Kes

kes on saanud tekkida
mittemiskist lekkida
kes on aja, ruumi loonud
olemise ilma toonud

kes on näinud nii suurt vaeva
loonud maa ja ühes taeva
kes on loonud taevatähed
ja veel sellest pole vähe

kes on loonud meile elu

andnud olevale ilu
kes on see, kes kõike teab
olemist ka ülal peab

kes on see, kes võtab elu

inimhing on justkui lelu
kes on see, kes mängu veab
mängureegleid täpselt teab

Kristel Põld

Õnnest

õnn on olemise keel

ei siis habras ole meel

elu konarlikul teel

õnn on hinge vaimne seis

laugenõlvaline reis

elu armastab ju meid

õnn on meie endi teha

kujuks on tal meie keha

terves kehas terve hing

see, kes mõistab õnnekeelt

seisab kahel jalal teel

mõni küngas siin või seal –

jalgu alt ei kaota eal

Kristel Põld

Kokkuvõte raamatust „Suhtlemismängud. Mängud ja manipulatsioonid inimsuhetes“, Eric Berne

Eric Berne (1910-1970), meditsiiniteaduste doktor, arendas 1960. aastatel välja transaktsionaalse ehk egotasandite ning suhtlemiskäikude analüüsina tuntud õpetuse. Ühtaegu isiksuse kontseptsioonina, suhtlemisteooriana ning psühholoogilise meetodina vaadeldav transaktsionaalne analüüs on leidnud pärast oma looja surma arvukaid järgijaid ja arendajaid nii teadlaste kui ka praktikute hulgas.

Igal indiviidil on käepärast piiratud hulk selliseid mina-tasandeid, mis ei ole rollid, vaid psühholoogilised reaalsused. Kõnekeeles nimetatakse nende esitusi Vanemaks, Täiskasvanuks, Lapseks.

Lapse tasandis peituvad intuitsioon, loovus, spontaansus ja rõõm. Täiskasvanu tasand on vajalik säilitamiseks. Ta töötleb informatsiooni ja arvutab välja tõenäosusi, mis on tarvilikud edukaks tegelemiseks välisilmaga. Täiskasvanu teine ülesanne on Lapse- ja Vanema tasandi tegevuse reguleerimine ja nende objektiivne vahendamine. Vanema-tasandil on kaks põhifunktsiooni. Esmalt võimaldab ta indiviidil olla tegelike laste edukas lapsevanem, aidates niiviisi kaasa inimsoo säilimisele. Teiseks muudab see tasand mitmed transaktsioonid automaatseteks, mis aitab kokku hoida hea hulga energiat ja aega.

Sotsiaalse suhtlemise ühikut kutsutakse transaktsiooniks. Kui sotsiaalses koosluses kohtuvad kaks või enam inimest, hakkab üks osa neist varem või hiljem rääkima või annab muul viisil oma olemasolust teistele märku. Seda kutsutakse transaktsionaalseks stiimuliks. Seepeale teeb teine indiviid midagi, mis on stiimuliga mingil viisil seotud ja seda kutsutakse transaktsionaalseks vastuseks. Lihtne transaktsioonianalüüs tegeleb määramisega, milline mina-tasand  transaktsioonilise stiimuli esitas ja milline andis transaktsioonilise vastuse.

Ajatäited esinevad sotsiaalsetes ja ajalistes maatriksites erineva keerukusastmega ja sellest tulenevalt ka varieeruvad oma keerukuses. Tüüpiliselt mängitakse ajatäiteid pidudel või perioodil, kui oodatakse formaalse grupi kohtumise algust. Ajatäited võivad võtta „tühjast-tähjast lobisemise kuju või olla tõsisemad, st argumenteeritud vestlused. Ühes ruumi nurgas mängib grupp inimesi „Lapsevanemate koosolekut“, teises koguneb „Psühhiaatria“ foorum, kolmandas etendatakse „Oled sa kunagi“ või „Mis sai“, neljas on hõivatud „General Motorsiga“ /.../.

Ajatäiteid võib liigitada erinevalt. Näiteks välised tegurid on sotsioloogilist laadi (sugu, vanus, perekonnaseis, kultuuriline, rassiline ja majanduslik kuuluvus). Peo lõpuks on iga isik välja valinud mõned mängijad, kellega ta sooviks veel kokku puutuda, teistest vaatab ta lihtsalt mööda, hoolimata sellest, kui vilunult või meeldivalt nood ajatäidetes osalesid. Väljavalitud on kõige tõenäolisemad kandidaadid keerulisemateks suheteks ehk mängudeks. Ajatäidetel on üks spetsiifiline aspekt. Näiteks „Meeste jutud“ ja „Naiste jutud“ ei segune omavahel kunagi.  Ajatäidete alusel valitakse tuttavaid ja need võivad viia ka sõpruseni. Grupp naisi, kes tavatsevad üksteise pool hommikuti kohvitada ja „Paha meest“ mängida, reageerivad kaunis jahedalt uuele naabrile, kes tahab mängida „Näe kõiges asja paremat külge“.

