Aitäh

Maaväline empaat

Maal elab maaväline empaat

Süda murdub päevas kordi viis

Ta kurvastab kui kuivab naat

Kui murtaks sulnis põllulill

Kuklane kui leinarüüs

Puude kõrvalt langeb puu

Kössi vajub lumememm

Empaadi hing on hell

Kristel Põld

Lahterdatud mõtlemise viljad

Lahterdatud maailma lahterdatud jaos elab lahterdatud inime
Ta õpib lahterdatud koolis lahterdatud mõtlemist
Kunstiloomingus pannakse hindeid...
Kehalises võimekuses jagatakse hindeid
Viisipidamises kukuvad hinded
Lahterdatud robot... vabandust... Inimesed peavad vastama normidele
Kui kuulad folki, pead olema folkar
Kui kuulad rokki, pead olema rokkar
Kui kuulad punki, pead olema punkar
Kui oled hipster, kuula muusikat, mida keegi ei kuula
Kui oled tark, kanna habet ja prille ning ole mees
Kui oled guru, kanna habet ja valget linast ning ole mees
Kui oled ilus, ole loll
Kui oled naine, ole rumal
Kui oled eesti mees, joo end nädalalõpuks täis ja liiderda ringi
Kui oled eestlane, pea perega nädalavahetust kaubanduskeskuses
Kui oled pensionär, ole pahane kõigi peale, eriti riigi
Kui oled ilus ja tark naine, siis võib inimestel error tekkida
Kui oled karske ja truu mees, siis võib inimestel error tekkida
Kui oled rõõmus pensionär ja ei hädalda "Vox Populis", siis võib inimestel error tekkida
Kui oled hipster ja kuulad Uno Loopi, võib inimestel error tekkida
Kui sa ei mahu kuskile lahtrisse, siis võib inimestel error tekkida
Need on lahterdatud mõtlemise mädanenud viljad

Kristel Põld

Kristiina Ehin, "Viimne monogaamlane"

Juba teose nimi „Viimane monogaamlane“ köitis mu meeli. Mehed, naised ja armastus on ilmselt igavene teema, mis kedagi külmaks ei jäta. Aja jooksul saavad inimesed reeglina tunda armastuse erinevaid tahkusid. On vastatud ja vastamata armastusi; kogedakse pettumusi ning luuakse neid ka ise. Need aspektid on ka K. Ehini raamatutes kajastatud.

 Naise kuvand on üldiselt ohverdaja, igatseja, ülemõtleja:

„Sina oled nagu kõik need mehed

kelle eest on tulle viskutud“;

„Nii kergesti tunneme meie, naised, et vaja on oma meest iseendaga sööta ja jätta kõik oma vaevaga kogutud kirevad kleidid tema kollektsiooni ehtima“.

Meeste kuvandiks on nendes raamatutes eelkõige äratarbija.

„Kogu park on täis sinu kaotamise lõhna

Meie viimased osad
lendavad pärnaõitena Toomemäest alla;

 „Jää jää

ära veel jäätu
käime hilise mardikuuni teineteises suplemas“.

Raamatutest kumab läbi inimeste vahel olevat eemalolekut, tühjust:

„Selle asemel vaikime

kinnisilmi
ja paotame vahetevahel suud
mõneks poolpaljaks ööhaljaks sõnaks
ei kummagi keeles“;

 „Mida on meil veel teineteisele öelda

kui süsi on kustunud
ja ei söanda kumbki sellele puhuda“;

„Sain aru, et alati, kui räägin mehele oma lugusid, räägib tema mulle samal ajal oma lugusid. Ja me kumbki lihtsalt ei kuule, mida teine räägib, sest mu mees on ka kurt. See oli eriline kurtuse tüüp – suutsime eristada kõiki teisi maailma helisid, aga olime täiesti kurdid teineteise häältele“.

Kõige hullemaks inimeste vahelises suhtluses peangi ka autori poolt välja toodud ükskõikset tühjust, kus nagu laulusalmgi ütleb, et su silmad on külmad, kuid naeratab suu. Minule need raamatud meeldisid.

Need silmad

Silmad hingepeegliks on

Igal hetkel isemoodi kui meri

Vahel möllab neis torm ja sogased lained mäslevad üle kallaste

Järgmisel hetkel alastab allikselgus sügavaimadki hingesopid

Eluneb kummaline sära, isegi rõõmu puudumise korral

Kummatigi saabub aeg, mil tekib õõv

Vikatimees on käinud

Klaasjad tühjad kestad

Oo õud

Miks ei võiks surm teiste silmis ilus olla

Kristel Põld 

Mõtted seoses raamatuga "Inimhinge anatoomiast", S. Freud

Freudi „Inimhinge anatoomiast“ koosneb kolmest Freudi teosest „Tungid ja tungisaatused“ „Teadvustamatus“, „Mina ja Miski“. Seejärel on professor Jüri Allik teinud paarisajalehelise kena kokkuvõtte kõigest, mida inimene võiks Freudist ja tema töödest teada.

Üldmulje jäi Freudist kui mitte kõige moraalsemast inimesest (võimalik juhtumite fabritseerimine, abielurikkumine, eneseupitamine, kahtlus patsiendiga magamises), kellel aga ideedest puudust ei olnud. Freud oli kahtlemata töökas inimene.

