Tuesday, December 30, 2014

Minu artiklid

september 12th, 2014 | Autor: Kristel
Aastaid tagasi võtsin julguse kokku ja alustasin loo kirjutamist oma paranormaalsetest kogemustest. Seda selleks, et end ja maailma paremini mõista. Teada ju on, et kultuuriruumis, kus mina elan, peetakse silmaga nähtamatuga seonduvat pigem tabuks. Peaaegu igale suurest massist erinevale käitumisele ja tajumisele on läänemaailma psühhiaatrias välja mõeldud ka diagnoos ning tablett. See on ilmselt ka peamiseks põhjuseks, miks inimesed oma kogemusi salgavad. Tean päris mitmeid inimesi enda tutvusringkonnast, kes samuti juba lapsepõlvest alates tunnetasid keskmisest enam ning on olnud oma kogemustega ühiskonna poolt hukkamõistmise kartuses üksi. Nad on austatud ja arukad inimesed, kõrgharidusega, headel töökohtadel.
Järjest enam avanevad nähtamatu maailma uksed ka meie ühiskonnas. Meedias kajastuvad erinevad sensitiivsete võimetega inimeste võistlused. Raamatupoodide esoteerikariiulid järjest täienevad. Nimetan nähtamatu maailma tunnetamist andeks ja arvan, et anded on meile antud mingil põhjusel. Sellise andega elamine ei ole aga just kõige kergem.
Minule on kogemustest teada, et mida rohkem vaimuilma peale mõelda, seda lähemale see tuleb. Isegi käesolevat teksti kirjutades tunnetasin ruumis veel kedagi ja nägin kummalisi valgussähvakuid. Minu reaktsioon sellele piirdus ruumile pilguheitmisega, ebamugavust ei kaasnenud. Tekkinud on dilemma, kas jätta nendesse kogemustesse süüvimata ning tulla kuidagi toime edaspidiste kogemustega, või mõelda ja nämmutada kogetu enda jaoks igakülgselt läbi, saades ehk teada, miks see kõik minuga juhtunud on, mida tuleb õppida ning kuidas see kasulik on. Iga kogemus on ju millekski hea. Filosofeerida meeldib mulle samuti.
Nagu juba ütlesin, siis aastaid tagasi alustasingi juba varajase lapsepõlve kogemuste kirjapanekust. Katkestasin. Minus tekkis hirm. Kartsin, et vaimuilma tegelased panevad seda mulle pahaks. Tunnetus muutuski tugevamaks, mis muutis igapäevaelu ebamugavamaks. Siiski ei olnud enamasti tegemist otseselt sellise energia tunnetamisega, mida võiks nimetada negatiivseks. Samuti on kogemused seotud ka surnud lähedaste inimeste hingedega, kelle perekonnaliikmed veel elavad. Ma ei taha kellelegi haiget teha.
Olen juba 27, kuid tänaseni elan keskmisest inimesest tunnetuslikus mõttes kirevamat elu. Olen sellise eluga harjunud ja õppinud hakkama saama, kuigi tunda on ka ebamugavust. Olen teada saanud, et sellise ebamugavustundega on pidanud harjuma ja elama õppima mitmed sensitiivsed inimesed, sealhulgas näiteks tuntud füüsik Nikola Tesla, meedium Theresa Caputo.
Alustasin uuesti enda jaoks kogemuste kirjapanekuga käesoleva aasta juulis, kuid katkestasin taas, sest nagu eelneva kogemusegi puhul, tunnetasin jällegi tavapärasest rohkem. Miski mind ikkagi selle katkestamise osas häirib. Kirjutades jõudsin juba sammukese lähemale selliste kogemuste mõistmisele. Ladusin kaarte, küsides, kuidas oma kogemuste kirjapanek ja analüüs mind edaspidi mõjutaks. Taro kaardid Eremiit, Poodu ja Sauade kuninganna vastasid, et käes ongi enesesse süvenemise aeg, kus tuleb õppida tundma iseennast. See on oluline kogemus, mille abil tunnetan, kes ma olen. Kaardid lubavad selgust. Poodu kaart näitab, et see protsess ei ole teadvuse tasandil lihtne. Probleemi tuleb aga rahulikult käsitleda ning siis saabub ka tunnetus, mida ma pole seni tähele pannud. Sauade kuninganna ütleb, et ma ei lase enam ennast siis juhtida viletsate argielu tegurite poolt. Seda tõlgendades tean, et kõne all on ebamugavustunne, mida tekitavad teatud energiad. Kaart vihjab sellele, et olen valmis oma elu aktiivselt kujundama, järgides seejuures oma ideaale. Rohkem elutarkust, iseseisvust ja täiustatud õiglustunnet.
Lahendus paistabki olevat enese jaoks kogemuste lahti kirjutamine. Siiski pole ma veel kirjutamist pärast juulit jätkanud. Julgus on minu jaoks sisemiste takistuste ületamine. Takistavaks jõuks on käesoleval juhul erinevad hirmud. Olen püüdnud oma hirme defineerida ning neid ületada. On ju olemas objektiivne hirm, s.o põhjendatud kartus, mis põhineb statistilistel näitajatel, et kardetu võib suure tõenäosusega saabuda. Näiteks aktiivsel lahinguväljal jalutades on suur tõenäosus vigastada saada. On veel olemas subjektiivne hirm, mis on irratsionaalne – objektiivseid asjaolusid kaaludes kardetu suure tõenäosusega ei saabu. Näiteks rahvast täis linnas äikese ajal jalutades on väga ebatõenäoline pikselööki saada. Seoses vaimuilmaga on mul hirm tunda füüsilist ebamugavust (sisemist õõnsustunnet). Sellisel kujul on minu jaoks tegemist hirmuga hirmu ees. Suures plaanis olen selle ebamugavustundega harjunud. Ka esinejad tunnevad enne lavale minekut õõnsust kõhus.
Olen ise olnud korduvalt tunnistajaks olukorras, kus vaimolendid on mateeriat liigutanud ilma, et teada oleks, kellega on tegu ja millised on kavatsused. Läbi seina võib saabuda aga ükskõik kes ja igasuguste eesmärkidega. Naljakas on see, et mul puudub hirm minu ja mu vara füüsilise vigastamise ees. Objektiivselt mõeldes ei ole ma kellelegi halba teinud – miks peaks keegi mulle halba tegema. Tundub, et häiriv on just teadmatus ja olukorra üle täieliku kontrolli puudumine (enamikes olukordades ma tunnetan, vähem näen). Kõige ebamugavam on aga sellega kaasnev eelnevalt kirjeldatud füüsiline ebamugavus. See on reeglina lavanärvist intensiivsem. Mõtlen, et kui näen kedagi, aga füüsiliselt tuntav ärevus jääks ära, suhtuksin olukorda sisemiselt palju rahulikumalt. Mul on iseenesest olnud ka päris palju kogemusi, kus näengi kedagi, aga füüsilist ebamugavust ei kaasne – ainult nii võikski tajumine avalduda. Ilmselt oleneb see energeetilise olendi kaugusest minu suhtes ja energia intensiivsusest, võibolla ka kavatsustest ning muust sellisest.
Eneseanalüüs mulle meeldib. Läbi kogemuste analüüsi tahaksin näha suuremat pilti kõigest olevast. Üritan end ka psühholoogia alaselt täiendada, et ennast paremini tunnetada. Olen avastanud, et tunnen end hästi, kui oman ulatuslikku ülevaadet oma elus toimuvate olukordade üle.
See mõtisklus jääb lahtiseks, kuna vaid aeg näitab, kas suudan vaimuilma kogemustest kirjutamisega seonduvad sisemised takistused ületada.
Armastusega
Kristel
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
juuli 15th, 2013 | Autor: Kristel
Elame imelisel plandeedil kauni looduse ja siin eksisteerivate kõige eriskummalisemate asukate keskel. Looduses lähemal vaatlusel selgub, et esmapilgul vaid rohukõrrena äratuntav võtab äkitselt jalad alla ja paneb jooksu. Meie jaoks liikumatu taim on korraga pööranud end päikese poole. Sipelgas, kelle elu säästmiseks mõni ei vaevu kõrvalegi astuma, ei jäta surnult vedelema omasugust ja teeb oma töökusega silmad ette nii mõnelegi. Sajapealine linnuparv võib ühe hetkega võtta korraga hoopis teistsuguse lennusuuna. Kuuleme kõige iseäralikemaid helisid, tunneme kõige rikastavamaid tundeid ning oleme lummatud looduses esinevate kujundite, materjalide ja värvide mängust. Oleme imestunud kuidas see kõik toimib. Meil on päike ja kuu, äike ja virmalised, lumi ja vihm, tähed ja tuul, öö ja päev. Meile on antud võimalused luua, hävitada, nautida, mõelda, tunda, ennast väljendada ja paljugi veel. Kui me ei suuda tunda imestust selle võrratu üle, oleme eemal – apaatsed elu suhtes.
Imestuse all mõtlen „issand kui kihvt“ tunnet. Selles on energia, mis hoiab meid ärkvel siin ja praegu – oleme elus! Tunnetame õhku, vabadust, ilu. Kui palju on inimesi, kes ärkavad hommikul üles tundega, et jälle algab üks tüütu päev. Tehakse tööd, mida ei armastata, elatakse koos inimesega, kellest väljagi ei tehta jne. Elu taandub sel juhul üksluiselt tüütute kohustuste täitmisele – elaks nagu kõrbes veeta. Otsitakse välist tujuparandajat, et end paremini tunda selle asemel, et enda sisemist piiritut maailma avastada. Juuakse alkoholi, peljatakse olla üksi, hoiatakse end pidevalt tegevuses, ostetakse asju, mida vaja ei lähe, välditakse vaikust. Nädalavahetused mööduvad perega kaubanduskeskustes, et leida midagi, mis tuju paremaks teeb. Tüdinetakse kergesti inimestest ja asjadest. Imestuda millestki on järjest raskem. Ja hoida väärtuslikku on järjest raskem. Enesehaletsus tapab imestuse.
Imestuse tunnet on võimalik endas tekitada – „issand kui kihvt päev täna tuleb, saan avastada uut nii endas kui maailmas“, „täna õpin midagi uut ja põnevat“, „täna panen tähele“. Mulle meenub, et ühes bensiinijaama tanklapoes oli müüjaks noormees, kes tegi oma tööd sellise imestuse ja entusiasmiga, et tema tuju oli nakkav – kõikidesse klientidesse suhtus kui kõige parematessse inimestesse maailmas ning tema silmadest tõesti nähtus, et ta nautis seda, mida tegi. Keegi tark inimene on öelnud, et polegi tähtis see mis juhtub, vaid kuidas sellesse suhtume, millise hinnangu anname. Sellest oleneb kas kogemus on meie jaoks positiivne ja küllastav või mitte. Kas tõlgendame elus juhtuvat probleemina või huvitava ja õpetava kogemusena, mille läbi on võimalik muutuda paremaks inimeseks, on meie luua. Oleme loojad. On loogiline, et loome probleeme lähtudes omast perspektiivist. Teinekord tasub aga perspektiivi muuta ja nii võib muutuda mure imestuseks „issand kui kihvt“.
Paar päeva tagasi kõndisin oma lapsepõlveradadel, kus teadlikult hingasin endasse seda imelist heina lõhna, ning püüdsin mõttes jäädvustada kauneid liikuvaid pilte kohtadest, mis minu silme ette sel teel jäid. Minu põhiline ja kõige toredam osa lapsepõlvest möödus viljakuivati, kartulihoidla ja jõusööda majade ümbruses mängides, taustaks viljapõllud, mets ja aiamaad. Ma mitte ainult ei vaadanud ega haistnud, vaid ka puudutasin enda jaoks tähendusväärseid kohti – eelkõige aga tunnetasin ning elasin vaimusilmas läbi kohtadega seotud tavalisi sooje mälestusi. Istusin kohtadesse, kus lapsepõlveski aru pidasin, ning kujutasin mälestusi elavana nii palju kui suutsin. Söödakompleksi territooriumil kasvas juba minu lapsepõlves paar õunapuud, kust alati tooreid õunu särgi sisse korjasin ning seejärel sõin. Ka nüüd oli meeletult tore tooreid õunu sealt võtta. Olen nendest paikadest mõelnud enda jaoks täiendavad energeetilised laadimispunktid käesolevas ajas – need toimivad. Mu hing oli täis imestust.
Paljudel inimestel on olemas mootorsõidukid, mille abil saab väikese ajavahemiku jooksul näha suurel alal loodust. Ka see on tore, sest ka nii on võimalik looduse imeilust osa saada, kuid kiiruse ja müra tõttu jääb olemasoleva tunnetamine pealiskaudseks. Siis ei kuule ritsikate laulu ega tunne Emakest Maad, vaid eelkõige mootorsõidukit. Olen märganud, et praeguse aja lapsed on suure osa ajast peadpidi mobiiltelefonis või internetis. Õued on jäänud tühjaks – seda märkasin ka lapsepõlvekodu kandis, kus minu ajal olid õued laste kilkeid täis. Leian, et empaatia arendamiseks peaks olema võimalikult suur kontakt elusa loodusega, sest meie looduse ja ühiskonna käekäik sõltub otseselt just tulevastest täiskasvanutest ja nende empaatiavõimest.
Miks siis mitte sütitada endas imestust. Imestada selle imekauni looduse- ja selles elava üle; imestada ka oma väikeste saavutuste üle, imestada oma tunnete üle. Probleemid ja õnnetused on samuti looming – nendest tuleneb alati teatav õpetus, mis on imekspandav. Imetlusväärne on, et kuidagi on tööle pandud eksisteerimise kaadervärk. See on nii detailne, et ülemõistuse. Üks sööb teist, et ellu jääda. Teda sööb aga järgmine. Ühe väljaheide on teisele väetiseks. Kõik tundub olevat millekski hea – isegi siis kui sellest esialgu kohe aru ei saa.
Armastusega
Kristel Põld
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
märts 6th, 2013 | Autor: Kristel
Aeg on alati olnud midagi seletamatut, ometi on seda võimalik kaudselt aimata. Me ei tunne aega, sest sellel pole lõhna, maitset, seda ei saa puudutada, me ei näe seda. Kas aeg ongi olemas? Ajaliseks edasiminekuks võib pidada igasugust arengut: inimene saab vanemaks, asjad kuluvad, aastaajad vahelduvad. Igale talvele järgneb kevad, kuid igakord isemoodi. Esialgu tundub, et mitte kunagi pole miski enam see, mis ta oli hetk tagasi – see ehk aeg tundubki.
Viimasel ajal on aeg minu jaoks kõvasti kõikuma hakanud. Arvan, et peaaegu kõik inimesed on kogenud sellist tunnet nagu deja vu – kogeme just täpselt sellist nagu oleks varem kogenud. Me ei tea milline on järgmine silmapilk, kuid kui selle ära kogeme, teame, et just täpipealt sellised hetked on kuskil juba kogetud. Minul kaasneb selle kogemisega väga kummaline hingamine. Viimastel nädalatel olen seda kogenud korduvalt. Deja vu puhul on miski täpselt see, mis ta on juba olnud. Kuidas saab olla olemas aeg, kui miski on jälle täpselt selline nagu ta oli – arenguna see ei näi.
Ka aja tajumine on suhteline. Kui tähtsa eksami sooritamiseks on jäänud viimased viis minutit, siis aeg lausa lendab. Viis minutit taluda füüsilist piina tundub terve igavik. Kuidas saavad need kella järgi sama pikad viis minutit olla reaalses elus hoopis kardinaalselt erineva pikkusega. Viimastel nädalatel on aja tajumine minu jaoks muutunud. Nädalad on muutunud terve päeva võrra lühemaks. Ööd on muutunud aga pikemaks. Kui püüangi meenutada kõikide päevade tajumist nädalas, siis ajaliselt on kuskil suur auk, kuigi meenutamisel konkreetsete päevade sündmused meenuvad. Tekib küsimus, kus ma vahepeal olin ja mida tegin.
Olen seisukohal, et aega on võimalik aeglustada ja kiirendada. Üks kõige tavalisem olukord võib olla see, et kui aeg venib, siis selle kiirendamiseks võtta ette midagi põnevat. Aega on võimalik venitada, minnes näiteks huvitavalt tegevuselt üle igavale tegevusele. Kuid aega on võimalik juurde võita ka mõeldes. Kui inimene sisendab endale, et tal on kiire, siis aeg hakkabki kiiremini jooksma. Kui on näiteks palju tööülesandeid ning inimene sisendab endale, et tal on kiire, siis nii ongi. Kui inimene aga suudab nende paljude tööülesannete juures endale sisendada, et aega on, siis aeg tema jaoks aeglustubki ja ühes ajaühikus on võimalik rohkem ära teha. See on praktiseerimise küsimus.
Kahele kõrvuti seisvale inimesele võib aeg olla täiesti erineva pikkusega. Kell ei saa olla ühtne ajanäitaja igas mõttes, sest ajaühikud on tajutavad erineva pikkusega. Sama inimese puhul võib minut olla kord pikem, kord lühem. Ühik peaks olema millegi ühtne mõõde, kuid ajaühik ei saa kunagi olla sama väärtusega.
Kella kaudu on aga võimalik see, et kolmas inimene näeb kuidas kaks inimest saavad teatavas kohas üheaegselt kokku. Kõik tajuvad neid hetki aga erinevalt.
Kellegi kohta kanaldamisel võtan ühendust ühtse infoväljaga. Seal ehk siin kõikjal ei ole kontakti saamise seisukohast tähtsust kas juhtum on toimunud lähiminevikus, kauges minevikus või on hoopis ees. Sel juhul juhtub kõik siin ja praegu.
