Thursday, October 28, 2010

Surmast, raamatust "Karma - müüt või tegelikkus"


Sogyal Rinpoche arvab, et enamik meist elab oma elu ettemääratud plaani järgi. Nooruse veedame haridust omandades. Siis leiame töökoha, elukaaslase, abiellume ja saame lapsi. Ostame maja, püüame töös edu saavutada, unistame maamajast või teisest autost. Käime sõpradega koos puhkusel. Teeme plaane pensionile jäämise ajaks. Kõige suurem dilemma, mis mõnel meist elu jooksul ees seisab, on see, kus veeta järgmine puhkus ja keda jõuluks külla kutsuda. Meie elu on monotoomne, tühine ja rutiinne ning me raiskame selle ära, jahtides tähtsusetuid pisiasju, sest midagi paremat me ei tunne. Meie elurütm on nii muretu, et surmale mõtlemine on viimane, millele aega jätkub. Me matame salahirmu kaduvuse ees, ümbritsedes end üha suurema hulga asjadega, ühe uute esemetega, üha enamate mugavustega, kuni lõpuks avastame, et oleme jäänud nende orjusesse. Kogu meie aeg ja energia kuulub üksnes nende korrashoidmisele. Peagi on meie elu ainsaks elueesmärgiks hoida kõik võimalikult kindla ja turvalisena. Kui midagi muutub, leiame kiiresti mingi triki, mingi ajutise lahenduse, kuidas asja parandada. Ja nii see eluke veereb, kuni raske haigus või katastroof meid tardumusest üles raputab. Isegi sellele ei kuluta me kuigi palju aega ega mõttetööd. Mõelge neist inimestest, kes aastaid töötavad ja seejärel pensionile jäädes leiavad, et nad ei oska vananedes ja surmale lähemale jõudes iseendaga midagi peale hakata.
Oma elu vaadates näeme selgelt, kui palju tähtsusetuid ülesandeid, niinimetatud “kohustusi“, see täidab. Me kinnitame endale, et tahame kulutada aega ainult olulisele, aga seda aega ei ole mitte kunagi. Isegi hommikusel ülestõusmisel tuleb kohutavalt palju teha: korrastada voodi, käia duši all, pesta hambad, anda koerale või kassile süüa, avastada, et kohv või suhkur on otsa saanud, minna seda ostma, teha hommikusöök – loetelul pole lõppu. Siis tuleb rõivaid sorteerida, valida, triikida ja uuesti kokku panna. Ja siis veel juuksed ja meik. Abituna vaatame pealt, kuidas meie päevad täituvad telefonikõnede ja pisiprojektidega, üks kohustus teise otsa – või tuleks neid nimetada “libakohustusteks“? Paistab, et elu elab meid, et tal on omaenda kummaline dünaamika, mis tirib meid kaasa, kuni lõpuks tundub , et meil pole valikut ega kontrolli selle üle.
Surm on elu loomulik osa, mis varem või hiljem seisab ees meil kõigil. Näen kahte võimalust, kuidas eluajal surmasse suhtuda. Seda võib kas ignoreerida või vaadata tõele näkku, et kord tuleb meilgi surra, püüda selle üle kainelt järele mõelda ja sellest tulenevaid kannatusi võimaluste piires vähendada. End kummalgi moel ei ole ometi võimalik surma vältida. Teades, et surmast pole pääsu, pole mõtet seda karta. Budistid ei näe surmas kõige lõppu, vaid suhtuvad sellesse kui vanade kulunud riiete väljavahetamisse.
Loomulikult tahaks enamik meist surra rahulikult, aga samas on ka selge, et seda ei saa loota, kui meie elu on täis vägivalda, kui meie meeles keerleb viha, kiindumus või hirm. Kui tahta hästi surra, tuleb õppida hästi elama: kui soovime rahulikult surra, tuleb hoolitseda selle eest, et meie meeles ja eluviisis valitseks rahu.
Tänapäeva inimesi õpetatakse surma ignoreerima ning neid pannakse uskuma, et see pole muud kui häving ja kadu. See tähendab, et suur osa maailmast elab surma eitades või selle ees hirmu ja õudust tundes. Surmast rääkimistki peetakse haiglaseks ning paljud usuvad, et juba pelgalt surma nimetades võid selle endale kaela sõnuda. Teised aga suhtuvad surma rõõmsa ning naiivse kerglusega, uskudes, et küll kõik mingil teadmata põhjusel laheneb ja surma pärast pole mõtet muret tunda. See on kena teooria – aga ainult niikaua, kuni oled ise suremas. Esimene neist kahest suhtumisest peab surma millekski niisuguseks , mille eest tuleb pageda, teise kohaselt aga laheneb surma puhul kõik iseenesest. Ja ometi, kui kaugel on mõlemad surma tõelise tähenduse mõistmisest! Surm ei ole masendav ega põnev; see on lihtsalt üks elu tõsiasi. Kurb, et enamik meist hakkab elu hindama alles surma lävel.
Ka maailma suurimad vaimsed traditsioonid, sealhulgas muidugi kristlus, on meile selgesti öelnud, et surm ei ole lõpp. Kuid ikkagi usub enamik tänapäeva in imesi, et praegune elu on ainus, mis meil on. Ilma usuta, et ka surma järel on midagi, elab suurem osa inimesi elu, millel ei ole kõrgemat mõtet. Surma eitamise hukatuslikud tagajärjed ulatuvad üksikisikust palju kaugemale: need mõjutavad kogu planeeti. Nii ei pidurda meid miski rüüstamast kogu planeeti oma hetke-eesmärkide nimel ning elamast enesekeskset elu. Kui inimesed usuksid surmajärgsesse ellu, oleks kogu nende ellusuhtumine teistsugune ning neil oleks selge isikliku vastutuse tunne ja kõlbelised seisukohad.
Budistliku lähenemisviisi kohaselt käsitletakse elu ja surma kui ühte tervikut, kus surmaga algab uus peatükk. Surm on peegel, milles peegeldub kogu elu mõte. Budismi tänini revolutsiooniline avastus on see, et elu ja surm ei ole kusagil mujal kui teadvuses. Teadvust nähakse kui universiaalset kogemuste alust – õnnetunde ja kannatuste loojat, selle loojat, mida nimetatakse eluks, ja ka selle loojat, mida nimetame surmaks.
„Tiibeti surnuteraamatus“ esitatakse kogu elu ja surm üheskoos pidevalt muutuvate, ühest teiseks üleminevate reaalsuste ehk nn bardode jadana. Sõna “bardo“ tähendab surma ja ümbersünni vahelist seisundit, ent tegelikult esinevad bardod pidevalt kogu elu ja surma vältel, kujutades endast sõlmpunkte, kus virgumise võimalused on suuremad. Tiibeti budismi sisukohast võime kogu olemasolu jagada neljaks järjestikuseks omavahel seotud reaalsuseks 1) elu, 2) suremine ja surm, 3) surmajärgne aeg ja 4) ümbesünd. Võibolla peitub meie surmakartuse sügavam põhjus selles, et me ei tea, kes me oleme.

