Tegemist on 462-leheküljelise raamatuga. Kordamine on küll tarkuse ema, aga raamatu mõte oleks minu hinnangul saanud piirduda ka 100 leheküljega. Lugemisel oleksin tahtnud autoriga diskussiooni astuda. Mulle meeldib autori tahe aidata inimestel mõista surma: mis on surm; mis juhtub pärast surma; kuidas surra parimal viisil; kuidas aidata teisi suremisel; kuidas tulla toime leinaga jne.
Siiski on raamatus minu jaoks palju ebakõlasid.
Autor on korranud küll Buddhat, kes on hoiatanud dogmadesse langemast. Siiski pole siin minu arvates dogmadest pääsetud.
Raamatu kohaselt tuleks pidevalt mõelda surmale. Inimese elu eesmärgiks Maal on valmistada end ette surmaks, et jõuda virgumiseni, algkirkuseni, kus ta on teadlik oma meele loomusest ja sellega ühenduses. Samas teatab autor, et selleni jõuavad vähesed, eelkõige on selleni jõudnud Tiibeti õpetajad. Kes surma ette ei valmista igapäevaselt mediteerides, see kogeb surma ja sellejärgseid kogemusi kohutavana.
Mediteerimine on oluline selleks, et saada ühendusse oma meele loomusega. Autor leiab, et ainult siis on virgumine võimalik ja järelduvalt ka rahulik surm ning sellejärgne periood. Jälle tuleb meelde kristlus, kus samamoodi põrguga inimesi ähvardatakse. Enamik inimesi virgumiseni ei jõua, seega paljud inimesed hakkavad nüüd ilmselt surma kartma veelgi enam.
Hulk lehekülgi kirjeldab meditatsioone, kuidas virgumise poole püüelda, kuid need ei ole lõplikud. Samas ütleb ka autor, et ilma õpetajata virgumist ei saavuta. Seega on need tohutud kirjeldused minu arvates asjatud.
Samas räägib autor, et pärast surma ikkagi meele loomuse särav selgus taastub (nt lk 286, 287). Milleks siis püüelda sinna poole, kuhu niikuinii välja jõuame? Mulle tundub kuidagi loogikavastane, et siia sündimise eesmärgiks saab olla ainult surmaks ettevalmistamine, kuna see, kust me tuleme, on see, kuhu tagasi pöördume. Äkki on siin füüsilises ilmas olemise eesmärgiks midagi muudki?
Suure au sees autori jaoks ongi need õpetajad Tiibetist, kes istuvad pikka aega oma elus erakluses ja mediteerivad. Tabuks tundub olevat millegi omamine või nautimine. Kõige õigem mees on see, kes elab vireluses ja mediteerib, valmistades end surmaks ette. Autor on väljendanud, et teistest ei tohiks pahasti mõelda. Samas kumab läbi tema enda halvakspanu nende suhtes, kes oskavad ja julgevad elada vireluseta ja naudivad maist elu oma lihtsuses. Neid ähvardab tema silmis kole surm ja veel koledam surmajärgne elu. Kas elu nautimine füüsilises eksistentsis kõige selle õppimise kõrvalt on ikka patt? Tundub kuidagi äärmuslik. Miks ei võiks vaimselt hea olemise kõrval nautida ka lihtsaid maiseid asju elus?
Jällegi vastuoluline on see, kuidas autor on välja toonud lääne inimeste surmalähedased kogemused (erinevad uuringud), mis enamikel juhtudel on kõik väga ilusad ja rahulikud. Ta ei suuda uskuda, et enamikul “tavalistest“ inimestest on olnud positiivsed kogemused, ja arvab, et negatiivseid kogemusi lihtsalt ei mäletata (inimene kipub halbu kogemusi unustama). Samas eirab ikkagi neid positiivseid kogemusi, öeldes, et võrreldes bardokogemustega vajaks need eriuurimust, mis ei mahu sellesse raamatusse. See näitab minu silmis selgelt dogmasse langemist.
Karmast rääkis nagu ikka – mida külvad, seda lõikad. Raamatu alguses on ta võrrelnud Tiibeti inimesi lääne inimestega. Tiibetlased on vaimsemad, mediteerivad palju. Lääne inimeste kohta on siiski öelnud, et need ahmivad nüüd vaimsust igast erinevast kohast, kuid see ei ole õige – tuleks valida üks religioon ja jääda sellesse kindlaks. Jällegi minu jaoks arusaamatu. Kui inimene tutvub teatud religiooniga, aga mingid põhimõtted on tema jaoks vastuvõtmatud ja ebaloogilised, siis peaks silmad kinni vastu tahtmist ikka sellele truuks jääma? Samamoodi leiab autor, et õpetajas ei tohi kahelda. Inimesed ei ole üli-inimesed – seega ei ole ükski õpetaja osav kõigis valdkondades. Eksimine käib inimeseks olemise juurde. Kahtlemine on olukord, kus inimene arvab, et antud situatsiooni kohta võib kehtida hoopis teine tõde. Kahtlemine võib viia tõeni. Mis selles halba on?
Raamatu lõpus räägib autor, kui karm on olnud tiibetlaste elu. Kas see tähendab, et nad on selle oma karmaga ära teeninud? Ka kannatused on au sees – eelkõige teiste kannatuste enda peale võtmine. Kuidas siis kannatav inimene oma negatiivsest karmast õpib?
Ma vähemalt praegu arvan küll, et me ei tulnud siia selleks, et keskenduda surmale, vaid elamisele, et arendada hinge.