Siin füüsilisel tasandil saame ajas rännata eelkõige oma mõtetes, unenägudes – ka nendes avalduvad nii tulevik kui minevik olevikus.
Me ei saa elada sekund tulevikus või sekund minevikus, oleme alati olevikus. Minevik on kogetav alati olevikuna – sellele mõtlemisel, kogemisel oleme olevikus; olevik on kogetav olevikuna – kõik ongi käesolev; tulevik on kogetav olevikuna – sellele mõtlemisel, kogemisel oleme olevikus.
Mis on siis see, kui inimene sünnib, saab vanaks ja sureb? See on ju ometi areng.
Huvitav oleks teada, kuidas tunneb aega liblikas, kes kehastub meie planeedil ühe päeva meie aja mõistes. Kas meie eluiga on murdosa sekundist kellegi kolmanda jaoks, näiteks kristalli? Kas meie oleme sama kiirelt liigutavad kui kivid kellegi kolmanda jaoks? Aga kuidas tajuvad aega erinevate dimensioonide asukad? Mu isal on kombeks öelda, et aeg annab arutust.
Armastusega
Kristel Põld
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
veebruar 26th, 2013 | Autor: Kristel
Esmalt on tunne. Tundest formuleerub mõte. Mõtte üheks väljendusvormiks on sõna. Sõna on mitmekordne jõud. Kui tundeid ja mõtteid on raskem ohjata, siis sõnu võib lausuda, aga ka lausumata jätta. Sõna võib väljendada nii verbaalselt kui ka kirjapandud kujul – selle tugev energia levib. Sõna mõjujõud sõltub tunde tugevusest.
Kuna sõna on tugev jõud, mõjutab see meie olemise kvaliteeti. Käesoleval ajal elame ühiskonnas, kus üheks oluliseks inimõiguseks on sõnavabadus. Kui varasematel aegadel oli sõnavabadus piiratud, siis mõtte väljendamise õigus võideldigi välja inimese kaitseks – ta pidi saama ebaõigluse vastu seista.
Inimõiguste ülddeklaratsioon ja põhiseadus annavad meile küll õiguse vabalt oma veendumusi väljendada, kuid nende mõtteks ei saa olla verbaalse või kirjaliku kõhulahtisuse toetamine. Annab ju põhiseaduski märku, et arvestada võiks ikkagi ka kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ja hea nimega. Käesoleval ajal on sõna levitamise viise palju. Ei pea inimesega kohtuma ega teda isegi mitte tundma, et oma sõna levitada. Meil on olemas telefon, tavaline post, internet jne.
Kõige selgemalt illustreerivad sõnade valimatut pildumist ajakirjanduslikud väljaanded koos kommentaaridega. Tegelikult ei pea kommentaariumites isegi mitte kommenteeritavat artiklit läbi lugema, et oma sõna levitada. Nähtub, et meediaveergudele võib sattuda juba lihtsalt tänaval kõndideski (hinnatakse näiteks riietumisstiili), rääkimata sellest, et pidudel tuleb arvestada, et igaühel on olemas telefon, millega saab teha pilte ja videosid, mida hiljem meedias avaldada.
Kuigi avaliku elu tegelastel tuleb taluda kommentaare, siis kommenteerimisel ja kommenteerimisel on vahe. Kommenteerimist sapipritsimisest eristab eetika, viisakus ja negatiivse arvamuse põhjendamine. Olen tähele pannud, et meie kommentaariumites ka kõige mõeldavamate positiivsete uudiste juures leidub põhjendamata tigedust ja laimu. Ebaviisakalt saab sõimata ja laimu levitada anonüümselt. See kehtib ka foorumites, kus on võimalik anonüümselt täiesti tundmatu inimene või konkurent pihuks ja põrmuks laimata ilma tema teadmata. Sel juhul on inimese õiguste austamisest asi kaugel.
Tunnetan, et keskmiselt on inimese enesehinnang üsna madal, olenematult tema positsioonist, näilisest heaolust ühiskonnas. Oleme ise õrnad, seega enda kaitseks rünnakuvalmis. Kõige karmimaid sõnu pillume teemadel, milles meil kõige enam midagi vajaka jääb, inimeste pihta, kes meile kõige rohkem enda vigu, valukohti meelde tuletavad. Teise hinges leiavad tühjust ainult inimesed, kellel seda enda hinges leidub. Teise välimust kritiseerivad vaid need, kes enda omaga rahul ei ole. Teist nimetavad rumalaks vaid need, kes ennast ise lolliks peavad. Teise edu peale on kadedad vaid need, kes end ise edukana ei tunne.
Välja saadetud sõnal on jõud olenemata sellest, kas see on öeldud inimesele näkku, tema seljataga või kommentaariumis, mida adressaat isegi ei loe. Sõna energia levib keskkonda ja jõuab nähtamatul tasandil adressaadini – kui ta end kaitsta ei oska. Meie hoolimatult välja paisatud sõnadel võivad olla kohutavad tagajärjed. Need võivad viia inimese depressioonini, eraldumiseni, teovõime kaotamiseni, enesetapuni aga ka teiste kiusamise, piinamise või tapmiseni. Potensiaalne koolitulistaja on teiste poolt narritud, alandatud inimene. Lastele tuleks teadvustada, milline on sõna jõud.
Kuna oleme õrnad, võtame teiste poolt pillutu vastu. Kui 99 inimest ütlevad ühele keskmise enesehinnanguga ehk enesearmastamise probleemidega inimesele, et ta on tark, üks aga, et rumal, siis on negatiivse sisendaja mõju üllatavalt tugev. Kui aga enesehinnang on keskmisest madalam ning näiteks narrimine, halva lausumine sellisele inimesele on pidev, siis järgi võivad jääda inimvaremed.
Kõige hullem, mida teisele teha, on soovida südamest halba. Kui tunnete kellegi vastu kadedust või viha, olge oma sõnadega eriti ettevaatlikud. Inimesele, kes ei oska ennast kaitsta ja on vastuvõtlik, võib kohutavalt kahju teha. Selliseid soove nimetan sajatusteks. Olenemata pingutustest võib sel juhul näiteks tööl või armuelus olla ebaedu või juhtuda õnnetusi. Veel hullem on soovida mitte ainult inimesele, vaid ka tema perekonnale, järeltulijatele halba – neid pean needusteks. Kui sajatusi on kergemini võimalik peale panna, siis needuse pannud inimene on rohkem vaeva näinud paha soovimisega. Karmaseadus ütleb: „Mida külvad, seda lõikad“. Teistele soovitud halb energia tuleb ALATI tagasi. See ei pruugi tulla tagasi samal kujul ja samast allikast. Soovides halba teise perele, võib see tulla just oma kõige armsamatele kõige valusamal kujul. Oma karma vilju võime maitsta veel paljudes järgnevates eludeski. Mitte mingil juhul ei soovita kellelegi halba soovida. Teistele halva soovimisega tehakse halba mitte ainult adressaatidele, vaid ka endale ja oma lähedastele.
Sajatusi ja needusi võib ära tunda mitmel viisil: võite tunda äkitselt „koormat enda õlul“; teete nagu õigesti, aga ikka läheb viltu; tunnete, et „miski“ takistab teie soovitut, õnne. Võib-olla hakkab mingil hetkel juhtuma kummaliselt palju õnnetusi või läheb nagu ebaloogiliselt halvasti; panete tähele, et suguvõsal või lähedaste elus kordub sarnane õnnetu muster.
Halva võtab vastu see, kes on kaitsetu. Kaitsetuks muudab vähene enesearmastus. Tuleb südamega paluda andeks endalt kui olete sellise energia ligi lasknud. Tuleb südamega paluda lahkuda sellel energial ning muundada mõttes neutraalseks või positiivseks energiaks. Tuleb südamega anda andeks inimesele, kes halba soovis (mitte tagasi saata). Vajadusel korrata. Võite igal hommikul või õhtul oma inglitelt kaitset paluda ning kujustada enda ümber kaitsva veeseina. Kui tunnete, et ei suutnud andeks anda ja halba energiat ära saata ning negatiivne muster on alles, soovitan pöörduda tugeva väega inimese poole.
Juba profülaktika mõttes tuleb õppida ennast armastama. Kui armastate ennast, ei tee te endale ega teistele sõnadega liiga. Teiste negatiivsus läheb teist sel juhul mööda, ja mitte ainult – sõnadest saab toetav armastuse jõud. Armastus, headus ja õnn tulevad mitte ainult sealt, kuhu sõna saatsite, vaid ka muudest allikatest.
Armastusega
Kristel Põld
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
veebruar 13th, 2013 | Autor: Kristel
Ööl vastu 20. detsembrit tundsin, et õhk oli „elektrit täis“. Isiklikult tunnetasin oma magamistoas erinevaid teadvusega energiaid ringi liikumas ning armastust kiirgamas, kuid see võis olla seotud ka asjaoluga, et 20. detsembril oli minu sünnipäev. Sünnipäevad kipuvad olema sellised tähtpäevad, mida ka surnud lähedased meeles peavad. 21. detsember oli rahulik päev. Minu kanaldused näitasid, et 20. detsembril toimus teatud arenguprotsessi loomulik lõpp. 21. detsembri energiaid iseloomustas harmoonia, mida oligi tunda. Pärast seda olen tähele pannud üllatavaid arenguid nii isiklikus elus kui ka ümberringi.
Olen tunnetanud, et juba mitmeid aastaid on teadvuse avardumine toimunud. On ka ju paljud prohvetid tundnud, et toimuvad suured muutused. Drunvalo Melchizedek loetleb oma raamatus „Elulille iidne saladus“, et muutusi on ennustanud näiteks Edgar Cayce, Nostradamus, Neitsi Maarja, Yoganda. Ühed olevat ette näinud, et maailm teiseneb tundmatuseni ning võib toimuda hirmus häving, teised aga nägid aega, mil leiab aset ülestõusmine uude maailma. Mõned nägid mõlemat. Muutusi pidavat tunnetama ka hõimurahvad üle maailma – maoorid Uus-Meremaal, suulud Aafrikas, kahunad Hawaiil, eksimod Alaskal, maiad Mehhikos ja Guatemalas, kogid Kolumbias, Põhja-Ameerika pärismaalased, sintoismi järgijad Jaapanis ja paljud teised. Kõik tunnetavad ja ennustavad, et suur muutus kas tuleb või ongi aset leidmas.
21. detsembril füüsilist maailmalõppu ei tulnud, kuid võin öelda, et isiklikult tunnetan just praegusel ajaperioodil suuri muutusi, mida julgen nimetada isegi teadvuse hüppeliseks avardumiseks. Nähtamatut maailma tunnetasin juba lapsepõlves, kuid suurem arenguhüpe teadvustasandil toimus umbes 15. kuni 17. aasta vanuselt. Sealt edasi toimus pidev vaikne areng. Alates 20. detsembrist 2012 on aga toimunud midagi hüppelist ja see kestab just praegu.
Isiklikult tunnen, et avardumine on toimunud igakülgselt. Näiteks isiklikus plaanis tunnetan, et liiklus nähtamatul tasandil on palju tihedam kui varem, tunnetus inimeste ja looduse suhtes on kasvanud. Ööd on hoopis huvitavamad võrreldes varasemaga. Palju suurema osa ajast veedan meditatiivses teadvusseisundis, kus liigub palju lillat ja valget valgust ning on olevused, kellest õhkub energiaid ja mõtteid. Olen kontaktis.
Põnevaid elamusi nimetatud seisundis pakuvad hetked, mil taust muutub silmade ees täiesti lillaks ning silme ette hakkavad üksteise ette ilmuma hästi kiiresti tumedad geomeetrilised kujundid ja kaovad. Tunnen, et hakkan liikuma ülikiiresti – arvan, et kiiremini kui valgus. Kiirus on nii suur, et valgus vibreerib väga tugevalt. Kehas tekivad surinad ja tekib tunne, et hakkan sealt lahkuma. Keha on siiski voodis, aga tunnetan kuidas keha ja hing on eraldiolevad.
Toimub senisest palju rohkem teadlikku unenägemist ning tihedamini võtavad ühendust erinevad hinged.
Olen alati paremini tunnetanud kui näinud, kuid nüüd on nägemine väikese perioodiga palju avardunud. Igapäevaselt on mitte ainult tunda, vaid ka näha kuidas teadvusega valgussähvakuid, valguslaike, läbipaistvaid energiaolevusi õhus ringi liigub. Aura nägemine on paremaks muutunud – nägemiseni jõudmine nõuab ajaliselt vähem keskendumist, värvid on suurema ulatusega ning värvieristus on selgem (ka värvide muutumine).
Kõige kiiremini tekib kontakt läbi poolune. On olemas sellised teadvusega osakeste kogumid, mis koosneks nagu unenäomaterjalist. Õhk on ka üldiselt kuidagi teistmoodi, imelisem.
Olen sellest rääkinud inimestele, et tunnetan üldisi suuri muutusi ja inimesed on rääkinud minule. Olen tähele pannud, et inimesed, kes näiteks varem aurasid pole näinud, keskendudes nüüd näevad. Inimesed on muutunud palju vaimsemaks, võimed avarduvad. Läbinägemisvõime ja tõetunnetus tugevnevad.
Sellist füüsilises maailmas nähtamatu tunnetamist on üldiselt nii mõnelgi pool ajalooliselt tabuks peetud. Tuleriidal on keskajal põlenud ilmselt palju teadjaid. Muidugi ei ole ka ime, sest kuidas sa ütled, et näed ruumis midagi, mida teine ei näe või kuidas sa tead teise kõige salajasemaid hirme. Olen aru saanud, et igal hingel on käia oma rada, võibolla ei peagi ta siin kehastudes teadvustama selliseid asju (ja elab ka õnnelikult). See, kes ei pea teadvustama, üldiselt ei usu ka ühtegi tõestust. Põhimõtteliselt võib tema sel juhul maavälistega kaasa minna, näha kõike mida näidatakse, teha koos piltigi, aga hommikul ütleb, et oli lihtsalt uni ja ei saa aru, miks selline pilt on olemas (pildi viskab ära), ning elab rahulikult edasi.
Siiski on teadvuse avardumine muutunud laialdaseks. Juba on telekanalites paljud inimesed üles astunud ning julgenud endale ja teistele tunnistada, et me ei ela väikeses suletud kastis ning oleme võimekamad kui arvame.
Minu juurde on tulnud täiesti tavalised arukad inimesed, kes salgavad oma kogemusi ja võimeid teiste ees. On suur osa inimesi, kellel on üsna tugevalt arenenud sensitiivsed võimed, kuid kes suruvad neid alla, sest kardavad, et muidu hakatakse neid hulluks pidama. Näiteks tähenduslikud unenäod, tunnetus inimeste ja olukordade suhtes, kogemused hingedega, aura nägemise võime jne.
Aastaid tagasi rääkisin oma tuttavatele, et nende kodus on vaimud sees ja annavad endast märku. Tol ajal seal elanud inimesed eitasid seda. Siis tuli ühel hetkel minu juurde üks, kes ütles, et kui üksinda seal on, juhtub igasuguseid asju. Näiteks järsku tundis ta naisterahva parfüümi lõhna – nagu oleks kinnises ruumis just naine mööda tuisanud; sisemisest trepikojast kostusid sammud ning keegi lõgistas ukselingiga, kuid vaatama minnes selgus, et välisuks oli ju lukus jne. Ta ei tahtnud tol ajal, et keegi sellest teab, sest muidu peetakse äkki hulluks. Aastate jooksul on kõik seal elavad inimesed tunnistanud, et on kogenud paranormaalsust.
Mulle on ka mitmed ülikoolikaaslased rääkinud, et näevad ja tunnetavad. Nad on rääkinud oma kogemustest ja tunnetest, kuidas on psüühiliselt hakkama saanud ebamaisega. Täiesti arukad, edukad inimesed. Praegusel ajal on lapsed juba võrreldes minu generatsiooniga üldiselt intuitiivsemad. Vanematel soovitan suhtuda võimetega lapsesse avatud südamega ja ettevaatlikult. Kui õudne on väiksel lapsel karjuda tühjas kõrbes, kus keegi teda ei kuule.
Selgelt tundmisel, nägemisel, kuulmisel, haistmisel, maitsmisel ja tajumisel on muidugi ka varjupool. Psühhiaatrilisel ravil on väga suure tõenäosusega hulk inimesi, kellel on äkitselt 3. silm avanenud või on kontakti saavutanud teatavate olendidega (sealhulgas ka negatiivselt mõjutavate ning mitte kõige siiramate kavatsustega), kuid see käib psüühiliselt üle jõu ja segab elu. Näiteks teeb mõni olend end kuuldavaks, nähtavaks, sisendab inimesele midagi või ka seestub. Inimene on vastuvõtlik ega suuda temast lahti saada. Selliseid negatiivseid tegelasi tõmbavad reeglina ligi masendunud, kurvad, depressiivsed, omadega pahuksis olevad inimesed, sealhulgas alkohoolikud, narkomaanid. Tuleks keskenduda armastusele ja rõõmule, et ligi tõmmata häid energiaid.
