Väike tüdruk nõnda väga klaverit kord tahtis.
Igatsevalt pillipoeski klaverit ta vahtis.
Ütles ema: „Teen nüüd mina sulle suure kingi.
Selle juures sinagi mul palun ära tingi.
Muusikakooli teadagi siis sinul tuleb minna.
Ära seda ütle mulle, et sa ei lähe sinna.“
Mindigi siis hulgakesi suurde pillipoodi
ja sealt igatsetud klaver lõpuks koju toodi.
Igaüks nüüd mängi` tahtis nii et kõlas maja.
Ema kindlaks määrama pidi mänguaja.
Lapsel suule nutuvõru märkamatult kiskus
siis kui harjutama tema pilli taha istus.
Teised lapsed rõõmsal meelel kilkasid kõik õues
aga väiksel tüdrukul on süda nukker põues.
Oleks väga, väga tahtnud teiste juurde minna.
Harjutama pidi tema, tuli jääda sinna.
Vanaema külla tuli, nägi: lood on halvad.
Tüdrukul silmadki on pisaratest märjad.
Teatas laps: „Kassett meil kena Hovery Covery
sinule nüüd mina kingin oma klaveri.
Vanaema, küll on tore, et sa tulid siia:
klaveri nüüd päriselt sa endale võid viia.“
Vanaema talle vastas: „Mul liigväike tuba.
Kingi vastu võtan siis kui mäng sul selge juba.“
(Autor: Laine-Asta Eks, 01.04.1935-25.05.2013, minu vanaema)
Vastus vanaemale
Leidsin vanaema riiuli pealt
tema poolt loodud armsad luuleread.
Ise ta taevaste inglite seas.
Silmad minul märgusid peas.
Värssidest tundsin end ära ma.
Hingekannatused tundis ära ta.
Õele sai klaver, kuid mind pandi kooli –
suruti vaba hunt klaveritooli.
Korraga klaverist vaenlane sai.
Vanamemm lohutuseks tegi mulle pai.
Reegleid täis maja ja nootide read.
Laps hoopis puu otsas mängima peab!
Kinkida pilli ma memmele pakkusin,
ahastusest juukseid peast juba katkusin.
Klaver jäi majja – tal liigväike tuba.
Vastu võtab klaveri, kui mäng selge juba.
Aastaid tolmu vaid klaverilt pühkisin.
Muudel aladel edasi rühkisin.
Kord aga avanes klaverikaas –
esimene noot kõlas pillil taas.
Ei enam klaverit kinkida saa.
Vaid minu kodus seda kuulata saad.
Kui tuhised tuultes mu kodumaja juurde,
mu südamehelisid kõlamas kuuled.
Kristel Põld
No comments:
Post a Comment