Lääne teaduslike vaadete võrdlus sellega, kuidas me näeme end ja tegelikkust

Newtoni füüsika

Õpetus universumist kui tahketest kehadest koosnevast süsteemist levis tuginedes Newtoni ja tema kolleegide õpetusele 17. ja 18. sajandist. 19. sajandil hakati Newtoni füüsika põhjal universumi kirjeldama kindlatest ehituskividest – aatomeist koosnevana. Newtonlik aatomimudel oli selline, kus tahketest objektidest – prootonitest ja neutronitest tuuma ümber tiirlevad elektronid, umbes nagu Maa tiirleb ümber Päikese.

Väljateooria

19. sajandi algul avastati uusi füüsikalisi nähtusi, mida polnud enam Newtoni füüsika seaduste abil võimalik põhjendada. Elektromagneetiliste nähtuste avastamine ja nende uurimine viis väljateooria loomiseni. Michael Farady ja James Clerk Maxwell ütlesid, et iga laeng tekitab enda ümber olevas ruumis häire või oleku, nii, et teisele laengule, kui see ligidal asub, mõjub jõud. Nii sündiski kontseptsioon sellisest universumist, mis on täis vastastikku toimivaid jõude tekitavaid välju. Lõpuks oli loodud teaduslik struktuur, mille abil võisime hakata selgitama enda võimet üksteist eemalt tunnetada ja mõjutada ka muude vahenditega, kui seda on kõne või nägemine. Viimase 15-20 aasta jooksul on enamik meist alles hakanud ka ise selliseid kontseptsioone omavaheliste mõjude kirjeldamisel kasutama. Me alles hakkame endale tunnistama, et ka meie ise koosneme väljadest.

Relatiivsusteooria

Avaldades 1905. a oma Erirelatiivsusteooria, pani Albert Einstein kõikuma Newtoni füüsikale toetuva maailmavaate alustalad. Relatiivsusteooria põhjal pole ruum kolmemõõtmeline ega aeg iseseisev suurus. Mõlemad on tihedalt omavahel seotud ja moodustavad neljamõõtmelise maailma – aegruumi. Seega ei ole võimalik rääkida ajatust ruumist ega ajast ilma ruumita. Veelgi enam, aja üleüldist voolamist pole olemas; s.o aeg pole ei lineaarne ega absoluutne. Ta on relatiivne. Nii kaob ruumi ja aja mõõtmise absoluutne tähendus – nad mõlemad muutuvad vaid nähtuste kirjeldamise elementideks. Relatiivsusteooria kohaselt võib erinevaile vaatlejaile isegi vaadeldavate sündmuste järjestus olla erinev. Näiteks on meile aeg relatiivne siis, kui kogeme (teisest autost möödumisel) väga pikka hirmsat ajavahemikku, enne kui meie auto vastutulijaga kokku põrkub või pääseb napilt mööda. Kella järgi on seda mõni sekund, meile aga näib, et sündmus kestab kaua. Meie kogemus toimib väljaspool Newtoni süsteemi. Ameerika pärismaallaste kultuuris, kus ei tuntud kella ega lineaarset aega, jagunes aeg kaheks aspektiks – praegu ja mingil muul ajal. Austraalia aborigeenidel oli ka kahesugune aeg – mööduv aeg ja Suur aeg. Suures ajas toimunul oli küll järjestus, mitte aga näiteks kuupäevi. Lawrence Le Shan on selgeltnägijate testimise katsetest samuti leidnud kaks aega – tavalise lineaarse aja ja selgeltnägija aja. Selgeltnägija aeg on see, mida selgeltnägijad kogevad, kui nad kasutavad oma võimeid. See on nagu Suur aeg.
Einsteini aeg-ruumi pidevus (continuum) määrab, et sündmuste nähtav lineaarsus sõltub vaatlejast. Meie möödunud elud võivad toimuda ka praegu (käesolevaga ühel ajal), aga mingis teises aeg-ruumi pidevuses. Teine relatiivsusteooriast tulenev tähtis järeldus on mõistmine, et aine ja energia on vastastikku vahetatavad. Mass pole midagi muud kui energia olemise vorm – see on aeglustunud ja kristalliseerunud energia. Meie keha on energia.