Jaanuaris 2013 tuli mulle kanaldus: „Teadvustasandi tõus seostub intergalaktilise nihkega väljastpoolt tulevate mõjutuste tõttu planeedil Maa. Areng on olnud julgustav, kaasamõtlema panev. Nüüd seisame muutuste lävel, mis tingib ajusüsteemis arengulise hüppe. Hakkame aeglaselt nägema täppe, millest eksistents koosneb, näeme aurasid, valguskehasid, südameplaani. Nihe toimus. Ainult on vaja olla avatud ja proovida. Proovida vaadata ja kuulata ennast ja loodust.“
Minu käesolev artikkel on üleskutse panna tähele toimuvat endas ja enese ümber – käesoleva aja energiad toetavad seda. Me oleme osa ühtsusest. Seda on võimalik kogeda. Tõesti, pange end proovile. Püüdke näha oma südameplaani, püüdke vaikuses vaadelda loodust ja loomi. Äkki näete teiegi aurasid; pange tähele, mis unenägudes toimub. Püüdke tunnetada, mida teie käed räägivad; tunnetage ilma emotsioonideta, mida järgmine päev toob. Ärge suruge ennast ja oma võimeid alla. Kõike seda tehes tundke aga armastust, rõõmu ja turvalisust.
Armastusega
Kristel Põld
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
november 28th, 2012 | Autor: Kristel
Kõiksus on energia. Energia väljendub tohutult erinevatel viisidel. See võib hoida midagi koos, lahutada, olla infoks, tervendada, teha haigeks jne. Seda saab muuhulgas saata, tõmmata, muundada. Kanaldamine on kõiksuse vahendamine.
Kuna energia on kõiksus, on see ühtne. Kuna kõiksus on ühtne, leian, et energia jäävuse seadus, mille kohaselt energiat ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise, kehtib. Energiat saab kasutada jõuna, informatsioonina. Energia on väli, millest kõiksus koosneb – kõik on omavahel seotud. Seetõttu on võimalik ammutada informatsiooni piiramatult ajast, vahemaast, olenematult olendite sagedusest või dimensioonidest, milles nad on. See teeb võimalikuks kanaldamise, näiteks surnud sugulase abil tema keha leidmise, käte abil keha haigete kohtade leidmise, tervendamise jne. Seetõttu võib informatsiooni anda kellegi sõrmus või puu – informatsioon toimunu kohta talletub keskkonda.
Kanaldada võib igaüks. Kanaldada saab teadlikult ehk kasutada energiat teadlikult, kuid kanaldus võib tulla ka ilma sellele energiat suunamata – siis kui keegi tahab ise ühendust võtta. Ühenduses võib olla kellega iganes. Need võivad olla inglid, teejuhid, erinevad kehatud aga ka kehastuvad olendid. Näiteks võib kanaldus tulla surnud vanaemalt. Miks mitte proovida otseühendust Allikaga. Võib pöörduda ühtse infovälja ehk kõiksuse poole.
Teadliku kanaldamise puhul on targem pöörduda kellegi konkreetse poole. Meeles tuleb pidada, et „teisele poole toru“ võivad sattuda ka just mitte kõige siiramate kavatsustega olendid. Selle tunneme ära, kui tunne ei ole puhas, näiteks tekib kõhklus või hirmutunne. Sel juhul tuleb kanaldus katkestada ja paluda olendil lahkuda. Ka asjaolu, et mõni olend teises dimensioonis elab, ei tähenda automaatselt, et ta on kohe targem või saab ligi tõesele infole. Saadud info kellegi kaudu tuleks lasta eelkõige läbi enda sisemise tunnetuse.
Enne kanaldamist tasub mõelda ja paluda kaitset. Tervendava eluenergia kanaldamisel paluda kaitset nii endale kui tervendava energia saajale. Kaitset võib paluda näiteks otse Allikalt, kaitseinglitelt, teejuhilt. Pigem vähem otsida sellist kaitset surnud sugulastelt, kuigi ka nemad võivad meie kaitseingliteks saada. See on tunnetuse küsimus.
Infot on võimalik saada paljudel erinevatel viisidel, kusjuures üks viis ei ole õigem kui teine. See oleneb inimesest, kuidas temani info kõige paremini jõuab. Info võib tulla läbi une või ärkvel olles läbi telepaatilise suhtlemise, unenäona, pildina, helina, lõhnana, kätega tunnetuse teel, kaartide või pendli abil, suunamise teel nö õigete olukordadeni (nt raamatuteni, inimesteni), mediteerides, kujunditena ja kõikvõimalikel muudel viisidel. Minuni on info jõudnud kõikidel nimetatud viisidel.
Info tulemise viis võib sõltuda inimese tugevustest. Näiteks võib kunstnikule tulla info läbi tema joonistuste (ta ise ei pruugi teadagi, mida joonistama hakkab, pilt lihtsalt kujuneb), piltidena; muusikule läbi muusika, helide või luuletajale läbi luuletuste, kirja pandud sõnumi näol. Raamatus „The Strange Life of Nikola Tesla“ on füüsik N. Tesla kirjeldanud, kuidas mehhanismid ilmusid tema pähe eriskummalistes situatsioonides hetkeajel ning ta tunnetas, et need olid tema pähe pandud väljastpoolt.
Kuidas saab juhtuda, et ühel hetkel räägib kanaldaja tõtt, teisel juhul on aga tegemist vale informatsiooniga. Kas tegemist on automaatselt pahatahtliku vassijaga? Arvan, et inimesi, kellel siin planeedil kanaldamine ALATI õnnestub, on väga vähe, kui üldse. Kanaldamise õnnestumine oleneb mitmetest teguritest.
See oleneb sellest, kas kanaldaja suudab keskenduda ja saada sellist ühendust nagu soovib; kas „teisel pool toru“ on ikka see, kellelt ta informatsiooni küsib ning kas info on õige; millisel kujul informatioon tuleb ja kuidas kanaldaja seda tõlgendada oskab. Üheks suuremaks komistuskiviks võib saada see, et kanaldaja ei tee vahet, kas ta on jõudnud juba ühenduseni või on mõtted tema enda omad. Võib juhtuda, et ühendus kaob ära ning kanaldus asendub kanaldaja teadmata tema enda mõtetega või ühendus on katkendlik, sel juhul on osa infot õige, osa vale.
Kuna elame siin materiaalses maailmas, siis mulle on ka jäänud mulje, et kogu informatsiooni ei jagata meile ka kanaldamise teel. Võibolla on mitteteadmine vajalik selleks, et just siin maailmas võetud õppetund edukamalt läbida.
Kanaldamise puhul olen tähele pannud, et mida rohkem kanaldamisega tegeleda, seda rohkem tuleb läbi tõest informatsiooni. Endale saab püstitada ülesandeid, mille tõesust on võimalik kontrollida, näiteks küsida enda või teiste lähimineviku, -tuleviku kohta, mingite faktide kohta, mis on olnud, kuid mida me ise ei tea, aga saame järgi kontrollida. Kanaldamisega tegelemisel soovitan proovida erinevaid viise nagu eelnevalt loetlesin. Mõni on rohkem kätega tunnetaja, teisel on visuaalne pool arenenud, kolmandal tuleb välja telepaatiline suhtlemine, neljandale aga sobivad kaardid.
Enda puhul olen aru saanud, et kui informatsiooni kanaldamisel on nö tugev õige tunne, siis läheb ka kanaldus täppi. Informatsiooni kanaldamisel tekib ka lillat valgust silme ette. Kanaldus läheb ka siis täppi, kui tugevat õiget tunnet ei ole, aga kanaldus võib ka mitte täppi minna kui tugevat õiget tunnet ei ole. Reeglina on mu kanaldused täppi läinud.
Tervendava eluenergia kanaldamisel olen kindel, et olen õiges ühenduses, kui silmad kinni pannes on silme ees lilla pulseeriv valgus, aga ilmneb ka valget. Lilla on põhiline ja tekib õnnis jumalik tunne. Reeglina on pealael tunnetatav surve, käelabad võivad minna tuliseks nii, et kui katsun seda kätt oma teise käega, siis temperatuurimuutust tunda ei ole. Lilla valgus on mind külastanud juba mõnda aega ja ilmub juba igal tervendava energia kanaldamisel, aga ka siis kui teisi mõttes õnnistan ja palvetan; kui mõtlen tagasi, mille eest tänulik olen ja juba niisamagi. Selle ilmumine on muutunud järjest tihedamaks. Tervitan teda.
Mulle tuli kord kanaldus, et kui suudaksime teadvustada, et kanaldus on õige, siis ta ka on. See tähendab enese usaldamist, et saame sellega hakkama. Niikaua kuni kahtleme enda võimetes õiget ühendust saada ja kanaldamisega hakkama saada, tuleb ka vigu. Tundub olevat inimesele väga raske kõikide kahtluste keerisest välja põigelda.
Arvan, et kui inimene läheb kanaldaja juurde ja ta usub, et kanaldaja saab ühendust tõega, võib see kanaldamise õnnestumisele kaasa aidata. Samas oleks kanaldajal viisakas enne kliendile igaks juhuks teada anda, et kanaldamisel võib ette tulla teinekord vigu kanaldaja teadmata. Kui kanaldaja aga tunneb, et kontakti ei saa, oleks väär hakata hirmust hukkamõistu ees udujuttu puhuma. Sel juhul võiks öelda, et seekord kontakti ei saanud. See tunnetuse vahe, kas kanaldus on õige või vale, võib olla väga väike ja ilmselt paljudele tuntamatu. Kogenum kanaldaja tunnebki selle paremini ära. Seetõttu ei saa pidada inimest automaatselt vassijaks, kui kanaldus täppi ei lähe – ta ei pruugi ise teadagi, millal kanalduse asemel on hoopis tema mõtted.
Tuleviku kohta kanaldmisel tuleks arvestada, et inimesel on alternatiivsed valikuvariandid elus. Kanaldaja võib näha neist näiteks ühte potensiaalset, inimese valikute tõttu võib käiku minna aga hoopis teistsugune elutee variant. Seega leian, et ei saa ükski kanaldaja tõsikindlalt sõnastada meie tulevikku – ta võib öelda, et see on üks variantidest, mida ta näeb. Kanaldaja käest võib aga küsida, et soovin endale sellist tulevikku, kuidas ma peaksin selleks mõtlema või milliseid hoiakuid endas arendama, või küsima selgust oma mõtete, tunnete kohta (nendest oleneb kogu elu), et siis negatiivsed mõttemustrid peidust üles leida ja need lahustada.
Igal juhul peaksid inimesed informatsiooni laskma läbi oma sisetunnetuse, sest oma elu eest vastutame ainult meie ise.
Armastusega
Kristel Põld
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
oktoober 30th, 2012 | Autor: Kristel
Süütunne on hirm, et ma ei mõelnud või käitunud õigesti. See rõhub südant ja võib viia enesehävitamiseni.
Inimene, kes tunneb, et tema käitumine on õige, ei tunne süütunnet. See, milline käitumine on õige konkreetse inimese jaoks, sõltub mitmetest asjaoludest. Inimese maailmavaade sõltub tema uskumustest ja hoiakutest, mis on kujunenud kogu tema hingelise arengu käigus alates hinge tekkimisest, läbi erinevate kehastumiste, terve senise elu ning jätkub ka pärast surma. Siin kehastudes mõjutab meid tugevalt lapsepõlv, mil oleme kõige vastuvõtlikumad. Seega panevad meie kasvatajad suuresti paika meie põhilised „õiged“ ja „valed“. Kas teistelt inimestelt asjade salaja äravõtmine pole midagi erilist või peavad vanemad varastamist suureks patuks, sõltub paljuski sellest, milliseks kujuneb lapse „õige“. Lapse hoiakuid suudab mõjutada ka ühiskond, mõistes hukka ühiskonna arvates ebaõige käitumise. Laps võib saada selgituste aga ka teiste pahameele ja ignoreerimise osaliseks ning teadvustada, et „õige“ on mitte nii käituda. Kui pere ja ümbruskond ei suuda lapsele selgeks teha millised on ühiskonnas moraalinormid, siis eristatakse ka „õiget“ ja „valet“ kirja pandud õigusnormide kaudu, mille rikkumisele järgneb karistus.
„Õige“ inimese jaoks ja „õige“ ühiskonna jaoks võib olla erinev. Selles kas ühiskonna „õige“ lähtub alati selle liikmete heaolust, võib kahelda. Rolli mängivad kliima, usulised veendumused, poliitika ja paljud muud tegurid. Usun, et natsi Saksamaa võimuladviku „õiget“ ei jaganud paljud inimesed, kuna see seadis ohtu paljude elu ja turvalisuse. Vastu astumine ei tekitanud sel juhul süütunnet, vaid hirmu terrori ees. Ühiskonna väärtuste säilitajad on selle ajalugu ja kombed, neid muuta võivad näiteks uus poliitika, kliima muutus. Poliitikud on eelkõige indiviidid. Ühiskonna „õiget“ võib mõjutada konkreetsete poliitikute „õige“, kes suudavad rahva „õiget“ mõjutada. Suurt rolli selles mängivad karismaatilised poliitikud. Sellest tekibki küsimus, millised „õiged“ poliitikutel on. Leidub aga tänapäevalgi ühiskondi, kus näiteks usulised veendumused on sellised, mis lubavad kergekäeliselt tarvitada vägivalda teiste kallal. Sellisel juhul leiab vägivalla tarvitaja, et temal on õigus ega tunne süüd.
Kuna tulime siia planeedile koos arenema, siis leian, et üks olulisemaid „õige“ kriteeriumeid võiks olla turvalisus ehk enda ja teiste austamine, sest hirmu all kannataval inimesel on klapid silmade ees ning otsuseid tehes ei nähta kaugemale.
Hinge arengu vältel läbi kehastumiste ning pere ja ühiskonna mõjutuste tulemusel, on tekkinud teatav hingeline küpsus. Hingelisest küpsusest oleneb, mil määral indiviid kõikjalt tulenevat infot vastu võtab ja kuidas filtreerib ehk kas „õige“ on kõik, mida mõjukamad inimesed räägivad või on meil ka endal tunnetus, mis on õiglane, mis mitte. Hingelise küpsuse tunnuseks on empaatiavõime, mis aitab sageli turvalisuse ja austuse aspektist „õige“ ja „vale“ ära tunda.
Kui inimese jaoks on teatud käitumine „õige“, kuid ta talitab teisiti, tunneb ta „vale“ käitumise pärast süüd. Kui inimene, kes jättis uppuvale inimesele käe ulatamata tunneb, et õiglane oleks olnud aidata, tunneb süüd. Kui inimene, kes joomasõpra pussitas, kuna viimane teda solvas, tunneb, et õiglane karistus oli pussitamine, siis süütunnet ta selle tõttu ei tunne. Kui inimene aga pussitas joomasõpra ja tunneb, et see siiski ei olnud õiglane, on temal suurem tõenäosus õppida edaspidi sellist käitumist vältima. Mõningane süütunne võib olla ka seega õpetaja. Inimene, kes teiste turvalisust ohtu seades ja teisi mitte austades süütunnet ei tunne, võib korduvalt toime panna süütegusid.
Süütunne väljendub ebameeldivustundes südame lähedal – miski nagu rõhub, ängistab. Kõige rohkem seostub süütunne südametšakraga. Kui süütunne kestab pikka aega, võib see tekitada kehalisi vaevusi tšakrate piirkonnas, millega süütunne seotud on. Kui süütunne on näiteks seotud tööga, ametiga, võib energeetilisi takistusi tunda nii kurgu tagaosas (kukla poolel) kui ka südamepiirkonnas. Kui süütunne on seotud seksuaalsusega, võib energiavoolu takistusi tunda nii sakraal- kui südametšakra piirkonnas. Kui süütunded on seoses vanematega, võib sellest märku anda näiteks nii südametšakra kui juurtšakra.
Süütunnet on võimalik tekitada ka teistele. Mõtlen olukordi, kus tekitajad saavad ise tegelikult hakkama küll. Üheks selliseks seisundiks on õpitud abitus – „kuidas sa saad mu vaesekese hätta jätta, ma ei saa ju ilma sinuta hakkama“. Õpitud abitus tähendab, et inimene saaks ise hakkama küll, kuid talle meeldib endast ohvri mulje jätta. Tegemist on manipuleerimisega ning teise inimese üle kontrolli saavutamise püüdlusega, näiteks on see ka üks viis nõuda armastust, tähelepanu. Tegemist võib tegemist olla ka lihtsalt laiskusega. Reaalses elus võivad olla näiteks olukorrad, kus vanem üritab täiskasvanud lapse ees abitust näidata öeldes, et ei saa temast eraldi elada: „Kas sa tõesti murrad vana inimese südame?“; väike laps, kes on ise suuteline juba hambaid pesema, tualetis käima, endale süüa võtma, koristama, jonnib või anub vanema abi; sõbrad, kellel on pidevalt „vaja“ raha laenata, muidu oled halb sõber; abikaasa, kes ei luba oma partnerile enda aega; perekond, kes lükkab kõik kohustused pidevalt näiteks ühe tööl käiva vanema kaela, sest teine pool on ju väsinud töölt koju tulles ja lapsed on alles lapsed. Üks naisterahvast pensionär vastas mulle kord küsimuse peale, kas ta veel mõnd vanahärrat ka kohata soovib, et enam mitte iial ei viitsi ta „last“ kasvatama hakata. Ta oli abielus elanud äärmuses, pühendudes ainult teiste „vajaduste“ rahuldamisele, kuna kartis, et muidu mees jätab ta maha – elas hirmus, et muidu pole ta piisavalt väärtuslik.
Lisaks abitusseisundile võidakse lihtsalt inimesele sisendada, et ta ei ole näiteks piisavalt tark, vajalik, ilus jne. Sellest tekib süütunne, et oleksin ikka pidanud rohkem õppima, teatud kooli lõpetama või peaksin ikka rohkem kellelegi tähelepanu pöörama või näljutama end. Süütunne võib muutuda isegi nii suureks, et inimene võib tunda end süüdi kui ta enda jaoks aega võtab, näiteks puhkusele läheb, saab sõpradega kokku. Isegi surevatel inimestel esineb süütunnet mitte niivõrd suremise kui sellise pärast, vaid et kuidas ikka teised ilma temata hakkama saavad, vaesekesed. See on potensiaalne seltskond hingi, kes jäävad Maa astraaltasandile pikemaks ajaks, kuigi võiksid edasi minna.
