eksinud hunt
otsib kadunud karja
õhtuse
hämaruse liigniiskes õhus
mõte
üksindusest rinnakus rõhub
metsise laul
üle männituka kajab
tröösti ei
paku – veel midagi vaja
alati võõraks
on arvatud hunti
eristuv
isend ei kuulu ju punti
nii rändabki
susi mööda soopinna radu
otsib kaotatud
karja ja südamerahu
seniks rabasaarel punetavad murakamarjad
Kristel Põld
No comments:
Post a Comment