Mäng on täiendavate varjatud transaktsioonide ahel, mis jõuab hästidefineeritud ja oodatud tulemusele. Protseduuridest, rituaalidest ja ajatäidetest eristab mänge kaks selget joont: 1) nende peidetud loomus ja 2) tasu. Protseduurid võivad olla edukad, rituaalid tõhusad ja ajatäited tulemuslikud, kuid nad kõik on avatud, neis võib olla võistlust, kuid mitte konflikti ja nende lõpp võib olla küll sensatsiooniline aga mitte dramaatiline. Iga mäng on aga oma olemuselt ebaaus ja erinevalt lihtsalt põnevast on selle tulemus dramaatilist laadi.

Selles raamatus ongi analüüsitud erinevaid elumänge. Kõige tavalisem mäng, mida abikaasad oma vahel mängivad, kannab kõnekeelset nime „Ma teen seda ainult sinu pärast“.

Laiemas plaanis on mängud iga indiviidi teadvustamata eluplaani või stsenaariumi lahutamatu ja dünaamiline osa, mille ülesanne on lõplikku täitumist oodates aega sisustada, samal ajal tegutsedes. Mängud võivad olla nii konstruktiivsed kui ka destruktiivsed. Destruktiivsete mängude mängijad satuvad terapeudi juurde märksa sagedamini kui need, kes mängivad konstruktiivseid mänge.

Esimese astme mäng on mängija ringkonnas sotsiaalselt aktsepteeritav. Teise astme mäng ei kutsu esile mingit püsivat paratamatut kahju, kuid mängijad pigem varjavad seda avalikkuse eest. Kolmanda astme mängus mängitakse kogu hingest täispanga peale ja see lõpeb kas operatsioonisaalis, kohtus või surnukuuris. Mänge jagatakse raamatus perekondadesse vastavalt situatsioonile, kus nad tavaliselt esinevad: elumängud, abielumängud, peomängud, seksimängud ja allilmamängud; seejärel on osa professionaalidele, nõustamiskabineti mängud ja mõned head mängud. „Head mängu“ võib kirjeldada sellisena, kus sotsiaalne panus kaalub üle selle motiivide keerukuse, eriti siis, kui mängija on nende motiividega tühisustunde ja künismita leppinud. See tähendab, et „hea“ mäng aitab nii teistel mängijatel end hästi tunda kui ka algatajal ennast avastada.

Mõned mängud annavad teistest rohkem võimalusi eluaegseks karjääriks ja puudutavad tõenäolisemalt ka suhteliselt süütuid kõrvalseisjaid. Sellist mänguderühma kutsutakse Elumängudeks. Sinna kuuluvad „Alkohoolik“, „Võlgnik“, „Löö mind“, „Nüüd oled sa mul peos, litapoeg“, „Vaata, mis ma nüüd sinu pärast tegin“, ja nende põhilised variandid. Ühelt poolt sulavad need kokku abielumängudega, teiselt poolt allilma omadega.

Konkreetsete mängude sisukat analüüsi soovitan lugeda raamatust ise.

Vanemad õpetavad, kas kavatsetult või ilma seda teadvustamata, oma lastele sünnist peale, kuidas käituda, mõelda, tunda ja mõista. Neist mõjudest vabanemine ei ole sugugi lihtne, kuna need on tugevasti juurdunud ja elu esimesel kahel või kolmel kümnendil bioloogiliseks ja sotsiaalseks ellujäämiseks vajalikud. Selline vabanemine on üldse võimalik vaid seetõttu, et indiviid alustab autonoomses seisundis, võimelisena teadlikkuseks, spontaansuseks ja intiimsuseks ja tal on valida, millist osa vanemate õpetustest ta aktsepteerib. Teatud kindlatel hetkedel varasemas elus otsustab ta, kuidas nendega kohaneda. Kuna kohanemine ilmneb terve hulga otsuste vormis, saab seda ka olematuks muuta, kuna sobilikel asjaoludel on otsused muudetavad.

Leonardo da Vinci

Leonardo da Vinci suri 2. mail 1519 Prantsusmaa kuninga Francois I õukonnas. Ta pärandas oma õpilasele Melzile ligi 10 000 lehte. Kirja olid pandud mõtted ja unistused, ennustused ning elufilosoofia, teooria maailma tekkest, plaanid raamatute kirjutamiseks, koguni ostunimekirjad, jättes kõrvale maalid.