Usun, et inimene näeb teisi läbi enda silmade. Freudi seisukoht, et põhimõtteliselt kõik probleemid taanduvad seksuaalsusele, on minu arvates liialdatud. Näiteks Emma Ecksteini juhtumis tegi üks arst naisele ninakoopa operatsiooni, mille käigus unustas ninakoopasse poole meetri pikkuse riba marlit, mis põhjustas verejooksu, mis oleks Emma peaaegu tapnud. Teisel arstil õnnestus Emma elu päästa, kuigi naise nägu jäi kogu elu moonutatuks ja haavad ninakoopas eritasid ebameeldivat lõhna. Freud kirjutas poolteist kuud pärast operatsiooni naist esimesena opereerinud kirurgile, et verejooksu ninast ei põhjustanud mitte pool meetrit marlit, mille arst operatsiooni ajal ninna jättis, vaid hoopis Emma soov teha end huvitavaks ja tõmmata endale noore atraktiivse arsti tähelepanu.  Raamatust nähtub, et Freud lausa surus patsientidele peale oma seksuaalsuse teooriat, millega neil siis nõustuda tuli. Näiteks Elisabeth von R. juhtumi puhul oli klient oma tütrele rääkinud, et mäletab Freudi kui noort habemega närviarsti, kes püüdis naist veenda selles, et too on armunud oma õemehesse. See polnud kliendi sõnul aga üldsegi mitte tõsi. Arvan, et Freud võis oma perverssused ka klientidele omistada (nt Oidipuse kompleks).

Kuna olen transpersonaalset psühholoogiat ja hüpnoteraapiat õppinud, siis minu jaoks oli huvitav Freudi väidete vastuolulisus sümptomite põhjuste teadvustamisest. Raamatu kohaselt näiteks kõneldes hüsteerilistest või neurootilistest sümptomitest, väidab Freud, et neist võib alati tuletada kindla teadvustamata protsessi olemasolu, mis neid sümptomeid tingib. Kuna sümptomid ei ole kunagi tehtud teadvustamata protsessidest, mis põhjustavad neuroosilisi sümptomeid, peavad ka sümptomid kaduma. Samas toob Freud haigusjuhtumi kirjelduse, kus patsient saab teadlikuks sümptomi põhjustest, kuid see teadmine ei kaota veel sümptomit ära.  

Mina pidin koolis praktiseerima nii kliendina, terapeudina kui ka vaatlejana. Olen saanud teadlikuks, missugused minevikusündmused mind tänaseni mõjutavad. Samas põhjuste teadvustamine mind ei mõjutanud. Kliendi-terapeudi suhtes on tavaliselt nn alluvussuhe, kus klient vaatab oma terapeudile alt üles. Arvan ka, et kui sümpaatne terapeut selgitab, et probleemi põhjuste ilmsiks toomine teeb terveks, siis klient nii terapeudile näidata võib ka juhul, kui abi tegelikult ei ole.

Mind paelus raamatu juures hüpnoosi kohta kirjutatu, sest koolis kasutasime ühe meetodina hüpnootilist regressiooni. Tundsin, et mineviku uuesti läbielamine mind ei parandanud, pigem elasin lihtsalt mingit negatiivset olukorda jälle üle.  

Raamatu kohaselt tundus Freudile eriti paljulubavana hüpnootiline regressioon: hüpnoosis võib inimese vanuseliselt tagasi viia selliste sündmuste juurde, mis toimusid varajases lapsepõlves. Hüpnoos ei olnud mitte ainult uurimisvahend arstile, kes selle abil sai teada midagi sellist, mida patsient ärkvelolekus ei olnud suuteline meenutama. Valusate sündmuste läbielamisel hüpnoosis võis olla ka puhastav mõju. Paraku ei jäänud hüpnoos pikaks ajaks Freudi uurimis- ja ravivõtete repertuaari. Hüpnoos on üsna keerukas protseduur, millele mitte kõik patsiendid ei allu võrdsel määral. See aga tähendab, et see ei saa olla universaalne, igas olukorras kasutatav vahend. Samuti hakkas Freudil tekkima veendumus, et samasuguse efekti võib saavutada ka ilma igasuguse hüpnoosita. Vabade assotsatsioonide meetod – patsiendi võimalus takistamatult kõnelda kõike seda, mis pähe tuleb – juhib analüütiku samal viisil hüsteeria või neuroosi põhjuse jälile, kui seda teeb hüpnoos.

1937. aastal avaldas 81-aastane Freud artikli „Lõpuleviidud ja lõpuleviimata analüüs“, milles ta paneb kahtluse alla teraapia edu võimaluse tervikuna. Põhjus on selles, et vanad hingekonfliktid võivad esile tulla ka peale edukat psühhoanalüütilist tööd. Iga inimene on normaalne vaid ligilähedaselt ja tema iseloomujooned on vaid erineval kaugusel psühhootilisusest. Seega on kõik inimesed teatud piirides haiged ja lootus lõplikule paranemisele on vaid illusoorne. Teraapia ei jõua kunagi lõpule, seda saab vaid kunstlikult katkestada, näiteks siis, kui patsiendil ei jätku raha, et edasi maksta analüütikule. Kui võrrelda psühhoteraapiat selle spontaanse tervenemise normtasemega, siis selgub, et Freudi või ükskõik millise teise süstemaatilise psühhoteraapia efekt pole märkimisväärne. See kirjeldus on leidnud hiljem korduvat kinnitust (vt Kline 1972, Fisher & Greenberg 1977; Smith, Glass & Miller 1980; Prioleau, Murdock & Brody 1983), kuigi pole suutnud veenda psühhoanalüütikuid endid.

Sigmund Freud, „Inimhinge anatoomiast“