õppetunniga, mistõttu on
seekord valinud kergema elu.
Kuna me ise teise elu
ei ela, on kerge käega viibata „tee seda, tee teist“. Me ei ole need, kes
teiste suhtes ootusi peaks panema, vaid eelkõige tuleks ühendust võtta omaenda
südametunnistusega ja tunnetada, kuidas toimida enda kõrgeimaks hüvanguks.
Enesesse vaatamiseks
vaigista meeled ja küsi mõttes oma kõrgemalt minalt küsimus ja jää vastust
ootama, tänades juba ette vastuse eest. Lihtsam on esialgu esitada küsimusi,
millele võimalikud vastused on „ei“ või „jah“. Sellisel juhul võib vastus
saabuda näiteks kas positiivse või ebamugava tundega, piltlikult silme ees või
kuulduna – variante on mitmeid. Heaks abivahendiks on ka pendel.
Armastusega
Kristel
Iga inimene vastutab
oma elu eest. Kõik, mis me elus kogeme, oleme ise kutsunud. Tänulikkus on
millegi tervitamine oma ellu. Tänulik olles võtame kutsutu vastu. Elu pakub
erinevaid kogemusi: neid, mida lahterdame headeks aga ka neid, mis
tunduvad olevat halvad. Tänulik tuleks olla mõlemat sorti kogemuste eest, kuna
oleme tulnud Maale koguma õppetunde ning need oleme endale ise valinud.
Tänulikkus näitab, et
oskad hinnata seda, mida oled endale kutsunud ning mis sulle on universumi
poolt ka saadetud. Kui oled saanud teatava külluse osaliseks, siis selle eest
südamest tänulik olemine soodustab külluse edasivoolamist. Ka inimene jagab parema
meelega sellele, kes oskab antu eest tänulik olla, nii universumgi. On ju ka
ütlus: „kes senti ei korja, see krooni ei saa“. Seega tuleks juba vähese eest
tänulik olla. Kui inimene sellegi eest tänulik ei ole, mis tal on, siis milleks
üldse juurde anda. Kelle olemuses on keskenduda vähesuse väljatoomisele,
sellele küllus ei voolagi.
Kui lapsed on kodust
läinud ning külastavad vanemaid paar korda aastas, siis ei tasu vanematel seda
vähest aega kulutada kirumise peale, et lapsed ikka harva käivad küll, vaid
olla südamest tänulikud ja rõõmsad sellise koosviibimise võimaluse eest. See
paneb ka lapsi tahtma rohkem vanemaid külastada.
Elu viib kokku
lähedastega, kelle me enda ellu kutsunud oleme. Nendeks on meie perekond,
sõbrad, töö- või klassikaaslased jne. Need inimesed ei ole juhuslikud, vaid sa
oled nad ise endale tellinud, kuna neil on sulle teatud õppetund pakkuda. Ka
luhtunud suhet või halba töökaaslast ei tasu kiruda, vaid mõelda selle üle, mis
õppetundi ta sulle pakub ning olla tänulik. Selliste õppetundide eest tänulik
olles kasvab inimene vaimselt ning hakkab tervenema. Saades aru, teadvustades
ning olles südamest tänulik, mida teatud ebameeldiv inimene õpetas, võib
juhtuda, et korraga ta kaob sinu elust või tema suhtumine muutub positiivsemaks
– teie suhtumine teineteisesse muutub paremaks.
Iga ema ilmselt
mõtleb, et kuidas ta saab olla tänulik, kui tema laps on invaliid või sureb
varakult – see on ju katastroof. Suure tõenäosusega on ema ja lapse hinged enne
planeedile kehastumist kokku leppinud, et ema hingel on vaja leina õppetundi
ning lapse hing aitab teda selles; või emal on vaja kaastunde, hoolitsuse
õppetundi ning laps sünnib, et aidata teda selles. Madalam mina protestiks:
„miks just minu laps“. Kõrgem mina on tänulik, et laps tuli emale vastu ja
aitab temal oma õppetundi saada. Kui ema saab aru, et tegemist on õppetunniga,
mida ta on ise soovinud ning on pakutu eest tänulik, siis on kindlasti lapse
surmaga leppimine kergem ning pole ka välistatud invaliidistunud lapse
tervenemisime.
Kui oled leidnud
partneri, keda armastad, siis ole tänulik selle eest, et ta sul olemas on ja
sina temal. Ta tajub seda. Kui oled südamest tänulik, et ta sul olemas on, siis
ei kipu sa teda iseenesest mõistetavalt võtma, kuidagi alandama või tema suhtes
vääritult käituma. Ta tunneb, et on oodatud su ellu ning sinu käitumine
peegeldub ka temas. Tänulikkus toob suhetesse harmoonilisust ning seega võib
olla ka kestvuse võti.
Tänulik saab olla vaid
südamest. Sõnu peab toetama tunne. Inimene võib öelda „aitäh“, aga sealjuures
mitte tunda tänulikkust. Küll aga võib seda tunda ka ütlemata sõnade puhul.
Kuigi sõnad on tähtsad, on tunne kõige olulisem. Inimesed tajuvad tänulikkust
ka ilma sõnadeta ning universum teab, millal sa tänulik oled. Inimesedki
tajuvad, kui sõna „aitäh“ taga ei ole tunnet. Kõige parem variant tänulikkuse
avaldamiseks on see, et igasugusele välisele avaldusele järgneb sisemine tunne.
Tänulikkust saab
avaldada paljudel viisidel kõikvõimalikes olukordades. Mina avaldan tänulikkust
igapäevaselt nii reiki meditatsioonis kui ka õhtul enne magama minekut, mil
mõtlen tagasi päevale – mis rõõmu valmistas, mis õpetas. Nii teangi iga
päeva lõpuks, et on nii palju, mille eest tänulik olla – seega olen õnnelik
inimene.
Armastusega
Kristel Sapas
Reiki praktiseerimine
kui Allikaga ühenduses olemine ja end terviku osana tunnetamine on eluviis.
Väga tähtsal kohal reiki praktikas on uskumuste juurutamine enese olemusse.
Siin kehtivad vaimsed seadused.
Uskumused on
põhimõttelised alustalad, millel inimene seisab ning mille najal suunab oma
käitumist. Uskumuste kinnistamine saab alguse juba varajasest lapsepõlvest, kus
ühiskond, eelkõige perekond kujundab noore inimese maailma- ja minapilti –
„miski on just seesugune“, „tegelikult käivad asjad nii“ jne. Nii kodeeritakse
inimesele nii verbaalselt, eeskuju kui ka kogemuste näol sisse tõed, millesse
ta tingimusteta usub.
Uskumuste mõjul
inimene areneb ning tema käitumislaadis hakkavad järjest enam need tõed
kõikvõimalikel viisidel väljenduma. Kui inimesesse on kinnistatud positiivset
ellusuhtumist, on ta ise õnnelik ja kiirgab positiivset ning ühtlasi
tervendavat energiat ka ümbruskonda. Kui inimeses on aga teadmine, et tema ja
kogu maailm on üks kole koht, võib ta halvimal juhul end hävitada ning ühtlasi
külvata ka teistesse negatiivsust.
Energia levib ja mõjub
ka ilma sõnadeta ning füüsilise kokkupuuteta. Kui inimeses on tõdemus, et ta on
„selles“ saamatu, siis ilmselt tal „see“ toiming viltu lähebki. Teised aga
tunnetavad, et millegipärast ei usalda seda inimest nimetatud toimingut läbi
viima. Põhjuseks on uskumuse kiirgamine energeetilisel tasandil.
Kui näiteks inimese
uskumus on, et raha omamine on häbiväärne, siis rahaline rikkus selle inimeseni
ei jõuagi. Kui inimese tõde on, et ta saab millegagi hakkama ja on midagi
väärt, siis nii universum seda tõlgendabki.
Uskumused kui
arusaamad tekivad kogemustele toetudes ning määravad sellisel juhul meie
käitumislaadi. Uskumusi aitab kinnistada nende korduvus, ajaline kestvus.
Uskumus on midagi põhjapanevamat kui suvaline mõte. Nii mõjutab uskumus
meid ja ümbruskonda ka rohkem kui mõte. Inimese enda kaitseks ei pruugi
koheselt materialiseeruda iga positiivne või negatiivne mõte. Kui mõte muutub
aga korduvaks kuni kinnistumiseni välja, siis mõjutab see inimest ja tema
ümbruskonda tugevalt.
Lastele on
reeglina uskumusi kergem sisestada, sest neil võivad puududa vajalikud
teadmised, võrdlusmaterjal või piisav analüüsivõime, et kogetust, nähtust,
kuuldust muid järeldusi teha. Samuti võivad lapse lähedased
purustada lapse usalduse oma intuitsiooni seda naeruvääristades või „oma õiget“
peale surudes, mis võib hiljem lapsele karuteene teha.
Ühel hetkel peaks
inimene elus taipama, et kontroll uskumuste üle on temal endal. Me loome ise
oma uskumusi ning teeme valiku, milliste põhimõtete järgi elada. Kui inimene
saab aru, et tema uskumused on teda laastavad, saab ta võtta teadlikult üle
kontrolli ning hakata uskumusi ja ühtlasi oma elu paremaks muutma.
Reikis juurutatakse
uskumusi reiki põhimõtete kordamise kaudu meditatsiooni ajal. Jaapani reiki
põhimõtteid on erinevates kirjandusallikates tõlgendatud erinevalt. Näiteks
2007. a raamatu „Jaapani reikikunst“ järgi on põhimõtted järgmised:
„Just täna
… ma ei vihasta.
… ma ei muretse.
… olen tagasihoidlik.
… teen oma tööd
ausalt.
… olen kaastundlik
enda ja teiste vastu.“
Omast kogemusest võin
öelda, et universum sõna „ei“ ei taha tunnistada. Kui korrutada „minuga
see ei juhtu“, siis kohe nagu kutsuks tahtmatu esile. Seega soovitan uskumusi
endale sisestada positiivses vormis. Igal inimesel on õigus luua isiklikult uskumused
vastavalt sellele, mida ta oma elus paremaks muuta soovib.
Mina tegelen järgmiste
uskumuste juurutamisega:
„Just täna olen ma
vaba vihast, muretsemisest, hirmust ja kadedusest; austan ja armastan iseennast
ja teisi; olen tänulik kõige eest; annan endast parima ning olen avatud
küllusele.“
Eelnevat igapäevaselt
mõttega korrates, on see saanud osaks minust. Tunnen et just need omadused on
kõige kiiremini paremuse poole arenenud ning üldine pilt maailmast ja endast on
positiivsem.
Seega on positiivsete
uskumuste loomine ja omamine võtmeks paremale tervisele ja täiuslikumale elule.
Igaühe elu on tema enda kätes.
Armastusega
Kristel Sapas