Kui küsida, millised on need inimesed, kes tekitavad teistes süütunnet, on vastuseks inimesed, kes pole endaga rahul. Süütunnet ei sisenda teistele inimene, kellel on enesearmastusega kõik korras. Ta armastab ennast nagu on ning teisi nagu nemad on. Kui ennast armastav inimene näeb, et teine inimene võiks „paremini“ käituda, siis tema poolt olukorrale lähenemine on hoopis teistsugune – see on sõbralik ettepanek, kuidas võiks asjad paremini olla, diskussioon ilma süüdistava alatoonita. Süütunde tekitamine on teise maha surumine ning sisendamine, et ta ei ole piisavalt hea – see on rünnak.
On inimesi, kes omavad süütunnet, kuna nad elavad majanduslikult paremini kui teised. Edukale inimesele tekitavad süütunnet inimesed, kellel on enesearmastamisega probleemid ja kes tihtipeale elavad ise rahalises nappuses. Inimene, kes ennast armastab, ei ole kade teise peale, vaid suudab tunda rõõmu tema külluse üle. Seega tuleks süütunde tekitajale andeks anda tema kadedus, sest tegemist on süütunde tekitaja hirmudega, mida ta välja elab. Samuti tuleks edukal inimesel olla siiralt tänulik, et temale on selline rahaline küllus osaks saanud. Siinkohal ei pea ma silmas pettuse teel edukaks saamist.
Süütunde tekitajal tuleks aga õppida end armastama ja väärtustama ning olla tänulik ka vähese raha eest ehk mitte keskenduda vaesusele. Igaüks sünnib siia ilma oma kogemuste ja plaaniga ning eriliste omadustega. Hinged on tekkinud erinevatel aegadel ning nad ka arenevad erinevalt. Kes praegu on edukas, võis eelmises elus kirikurott olla. Kes oskab paremini raha teha, kellel aga kuldsed käed. Ilmselt peitub eluülesanne hoopis milleski muus.
Reeglina muutuvad teistepoolse sisendamise tagajärjel süütundele vastuvõtlikuks inimesed, kellel on enesearmastamise ja väärtustamisega probleeme. Inimene, kes suudab end armastada sellisena nagu ta on, teab, et igaüks on eriline ning omanäolise arenguteega. Ta ei võrdle end teistega ega tunne end puudutatuna kui keegi teda piisavalt targaks või ilusaks ei pea. Õpitud abitust saab kasutada vaid nende peal, kes ennast ise piisavalt väärtuslikuks ei pea. Inimene tunneb, et ta peab armastusväärsuse välja teenima, muidu ta ei ole piisavalt hea. Iga inimene väärib armastust tingimusteta. Inimlik on teha ka vigu ja neist õppida.
Raskemalt kannatavad süütunde all inimesed, kes on kaotanud lähedase ja arvavad, et see sõltus nende käitumisest. Näiteks põlevasse majja jääb väike laps ja vanemad ei suutnud teda päästa – kas ei pannud tähele või ei pääsenud enam ligi. Sel puhul võib tekkida mõte – „ma oleksin pidanud käituma teisiti“.
Tõhus abivahend süütundega tegelemiseks on loogika. Tuleks mõelda, mis loogiliselt võttes põhjustas lapse surma. Kui näiteks vanem jättis väikese lapse koos põleva küünlaga üksinda koju, siis loogikat kasutades on suur tõenäosus, et laps läheb küünalt uudistama ning võib õnnetus juhtuda. Süütunne on seega põhjendatud. Sel juhul on süütunne meie õpetaja ning vanem saab teha järelduse, et sellisest käitumisest tuleks edaspidiselt hoiduda. Kui vanem seda teadvustab ja omad järeldused teeb, on aeg süütunne lahti lasta. Südames tuleks andeks paluda lapse hingelt ning andestada endale. Nagu eelnevalt ütlesin, on inimene on arenev ning võib teha vigu. Vigadest aga õpitakse ning arenetakse edasi. Mõni õppetund on karmim kui teine.
Kui näiteks äike lõi majja sisse, mille tagajärjel maja põlema läks ja perekond sees magas ning väikseid lapsi välja vedades üht välja ei jõutud vedada, siis süütunne on põhjendamatu. Loogiliselt võttes tuleks analüüsida kui tõenäoline on, et äike majja sisse lööb ning arvestada tuleks inimvõimeid, ümbruskonda (näiteks pimedus, suits) ning afektiseisundit. Samuti tuleks tagantjärgi kaaluda, kas ühe lapse ebatõenäolise päästmise katse, kus maja juba lausleekides, oleks võinud jätta ilma mitu last ühest vanemast ja õest või vennast.
Kui inimene teadvustab, et loogiliselt võttes sattusid kokku ebatõenäolised asjaolud ning antud tingimusi arvestades ei oleks saanud paremini käituda, on see suur samm süütundest vabanemise poole. Endale tuleks andeks anda enese süüdistamise eest ning saata lapse hingele rahu ja armastuse mõtteid. Lapse hingel tuleb igal juhul minna lasta.
Loogika on abiks ka tuvastamaks, kas inimene on tõesti abitu või mitte. Kas laps, arvestades tema vanust ja võimeid, on tegelikult suuteline juba ise hambaid pesema või kas vähemalt tund aega päevas saab perekond ise hakkama, et oleks ka aega enesele; kas ka teiste pereliikmete käed võimaldavad tolmu pühkimist, prügiämbri väljaviimist; kas vanem tõesti annab otsad kui täiskasvanud laps temast eraldi elaks, arvestades vanema tervist, kaugust abistajatest ning asjaolu, et on olemas ka sotsiaalhoolekanne ja hooldaja palkamise võimalused, või tegelikult ei saa ta oma igavustunde peletamisega ise hakkama. Loogiline analüüsimine aitab tuvastada kas panustamegi vähe või panustame oma võimete piires, mille puhul ei ole süütunde tekkimisel põhjust. Kui panustamegi vähe ja sellest tekib süütunne, siis aitab see jällegi õppida.
Pidev süütunne teeb inimese nõrgaks ning ta tunneb end vähem väärtuslikumana. On oht ennast vaimselt piitsutada ning karistada. Ta võib oma elu ümber kujundada tulenevalt süütundest, tegeleda asjadega, mida ta ei armasta ja mis teda ei rahulda. Tal võib tekkida viha enda ja teiste vastu, eriti süütunde tekitaja vastu, aga võib süüdistada ka teisi. Kui inimene ei jaksa süütunnet kanda ja sellest vabaks saada, võib tekkida suitsiidioht.
Kuidas ikkagi süütundest lahti saada?
Kui loogiliselt võttes on inimese süütunne põhjendatud, näiteks süüteoasjad, turvalisuse ohtu seadmine, vähene panustamine näiteks lapse kasvatamisesse – siis on süütunne õpetajaks. Tuleb teadvustada milles on eksitud, käitumisest õppida ehk edaspidi sellisest käitumisest hoiduda ning süütunne vabaks lasta. See tähendab andestamist endale ning nendele, kellele liiga on tehtud.
Kui loogiliselt võttes ei ole inimese süütunne põhjendatud, tuleb analüüsimise teel teadvustada, et süü tundmiseks pole põhjust. Andeks tuleb anda süüdistamise eest nii endale kui teistele. Tegeleda tuleb enese armastama õppimisega ning väärtustamisega. Teistele andeks andmisel tuleb ka teadvustada, et teiste poolt meile süütunde tekitamine on seotud nende hirmudega. Armastust ja andestust tuleks saata olukordadele, mis süütunnet tekitasid. Armastust tuleb saata inimestele, kes süütunnet tekitasid. Andestamise ja armastuse saatmisega tuleb tegeleda niikaua kuni tunnete, et mõeldes endale, süütunde tekitajale ja süütunnet tekitanud olukorrale, on süda kerge ja täis tingimusteta armastust.
Armastusega
Kristel Põld
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
september 26th, 2012 | Autor: Kristel
Empaatiavõime on meile antud tunnetuslik võime, mis aitab osa saada ühtsuskogemusest. See on võime tunda end teise olukorras ilma, et peaksime ise reaalselt vastavad kogemused läbi elama. Seega on empaatia ühtlasi õpetaja. Olles võimelised empaatiaks, saame ennetada endale ja teistele haiget tegemist. See tuletab meelde, et meil on vaja üksteist hoida. Meil, inimestel on veel nii mõndagi õppida.
Suure empaatiavõimega inimene tunnetab, et ta on terviku osa. Seega kui ta teeks haiget teisele, oleks see samahästi kui iseenda haavamine, sest haiget saanud inimese või looma emotsioonid jäävad üles rippuma „õhku“, mida „sisse hingame“.
Olen seisukohal, et empaatiavõimet on võimalik arendada aga ka maha suruda. Laste puhul on eriti oluline arendada empaatiavõimet – see vähendab ohtu, et temast saab kalk inimene, kes on kergesti võimeline kaaslastele liiga tegema. Oma kaaslaste hulgas võib vähese empaatiavõimega laps psühholoogiliselt armistada omavanuse kogu edaspidiseks eluks sellele aru andmata. Tekivad alaväärsuskompleksid, väheneb enesearmastus. Halvemal juhul muutub hirm ja alaväärsus vihaks, raevuks ning tekib kättemaksu soov. Kuna kõik on omavahel seotud, siis eriti tugevalt saavad kiusatava alaväärsustundest ja sellega seotud maskidest osa temaga tihedalt kokkupuutuvad inimesed.
On teaduslikult kindlaks tehtud, et kurjategijatel on madalam empaatiavõime võrreldes seaduskuuleka inimesega. Vähese empaatiavõimega on lisaks kurjategijatele ja kiusajatele veel näiteks kalgid ülemused, loomapiinajad jne. Kui riiki juhivad vähese empaatiavõimega inimesed, siis on ka vastuvõetud otsused ebainimlikud. Vähese empaatiavõimega õpetaja võib lapse silmagi pilgutamata mutta trampida. Väike inimene on aga see, kes lõpuks suureks kasvab ja oma „koormaga“ edasi elama peab.
Empaatiavõimet saab suurendada lapsel selgitades põhjuseid ja tagajärgi, eriti seda, mida teine tunda võib; lasta lapsel mõelda, kuidas ta tunda end võib kui temale keegi nii teeb; lasta lapsel üles kasvada koos koduloomadega, kus laps aitab looma eest hoolitseda ja saab looma reaktsioone jälgida, teda kallistada, paitada; kui vanemad väljendavad lapse suhtes armastust: ütlevad, kallistavad, teevad koos tegevusi ning lasevad lapsel oma tunnete peale mõelda ja neid väljendada.
Nagu ka varasemas kirjutises märgitud, vähendab lapse empaatiavõimet asjaolu kui laps ei tunneta tagajärge. Empaatiavõimet kahandavad vägivaldsed multikad, filmid, arvutimängud. Kui kellelegi lüüakse kurikaga pähe, kuid järgmisel hetkel sammub rõõmsalt edasi, siis on raske ette kujutada, mida päriselus selline inimene tunda võib. Samamoodi vähendab empaatiavõimet suhtlemine interneti teel, sest seda vähem märkame teise inimese ehtsaid emotsioone. Praeguse aja lapsed tunduvad rohkem suhtlevat viruaalmaailmas kui reaalses elus.
Seega kuna lastest saavad täiskasvanud, kel on võime nii mõndagi korda saata, siis peaks empaatiavõime arendamisele juba lapsepõlves suurt tähelepanu pöörama.
Empaatiavõime ei kehti ainult inimeste suhtes. Empaatiline tuleks olla ka loomade, lindude, kogu looduse ja planeedi suhtes. Inimesed, kes lagastavad loodust, viskavad prügi maha, ei ole empaatilised planeedi (tänu kelle andidele meil siin elada on võimalik) suhtes. Inimesed, kes võtavad loomi kui asju, ei ole empaatilised ehk ei suuda tunda, mida loom tunda võib. On inimesi, kes võtavad koera, kuid ühel hetkel viskavad lihtsalt tänavale. Koer tunneb samasugust masendust nagu hüljatud lapski. Kuigi sigu kasvatatakse söögiks, siis ei elaks ükski siga looduses vabatahtlikult oma rooja sees. Just inimese empaatiavõimetuse tulemuseks elavad loomad puurides, kus nad vaevalt ringigi pöörata saavad. Empaatiavõimetu inimene on see, kes lõbu pärast loomi, linde tapab. Empaatiavõimega on probleemid ka inimesel, kes näeb maas putukat kõndimas, kuid astub ta lihtsalt laiaks.
Empaatiavõime arendamisele looduse suhtes aitavad kaasa dokumentaalfilmid loodusest ja loomadest; looduses olemine ja selle tähelepanemine; mõne looma tegevuse jälgimine; looma eest hoolitsemine, näiteks varjupaigas; looduse ja loomade käitumise ja elukommete uurimine. Näiteks elevandibeebide eest hoolitsevad lisaks emale ka teised elevandid. Planeedi suhtes empaatiavõime arendamiseks mõelge planeedist kui elusolendist kes soovib samuti, et teda austatakse. Püüdke tunnetada end osana tervikust.
Armastusega
Kristel Põld
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
august 29th, 2012 | Autor: Kristel
Hirm on madalakoeline energia, mis figureerib siis kui konkreetne sündmus, mida kardame, ei ole saabunud. Kuna hirm on energia, siis on vahe, kas tunneme hirmu või muundame hirmu energia postiivseks energiaks.
Eksistentsis kehtib seadus, mille kohaselt kõik, millele tähelepanu pühendame realiseerub olenemata sellest, kas see on hea või halb. Tähelepanu pühendamise määrast sõltub mõtte manifesteerumise määr. Sellest järeldub, et mida pikemat aega või mida „suurem“ on hirm, seda tõenäolisemalt kardetud sündmus aset ka leiab.
Enda elust toon totralt naljaka näite herilaste kartuse kohta. Veel mõnda aega tagasi kartsin herilasi, sest lapsepõlves sutsas mind üks selline nõelaline seljatagant ilma, et ma talle midagi teinud oleksin – läksin väga paiste ning nõelamise koht valutas kõvasti. Olen lapsepõlves mitmeid kordi nõelata saanud mesilastelt: kord astusin maamesilase pessa; mesilane oli jäänud riiete alla jne. Alati kui mesilane nõelas, oli see põhjendatud, sest olin kogemata haiget teinud. Herilase käitumine jäi aga arusaamatuks. Järjest enam hakkasin herilasi tähele panema ning iga kord, kui nad läheduses olid, tundsin hirmu. Õues enam süüa ei soovinud, sest iga kord tulid nad just minu ümber tiirutama ja loomulikult ka minu söögi peale; bussipeatuses tuli soojal ajal ikka mõni mulle ligi tikkuma; bussis kartsin sõita, sest vahest sattus herilane bussi ning hirm oli nii absurdselt suureks kasvanud, et pidin väikese herilase pärast otsad andma. Loomulikult tulid herilased bussis ikka minu akna juurde. Mäletan selgelt üht hirmsat hetke, kus olin bussis ainuke sõitja ning kui bussijuht uksed avas, tuli sisse ainult herilane. Nad oleksid justkui teadnud, et nende nõelal on minu üle võim ning lubasid seetõttu endale minu kulul sööki, jooki ja muud paremat. Enam nad mind ei kiusa.
Ühel hetkel taipasin kui palju toredat ma herilaste pärast tegemata olen jätnud. Nägin herilast ning püüdsin mõtte suunata hoopis millelegi muule. Kui herilane tuli lähedale, sisendasin positiivse alatooniga kindlalt „minust läheb ta mööda“; „minu jaoks on ta ebahuvitav“. Imekombel jäi neid lendlejaid minu ümber järjest vähemaks, või ei ole ma neid lihtsalt enam tähele pannud.
Kui hirm hakkab tekkima, tuleks keskenduda positiivsele lõpptulemusele hirmu energiaga toitmise asemel. Hirm mitte ainult ei takista elu elamast unistuste kohaselt, vaid võib ka haigeks teha. Hirm ei lase energial vabalt voolata ning tagajärjena võib avalduda füüsiline haigus.
Inimestel on elus peamiseks kartuseks läbikukkumise hirm ja hirm, et neid ei armastata. Mõelda ei tuleks isegi mitte sellele, et „saan elus hakkama“ vaid „saan elus hästi hakkama“, „armastan tingimusteta ennast ja teisi“.
Hirmu pealt tähelepanu eemale viimise heaks lahenduseks pean soovide ja positiivsete lõpptulemuste sisendamist, millele aitab kaasa soovitu kirjapanek ning kirjutatu nähtaval hoidmine. Mida rohkem need soovid meie elus figureerivad, seda kiiremini need manifesteeruvad.
Kui inimesel on unistus, aga ka unistusega seotud hirmud, takerduvad unistused hirmudesse just hirmu määral. Probleeme ja katsumusi võib elus ette tulla igas valdkonnas, oluline on just millises energias nendele vastu astuda: kas hirmu seisundis või nähes silmade ees postiivset lõpptulemust – vastavalt sellele on ka inimese käitumine probleemi korral kas häiritum ja rohkem segaduses olev või rahumeelsem ja selgemini nägev.