Teksti allikas: autor: naumi, autoriõigused: Maare Kivivare, „Karma – müüt või tegelikkus“, lk 297-299
Pildi allikas: http://www.google.ee/imgres?imgurl=http://static.howstuffworks.com/gif/near-death-experience-1.jpg&imgrefurl=http://science.howstuffworks.com/science-vs-myth/afterlife/science-life-after-death.htm&usg=__NtvTfL0O6meUttlg2IIbzcBkMhY=&h=300&w=400&sz=55&hl=et&start=0&zoom=1&tbnid=fIor2yrapo7aBM:&tbnh=155&tbnw=255&prev=/images%3Fq%3Ddeath%26hl%3Det%26biw%3D1362%26bih%3D635%26gbv%3D2%26tbs%3Disch:1&itbs=1&iact=rc&ei=IXXJTJL-B4maOuKb2YUB&oei=83TJTNPbAYSQjAenv53EDw&esq=16&page=1&ndsp=19&ved=1t:429,r:3,s:0&tx=119&ty=54

Tuesday, October 19, 2010

Reiki

Minu Meistriks oli Maire Sirkel - väga sümpaatne inimene. Teen Reikit endale praktiliselt igal õhtul. Näen, kuidas uskumused muutuvad järjest posiitivsemaks. Mõttest saab KÕIK alguse. Iga käteasendi juures kordan endale vähemalt kolm korda:
- just täna olen ma vaba vihastamisest
- just täna olen ma vaba muretsemisest
- just täna olen ma vaba hirmust
- just täna olen ma vaba kadedusest
- austan ja armastan iseennast ja teisi
- olen tänulik kõige eest

Ka inimesed, kes Reikiga ei tegele, soovitan neid samu põhimõtteid korrata, sest neid mõtteid korrates panete aluse nendele uskumustele, mis hakkavadki pikapeale elu juhtima. Pärast Reikitamist tekib suur rahu, selline tunne, nagu oleks kuskil vanajumala seljataga. Kätega on tunda, millised energiakanalid vajavad nö puhastamist (eelkõige sooja-külma näol), kuigi Reiki praktik ei pane kunagi diagnoosi:)