Freudi „Inimhinge anatoomiast“ koosneb kolmest Freudi
teosest „Tungid ja tungisaatused“ „Teadvustamatus“, „Mina ja Miski“. Seejärel
on professor Jüri Allik teinud paarisajalehelise kena kokkuvõtte kõigest, mida
inimene võiks Freudist ja tema töödest teada.
Üldmulje jäi Freudist kui mitte kõige moraalsemast inimesest
(võimalik juhtumite fabritseerimine, abielurikkumine, eneseupitamine, kahtlus
patsiendiga magamises), kellel aga ideedest puudust ei olnud. Freud oli
kahtlemata töökas inimene.
Usun, et inimene näeb teisi läbi enda silmade. Freudi
seisukoht, et põhimõtteliselt kõik probleemid taanduvad seksuaalsusele, on minu
arvates liialdatud. Näiteks Emma Ecksteini juhtumis tegi üks arst naisele
ninakoopa operatsiooni, mille käigus unustas ninakoopasse poole meetri pikkuse
riba marlit, mis põhjustas verejooksu, mis oleks Emma peaaegu tapnud. Teisel
arstil õnnestus Emma elu päästa, kuigi naise nägu jäi kogu elu moonutatuks ja
haavad ninakoopas eritasid ebameeldivat lõhna. Freud kirjutas poolteist kuud
pärast operatsiooni naist esimesena opereerinud kirurgile, et verejooksu ninast
ei põhjustanud mitte pool meetrit marlit, mille arst operatsiooni ajal ninna
jättis, vaid hoopis Emma soov teha end huvitavaks ja tõmmata endale noore
atraktiivse arsti tähelepanu. Raamatust
nähtub, et Freud lausa surus patsientidele peale oma seksuaalsuse teooriat,
millega neil siis nõustuda tuli. Näiteks Elisabeth von R. juhtumi puhul oli
klient oma tütrele rääkinud, et mäletab Freudi kui noort habemega närviarsti, kes
püüdis naist veenda selles, et too on armunud oma õemehesse. See polnud kliendi
sõnul aga üldsegi mitte tõsi. Arvan, et Freud võis oma perverssused ka
klientidele omistada (nt Oidipuse kompleks).
Kuna olen transpersonaalset psühholoogiat ja hüpnoteraapiat
õppinud, siis minu jaoks oli huvitav Freudi väidete vastuolulisus sümptomite
põhjuste teadvustamisest. Raamatu kohaselt näiteks kõneldes hüsteerilistest või
neurootilistest sümptomitest, väidab Freud, et neist võib alati tuletada kindla
teadvustamata protsessi olemasolu, mis neid sümptomeid tingib. Kuna sümptomid
ei ole kunagi tehtud teadvustamata protsessidest, mis põhjustavad neuroosilisi
sümptomeid, peavad ka sümptomid kaduma. Samas toob Freud haigusjuhtumi
kirjelduse, kus patsient saab teadlikuks sümptomi põhjustest, kuid see teadmine
ei kaota veel sümptomit ära.
Mina pidin koolis praktiseerima nii kliendina, terapeudina
kui ka vaatlejana. Olen saanud teadlikuks, missugused minevikusündmused mind
tänaseni mõjutavad. Samas põhjuste teadvustamine mind ei mõjutanud. Kliendi-terapeudi
suhtes on tavaliselt nn alluvussuhe, kus klient vaatab oma terapeudile alt
üles. Arvan ka, et kui sümpaatne terapeut selgitab, et probleemi põhjuste
ilmsiks toomine teeb terveks, siis klient nii terapeudile näidata võib ka
juhul, kui abi tegelikult ei ole.
Mind paelus raamatu juures hüpnoosi kohta kirjutatu, sest
koolis kasutasime ühe meetodina hüpnootilist regressiooni. Tundsin, et mineviku
uuesti läbielamine mind ei parandanud, pigem elasin lihtsalt mingit negatiivset
olukorda jälle üle.
Raamatu kohaselt tundus Freudile eriti paljulubavana
hüpnootiline regressioon: hüpnoosis võib inimese vanuseliselt tagasi viia
selliste sündmuste juurde, mis toimusid varajases lapsepõlves. Hüpnoos ei olnud
mitte ainult uurimisvahend arstile, kes selle abil sai teada midagi sellist,
mida patsient ärkvelolekus ei olnud suuteline meenutama. Valusate sündmuste
läbielamisel hüpnoosis võis olla ka puhastav mõju. Paraku ei jäänud hüpnoos
pikaks ajaks Freudi uurimis- ja ravivõtete repertuaari. Hüpnoos on üsna
keerukas protseduur, millele mitte kõik patsiendid ei allu võrdsel määral. See
aga tähendab, et see ei saa olla universaalne, igas olukorras kasutatav vahend.
Samuti hakkas Freudil tekkima veendumus, et samasuguse efekti võib saavutada ka
ilma igasuguse hüpnoosita. Vabade assotsatsioonide meetod – patsiendi võimalus
takistamatult kõnelda kõike seda, mis pähe tuleb – juhib analüütiku samal
viisil hüsteeria või neuroosi põhjuse jälile, kui seda teeb hüpnoos.
1937. aastal avaldas 81-aastane Freud artikli „Lõpuleviidud ja
lõpuleviimata analüüs“, milles ta paneb kahtluse alla teraapia edu võimaluse
tervikuna. Põhjus on selles, et vanad hingekonfliktid võivad esile tulla ka
peale edukat psühhoanalüütilist tööd. Iga inimene on normaalne vaid
ligilähedaselt ja tema iseloomujooned on vaid erineval kaugusel
psühhootilisusest. Seega on kõik inimesed teatud piirides haiged ja lootus
lõplikule paranemisele on vaid illusoorne. Teraapia ei jõua kunagi lõpule, seda
saab vaid kunstlikult katkestada, näiteks siis, kui patsiendil ei jätku raha,
et edasi maksta analüütikule. Kui võrrelda psühhoteraapiat selle spontaanse
tervenemise normtasemega, siis selgub, et Freudi või ükskõik millise teise
süstemaatilise psühhoteraapia efekt pole märkimisväärne. See kirjeldus on
leidnud hiljem korduvat kinnitust (vt Kline 1972, Fisher & Greenberg 1977;
Smith, Glass & Miller 1980; Prioleau, Murdock & Brody 1983), kuigi pole
suutnud veenda psühhoanalüütikuid endid.
Sigmund Freud, „Inimhinge anatoomiast“
No comments:
Post a Comment