Hirm on ka muretsemine („loodan, et kõik läheb hästi“ ehk „kardan, et midagi võib siiski halvasti minna“). Teiste inimeste eest muretsemine võib neile häda kaela tuua. Iga vanem tahab oma lapsele parimat, kuid hirmuenergiaga lapsele mõeldes kandub seda ka lapsele üle ning hirm võibki realiseeruda. Abiks on jällegi positiivne sisestamine, näiteks „kõik on lapsega hästi“, „laps on kaitstud“, „laps jõuab tervelt koju“. Nii on lapsevanem nagu kaitseingel, kes valab lapse õnnistusega üle.
Hirm on ka kadedus. Kadedus on hirm, et ei olda piisavalt väärtuslik (hirm, et mind ei armastata). Inimene, kes suudab armastada ehk väärtustada tingimusteta iseennast ja teisi, suudab kadedust mitte tunda. Seega aitab sellise hirmu vastu uskumuse juurutamine nagu „armastan ja austan tingimusteta iseennast ja teisi“.
See tekst tõmbab lugema Sind, sest annab märku, et Sul on vaja mingitest hirmudest vabaneda. Sa saad sellega hakkama.
Kõike paremat
Kristel Põld
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
juuli 31st, 2012 | Autor: Kristel
Igaüks kulgeb oma igavikurada endast parima leidmise sihtkohta otsides. Enese otsimise ja leidmise teekond on kõigile erinev ja sügavalt isiklik.
Inimesel on juba sündides ainulaadne olemus. Ta saab kaasa midagi, mida nimetan kosmiliseks kingituseks. Need on omadused, mis avaldumise korral aitavad elu õppetunni läbimist ja/või edukaks saamist Maal. Inimene leiab iseend, kui ta saab teadlikuks oma kosmilisest kingitusest, võtab selle vastu ehk kasutab seda oskuslikult.
Enese otsimise teekond algab juba varajasest lapseeast. Seda enamasti teadvustamata ja läbi mängu. Kas võtta kätte ehitusklotsid või vilepill? Kas olla mängujuht või järgija? Miski nagu tõmbaks tegelema just enda poolt valitud tegevustega.
Lasteaias ja koolis tuleb juba pikalt veeta aega seltskonnas ning ühtlasi antakse koolis ülevaade erinevatest õppeainetest. Siis selgub, millised isikuomadused lapsel täpsemalt on ning milliseid aineid paremini hoomab, kuid võib juba avalduda ka lausa andekus. Meie haridussüsteemis pigem ei arvestata individuaalsust ning lükatakse kõik ühe puuga vette. Ei ole vahet kui inimene on näiteks edukas joonistamises, kuid matemaatikas saamatu. Matemaatikast ei pääse üle ega ümber kui inimene soovib haridusteed jätkata. Isegi kui õpilane on edukas praktiliselt kõikides muudes ainetes peale ühe, võib praeguses haridussüsteemis ühel alal nõrkus hakata defineerima kogu ülejäänud elu. Näiteks klassikursuse kordamised; kohustuslik eksamite halvasti sooritamine juba stigmatiseerib inimest ja paneb end alaväärsena tundma. Ühe aine hoomamatus ei lase edasi õppima minna erialale, milles inimene tegelikult ka andekas on jne.
Millalgi jõuab elus kätte punkt, kus enamikul tuleb valida eriala, mida õppida. Tegemist peaks olema sügavalt isikliku ja individuaalsust austava otsusega. Kes on juba oma eriala ära tundnud, võib olla ülimalt õnnelik. Paljud inimesed tegelevad elus sellega, millega nad rahul ei ole: ei ole rahul tööga, pole leidnud kohta elus ega suhetetasandil. Ei saa eeldada, et põhikooli või gümnaasiumi lõpetamise ajaks on noored end juba leidnud – on palju inimesi, kes oma kosmilist kingitust vastu ei võta ega püüagi seda kindlaks teha.
Meediast on kõlama jäänud soovitus minna õppima ülikooli reaalaineid. Sealjuures tuleks ehk arvestada, et reaalainetes ülikoolitasandil on andekad pigem vähesed. Kas on mõtet asuda ülikooli õppima ala, mis juba gümnaasiumis kehvasti välja tuli või mis tõesti ei huvita ning millest loengutes arugi ei saa? Kui kool isegi imekombel lõpetatakse, siis kas sealt tuleb häid spetsialiste? Kui kohustame ja sunnime end tegelema alaga, mis tegelikult ei köida, siis ei kiirgu sellest head kõrgsageduslikku energiat, mis kiirguks juhul, kui tegeleksime alaga, mida armastame ja mis kutsub endaga tegelema.
Siiski annab kool võimaluse end paremini tundma õppida nii inimsuhete valdkonnas kui tulevase elukutse valikul. Sellele aitavad kaasa ka erinevad huvialaringid ja trennid.
Kosmiline kingitus ei pruugi olla ainult mingis inimese poolt defineeritud erialas tugev olemine, vaid inimesele võib kaasa olla antud mistahes omadus, millega tal elu rikastada on võimalik: näiteks kaastundlikkus, kuulamisoskus, võime näha asju laiemalt, kohusetundlikkus, puhtusearmastus, karisma jne.
Kui rääkida, millises kontekstis on võimalik end leida, siis võiks eraldi välja tuua enesega ja maailmaga seotud konteksti.
Enesele seatud eesmärgid saavad olla väiksemad või suuremad. Väiksemad eesmärgid on pisiasjad, näiliselt vähem tähtsusetud, kuid tegelikult väga olulised – nendest pannakse pusle kokku. Need väiksed, kuid olulised sammud on näiteks esmaste eluliste vajaduste rahuldamine: söök, jook, puhkamine jne. Aga ka õigeks ajaks tööle jõudmine, töö ülesande edukas sooritamine; lapsele selgitamine, mis on konkreetses situatsioonis eetiline jne. Neid võiks nimetada igapäevasteks pisiasjadeks.
Suuremad enesele seatud eesmärgid võivad olla eesmärgid, milleni jõudmiseks võib kuluda enam ressurssi. Suureks enesele seatud eesmärgiks võiks pidada õnnelik olemist. Ma ei pea siin silmas lühiajalist õnne vaid õnnelikuks olemist kui põhilist valdavat seisundit elus. Olen praeguses eluetapis seisukohal, et inimene on õnnelik, kui tal on piisavalt armastust elus ning kui ta sa saab tunda end väärtuslikuna (kutsumus, teiste aitamine).
Suured eesmärgid jagunevad väikesteks eesmärkideks. Väiksemate eesmärkide saavutamine peaks olema suunatud suuremate eesmärkide saavutamisele.
Peamised enesele seatud eesmärgid on seotud armastuse ja kutsumusega. Iseenda armastamine on suur eesmärk. Selleks tuleb õppida end austama – see ei juhtu üleöö. Ennast austama saab õppida väikeseid samme tehes. Näiteks lubada ennast välja puhata; süüa tervislikku toitu; liikuda, teha voodi ära, ennast arendada, olla tänulik oma väikeste saavutuste eest jne.
Kutsumusega seonduvateks väiksemateks eesmärkideks võiks pidada näiteks õigeks ajaks kooli minemist, heade hinnete saamist, õigeks ajaks tööle minemist, konkreetse tööülesande head lahendamist jne. Suuremateks eesmärkideks näiteks head positsiooni karjääriredelil. Selleni jõutakse aga reeglina väiksemaid eesmärke täites – inimene peaks olema eelnevalt hästi täitnud mitmeid konkreetseid tööülesandeid, töödistsipliini jne.
Leian, et on veel olemas eesmärgid, mis annavad õnnetunde kui inimene saab teistele kasulik olla, nö maailmale seatud eesmärgid. Suurteks maailmale seatud eesmärkideks on kõige olemasoleva armastamine ning teistele mingil viisil kasulik olemine. Väiksemaks eesmärgiks on mõjutada positiivselt oma ümbruskonda (perekond, naabrid, töökaaslased, kodule ümbritsev loodus jne).
Selleks, et alustada maailma parandamist, tuleks samuti alustada endale seatud väiksemate eesmärkide püstitamisest ning liikuda siis edasi. Kõike olemasolevat saab armastada, armastades kõigepealt iseend. Väiksemate eesmärkide täitmine loob tugevama vundamendi suuremate eesmärkide täitmiseks.
Üheks olulisemaks põhjuseks, miks inimesed oma tugevusi välja ei selgita või armastatud valdkonna elus tagaplaanile jätavad, on hirm. Hirm eksida. Eksimine on aga inimlik. Ei ole kohustust kulgeda sama rada, mis kunagi alustatud, kuid mis seesmiselt põletab. Meile on antud valikuvabadus ning universum ei mõista meid sellepärast hukka. Kui üks rada ei sobi, siis võib asuda teisele rajale. Nagu eelnevalt öeldud, kulgeb igaüks oma igavikurada endast parima leidmise sihtkohta otsides. Kui me kohe endale püstitatud eesmärkidega hakkama ei saa, ei tähenda automaatselt, et oleme asunud valele rajale. Aeg annab alati arutust.
Kui leiame tegevuse, mille üle rõõmu tunneme, kiirgub sellest head energiat. See on iseenda austamine, armastamine, aitamine ning ka kogu olemasoleva austamine, armastamine ja aitamine. Meil tuleks leida tegevus mis meid tõmbab ning anda endast parim, arvestades, et pisiasjad loovad suuri asju.
Seega kui inimene tunneb elus ära oma kosmilise kingituse ning kasutab seda, siis on ta saanud palju rikkamaks. Enese otsimiseks tuleks avada silmad ning vaadelda ennast. Tuleks jõuda selgusele, mis on see, mida armastame, milles tugevad oleme ning valida kindel suund mida mööda samm-sammult edasi liikuda. See on iseenda otsimise ja leidmise teekond.
Armastusega
Kristel Sapas

juuni 1st, 2012 | Autor: Kristel
Inimeseks olemise hulka käib meelelahutus. Seda, millist meelelahutust harrastame, on otseselt seotud meie vaimse tervisega ja seega ka füüsilise heaoluga.
Kui mõelda televisooni kavale, siis pärast tööd koju tulevale inimesele pakutakse erinevates kanalites hulgaliselt kriminaalsarju, mis sisaldavad rohkelt tapmist, vägivalda, verdtarretavaid pilte. Lastele pakutakse aga joonisfilme stiilis, kus üks lööb teisele kirvega pähe, aga järgmisel hetkel on kannatanu juba terve. Kui mina neid veel vaatasin, oli üheks populaarsemaks lugu kassist ja hiirest, kes alatasa teineteisele haiget tegid sellisel viisil, et kui päriselus üks inimene nii teeks, siis paneks ta toime teise inimese julmal ja piinaval viisil tapmise, mis on kvalifitseeritav mõrvana.
Sensitiivse inimesena võin öelda, et vägivald televiisoris jätab endast jälje inimesesse ja keskkonda. Kui televiisorist tuleb hirmutav, agressiivne film/saade, on tunda kuidas inimese ümber tekib raske hirmu või agressiivsuse pilv, mis levib ruumi. Sellest energiast saab osa ka inimene, kes filmi ei vaata ning tegeleb parasjagu millegi muuga, näiteks mängiv väike laps. Eriti tugevalt on tunda vägivalla mõju energeetiliselt kinos, kus elab selliseid madalaid tundeid läbi korraga palju inimesi.
Vägivallast ei saa osa ainult inimesed, kes vahetult vägivallaaktis osalevad, vaid ka pealtvaatajad, -kuulajad jne. Isegi kui vägivald on lavastatud, tekitab see siiski inimesel, kes seda televiisorist või kinost vaatab, tõelisi läbielamisi.
Läbielatu jätab jälje, mis reeglina koheselt ei avaldu. Inimene kannab endaga seda pilve kaasas ning kui toimub sündmus, mis temas samasuguseid tundeid tekitab, siis need madalad tunded võimenduvad. Näiteks olin koos täiesti tavaliste lastega ja rääkisime narrimisest. Ka nemad vaatasid televiisorist seda mida näidati. Ühel hetkel ütles väike laps, et kui teda peaks keegi narrima, siis torkab teisel silmad peast.
Laps ongi vaadanud multikaid, kus sooritatud vägivallale ei järgne tagajärge – ta nägi et on kole tegu, kuid ei teadvusta, millised võivad olla selle teo tagajärjed. Loomulikult kui seda temalt küsida ja ta sellele eraldi mõtlema ja vastama peab, oskab ilmselt vastata. Tähtis on aga just vihahoos käitumine.
Kuigi enda suhtes ei pea keegi vägivalda taluma, tuleks vajadusel selle lõpetamiseks kasutada proportsionaalseid meetmeid, mis hädakaitse piire ületamata ründe lõpetamiseks vajalikud on. Silmade torkamise tagajärgedeks oleks ilmselt kas teise pimedaks jäämine või surm ning lisaks asjaosalistele mõjutaks see veel palju inimesi kannatanu ja vägivallatseja ümber. Suure tõenäosusega ei oleks laps sellist julma viisi narrimise lõpetamiseks välja suutnud pakkuda, kui ta poleks sellist pilti juba väljastoolt mingil kujul tajuda saanud, näiteks näinud vastavat joonisfilmi, milles seda kajastati.
Lisaks sellele, et televisoonist ja kinost pakutav on iseenesest vägivaldne, rõhutab negatiivsust veel ka teatud muusika. Seda kasutatakse, et õuduse või agressiivsuse mõju oleks maksimaalne. Näiteks kinos on paljudesse filmi tutvustavatesse klippidesse mahutatud võimalikult palju müra. Inimestel lastakse kuulata heli nii valjult, et omi mõtteidki ei kuule ning kostuvad võimsaid plahvatused, püssilasud, teiste löömise ja autode kihutamise hääled; muusikas figureerivad madalad korduvad noodid, filmi lühitutvustusele loeb peale madala salapärase ja veidi ähvardava häälega mees.
Lisaks filmimuusikale pakutakse palju negatiivse alatooniga muusikat, kus madala käreda häälega mehed kõrvulukustava müra taustal tegeleksid justkui millegi needmisega jne. Üheks võimaluseks, kuidas oma sisemist olukorda paremini mõista, on panna tähele, milline on muusikaline eelistus käesoleval ajal. Kui muusika on rahutu, siis leidub ka teatud sisemine ärrituvus. Kui muusika on kurb, on peidus kurbus, mis tahab väljalaskmist. Rahulik ja rõõmsameelne muusika peegeldab aga sisemist rahulolu ja rõõmu.
Olen seisukohal, et üks inimesele suurimatest negatiivse mõjuga meelelahutustest on vägivaldsed videomängud. Näiteks tapmismängude puhul inimene lihtsalt ei näe, kuidas teisi tapetakse, vaid peab end oma keskendatuses viima konditsiooni, et sihtida inimesega äravahetamiseni sarnase väljamõeldud tegelase pihta. Selleks häälestub ta teatud energiale ning muutub emotsionaalselt külmemaks. Mida kauem lasta mingil tegevusel, tundel, keskkonnal oma elus figureerida, seda suuremaks osaks see meist saab.
Kui inimene harjutab päevast päeva, et tulistada inimese või loomaga sarnase pihta, siis soodustab see emotsionaalset külmust, mille tõttu inimese empaatiavõime väheneb. On aga üldteada fakt, et empaatiavõimest oleneb paljuski see, kuidas sa ennast ja teisi kohtled.
Kes aga soovivad osa saada hirmutavast ja agressiivsest meelelahutusest? Siin kehtib vaimne seadus, et see, mida sa oma ellu tõmbad, peegeldab mingit aspekti sinust. Seega kui miski nagu kutsuks agressiivse meelelahutuse juurde, siis meenutab see seda, et ka sinus on mingil moel agressiivsust. Kuna see on madal energia, tuleks see lahti lasta. Sel juhul ka vägivald enam ei tõmba.
Armastusega
Kristel Sapas
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
mai 21st, 2012 | Autor: Kristel
Meis kõigis sisalduvad nii mehelikud kui naiselikud energiad. Kui mehelikku energiat iseloomustab nurgelisus ja suunatus, siis naiselik energia kujutab endast pigem midagi kumeramat ja laialivalguvamat. Mehelik energia on suunatud sihtide saavutamisele, naiselikus energias võib aga ühelt tegevuselt mängleva kergusega teisele üle minna.
Kui naiselikku energiat iseloomustab tundelisus, siis mehelikku energiat eesmärgikindlus. Naiselikus energias olles suhtleme läbi südame, rakendame intuitsiooni, mehelikus energias aga tegutseme läbi ratsionaalse kaalutluse. Naiselik energia on muretu veetlevus, armastuse jagamine, mehelik energia on probleemide lahendamine. Mehelikule energiale on iseloomulik agressiivsus ja aktiivsus, naiselikule aga passiivsus, loomingulisus. Võtmeks on olla õigel ajal õiges energias.
Naistele on loomulik kui ülekaalus on naiselikud energiad, meeste puhul aga mehelikud energiad. Endas tuleks lasta avalduda mõlemal energial. Eesti paikneb asukohas, kus talvel on vaja sooja saamiseks kütta, seega tuleb lahendada probleem vajalike resursside kättesaamise kohta, mistõttu oleme sunnitud kasutama mehelikku energiat. Töökohtadele on suur konkurents ning eesmärgipärase võitlemisega alustatakse juba esimesse klassi minekul. On levinud arusaam, et kes saab tugevamasse klassi, sellel on pärast suurem tõenäosus ülikooli saada ning hiljem juba tööturul ameti valikul kergem. Töökohtades eelistatakse ületunnitöötajaid, kellel on karjääriredelil järgmisele astmele astumisel eelis võrreldes normaalajal koju mineva töötajaga. Eesti elu kipub taanduma töökoha eest võitlemisele kõikvõimalikes variatsioonides. Seega väärtustatakse meie ühiskonnas pigem mehelikke energiaid ning naiselikkus on alla surutud.
