Friday, November 3, 2023

Tagasi lihtsusesse

Tahaks elada tillus puuhütis 

põlismetsade auras ja rüpes

Puupliidi all hakatus süttib

sooja ootel teen mõningaid kükke


Laant ümbritseb vesine soo

end ilmutab teistele harva

Sood ümbritseb kaitsev uduloor

vahel näha on hallhundi karva


Hüti kohal on hiiglaslik tamm

puu otsast näen allorgu jõge

Meelispaigaks saaks madal jõelamm

millelt vaatan endaga tõde


Õue ümber polegi aeda

küll kasvab seal veidi aedvilju

Saan ruuduaknast ma kaeda

hirv õunu sööb salahilju


Jooksen õndsuses kuuskede vahel

puult puule saadab pasknäär

Suu lahti, naudin vaikuses rahet

mu kosmosel puudub nii äär


Kristel Põld (Violet)

03.11.2023 


Wednesday, November 1, 2023

Vaikselt vulpsab tilku

halli peegelloiku

Kestab vaikne sadu 

alla taevaradu


Hämusena adun

vihmapiisk on kaduv

nagu muudki hetked

õndsad, väetid retked


Tilgub külma vihma

midagi ei ihka 

Lihtsalt tilgub, tilgub

veelompi valgub


Vihmapiisk on kadund

nukrameelne rahu

Kestab vaikne sadu

alla taevaradu


Kristel Põld

01.11.2023


Wednesday, October 25, 2023

KOHVIKUS

Esmaspäevasel oktoobrikuisel ennelõunal

vahelduvad päikesekiired puhanguliste rahevalangutega. 

Ilm mängib mõttega “ega tali taeva jää”. 

Ülal õhus poseerivad roosakaslillad vatikujud.

Nad tunnistavad kohvikusse istuvat valges villakleidis naist karmiinpunaste saabastega.


Vaeseke ei pääsenud taaskord raamatupoest ilma kulutusteta. 

Ometi on viimased raamatukoguraamatud veel tagastamata. 

Keeranud kerges süütundes oma Latte Macchiato taga kerra, 

on silmad kord õgardlikult raamatus, siis jälle lae nurgas õndsuses,

käes valik maailma armastussonette, millel lehekülgi nelisada.


Teda märkab laudkond tähtsate ilmetega koosolekuhärraseid, ühel pilk tardunud naise suunas. 

Kuigi võib näida üksildane, salveiroheline sall lohvakalt üle õla, pole naine seda mitte: 

Shakespeare, Baudelaire, Petrarca, Keats on nähtamatutes sääfrides temaga nii argisel hommikul.


Kas pole siis paadunud romantik, ilusse uskuja, igavene teismeline, 

kes esmaspäeva hommikul rahesaju ajal õhkab igatsusluule järele?

Elab oma kujutlusekraanidel läbi küll maailmaklassikute armastuspoeesiat, 

kuid jätab tähelepanuta, kui mees naist päriselt vaatab.


Kristel Põld ehk Violet

16.10.23



Eile lugesid mulle teise mehe luulet.

Kuulasin. Korraga olid mõlemil silmad vees.

Oli õhtu, mil küünlaleek laual väreles,

nagu ta väreleb pea igal õhtul pimedatel aastaaegadel.

Vaid sina ja mina kõval sametist diivanil,

mille tugisambaiks vanad raamatud.

Nägin su silmis armastust. 


See polnud mõni värskeltarmunute kohting,

mille tuuleiil viivuks kokku puhunud,

kus graatsia ja šarm teineteist tundmata sillas, 

kuid järgmisel hetkel silmad kole külmad.


Nägin tõesti su silmis armastust. 

Lugesid poeesia enda omaks!

Puhusid sisse elukogemuste hinguse!

Süütasid stroofidesse leegi!

Naersime äratundmisi läbi pisarate…


Kui saranased on tegelikult inimesed… 

“Kas mäletad, kui meie selle õppetunni saime?” 

Tuli möönda, et tõelised mõistmised on ilmunud vaid läbielatu kaudu,

koos aastaid pea kaheksateist.


Kas tunned sinagi, et iga tuuleiil meid enam ei mõjuta? 

Laotud on tugevam vundament. 

Kuid sa ju alles nägid Emakese Maa tormi –

kaseladvad kaardusid pinnase suunas

ja naabritel murduski puu.

Et iga hetk on endiselt kingitus.


