Suremist, mida me nimetame üleminekuks laiemale teadvuse tasandile, võib vaadelda energiavälja protsessina. See on välja puhastamine, chakrate puhastamine ja avamine. Kui te surete, lähete te teise mõõtmesse. Kolm alumist chakrat lagunevad. Siis saadetakse laiali ka kolm madalamat keha. Need, kes on jälginud inimest suremas, on näinud opalestseerumist tema käel ja näol. Kui inimene sureb, on ta nagu pärlmutri värvi ja ilusad opalestseeruvad pilved eralduvad temast. Need pilved on madalamad energiakehad, mille ülesandeks oli füüsilist keha koos hoida. Need lagunevad ja heljuvad minema. Chakrad avanevad ja energianiidid väljuvad neist. Ülemised chakrad on kui suured lahtised avad teistesse mõõtmetesse. See on suremise algstaadium, kui energiaväli hakkab eralduma. Energiavälja alumised osad eralduvad ülemistest. Siis, umbes kolme tunni kestel, suremise ajal, toimub keha pesemine – keha vaimne baptism, kus energia voogab kui purskaevust vertikaalset energiavoolu mööda otse üles. Kuldse valguse fontään uhub ja puhastab kehadest kõik blokeeringud välja. Inimese aura muutub valkjaskuldseks. Kuidas inimesed oma surmakogemust on kirjeldanud, seda oleme kuulnud. Surev inimene näeb kogu elu voolamas endast läbi. See ongi nii ja see kaasneb aura pesemisega. Kõik blokeeringud lastakse minema. Kõik eluajal unustatu vabaneb ja voolab läbi teadvuse. Siis voolab kogu elulugu läbi teadvuse ja kui inimene lahkub, lahkub nimelt tema teadvus. See on paljude elude kestel toimunud muutumiste võimaldamiseks ehitatud müüride lagunemine. See on tohutu ühinemine iseendaga.
Kui need unustuse müürid teis lagunevad, tuleb teile meelde, kes te tegelikult olete. Te ühinete uuesti suurema osaga endast ja tunnete selle kergust ning tohutut suurust. Surm, vastupidi üldisele arvamusele, on suurepärane kogemus. Paljud on lugenud kliinilisest surmast naasnute kirjeldusi. Nad kõik räägivad tunnelist sädeleva valgusega selle lõpus ja imelisest olendist, kellega nad seal kohtusid. Enamik suhtles temaga. Enamik tunnistab, et nad ise otsustasid tagasi tulla, et viia lõpule oma õppetund siin ilmas, kuigi seal oli nii ilus. Enamik neist ei karda enam surma ja ootavad seda kui suurt vabanemist või kirgastumist.
Teie oma müür lahutab teid tõest. See, mida te nimetate suremiseks, on tegelikult sellest müürist läbiminek valgusesse. See surm, mida te ette kujutate, on olemas ainult nende müüride sees. Laiendades enda teadvust laguneb sein maailma osade vahel, müür vaimse ja füüsilise tegelikkuse vahel. Nii laguneb ka surm, sest see pole midagi muud, kui illusiooniseina lammutamine iseendas, kui olete valmis edasi liikuma. Ja see, kes te olete siis, on sel juhul kirjeldatav kui laiem tegelikkus. Te jääte iseendaks, kui jätate oma keha, sest te säilitate enda olemuse.
Teie füüsiline keha sureb, aga te ise lähete tegelikkuse uuele tasandile üle. Teie põhiolemus säilib väljaspool keha ja kehastumisi. Lahkudes kehast, võite tunda enda kuldse valguse osakesena, aga te jääte end tunnetama.
Allikas: B. A. Brennan. Valgus kätest. Tallinn, 2003, lk 108-109.
No comments:
Post a Comment