Komplementaarsus

Universum, mis põhineb nii/kui ka kontseptsioonil. See tähendab, et nähtuste kirjeldamiseks tuleb kasutada kaht tüüpi kirjeldusi. Need ei välista, nagu vanas kas/või kontseptsioonis, vaid täiendavad teineteist. Näiteks kavandame katse, mis tõestab, et valgus on osake. Aga väike muudatus katse tingimustes viib tõestusele, et valgus on laine. Seega tuleb valguse kirjeldamiseks kasutada kaht tüüpi kirjeldusi. Tungides küsimusse sügavamale, ei näita loodus meile mingeid algseid „ehitusblokke“ nagu Newtoni füüsika neid pakkus.

Viimaste aastakümnete katsetega avastasid füüsikud, et mateeria on täienisti transformeeritav. Kõik osakesed on muudetavad teisteks. Nad on saadavad energiast ja muudetavad edasi teisteks osakesteks. Aatomisisesel tasemel pole aine enam kindlalt oma määratud kohas, vaid tal on kalduvus, tendents seal olla. Nad võivad ka energiaks haihtuda. Millal parajasti miski neist võimalustest juhtub, pole täpselt määratav, aga me teame, et see kõik toimub kogu aeg.

Isiklikul tasemel, jõudes tänapäeva psühholoogiasse ja vaimsesse arenemisse, leiame, et vanad kas/või ettekujutused tuleb asendada nii/kui ka kujunditega. Me pole enam lihtsalt head ega pahad; enam ainult ei vihka ega armasta kedagi – me leiame endas palju rohkem võimalusi. Võime ühe ja sama isiku vastu tunda nii armastust kui viha ja kõiki vahepealseid emotsioone. Leiame, et vana dualistlik Jumal/Kurat lahustub tervikusse, milles seesmine Jumalatar/Jumal sulab kokku välise Jumal/Jumalatariga. Kuri pole Jumala vastand, vaid vastupanu Jumalikule jõule. Kõik on loodud samast energiast. Jumalik jõud on nii must kui ka valge, nii mehelik kui ka naiselik. See sisaldab kõike – nii valget valgust kui ka sametmusta mittemiskit.

Dualismist välja – hologramm

Füüsikud sisuliselt ütlevad, et sellist asja nagu asi, ei ole olemas. Need, mida oleme harjunud nimetama asjadeks, on tegelikult sündmused või jäljed, millest võivad sündmused saada. Kogu universum osutub seotuks energiamustrite dünaamilisse võrku. Seega on universum defineeritav kui dünaamiline lahutamatu tervik, mis sisaldab endas alati vaatlejat (meid või ennast?). Kui universum tõesti koosneb sellisest võrgust, siis pole (loogiliselt) olemas sellist asja kui osa. Siis me pole ka ise tervikust eraldatud osad. Me oleme see Tervik.

Füüsik dr. David Bohm on kirjutanud oma raamatus „Sassiläinud Kord“, et põhilisi loodusseadusi ei saa haarata selline teadus, mis püüab loodust lõhkuda osadeks. Ta kirjutab omavahel seotud ja hõlmuvast korrapärasusest, mis on ilmutamata olekus ja moodustab vundamendi, millel põhineb kogu nähtav reaalsus. Hologrammi kontseptsioon konstanteerib, et iga osa esindab täpselt tervikut ja seda saab kasutada kogu hologrammi uuesti kokkupanemiseks.