Kristel Põld ehk Violet


Thursday, October 19, 2023

Esimene lumi


ESIMENE LUMI


Õu on vaikne, taevas hell

lumi sügislehtedel


Metsalõuend tumehall

langeb esimese lume vall


Mustikpõõsas punane

akna all on hubane 


Kolletab veel sarapuu

aeg on maaliline ruum


Kristel Põld 19.10.23

Tuesday, March 21, 2023


 

Öö saabub, silm sulgub

teadvus ärkab Aasias


Ettevalmistused tehtud

intuitiivselt

Ööaeg palve ja püha suitsuga kaitstud


Üles mägioja viin end

mööda värvilisi kive

lapikuid, ümaraid

Siin tähendab see midagi


Kivid sedavõrd värvilised

mõtlen, kas looduslikult

või inimese maalitud


Päisel päeval

sulinas, vulinas

olen teel ei tea kuhu

küll kindel päralejõudmises


Kõrresel mäetasandikul

sinistes rüüdes mungad

tagasihoidlikult tunnistavad mind

aidates samaaegselt abivajajaid


Olen nii mina kui munk

samas mitte kumbki meist

Puudub kindel ise


Kas Nepaalis, Tiibetis, Mongoolias

mis ajas lineaarsel skaalal

kuid ühte tean - häälida võimsat heli tasandikule


Üllatun samaaegselt endast väljuvate võõrapäraste nootide üle

mis kajavad võimsalt mägedelt tagasi


Mungad kordavad järele nagu regilaulu

Tekib kirjeldamatu sünergia

vabaneb takerdunud energia


Laskun pisarsilmil põlvili tänus

täielikult praeguse endana


Kristel Põld ehk Violet

21.03.2023


Foto: Pixabay


Tuesday, February 14, 2023

Thursday, February 2, 2023

Planeedi laul

 

Maa laulab vaikselt meile –  

oma lastele.

Me ei pane tähele.

Teda kuulab kosmos.

 

Hääl nii veider, võluv, maine.

Kord laulab kõrgel toonil,

kord hingab, ohkab,

sosistab.

 

Ta laul kui pingeid vabastava jää kumin,

paduvihma pladin,

veealune kõne,

marutuule möll;

 

kui rongisõit raudteel,

rallisõidusirge,

lennuki madallend,

süstiku õhkutõus.

 

Ta kolistab kruvikeerajaga garaažis.

Just selliselt kõlabki laul.

Koperdab koidikul hämaras pööningukolas,

lükkab ebavajaliku voodi alla,

häälestab keelpilli,

krõbistab hõbepaberit.

 

Ta mängib flööti,

sahistab luigena tiibu,

tõuseb linnuparvena õhku,

muliseb kuumaveeallikana.

 

Meil, ta lastel on kiirus peal

jooksmaks eesmärkide järel, mis

surma hetkel täielikult tähtsuse kaotavad.

 

Teda kuulab kosmos.

 

02.02.2023 Kristel Põld ehk Violet

 

 

 Pilt: Pixabay

 

 

 


Monday, January 30, 2023

 

sina kuulad läänetuulest

minu hing saab tröösti luulest

hammustame endid huulest

 

peenetundeline hool

nähtamatu kütke vool

nime polegi sel lool

 

Kristel Põld

Saturday, January 7, 2023

Friday, January 6, 2023

 


Öeldakse, et poeesia sünnib siis, kui on armastus.
Eile käisin jäälindu otsimas.
Talvel teda kohata on haruldus.
Sumpasin Ahja jõe lumistel kallastel;
kuulasin vee sositusi, metsa sahistusi;
vaatlesin taevast, jälgi lumel.
Kummardusin mustjaspruuni vee kohale –
mu peegeldust polnud.
Olin lahustunud jõe lõhnaks, lume all kaardunud puuks
voolus kümblevaks kiviks,
liivakivipaljandisse uuristatud tühjaks korteriks –
armastus teeb seda.
Mitte, et ma jäälindu püüda oleksin soovinud.
Ma ei püüa Sindki…
Aga poeesia sünnib selles, kelles on armastus…
Tänasel ööl käisid kui haruldane lind mu unes.
Ja Sa polnud jäine...
Tõmbasid hellalt oma sõrmed läbi minu omade
ütlemata sõnakestki.
Su silmad olid kaugusse mu sõrmede poole.
Sellest piisas.
Elasin Su soojust läbi tõelise hingeliigutusena.
Tõusin läbipaistva tiivulisena jõe kohale liuglema.
Violet (Kristel Põld, 2023. a jaanuar)