Kui tänaval või tööl tuleb vastu inimene, kes on lõbusas mänglevas tujus, mis on iseloomulik naiselikule energiale, vaadatakse teda pigem kui klouni. “Tõsiseltvõetavaks“ peab meie ühiskond inimest, kes on võimalikult tõsine ning igav ja kannab hallides-mustades toonides kostüümi. Inimesed kardavad väljendada oma tundeid ning soovivad sarnaneda pigem robotiga, keha liigutused pinges ja kaalutletult seatud. Eks robotit inimesest eristabki peamiselt tunnete puudumine. Naiseliku energia avaldumisele endas ehitatakse kaitseks justkui müür.
See on ka üheks põhjuseks, miks intiimsuhted kipuvad kiiva minema. Naistele on peale surutud mehelik energia, mis aga intiimtasandil vastaspoolt ei tõmba. Tööl olles on naised enamiku päevast sunnitud olema mehelikus energias ning koju tulles ei suuda nad ennast ümber lülitada. Kodus mõeldakse veel tööprobleemide ja olmemurede lahendamisele ning seega ollakse endiselt mehelikus energias. Olmemured ja tööprobleemid vajavad lahendamist, kuid sel juhul tuleb arvestada, et niisugustel hetkedel naised meestele seksuaalselt reeglina atraktiivsed ei ole. Seega kui naisel on soov meest kütkestada, tuleb tal ümber lülituda naiselikule energiale ning esile tõsta endas naiselik kiirgus, muretus ja mänglevus.
Inimene on tulnud siia planeedile ühtlasi saama meelelisi ja tundelisi kogemusi ja naudinguid. Meest tõmbab intiimses plaanis eelkõige naiselik naine, naist aga mehelik mees. Mees suudab siiski rikkalikuma kogemuse saada, kui suudab kogemust tajuda mitte olles ainult äärmuslikus mehelikus energias, vaid tunnetades kogemust pisut ka läbi naiseliku prisma.
Mida rohkem naiselikkust alaväärtustakse ja taunitakse, seda enam ei julge naised naiselikus energias olla ja kardavad halvakspanu. Sisendades vääralt tüdrukutele ja poistele, et naiselikkus on midagi häbiväärset, saeme tegelikult oksa, millele ise toetume. Selle tõttu ei laabu intiimsuhted, mis on aga mehe ja naise vahelises suhtes oluliseks osaks. See on ka suhete ja sealhulgas perekondade lagunemise üheks põhjuseks ning stressiallikaks. Kuna kõik on omavahel seotud, siis võetakse selline taak ka kõikjale endaga kaasa, sealhulgas tööle.
Vajalikud on mõlemad energiad – naiselikku energiat kasutame, suutmaks elust rõõmu ja naudingut tunda, mehelikku energiat aga eesmärkide saavutamiseks. Kuigi kõigis inimestes on nii naiselikku kui mehelikku energiat, on naised õnnelikumad, kui nad saavad rohkem kasutada omale loomuomasemat naiselikku energiat, mehed aga mehelikku energiat.
Armastusega
Kristel Sapas
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
aprill 26th, 2012 | Autor: Kristel
Täna öösel külastas mind mu surnud vanaisa hing. Ta ütles ja näitas, et oodata on ilmamuutust – tugevamat tormi. See ei olnud aga ainus, mis temalt seekord sain. Eluajal oli ta selline muhe papi, keda ma küll kunagi vihastamas ei näinud. Pigem oli alati heas tujus ja pakkus kommi. Ta suri kaheksakümnendates eluaastates kuskil kümme kuni üksteist aastat tagasi – sünni- ja surmakuupäevade meeldejätmisel on mul raskusi. Vanaisa suri rahulikult. Elu viimastel päevadel oli ta haiglas veresoontega seonduva probleemiga ning plaanis pärast haiglast vabanemist veel puid lõhkuma koju minna. Ta suri mõned kuud peale mu vanaema.
Vanaisaga rääkisin tema eluajal surmast ja mis pärast seda toimub. Ta teadis tookord, et tundsin siis veel hirmu kogu surmaga seotud teema üle. Kuna majas, kus ta elas, oli surnud mitmeid inimesi, siis ta nägi, kuidas ma ei tahtnud üksinda isegi ühte tuppa jääda, kuigi ta oli ju ka olemas. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ta suhtus teemasse, kui rääkisin temale, et pärast surma on elu ja seal majas, kus ta elab, on hingi, kes ei ole sealt veel lahkunud. Leppisin temaga kokku, et pärast suremist annab mulle märku, kui kõik on tal korras.
Mul oli sahtlis selline pisike klapiga tiibklaver. Kui klapp üles tõsta, hakkab klaver mängima muusikat. Kui ta suri, siis esimesel õhtul olin kindlas teadmises, et saan temalt märguande. Reeglina tundsin surnute hingede üle hirmu, sest mind hirmutas asjaolu, et neil on võime mateeriat liigutada, läbida ning ma ei saanud aru mida nad tahavad – see oli hirm teadmatuse ees. Ma ei tundnud tol õhtul hirmu, sest teadsin, et vanaisa tuleb. Tema eluajal ütlesin, et ei soovi hirmu tunda kui ta tuleb – ma ei olegi hirmu tundud. Sel õhtul jätsin tule põlema ning lugesin raamatut. Äkki hakkas kinnises kirjutuslaua sahtlis klaver mängima – oli tunda, et vanaisa oli kohal. Minus tekkis äratundmisrõõm ja jäin rahulikult magama.
Vanaisa on tulnud pärast surma veel paar korda kui olen olnud kahtluses või kurbuses. Ta on ilmunud kui olen poolunes ning tunda on kohaolu. Näen, et ta hoolib minu käekäigust ning tal on minusse usku. Kui vanaisa on käinud, on pannud mulle südamele, et peaksin kuulama oma intuitsiooni.
Täna öösel õpetas ta mulle veel surmast. Kui küsisin, et kuidas siis surnud olla on, siis ta ütles, et nagu oled ja nagu ei ole. Sain mõtte ühtesulamise kohta kõiksusega – pärast surma hing tunnetab end märksa enam osana kõiksusest ja ühtsusest.
Nii minu kui ilmselt enamik inimeste jaoks ei ole kunagi olnud meeldiv näha surnukeha – see on tekitanud ebamugavust ja isegi õudu. Olgem ausad – lagunev surnukeha ei näe just esteetiliselt väga kaunis välja.
Kui muudel kordadel on vanaisa end näidanud sellisena nagu elusana oli, siis täna öösel imiteeris oma väljanägemist sellisena nagu ta surnukeha oli – see aga ei hirmutanud mind, sest ta oli rõõmsal näol ja sain aru, et tegemist on õppetunniga. Ma sain temalt mõtte, et meie kehad on osad loodusest ja loodus puhastab end. Meie kehad hakkavad lagunema – see on loomulik osa puhastusprotessist. Selle tulemusena näiteks mulda sängitamise korral saavad meie kehadest, mida me enam ei vaja, kõhu täis mitmed elusolendid, kes vajavad toitu elus püsimiseks ning kes omakorda on osaks toiduahelast. Igal juhul saab meie enam mitte vajalikust kehast väetis, mis muudab pinnast viljakamaks. Seega pärast meie lahkumist on maha jäetud kehast veel kasu – see ei jää kasutuna vedelema. Keskenduda tuleks sellele, et Maa puhastab end ja puhastamine on alati hea protsess.
Surmast rääkimine on Eestis tabu – see on nagu midagi ebaloomulikku. Seetõttu jääb surm ka paljude jaoks kaugeks, hirmsaks, kurvaks sündmuseks, mis võib inimesed lõpuks haigeks teha. Eesti matustel teeb matja eriliselt kurva hääle ning käsib laulda laule, mis ilma matustetagi nutma ajavad. Seljas on musta värvi masendavad riided, kuigi surmaprotsess on just suunatud valguse poole. Inimesed keskenduvad asjaolule, et lahkunut enam NENDE JAOKS olemas ei ole – „kes mulle nüüd puid toob; kes mind nüüd lohutab“ – natuke isekas, kas pole? Selle asemel tuleks olla hoopis tänulik, et selles põhjatus eksistentsis saite planeedil Maa koos õppida sellise vägeva hingega. Pealegi, varsti kohtute ju jälle kui soovi on – ta ju vahetas lihtsalt nn mantlit. Võibolla kehastute veel palju kordi koos Maal.
Pärast keha kaotamist vaatab hing ka oma lähedased üle. Seega võib toimuda nn üleloomulike asju, unenägudesse ilmumisi jne. Unenägudesse tullakse eelkõige lohutama. Kuna lähedased on ka matustel ja surmast pole kaua möödas, on äärmiselt suur tõenäosus, et hing läheb matuseid pealt vaatama. Mõelge kui ise kunagi surete ja ilmselt ka oma matuseid pealt vaatama lähete, kas sooviksite pigem, et lähedased meenutaks teid hea sõnaga ja võibolla mõne naljaga ning muusika oleks teie lemmikmuusika, või sooviksite suurt halamist. Õnneks peetakse osades maades matuseid pidustustena, kus ollakse tõesti tänulikud koosveedetud aja eest ning lüüakse lahkunu auks ka tantsu, teades, et mõne aja pärast kohtutakse uuesti. Ka minul oleks hea meel, kui kunagi minu matustel tantsu löödaks – elule vahva lõpupidu.
Teinekord hakkab lahkunutel nii kahju nendest, kes jäävad neid leinama ja nii pidurdab see hinge edasist arenguteekonda. Lahkunud hing ei peaks koguaeg meie läheduses olema – tal on omad asjad ajada, kui ta just nö kaitseingliks ei hakka. Vahest harva aga lahkunud lähedasele näiteks südame puistamine halba ei tee. Kui on midagi seoses lähedase surmaga hingele jäänud, siis võib mõttes selle ära rääkida – ta kuuleb küll. Kuna eestlaste jaoks tundub surm olevat midagi ebaloomulikku ja hirmsat, siis parim on leinajale selgitada, et surm on lihtsalt ühelt energiatasandilt teisele üleminek. Leian, et leina puhul on tarvis just rääkida. Leinaja peaks saama end murest ja teadmatusest tühjaks rääkida või kirjutada ning selgeks saama, et surm on üks kõige loomulikumaid protsesse maailmas.
Kui minu vanaisa oli suremas, siis seda teadsid kõik – ainult vanaisa ei teadnud. Tahtsin talle öelda, aga ei lubatud. Kui teaksin ise, et mul on elada jäänud veel paar päeva või nädal, siis võibolla sõidaksin veel kuumaõhupalliga ja saaksin rääkida veel nendega, kellega tahaksin, vahest korraldaksin peo, lohutaksin ka lähedasi.
Surm on midagi loomulikku, aga endalt elu võtta ei ole hea otsus – nii jääb pooleli õppetund, mida Maale õppima tulid. Niikuinii paned hingena selle õppetunni endale uuesti kohustuseks. Siis kehastud uuesti ja ette tulevad sarnased väljakutsed, sest hing soovib areneda.
Mu vanaisa suri rahulikult kaheksakümnendates eluaastates. Vahest, kui mul on mure, siis ta annab mulle nõu. Siis lasen tal ka teisi tervitada.
Armastusega
Kristel Sapas
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
aprill 26th, 2012 | Autor: Kristel
Armastuse energia on kõige täiuslikum energia, millest soovivad osa saada kõik inimesed. Armastus on siiras hoolivus. Au on olla armastatud, veelgi suurem au on aga ise armastada. Tegelikult on tegemist energeetilise ringiga, milles üks kutsub esile teise.
Pahatihti arvavad inimesed, et teiste armastus on see, mis paneks ka ennast armastusväärselt tundma. Seetõttu võib kaduda seesmine rada jalge alt ning keskendutakse välisele. Küll pannakse kõrva taha kõiksuguseid imenippe: mida teha, et olla seksikas, kuidas võrgutada, kuidas rääkida, mida selga panna, millised asjad peaksid olema jne. Kogu selle seksikuse, ilusate riiete ja nippide varjus tuntakse ikkagi tühjust. Millegipärast ei aita see leida armastust, vaid pinnapealseid lühiajalisi suhteid. See tekitab tunde, et hoolimata kõikidest pingutustest olla ilusad ja edukad ei ole me ikkagi armastusväärsed. Ja kui teised meid ei armasta, siis miks peaksime endki armastama.
Unustusse on jäänud asjaolu, et igaühe näol on tegemist ainulaadse ilusa hingega, kel on käia oma rada. Inimesed kipuvad ennast mitte armastama just end teistega võrreldes. Võrrelda oma teed ei ole kohane, sest iga inimene on ainulaadne looming ja ühtlasi oma elu looja. Looming ei saa kunagi olla samasugune – mõelge, kui igav siis maailm oleks! Kaalukausid paiknevad erinevalt, sest elu õppetunnid on erinevad. Kui üks on andekam söögitegemises, siis teine on parem kuulaja, kolmas oskab efektiivsemalt probleeme lahendada. Kõik need omadused on maailmas vajalikud. Iga hing on väärtuslik, olenemata elukutsest, perekonnaseisust, välimusest, rikkusest, nahavärvist jne. Inimhingedel puudub väärtuslikkuse hierarhia. Meid ei eksisteeriks, kui me väärtuslikud ei oleks.
Selleks, et armastust oma ellu kutsuda, tuleb loobuda võrdlusest teistega ning õppida armastama kõigepealt ennast sellise tervikuna, nagu oleme. Juba lapsepõlves joonistatakse päevikusse kaks poolikut südant, mis omavahel justkui kokku mõeldakse. Kui selline kujutlus ajaga edasi kandub, võime tõelist armastust ootama jäädagi. Energeetilisel tasandil täiendavad üks tervik ja teine tervik teineteist. Kui tunneme end armastusväärsena teiste kaudu, muutume klammerduvaks ja manipuleeritavaks, mis väljendub eelkõige armukadedusena. Sel juhul ei kiirgu meist välja puhas, kõrgvibratsiooniline energia, vaid hirm teist kaotada.
Hirm ei ole energia, mis paneks teisi soovima olla meie lähedal – selleks on armastus. Oleme haavatavad, sest hülgamise korral kukub maailmapilt kokku. Kui armastame end kui tervikut, oleme vabad. Kuigi kiirgame armastuse energiat ja tõmbame sellega ühtlasi teiste armastust ligi, ei tunne me sellest enam nii suurt puudust ning keegi ei saa meid raputada kollapsini.
Ennast armastama õppida ei pruugi olla lihtne protsess – vaja on aega ja järjepidevust. Selleks võime iga päev endale mõttega korrutada, et armastame end, nagu oleme. Aja möödudes hakkame seda järjest rohkem teadvustama ja ka tundma. Tunnetagem oma ainulaadsust ja mõelgem, kuidas saame kogu terviku osadena kasulikud olla. Naeratagem seesmiselt ja olgem tänulikud kõiksuguste kogemuste, sealhulgas pisiasjade eest, mis teele satuvad – oleme kõik oma ellu ise kutsunud. Leidkem endas sisemine laps, kes oskab südamest tänulik olla ka ühe kommi eest.
Positiivsed emotsioonid tõmbavad ligi positiivseid emotsioone, negatiivsed aga vastavalt negatiivseid emotsioone – ka ilma sõnadeta. Dramaatilisus on inimlik, kuid madalate emotsioonidegagi annab tööd teha ilma neid alla surumata. Samamoodi nagu enese armastamise sisendamisega, saame sisendada, et oleme vabad vihastamisest, kadedusest ja muudest madalatest tunnetest. Aja jooksul sellised emotsioonid leebuvad. Vihastame ju ikka selle peale, millest me aru ei saa, oleme kadedad just selle üle, millest meil enda arvates vajaka jääb. Püüdkem mõista, mitte hukka mõista.
Tõelisele armastusele aga tingimusi ei seata. See on kõrgema mina tee. Seetõttu püüdke ka endale mitte tingimusi seada, armastage end sellisena, nagu olete. Kui see juhtub, kiirgub armastus teist välja nii, et teised seda tunnevad. Armastus hakkab armastust ligi tõmbama. Siis ei tõmba te enda juurde inimesi mitte lihtsalt kena mantli pärast, vaid suure puhta energiaga – armastuse energiaga.
Armastusega
Kristel Sapas
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
aprill 12th, 2012 | Autor: Kristel
Küsimuse formuleerimine elus näitab teekonnal olemist. See tähistab juba teatavat aimdust mingisuguste asjaolude kohta ning soovi selgituste, täpsustuste, enama info kohta, et liikuda teekonnal edasi. Kui küsimusi ei ole, siis on järelikult kas kõik selge või kauge ja arusaamatu. Küsimuse esitamine on edasiliikuv jõud inimese arengu teekonnal. Seega tuleks juba küsimuse tekkimisel olla õnnelik, sest inimene on valmis arenguks.
Tervise hoidmise ja tervenemise esimesteks eeldusteks peab inimesel tekkima küsimus kas tervisega on kõik korras. See tähendab huvi oma tervise üle. On inimesi, kes küsivad selle küsimuse juba eelduslikult, ilma sümptomeid tundmata; on inimesi, kes küsivad, kui tunnevad vaimset survet ja stressi; on inimesi, kes küsivad, kui haigus on juba hakanud end väljendama füüsilisel tasandil, kuid on ka inimesi, kes ignoreerivad küsimuse esitamist üldse.