1971. aastal sai Dennis Gabor Nobeli preemia esimese hologrammi valmistamise eest. Tegemist oli läätsedeta holograafiaga, milles objekti poolt hajutatud valguse laineväli registreeriti interferentskujutisena fotoplaadile. Kui hologramm (fotograafiline salvestus) asetada laseri (koherentse valguse) kiirde, siis esialgne lainepilt taastub kolmemõõtmelise kujutisena. Hologrammi iga tütkike kannab täpselt kogu kujutist.

Tuntud aju-uurija dr. Karl Pribram on kümne aasta jooksul kogunud tõendusmaterjali selle kohta, et (inim)aju süvastruktuur on sisuliselt holograafiline. Uurimused näitavad, et aju salvestab nägemist, kuulmist, maitsmist, haistmist ja kompamist holograafiliselt. Dr. Pribram kasutab hologrammi mudelit mitte ainult aju töö, vaid ka universumi kirjeldamiseks. Ta kinnitab, et aju kasutab holograafilist meetodit selleks, et abstraktsel viisil käsitleda aja ja ruumi ulatusest väljuvat holograafilist maailma.

Kõik kogemused on vastastikku seotud. Seega, kui selle endale selgeks saame ja laseme vastastikuse seotuse ka enda tunnetusprotsessi siseneda, võime me kogu maailma sündmustest kogu aeg teadlikud olla. Aga niipea kui ütleme MEIE, oleme dualismi tagasi langenud. Et meie põhilised elukogemused on dualistlikud, on raske seda seostatust tunnetada. Holistiline teadlikkus on lineaarsest ajast ja kolmemõõtmelisest ruumist väljaspol ja seepärast on raskusi selle tähelepanemisega. Et seda ära tunda, tuleb holistilisi kogemusi harjutada. Lineaarse tunnetuse piiridest väljumiseks on üks võimalus meditatsioon; see võimaldab seostatust kõigega muutuda kogetavaks reaalsuseks.

Ülivalguskiiruseline seos

Füüsik J. S. Bell avaldas 1964. aastal matemaatilise tõestuskäigu – Belli teoreemi. See toetab matemaatiliselt kontseptsiooni, et aatomisisesed osakesed on omavahel seotud mingil viisil, mis on ajast ja ruumist väljaspool, nii et kõik, mis juhtub ühele osakesele, mõjutab ka teisi. See mõju on hetkeline – tema ülekandmiseks ei kulu mingit aega. Relatiivsusteooria järgi aga ei saa mingi osake valguse kiirusest kiiremini liikuda. Belli teoreemis võivad need mõjud olla ülivalguskiiruselised ja sellele on tänaseks ka katselisi kinnitusi. Siin on tegemist nähtusega, mis ei allu relatiivusteooriale. Kui füüsikud saavad teada, kuidas hetkeline seos toimib, saaksime nähtavasti õppida olema teavuses ka teadlikud enda hetkelistest seostest teiste ja kogu maailmaga.

Morfogeensed väljad

Rubert Sheldrake pakub oma raamatus välja hüpoteesi, et kõiki süsteeme juhivad mitte ainult tuntud energiad ja materiaalsed faktorid, vaid ka nähtamatud organiseerivad väljad. Need on kausaalsed väljad, sest nad on nagu maatriksid vormile ja käitumisele. Need pole energiaväljad sõna tavalises mõttes, sest nende mõju levib üle aja ja ruumi barjääridest, mis tavaliselt energia kohta käivad. Nad mõjuvad kaugele ja sama tugevasti kui lähedale. Selle hüpoteesi järgi, kui isendite hulgast üks liige õpib uutmoodi käituma, muutub kausaalne väli kõigi liigi isendite jaoks, kuigi väga vähe. Kui see käitumine kordub küllalt pikka aega, siis mõjutab morfoloogiline resonants juba kõiki (selle liigi) indiviide. Sheldrake nimetas seda nähtamatut maatriksit morfogeenseks väljaks. Seega morfiilsed väljad võivad toimida kogu aja ja ruumi ning toimunud sündmused võivad mõjutada teisi sündmusi igalpool mujal.