Melzi kunagine aare on suures osas hävitatud. Kui Leonardo kunagine lemmikõpilane kõrges eas suri, ei ilmutanud tema poeg Orazio isa kire suhtes vähimatki mõistmist. Ta laskis ligi riisujad. Umbes 10 000 leheküljest, mis kunagi olid Melzi omanduses, läks peaaegu pool kaduma. Leonardo kõige väärtuslikum pärand ei koosne mitte 21 maalist ega ligikaudu 10 000 joonistusest ning visandist, mis temast maha jäid. Ta leiutas pigem uue mõtlemise viisi, mis saab rohkem kui kunagi varem olla meile inspiratsiooniallikaks. Leonardo võib arvata esimeste inimeste hulka, kes kasutasid tänase päevani tähtsaimat uurimismeetodit: mõista keeruka tegelikkuse reegleid lihtsustatud katse käigus. Ta rääkis ka esimesena sellest, et teadlane vastutab samuti üksjagu selle eest, mida teised tema teadmistega peale hakkavad.

Nägemine oli Leonardole kogu tunnetamise lähtepunktiks. Talle torkasid silma kõige peenemad ebareeglipärasused: peame hooneid udus suuremaks; suudame teravalt näha ainult oma vaatevälja kitsas alas; värvid säravad pinna servadel elavamalt ja teravamalt kui keskel jne. Leonardo mõistis geomeetriat väga hästi. Ta nimetas reeglit, mille järgi esemed seoses kaugusega näiliselt kasvavad või kahanevad, püramiidiseaduseks. Codex Arundel`i visandil analüüsis ta koguni päikese valguspeegeldusi veelainetel – probleem, mida veel tänapäevalgi peetakse arvutigraafikas üheks kõige raskemaks.

Kui oli olemas eluteema, mis läbis Leonardo laiaulatuslike huvisid, siis oli see vesi. „Maarja kuulutus“, Madonna kaljukoopas“, „Madonna kedervarrega“, „Mona Lisa“ – ikka ja jälle maalis Leonardo oma figuure jõgede ning järvede taustal. Insenerina planeeris ta Itaalia suurimaid jõgesid ümber kujundada. Loodusuurijana avastas ta fossiilide najal, et tema kodumaa pidi kunagi olema olnud hiiglasliku mere põhi, ja viimastel aastatel enne surma kirjeldas ta vapustavate sõnade ning joonistustega veeuputust kui maailmalõppu. San Marco kiriku lähedal Milanos on veel tänapäevalgi võimalik näha Leonardo konstrueeritud lüüsi. Leonardo tajus vee helisid muusikana, ta juurdles koguni, kuidas saaks neid plaanipäraselt esile kutsuda: tema hilisematest aastatest on meieni säilinud veeoreli projekt. Ta püüdis välja uurida pindpinevuse saladust, samuti uuris ka vee surve seadusi. Leonardo avastas, et vee kiirus sõltub jõesängi laiusest ja sügavusest – üldiselt öeldes tasapinnast, mida vool läbib. Samuti arvas ta ära korrektse seose: vee kiirus sõltub trajektoorist, mida mööda see keerise keskme ümber liigub. Mida lühem on trajektoor, seda kiirem on tempo.

Ameerika teadusloolane Clifford Truesdell peab Leonardot üheks mehaanika esiisadest. Kuna suur hulk Leonardo teooriatest ei pea siiski paika, tavatseb mõni kunstiloolane tema teeneid teadlasena eitada. Leonardo eksperimenteeris koordineerimatult ja nii paljudes valdkondades, mille tõttu sai viia loodusuurimise uuele, laiemale alusele.

Ta on visandanud vee jõul töötavad pumbajaamad, kellavärgid, ehituskraanad, lennumasinad, vedrumootoriga töötava automobiili, suurejõulisi katapulte, ründerelvi jne. Paljusid tema visanditest polnud võimalik realiseerida ega realiseeritudki. Ta on oma ülestähendustes kujutanud hammasrattaid, tiguülekandeid jms erinevates vaadetes. Teda on peetud ka robotite maailma teerajajaks. Leonardo konstrueeris mehhanilise lõvi, mida esitleti Prantsuse kuningale aastal 1515. Lõvi oli kõndinud paar sammu, seejärel tõusnud tagajalgadele ja rebinud oma rinna lõhki. Seepeale tõi loom nähtavale kimbu liiliaid, Prantsusmaa kuningakoja vapililli.