Kõige paremas olukorras on inimesed, kes esitavad sellise küsimuse juba eos – ilma vaimset ega füüsilist ebakõla tundmata. Neile omab tähtsust tervise üldine heaolu, mis annab kõige suuremad eeldused mitte stressi tunda ega haigeks jäädagi. Oma tervise eest tuleb hoolt kanda kogu aeg. See tähendab teatavat vaimse ja füüsise treeningut – vaimses mõttes tasakaalu poole püüdlemist ja enese ning universumi kuulamist; füüsiline pool eeldab liikumist ning tähelepanu pööramist joogile ja söögile.
Küsimuse esitamine ei ole oluline ainult tervise mõttes. See on eelduseks näiteks uute teadmiste omandamisele. Tihtipeale kardetakse küsimusi esitada seltskondades, näiteks koolis, tööl, koolitustel, sõpruskonnas jne. Inimene kardab, et küsimus võib olla rumal. Pole olemas rumalaid küsimusi. Ütlust „üks loll suudab rohkem küsida, kui sada tarka vastata“, ei peaks küll motoks võtma. Küsimuse esitamine näitab, et inimesel on tekkinud vastava teema kohta huvi – see on alati märk progressist. Inimesed paiknevad erinevates valdkondades aga ka valdkonnasiseselt erinevate teemade osas teadmiste poolest erinevalt. Kui üks teab rohkem sipelgast, siis teine siilist – see ei näita et üks on teisest targem ja parem.
Inimene, kes tunneb üleolekut teise inimese küsimuse esitamise faktist, on enda ja oma teadmiste suhtes kriitiline. Üleolek on kaitsereaktsioon. Inimesel, keda teise „rumal“ küsimus ei kõiguta, ei ole probleeme enese alaväärtustamisega teadmiste alal. Kui inimene tunneb, et teise küsimus teda siiski puudutab, peaks enda uskumustesse juurutama ehk igapäevaselt mitu korda mõttega kordama: „olen tark, armastusväärne ja intelligentne jumalik olend, oma ainulaadsuses toimub minu areng just minule parimal viisil“. Kuna enamik inimestel kipub enesearmastamise ja -jaatamisega probleeme olema, siis küsimuse tekkimisel teiste inimeste küsimustesse suhtumise osas võite olla rõõmsad, sest olete oma arenguteel sammu edasi astunud. Küsimuse esitaja ei peaks aga kunagi häbi tundma, sest ta on küsimuse esitamisega teinud taotluse midagi teada saada ehk areneda, mis on hinge põhiline eesmärk Maal.
Küsimuse esitamise all tuleb kõne alla ka abi küsimine. Kuigi küsimuse esitamine probleemi korral on juba pool võitu või teinekord tähtsamgi kui vastus ise, siis arvestada tuleb, et sellega võib kaasneda vastus, abi. Aidata teist inimest tuleks siis, kui ta seda küsib. Sel juhul annab ta loa enese aitamiseks. Vastasel korral takistame tema õppetundi sellel teemal. Abi all mõtlen eelkõige soovituste andmist, pärast mida inimene ise kaalub, kas võtab neid kuulda või mitte, sest vastutus oma elu eest laskub inimesel endal. Teise eest millegi ära tegemine ei ole parimaks lahenduseks – see süvendab uskumust, et ta ei kanna vastutust oma elu eest üksnes ise. Pealegi teeb harjutamine meistriks. Abi küsimisel on kohane anda soovitusi, kuidas lihtsamalt on võimalik küsija poolt soovitud tulemus saavutada.
Ka kõrgemad vaimsed olendid aitavad ikka siis, kui küsitakse. Muul juhul on nad vaatleja rollis, et mitte segada inimeste õppetunde. Kui tunneme, et meil on raske, võime kutsuda näiteks ingleid appi ning lubada neil meid aidata. Selleks, et abi küsida, peame olema selged oma soovis. Seejärel tuleb pea mõtetest tühjaks lasta ning tunnetada südamega rahulikus olekus ja tänutundes, kas tekkis selge teadmine kuidas lahendus probleemile võiks välja näha. Tingimusteta võib paluda endale saata universiaalset armastuse energiat ning kujustada end valges rahustavas ja armastavas valguses.
Seega on küsimuse esitamine oluline füüsilise – ja vaimse tervise, abi saamise ning kogu hinge arengu aspektist.
Armastusega
Kristel Sapas
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
märts 22nd, 2012 | Autor: Kristel
Praegusel ajal, kui kaks tuttavat kokku saavad ning küsivad teineteiselt, kuidas läheb, kõlab enamasti mõlemalt poolt vastuseks „kiirelt“. Siis aga hakkab pihta võistlus, et kummal nüüd ikkagi kiirem on. Võidab see, kes suudab rohkem tegevusi väiksema ajavahemiku peale kokku lugeda ning rohkem kurnatumana näib. Kui keegi peaks praegusel ajal ütlema, et tal aega on, siis saab see inimene ilmselt teise pahameele osaliseks. Tegelikult ei ole kiirustaja kunagi võitja.
Kui inimene teeb oma elu kiireks, siis on selles midagi mäda. Kiirustamine tähendab, et tegutsemise ajagraafik on seatud liiga tihedalt, mis ei lase inimesel piisavalt energiat varuda ning reeglina on elus tasakaal paigast. Kiirustamine on üks liialdamise vorm – seetõttu ka stressi tekkimise allikas. Stress on omakorda haiguste tekkimise kõige olulisemaks eelduseks.
Kui tööl on kiire, siis järelikult ei ole tööandja teinud kindlaks töötaja võimeid ning on määranud liiga palju ülesandeid. Kuna praegune maailm on keskendunud liialt materiaalsusele, on kahjuks paljudele tööandjatele olulisem töötaja tervisest ja heaolust raha. Tuleks aga arvestada töötajate võimetega ning võtta vastu vähem kliente või palgata juurde rohkem tööjõudu. Stressis töötaja ei tee kunagi nii kvaliteetset tööd kui hea psüühilise vormi korral. Töötaja peaks aga tööandjale teatama kui tööd on liiga palju, et tööajal ära ei jõua teha.
Üheks põhjenduseks, miks inimesed lasevad endale tööl pähe astuda, on lause, et laenud on ju vaja maksta. Kui inimene võtab laenu, siis see on tema otsus. Laenu võtmisel ei olda suuteline kogu summat korraga tasuma – järelikult on asja omandamine, mille jaoks laenu võeti, finantsiliselt üle jõu käiv. On aga iga laenuvõtja enda otsus laenu võtta – keegi selleks püssi kuklataga ei hoia. Seega on tihtipeale inimene iseenda orjastaja materiaalse nimel. Enda orjastamine on kaalutlusotsus. Tuleks kaaluda, kas on ilmtingimata vajalik näiteks kalli eluaseme ostmine, autode liisimine, või on võmalik hakkama saada odavama korteri üürimisega, võibolla jala kõndimisega, rattaga või bussiga liiklemisega, või osta lihtsalt odavam auto. Kui inimene oleks vaba laenudest, oleks tal rohkem julgust seista ka oma tervise eest tööandja ees ning öelda, et antud tööülesanded ei ole kooskõlas tööks ette nähtud aja ning tasuga.
Milleks aga inimesele kõik need uhked asjad, mille soovimise tõttu elu nii kiireks muutub? Mida uhkem on inimeses väline, seda tühjemalt end reeglina seesmiselt tunneb. Uhke muljega püütakse endas tavaliselt näiliselt korvata sisemisi puudujääke. Puudujäägid on seotud armastustundega. Selline inimene ei armasta end piisavalt ning seetõttu ootab rohkem, et teised teda armastaksid. Inimesele tundub, et kui teised teda armastavad, siis võibolla ta tõesti on armastusevääriline.
Mida rohkem kohustusi endale luua, mida rohkem teadmisi ammutada, seda väärtuslikumalt inimesed end tunnevad – see õigustaks ju nende eksisteerimist. Mida kaugemale on inimene karjääriredelil jõudnud, seda enam tunneb ta end elu väärilisena.
Tüüpiliste näidetena kohustuste loomisest võib tuua veel asjaolud kus üks partneritest teeb ise kõik kodutööd; vanem ohverdab kogu aja oma lastele; inimene püüab ennast ohverdades teisele meelejärele olla, nõustudes ka sellega, mis tegelikult ei meeldi.
Sellise käitumise eesmärgiks on armastuse kerjamine ning põhjuseks inimese vähene enesearmastus. Tegelikult ei tekita selline ohverdamine teistes armastusetunnet. Inimesed on mugavad ja võivadki lasta enda eest asjad ära teha, kuid see ei tekita eneseohverdaja suhtes austust. Inimest, kes ennast ei austa, on raske austada.
Eneseohverdamine ei ole isetu tegu, vaid eneseohverdaja südames figureerib tunne, et „nüüd kus ma selle tema jaoks ära tegin“, peab olema oodata armastust ja tänulikkust. Kui selliseid tundeid sügavamal tasandil ei teki teiste poolt, tekivad eneseohverdajas madalad energiad, mis võivad ta lõpuks haigeks teha.
Rabelemine ei lahenda tegelikult sügavat sisemist probleemi, milleks on vähene enesearmastus või selle puudumine. Mida enam sellisele näilisusele keskenduda ning ignoreerida enesearmastusega seotud teemat, seda enam tekib aja jooksul endast kaugenemine ning tühjus.
Need inimesed, kellel enesearmastamise probleemid on, on kriitilised teiste suhtes, sest nad on kriitilised enda suhtes. Need on inimesed, keda häirib, kui teistel läheb paremini kui endal, nad on kriitilised nii enda kui teiste tegemiste ja välimuse osas. Nende eesmärgiks on jätta teistele ühtlasi mulje, et nad on väärtuslikumad kui teised.
Pole patt olla tööl edukas, omada ilusaid asju ning aidata teisi. Selle juures tuleks elus aga säilitada tasakaal, mitte liialdada ehk kiirustada. Kui inimene armastab end, ei ole tal tarvis tunda end teistest paremana või tõestada kellelegi oma eksisteerimise olulisust – ta kulgeb omale parajas rütmis. Siis inimene ei vaja ilusaid asju ega head karjääri, vaid need VÕIVAD olla. Kusjuures armastades ennast ning hoides tasakaalu, on ka töö produktiivsem.
Armastusega
Kristel Sapas
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
märts 11th, 2012 | Autor: Kristel
Inimene on mitmekülgne olend. Et ühiskonnas hakkama saada, on vaja materiaalseid ressursse nagu toit ja peavari. Kuid meil on olemas ka emotsionaalsed ja hingelised vajadused nagu näiteks armastus ja lähedus. Selleks, et neid rahuldada, kulutame energiat – seda aga alati millegi arvelt. Järelikult on oluline püüelda tasakaalu poole.
Olen täheldanud, et inimestel on tasakaalu leidmise ja hoidmisega elus raskusi. Laias laastus jagab inimene oma aega endale, perekonnale ja tööle, kuid millistes proportsioonides, on iseküsimus.
Praeguses tarbimisühiskonnas on liiga oluliseks mammona tagaajamine. Ühel seltskonnal on juba piisavalt raha, kuid millegipärast ei kipu need inimesed väga kiiresti kellaaja kukkudes töölt lahkuma – kes ei sooviks rohkem raha; teised aga rabelevad selle eest, et lauale leib tuua – miskipärast ei too suur töörabamine aga ikkagi piisavalt raha taskusse. Kusjuures need inimesed võivad ka ületunde tegemata liigselt energiat kulutada. Kui küsida, kas mõlemad äärmused on ka õnnelikud, võib selles kahelda.
Õnnelikkuse pandiks on tasakaal elus. Seda energiat, mis meil on, tuleb arukalt kasutada. Mida rohkem tasakaalus on aeg endale, perele ja tööle, seda vähem energiat peame millegi saavutamiseks kasutama. Kui inimene kulutab piisavalt aega enesele, oskab ta end ka rohkem armastada ning tunneb terviklikumana. See tõmbab ligi teistepoolset tuge ja armastust. Perekonnaga koos piisava aja veetmine tekitab tugeva positiivse sünergia, mis annab omakorda lisaenergiat töötamiseks – töö saab tehtud kergema vaevaga.
Energia üleliigne kasutamine tööle ei rahulda inimest lõplikult. Kulutades liigselt energiat tööle, võetakse varusid enda ja perekonna arvelt. Kui endasse ja perekonda aga oluliselt vähem investeerida, ei suuda mistahes mammona kompenseerida seda tühjust, mis kaasneb enese ja lähedaste võimaliku kaotuse või eemaldumisega. Ka suhted, mis sel juhul tekkida võivad, on pealiskaudsed, kuna inimene ei kiirga armastust, mis tõmbaks ligi sarnast energiat. Selline inimene kutsub oma ellu inimesi, kes samuti püüavad materiaalsega tühjust oma hinges kompenseerida. Eemaldudes endast ja perekonnast töö kasuks, halveneb töö produktiivsus.
Kuigi inimese elu on nagu sinusoid, tuleks püüelda siiski tasakaalu poole, et elu kulgeks kui õlitatud kellavärk. Kui oleme elus tasakaalust väljas, võime kukkuda. Tasakaalutus elus põhjustab stressi ja seega ka erinevaid haigusi – see lõhub nii ennast, perekonda kui ka tööelu.
Tasakaalu hoidmine on ajaplaneerimine. Aeg ja energia erinevate väärtuste vahel tuleks jagada võimalikult võrdselt. Endaga tegeledes tulebki endaga tegeleda, perekonnaga tegeledes tuleb koondada energia perekonnale, tööd tehes tuleb keskenduda tööle.
Endaga seotud aeg ongi mõeldud ainult enesele. Siis tegeleb inimene enda hellitamisega, meeldivate tegevustega, hinge vaatamisega. Nimetatud aja hulka ei saa tasakaalu mõttes arvestada seda, kui keskenduma peab argipäevakohustustele; lapsed või elukaaslane segab; töölt helistatakse. Igal inimesel peab olema enesega tegelemise aeg, muidu kaotab ta end ning siis pole järgi sedagi, mida teistele jagada.
Perekonnaga tegelemiseks ei saa lugeda näiteks seda, kui inimene viibib perekonna liikmetega küll ühes ruumis, kuid samal ajal istub arvutitaga, loeb tööga seotud e-maili või räägib pidevalt telefoniga. Sel juhul ei lähe tasakaalu mõttes ühes ruumis viibimine perekonnaga seotud aja arvele. Ühiseks ajaks võib lugeda seda, kui energia koondub perekonna liikmetele, näiteks koos mängides, suheldes jne.
Aeg tööle on efektiivne siis, kui on olemas elus olevast tasakaalust tulenev lisaenergia, mis muudab töö tegemise ladusamaks. Kui enda ja perekonnaga on kõik hästi, siis ei teki selle tõttu tööl ka muremõtteid, mis võiksid tööd segada ja kergem on keskenduda.
Aega on võimalik teadlikult planeerida. Arvestada tuleb, et iga inimene on oma elu juht ning lõplikud otsused oma elukäigu üle teeb ta ise. Seega pole end teiste jaoks tarvis õigustada, sest kaalukausil on inimese enda õnn.
Armastusega
Kristel Sapas
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
veebruar 27th, 2012 | Autor: Kristel
Üheks hävitavamaks jõuks on vihapidamine. Kuigi selline energia mõjub ka väljapoole, tegeleb see põhiliselt vihapidaja lõhkumisega. Mida pikemalt vihane olla, seda destruktiivsemalt see nii vaimsele kui füüsilisele tervisele mõjub.
Viha kogeda laskmine on alati madalam tee. Inimene vihastab siis, kui ta millestki aru ei saa. Ükski situatsioon ei teki niisama. Alati kehtib põhjus-tagajärje ahel. See võib kulgeda küll erinevates taustsüsteemides. Lihtsamalt mõistetavamaks taustsüsteemiks on meie mõistes näiteks väikese ajavahemiku jooksul toimuv: kui me lillele vett ei anna, siis see närbub. Kogu hinge olemasolu ja kehastumiste vältel oleme aga paljutki põhjustanud. Seega võib selles elus justkui ootamatu situatsioon olla tagajärjeks hoopis eelmises elus põhjustatule. Kui põhjusele ei järgneks tagajärge, siis ei olekski midagi olemas.
Kuna vihastame, sest ei saa aru „kuidas küll nii võib olla“, siis tuleks mõtiskleda, mille tagajärjel selline situatsioon on tekkinud. Kui situatsiooni põhjustest aru saame, leebume. Püüdkem mõista, et kellegi „vale“ käitumisega põhjustatud „negatiivne“ tagajärg on tagajärjeks juba varasematele sammudele. Iga samm oli selle inimese silmis (arvestades tema kogemusi, iseloomu jms) mingil põhjusel parimaks teeks, sest ta otsustas nende kasuks.
Kui inimene on näiteks suhtes armukade, püüab su elu kontrolli all hoida, siis ei tasu tema peale vihastada – järelikult on armukadeduseks olemas põhjus. Põhjuseks võib olla näiteks asjaolu, et lapsepõlves ei tundnud ta piisavalt vanemate armastust, või on olnud eelnevalt suhtes kellegagi, kes on ta teise pärast maha jätnud jne. Järelikult on tal hirm sind kaotada ning tema arvates parimaks lahenduseks (arvestades tema kogemusi ja iseloomu) on silm peal hoida. Sellisel juhul ei ole põhjust vihastamiseks, vaid talle tuleks anda selline käitumine andeks ning sisendada ja näidata tegudega kannatlikult, et tal pole põhjust hirmu tunda.