Dr. David Bohm teatab ajakirjas Revisions, et samad asjad esinevad ka kvantfüüsikas. Ta ütleb, et Einsteini-Podolsky-Roseni eksperiment on näidanud, et on olemas mittelokaalsed sidemed, või peenseosed eemalasuvate osakeste vahel. Nii, et võib olemas olla ühtne süsteem, kus kujundavat välja ei saa rakendada ühele üksikule osakesele; seda saab omistada vaid tervikule.


Allikas: B. A. Brennan. Valgus kätest. Tallinn, 2003, lk-d 37-47.

Külmfusioon

Külmfusioonist 60 minutis: http://www.youtube.com/watch?v=qb-9keOk-CQ
http://www.youtube.com/watch?v=9f18W2SejEM&feature=related


Külmfusiooni idee pakkusid 1920. aastatel välja Austria teadlased Friedrich Paneth ja Kurt Peters.

Külmfusioon või külm tuumasüntees on teisisõnu toatemperatuuril aset leidev aatomituumade ühinemine. Fusioon on sama protsess, mis kütab meie Päikest ja kõiki teisi tähti: enamasti ühinevad kahe vesiniku aatomi tuumad, andes tulemuseks heeliumi. Protsessi juures vabaneb tohutu energia, mis jõuab Maale soojuse ja valgusena. Inimene on suutnud seda Maa peal järele teha küll, kuid vaid tohutu kõrgete temperatuuride ja ülitugeva magnetvälja juures.

Ja äkitselt ütlevad kaks teadlast, et on suutnud tuumade ühinemist tekitada tavalises keemialaboris, väga lihtsate vahenditega, ilma mingite eriliste nippideta. Sisuliselt tähendab avastus piiramatus koguses puhast energiat kogu maailmale ja muudab kardinaalselt kogu meie elulaadi ja maailmakorraldust.

Seade ise oli lihtne elektrolüüsija, mis läbistas vooluga rasket vett. Kui tavalise vee koostises oleval vesinikul on tuumas vaid prooton, siis raske vee puhul asendab tavalist vesinikku raske vesinik ehk deuteerium, millel prootoni kõrval on tuumas ka üks neutron. Võtmetähtsusega olid pallaadiumelektroodid, mis Utah' ülikooli keemiaprofessori Pons ja tema Inglismaal Southamptoni ülikoolis töötava kolleegi Fleischmanni sõnul sundisid deuteeriumituumi ühinema.

Reaktsioonist andsid tunnistust eralduvad neutronid, samuti nõndanimetatud liigse soojuse teke ja heeliumi leidumine.

Mosier-Boss ja ta kolleegid elektrolüüsisid pallaadiumkloriidi ja raske vee segu. Osakeste püüdmiseks kasutatud erilist plastikut CR-39 mikroskoobiga uurides nägid nad iseloomulikke kolmeosalisi märke, jälgi osakestest, mis tekkisid arvatavasti neutroni kokkupõrkel plastikuga. Mosier-Boss usub, et nähtud neutronid pärinevad tuumasünteesi reaktsioonist.

2005. aastal alustas Euroopa Liit maailma esimese juhitava külmfusiooni katsereaktori ehitamist Lõuna-Prantsusmaale Cadarache'i. Picki kinnitusel on aastakümneid arendatud külmfusiooni teooria ja tehnoloogia jõudnud nii kaugele, et fusioonireaktorite energia jõuab müügile ilmselt juba 2050. aastate paiku. Suhteliselt madalatel temperatuuridel kulgevas kergete aatomite tuumade liitumisel vabaneva energia kasutamine peaks tulevikus märgatavalt leevendama inimkonna energiaprobleeme.