Leonardo lahkas laipu. Ta tegeles anatoomiaga selleks, et paremini maalida. Leonardo jõudis hämmastavate arusaamadeni keha talitlemise viisist. Näiteks avastas ta ateroskleroosi kolm sajandit enne, kui Strassburgi kirurg Jean Lobstein selle mõiste kasutusele võttis. Leondardo hilistel aastatel Firenzes, Milanos ja Roomas sündisid sajad vaated inimese kõikidest organitest. Leonardo viimane suur uurimus Roomas oli samas tema hämmastavaim uurimus. Ta oli kujutanud seda, mida inimsilm iialgi näinud ei olnud: kuidas veri voolab läbi südamevatsakeste. Tuksuvasse südamesse ei saa ju sisse vaadata. Alles 1998 tuli mõistatamisele lõpp, kui teadlastel õnnestus lõpuks saada ülimoodsate kompuutertomograafide ja laseraparatuuri abil pilte verevoolust elavas südames.

Aastatel, kui Leonardo lõi Mona Lisa, tegeles ta põhjalikult geoloogiaga ja püstitas teooriad selle kohta, kuidas on tekkinud mäed, jõed ning elusolendid. Ta käsitles pidevas muutumises olevat Maad omaette organismina. Leonardo nägi maailma loomist täiesti uuest ajalisest perspektiivist. Kontinendid ei tekkinud tema meelest mitte sel päeval, kui Jumal lahutas vee maast, vaid on kujunenud mõõtmatult pikkade perioodide jooksul. Nii jättis ta jumalaga kristliku loomislooga ja pöördus antiikaja ettekujutuse poole, mille järgi Maa muutub aegamööda. Ta uuris kivimeid juba noore mehena. Leidis teokarpe ja koralle mägede külgedel. Arvas, et kogu kontinent võis kunagi paikneda ookeani põhjas. Pikkamööda kerkis maa veest ja üksikud krabikihid ei tähista muud, kui eri ajastute kaldajooni.

Iga asi kosmoses käib loodusseaduste järgi, mis on muutumatud. Leonardo leidis, et on üksainus hetk, mil Jumal sai kosmost mõjutada – siis, kui maailm tekkis. Sest kusagilt peab loodusseaduste kord ju tulema. Jumal võis selle ühel loomise hetkel korraldada, enne, kui ta jättis universumi iseenda hooleks. Leondardo oli Piibli loomisloost lahku löönud ka selles osas, et loomisloo järgi jääb maailm selliseks nagu Jumal selle kord lõi; Leonardo meelest seevastu olid kõik asjad haaratud pidevasse muutumisse. Leonardo arvas, et kehatu hing on olemas: „Ja kui su keha tundub sulle imetlusväärselt meisterlik, siis mõtle sellele, et see ei ole midagi võrreldes hingega, mis selles hoones elab. Tõepoolest, mida hing endast ka ei kujutaks, on ta jumalik asi...“.

Leonardo ei heitnud sugugi kõrvale kiriku õpetusi, kuid need ei läinud talle suuremat korda. Tunnetusiha oli tema meelest inimesele kohasem kui usk, vabadus ihaldusväärsem kui alandlikkus ja kuulekusele eelistas ta vastutust. Lootustandvamaks kui lootust teispoolsusele pidas ta lõpuks katset muuta oma loomejõuga maailma paremaks ja ilusamaks. Kui Leonardo kõrgemat reaalsust tunnistas, siis valitses see tema arvates märksa suuremates mõõtmetes kui isiklikus elus: kosmose korrastatuses. Leonardo arvas, et proportsioone võib leida mitte ainult arvudes ja mõõtudes, vaid ka helides, kaaludes, aegades, kohtades, ning igas jõus, mis olemas on. Isegi lõhnades nägi Leonardo teotsemas harmooniaseadusi, „nagu muusikaski“. Ka arvas ta, et kõiki asju liigutab üksainus jõud, mida ta kirjeldas kui ülekeevat. Oma ideaali kõikehõlmavast matemaatilisest korrrast ei ole ta kusagil kujutanud nii tungivalt kui „Inimkeha proportsiooniskeemil Vitruviuse järgi“. Väljasirutatud käte ja jalgadega mehe naba moodustab täpselt ringi keskpunkti, tema sõrme- ning varbaotsad paiknevad vastavalt käte ja jalgade asetusele ringis või ruudu külgedel. Ruudu küljepikkus ja ringi raadius, isegi üksikute kehaosade vahekorrad vastavad täpselt kuldlõikele.

Leonardole võis olla suur vedamine, et ta ei käinud üheski kõrgkoolis. Selle asemel oli ta ebatavalise meistri hoole all. Andrea del Verrocchiol oli mitte ainult oskus vormida andekatest noortest edukaid kunstnikke, vaid ta pani aluse ka Leondardo meisterlikkusele nii paljudes valdkondades. Sest Verrocchio oli maalikunstnik, skulptor, restauraator, kullassepp, metallurg, Medicite antiigikogu kuraator ja masinaehitaja ühes isikus. Ta õpetas oma õpilastele laipade peal ka inimese anatoomiat.

Stefan Klein, "Da Vinci pärand ehk kuidas Leonardo maailma uuesti avastas"