pööran pilgu
kuigi mu ümber on inimesi
tunnen seletamatut üksindust
sellest tulenevat süüd
sumpan üksi poolemeetrises lumes, otsides midagi
te püüate mind lohutada, kraavikalda kõrkjad, tuisuses tihnikus
kuid mina ei leia oma ängi otsest põhjust
kuigi lumetähed ei jõua põskedel sulada, ei tunne ma külma
kas on võimalik elada intensiivse põlemiseta
teie kuulate mind, kraavikalda kõrkjad, tuisuses tihnikus
kui proovin rahustada leeki läbi sisemise ümina - loon sellele unelaulu
elust annavad aimu uue lumega kattuvad sõrgade jäljed
kas poleks lihtsam olla metskits
kellel need ajad kerged ongi
puu raputab graatsiliselt maha küll liigraske külmarüü
kuid kas ta taastub näsitud puukoorest
kallid kraavikalda kõrkjad
ühel hetkel olen kohal, järgmisel pärin ta mõtet
peagi suplete vulisevates sulavetes
ehk jahutavad need mindki
Kristel Põld (14.02.2021)