Allikad:
http://forte.delfi.ee/news/teadus/kulm-tuumasuntees-pettus-voi-sajandi-labimurre.d?id=24495269
http://www.epl.ee/news/valismaa/euroliit-alustab-kulmfusiooni-katsereaktori-ehitamist.d?id=51004547
http://forte.delfi.ee/news/teadus/maa-energiaprobleem-lahendatud-itaallane-suudab-toatemperatuuril-aatomeid-liita.d?id=61190064

Heyoan surmast

Suremist, mida me nimetame üleminekuks laiemale teadvuse tasandile, võib vaadelda energiavälja protsessina. See on välja puhastamine, chakrate puhastamine ja avamine. Kui te surete, lähete te teise mõõtmesse. Kolm alumist chakrat lagunevad. Siis saadetakse laiali ka kolm madalamat keha. Need, kes on jälginud inimest suremas, on näinud opalestseerumist tema käel ja näol. Kui inimene sureb, on ta nagu pärlmutri värvi ja ilusad opalestseeruvad pilved eralduvad temast. Need pilved on madalamad energiakehad, mille ülesandeks oli füüsilist keha koos hoida. Need lagunevad ja heljuvad minema. Chakrad avanevad ja energianiidid väljuvad neist. Ülemised chakrad on kui suured lahtised avad teistesse mõõtmetesse. See on suremise algstaadium, kui energiaväli hakkab eralduma. Energiavälja alumised osad eralduvad ülemistest. Siis, umbes kolme tunni kestel, suremise ajal, toimub keha pesemine – keha vaimne baptism, kus energia voogab kui purskaevust vertikaalset energiavoolu mööda otse üles. Kuldse valguse fontään uhub ja puhastab kehadest kõik blokeeringud välja. Inimese aura muutub valkjaskuldseks. Kuidas inimesed oma surmakogemust on kirjeldanud, seda oleme kuulnud. Surev inimene näeb kogu elu voolamas endast läbi. See ongi nii ja see kaasneb aura pesemisega. Kõik blokeeringud lastakse minema. Kõik eluajal unustatu vabaneb ja voolab läbi teadvuse. Siis voolab kogu elulugu läbi teadvuse ja kui inimene lahkub, lahkub nimelt tema teadvus. See on paljude elude kestel toimunud muutumiste võimaldamiseks ehitatud müüride lagunemine. See on tohutu ühinemine iseendaga.

Kui need unustuse müürid teis lagunevad, tuleb teile meelde, kes te tegelikult olete. Te ühinete uuesti suurema osaga endast ja tunnete selle kergust ning tohutut suurust. Surm, vastupidi üldisele arvamusele, on suurepärane kogemus. Paljud on lugenud kliinilisest surmast naasnute kirjeldusi. Nad kõik räägivad tunnelist sädeleva valgusega selle lõpus ja imelisest olendist, kellega nad seal kohtusid. Enamik suhtles temaga. Enamik tunnistab, et nad ise otsustasid tagasi tulla, et viia lõpule oma õppetund siin ilmas, kuigi seal oli nii ilus. Enamik neist ei karda enam surma ja ootavad seda kui suurt vabanemist või kirgastumist.

Teie oma müür lahutab teid tõest. See, mida te nimetate suremiseks, on tegelikult sellest müürist läbiminek valgusesse. See surm, mida te ette kujutate, on olemas ainult nende müüride sees. Laiendades enda teadvust laguneb sein maailma osade vahel, müür vaimse ja füüsilise tegelikkuse vahel. Nii laguneb ka surm, sest see pole midagi muud, kui illusiooniseina lammutamine iseendas, kui olete valmis edasi liikuma. Ja see, kes te olete siis, on sel juhul kirjeldatav kui laiem tegelikkus. Te jääte iseendaks, kui jätate oma keha, sest te säilitate enda olemuse.

Teie füüsiline keha sureb, aga te ise lähete tegelikkuse uuele tasandile üle. Teie põhiolemus säilib väljaspool keha ja kehastumisi. Lahkudes kehast, võite tunda enda kuldse valguse osakesena, aga te jääte end tunnetama.

Allikas: B. A. Brennan. Valgus kätest. Tallinn, 2003, lk 108-109.