Kellegi teise käitumise ebaõigeks tõlgendamine sõltub meie enda kogemustest ja iseloomust. Kui tunneme, et oleme ise piisavalt armastust tunda saanud ega ole teiste poolt hüljatud olnud, on raskem mõista teise hirmu, armukadedust. Seega ei ole olemas ainult ühte õigust – on arusaamine või mõistmatus põhjus-tagajärje ahelast.
Inimene suudab tunnetest paremini kontrollida tegusid. Madalamate tunnete nagu viha ja kadeduse muundamine armastuseks ja kaastundeks on kõrgem tee. Sammuks edasi on aga elada ainult armastuse energias. Enamik inimesi siiski elavad koos madalate emotsioonidega. Nendest lahti laskmine on aeganõudev ja tugevat väljakutset pakkuv protsess. Seetõttu tuleks mõelda, et näiteks teise madal tunne, mis meid häirib, on tingitud tema kogemustest ja iseloomust ning selle tundmata jätmine ilma suure vaimse praktikata on tohutult raske.
Viha pidamine on eelkõige ennast hävitav tegevus. Selle energia kandub ka keskkonda, kuid kõige suuremat laastamistööd teeb see vihapidajale. Esmalt nähtamatul tasandil, kuid aja möödudes juba füüsilisel tasandil haigusena kuni surmani. Kui selles elus vastava õppetunniga hakkama ei saada, tuleb ilmselt tagasi tulla. Vihaenergiat tunnetavad tugevalt inimesed, kelle vastu on viha suunatud, ka distantsilt. Vihaenergiast saavad suure osa vihapidaja lähedased. Lisaks sellele saastab viha veel üldist keskkonda ja mõjutab karmat.
Viha vabaks laskmine on andestamine. Andestada tuleb, sest alati eelneb tagajärjele põhjus – isegi siis, kui me oma piiratuses sellest aru ei saa. Andestada tuleb nii endale kui teistele. Endale tuleb andestada, kui olete lasknud endas kogeda madalaid tundeid – milleks saagida oksa, millel istud. Andestamine on kõrge vibratsiooniga energia. Andestades hakkab pihta tervenemine. Loome endale head karmat ja lõhustame halba energiat, mille oleme teele saatnud keskkonda. Andestamisega võib korda saata imesid. Teisele südames andestades võime näha, kuidas ka vihatava suhtumine muutub kummalisel kombel paremaks. Ka andestamise energiat tunnetame distantsilt.
Andestamiseks ei piisa sõnadest – need ei olegi andestamise puhul primaarsed. Andestamine on energia, mida saadame, seega peame ka südames rahu sõlmima. Andestades suudad saata olukorrale või inimesele armastust. Kui päeva vältel ei ole aega, siis vähemalt õhtul enne magama minekut päeva peale mõeldes vaigista oma meeled ning kogu endasse armastuse energiat. Võid kujutleda seda näiteks särava õndsa valguspallina, mis kiirgab positiivset energiat. Saada see teele sinna, kuhu madalaid tundeid kiirgasid. Võid juurutada andestamise oma uskumustesse igapäevaselt endale mõttega korrutades, et annad andeks endale madalate tunnete kogemise eest aga ka olukordadele, mis sinus madalaid tundeid tekitasid. Aja jooksul tugevad madalad emotsioonid leebuvad.
Teiste madalate emotsioonide eest on võimalik end ka kaitsta. Võid paluda, et inglid sind kaitseks. Võid kujustada enda ümber voolava vee ning sisendada, et oled kaitstud, aga võid ka näiteks oma kaitstuse juurutada uskumustesse – võimalusi on palju.
Seega on andestamisel on suur vägi nii enda kui kogu maailma tervendamisel.
Armastusega
Kristel Sapas
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
veebruar 16th, 2012 | Autor: Kristel
Me oleme vaimud. Tähtsaimaks planeedile tulemuse põhjuseks on läbi kogemuste hingeline areng. Panime enne kehastumist Maale paika, milliseid õppetunde soovime saada oma arengu kõrgemaks hüvanguks. Kuigi sündimisega tekib kehastumise ajaks nn mälukaotus, siis meis on need teadmised endiselt säilinud. Need on peidus meis eneses. Teabe kättesaamiseks tuleb kuulata oma südamehäält.  
Inimestel on tihtipeale südamehääle kuulamisega raskusi. Usaldatakse rohkem teisi kui end. Eriti kergelt antakse eneseusk käest, kui elu suhtes on hoiaku võtnud muidu autoriteetne inimene. Kui inimene on edukas mingil alal, kannab ülikonda, või on sinust näiteks vanem, ei tähenda see, et ta teab paremini, mis on sinu kõrgemaks hüvanguks vajalik. Võibolla oled hoopis sina vanem hing. Tihti on vanematel oma laste tuleviku osas teatud ootused: kelle lapsest peab saama arst, kelle laps peab kord oma vanemate äri üle võtma jne. Vanematel tuleks arvestada, et lapsed ei ole omandid – nad on iseseisvad hinged oma unikaalse teega. Edukas ettevõte oli selle isa tee, aga lapsele tuleb anda tema õigus kuulata oma südamehäält.  Mitte keegi teine ei tea paremini, mis on just sinu kõrgemaks hüvanguks vajalik, sest ainult sinul on läbi kehastumiste ja läbi kogu olemise unikaalsed kogemused ja olemus – igaühel oma hingerada.
Igal inimesel on õigus käituda oma südamehääle järgi. Vastutust kannab hing ise. Kui inimesed hakkavad teiste elu suunama, võtavad nad sellega ka vastutuse nende elude eest. Kui võtate teise eest vastutuse, siis võib jääda tal selles valdkonnas olev õppetund omandamata, mida ta siia õppima tuli – sellega pidurdate tema arengut. Samal põhjusel ei tule ka abi peale suruda, vaid selleks peaks olema abistatava otsus ja nõusolek. See, mis sinu jaoks ilmselgelt parim tundub, ei pruugi olla parim tema jaoks.
Ühiskond seab inimesele teatud ootused – mida peaks saavutama ning missuguse ajaga. Levinud arvamus on, et peaks olema korralik töökoht kaheksast viieni, oma kodu, lapsed, partner, haridus jne. Mis kipub aga meelest minema, on asjaolu, et ühiskond koosneb ju tegelikult nendest unikaalsetest hingedest. Elusid ühe latiga mõõta on barbaarne. Kahju on näha andekaid inimesi enda ümber, kelles kumab läbi igatsus tegeleda millegagi, milles nad väga andekad on, kuid pole julgust, sest kardavad ühiskonna, eelkõige lähedaste hukkamõistu. Sellega kardavad nad tegelikult enda sisemist käält kuulda võtta ning pidurdavad oma hingelist arengut.
Hinged ei tule planeedile samade ülesannetega. Mõni pühendab oma elu emaks olemisele, mõni õpib sallivust, mõne õppetunniks on aga üksindusega hakkama saada – seetõttu on inimeste elus ka rõhuasetused erinevad. Ükski hing ei ole selle tõttu vähem väärtuslikum. Keegi, kes selles elus tegeleb näiliselt vähemtähtsamate asjadega, võis eelmises elus tegeleda väga raske õppetunniga, mistõttu on seekord valinud kergema elu.
Kuna me ise teise elu ei ela, on kerge käega viibata „tee seda, tee teist“. Me ei ole need, kes teiste suhtes ootusi peaks panema, vaid eelkõige tuleks ühendust võtta omaenda südametunnistusega ja tunnetada, kuidas toimida enda kõrgeimaks hüvanguks.   
Enesesse vaatamiseks vaigista meeled ja küsi mõttes oma kõrgemalt minalt küsimus ja jää vastust ootama, tänades juba ette vastuse eest. Lihtsam on esialgu esitada küsimusi, millele võimalikud vastused on „ei“ või „jah“. Sellisel juhul võib vastus saabuda näiteks kas positiivse või ebamugava tundega, piltlikult silme ees või kuulduna – variante on mitmeid. Heaks abivahendiks on ka pendel.

Armastusega
Kristel
Postitatud Artiklid | Kommenteerimine pole lubatud
veebruar 13th, 2012 | Autor: Kristel
Iga inimene vastutab oma elu eest. Kõik, mis me elus kogeme, oleme ise kutsunud. Tänulikkus on millegi tervitamine oma ellu. Tänulik olles võtame kutsutu vastu. Elu pakub erinevaid kogemusi:  neid, mida lahterdame headeks aga ka neid, mis tunduvad olevat halvad. Tänulik tuleks olla mõlemat sorti kogemuste eest, kuna oleme tulnud Maale koguma õppetunde ning need oleme endale ise valinud.
Tänulikkus näitab, et oskad hinnata seda, mida oled endale kutsunud ning mis sulle on universumi poolt ka saadetud. Kui oled saanud teatava külluse osaliseks, siis selle eest südamest tänulik olemine soodustab külluse edasivoolamist. Ka inimene jagab parema meelega sellele, kes oskab antu eest tänulik olla, nii universumgi. On ju ka ütlus: „kes senti ei korja, see krooni ei saa“. Seega tuleks juba vähese eest tänulik olla. Kui inimene sellegi eest tänulik ei ole, mis tal on, siis milleks üldse juurde anda. Kelle olemuses on keskenduda vähesuse väljatoomisele, sellele küllus ei voolagi.
Kui lapsed on kodust läinud ning külastavad vanemaid paar korda aastas, siis ei tasu vanematel seda vähest aega kulutada kirumise peale, et lapsed ikka harva käivad küll, vaid olla südamest tänulikud ja rõõmsad sellise koosviibimise võimaluse eest. See paneb ka lapsi tahtma rohkem vanemaid külastada.
Elu viib kokku lähedastega, kelle me enda ellu kutsunud oleme. Nendeks on meie perekond, sõbrad, töö- või klassikaaslased jne. Need inimesed ei ole juhuslikud, vaid sa oled nad ise endale tellinud, kuna neil on sulle teatud õppetund pakkuda. Ka luhtunud suhet või halba töökaaslast ei tasu kiruda, vaid mõelda selle üle, mis õppetundi ta sulle pakub ning olla tänulik. Selliste õppetundide eest tänulik olles kasvab inimene vaimselt ning hakkab tervenema. Saades aru, teadvustades ning olles südamest tänulik, mida teatud ebameeldiv inimene õpetas, võib juhtuda, et korraga ta kaob sinu elust või tema suhtumine muutub positiivsemaks – teie suhtumine teineteisesse muutub paremaks.  
Iga ema ilmselt mõtleb, et kuidas ta saab olla tänulik, kui tema laps on invaliid või sureb varakult – see on ju katastroof. Suure tõenäosusega on ema ja lapse hinged enne planeedile kehastumist kokku leppinud, et ema hingel on vaja leina õppetundi ning lapse hing aitab teda selles; või emal on vaja kaastunde, hoolitsuse õppetundi ning laps sünnib, et aidata teda selles. Madalam mina protestiks: „miks just minu laps“. Kõrgem mina on tänulik, et laps tuli emale vastu ja aitab temal oma õppetundi saada. Kui ema saab aru, et tegemist on õppetunniga, mida ta on ise soovinud ning on pakutu eest tänulik, siis on kindlasti lapse surmaga leppimine kergem ning pole ka välistatud invaliidistunud lapse tervenemisime.
Kui oled leidnud partneri, keda armastad, siis ole tänulik selle eest, et ta sul olemas on ja sina temal. Ta tajub seda. Kui oled südamest tänulik, et ta sul olemas on, siis ei kipu sa teda iseenesest mõistetavalt võtma, kuidagi alandama või tema suhtes vääritult käituma. Ta tunneb, et on oodatud su ellu ning sinu käitumine peegeldub ka temas. Tänulikkus toob suhetesse harmoonilisust ning seega võib olla ka kestvuse võti.
Tänulik saab olla vaid südamest. Sõnu peab toetama tunne. Inimene võib öelda „aitäh“, aga sealjuures mitte tunda tänulikkust. Küll aga võib seda tunda ka ütlemata sõnade puhul. Kuigi sõnad on tähtsad, on tunne kõige olulisem. Inimesed tajuvad tänulikkust ka ilma sõnadeta ning universum teab, millal sa tänulik oled. Inimesedki tajuvad, kui sõna „aitäh“ taga ei ole tunnet. Kõige parem variant tänulikkuse avaldamiseks on see, et igasugusele välisele avaldusele järgneb sisemine tunne.
Tänulikkust saab avaldada paljudel viisidel kõikvõimalikes olukordades. Mina avaldan tänulikkust igapäevaselt nii reiki meditatsioonis kui ka õhtul enne magama minekut, mil mõtlen tagasi päevale –  mis rõõmu valmistas, mis õpetas. Nii teangi iga päeva lõpuks, et on nii palju, mille eest tänulik olla – seega olen õnnelik inimene.

Armastusega
Kristel Sapas

veebruar 10th, 2012 | Autor: Kristel
Reiki praktiseerimine kui Allikaga ühenduses olemine ja end terviku osana tunnetamine on eluviis. Väga tähtsal kohal reiki praktikas on uskumuste juurutamine enese olemusse. Siin kehtivad vaimsed seadused.
Uskumused on põhimõttelised alustalad, millel inimene seisab ning mille najal suunab oma käitumist. Uskumuste kinnistamine saab alguse juba varajasest lapsepõlvest, kus ühiskond, eelkõige perekond kujundab noore inimese maailma- ja minapilti – „miski on just seesugune“, „tegelikult käivad asjad nii“ jne. Nii kodeeritakse inimesele nii verbaalselt, eeskuju kui ka kogemuste näol sisse tõed, millesse ta tingimusteta usub.
Uskumuste mõjul inimene areneb ning tema käitumislaadis hakkavad järjest enam need tõed kõikvõimalikel viisidel väljenduma. Kui inimesesse on kinnistatud positiivset ellusuhtumist, on ta ise õnnelik ja kiirgab positiivset ning ühtlasi tervendavat energiat ka ümbruskonda. Kui inimeses on aga teadmine, et tema ja kogu maailm on üks kole koht, võib ta halvimal juhul end hävitada ning ühtlasi külvata ka teistesse negatiivsust.
Energia levib ja mõjub ka ilma sõnadeta ning füüsilise kokkupuuteta. Kui inimeses on tõdemus, et ta on „selles“ saamatu, siis ilmselt tal „see“ toiming viltu lähebki. Teised aga tunnetavad, et millegipärast ei usalda seda inimest nimetatud toimingut läbi viima. Põhjuseks on uskumuse kiirgamine energeetilisel tasandil.
Kui näiteks inimese uskumus on, et raha omamine on häbiväärne, siis rahaline rikkus selle inimeseni ei jõuagi. Kui inimese tõde on, et ta saab millegagi hakkama ja on midagi väärt, siis nii universum seda tõlgendabki.
Uskumused kui arusaamad tekivad kogemustele toetudes ning määravad sellisel juhul meie käitumislaadi. Uskumusi aitab kinnistada nende korduvus, ajaline kestvus. Uskumus on midagi põhjapanevamat kui suvaline mõte.  Nii mõjutab uskumus meid ja ümbruskonda ka rohkem kui mõte.  Inimese enda kaitseks ei pruugi koheselt materialiseeruda iga positiivne või negatiivne mõte. Kui mõte muutub aga korduvaks kuni kinnistumiseni välja, siis mõjutab see inimest ja tema ümbruskonda tugevalt.
Lastele on  reeglina uskumusi kergem sisestada, sest neil võivad puududa vajalikud teadmised, võrdlusmaterjal või piisav analüüsivõime, et kogetust, nähtust, kuuldust muid järeldusi teha. Samuti  võivad  lapse lähedased purustada lapse usalduse oma intuitsiooni seda naeruvääristades või „oma õiget“ peale surudes, mis võib hiljem lapsele karuteene teha.
Ühel hetkel peaks inimene elus taipama, et kontroll uskumuste üle on temal endal. Me loome ise oma uskumusi ning teeme valiku, milliste põhimõtete järgi elada. Kui inimene saab aru, et tema uskumused on teda laastavad, saab ta võtta teadlikult üle kontrolli ning hakata uskumusi ja ühtlasi oma elu paremaks muutma.
Reikis juurutatakse uskumusi reiki põhimõtete kordamise kaudu meditatsiooni ajal. Jaapani reiki põhimõtteid on erinevates kirjandusallikates tõlgendatud erinevalt. Näiteks 2007. a raamatu „Jaapani reikikunst“ järgi on põhimõtted järgmised:
„Just täna
… ma ei vihasta.
… ma ei muretse.
… olen tagasihoidlik.
… teen oma tööd ausalt.
… olen kaastundlik enda ja teiste vastu.“
Omast kogemusest võin öelda, et universum  sõna „ei“ ei taha tunnistada. Kui korrutada „minuga see ei juhtu“, siis kohe nagu kutsuks tahtmatu esile. Seega soovitan uskumusi endale sisestada positiivses vormis. Igal inimesel on õigus luua isiklikult uskumused vastavalt sellele, mida ta oma elus paremaks muuta soovib.
Mina tegelen järgmiste uskumuste juurutamisega:
„Just täna olen ma vaba vihast, muretsemisest, hirmust ja kadedusest; austan ja armastan iseennast ja teisi; olen tänulik kõige eest; annan endast parima ning olen avatud küllusele.“
Eelnevat igapäevaselt mõttega korrates, on see saanud osaks minust. Tunnen et just need omadused on kõige kiiremini paremuse poole arenenud ning üldine pilt maailmast ja endast on positiivsem. 
Seega on positiivsete uskumuste loomine ja omamine võtmeks paremale tervisele ja täiuslikumale elule. Igaühe elu on tema enda kätes.

Armastusega
Kristel Sapas


No comments: