Sunday, February 14, 2021

Kraavikalda kõrkjad

 pööran pilgu

kuigi mu ümber on inimesi

tunnen seletamatut üksindust

sellest tulenevat süüd

sumpan üksi poolemeetrises lumes, otsides midagi

te püüate mind lohutada, kraavikalda kõrkjad, tuisuses tihnikus

kuid mina ei leia oma ängi otsest põhjust 


kuigi lumetähed ei jõua põskedel sulada, ei tunne ma külma

kas on võimalik elada intensiivse põlemiseta

teie kuulate mind, kraavikalda kõrkjad, tuisuses tihnikus

kui proovin rahustada leeki läbi sisemise ümina - loon sellele unelaulu


elust annavad aimu uue lumega kattuvad sõrgade jäljed

kas poleks lihtsam olla metskits

kellel need ajad kerged ongi

puu raputab graatsiliselt maha küll liigraske külmarüü

kuid kas ta taastub näsitud puukoorest


kallid kraavikalda kõrkjad

ühel hetkel olen kohal, järgmisel pärin ta mõtet

peagi suplete vulisevates sulavetes

ehk jahutavad need mindki


Kristel Põld (14.02.2021)

No comments: