Iatrokeemia

16. sajandil võttis niiöelda klassikaline alkeemia meditsiinilise alkeemia, nn. iatrokeemia kuju (kreeka keeles tähendab iatros arsti). Osad keemia-ajaloolased peavad iatrokeemiat kui alkeemiast erinevaks keemia arengu faasiks, kuid teised jälle vaatlevad seda kui renessansiajastu alkeemiana. Renessansiajastu oli keskajalt uusajale ülemineku vaimse ja kultuurilise murrangu periood. Seoses manufaktuuride tekkega ja rahalis-kaubaliste suhete arenguga kasvasid 16. sajandi Euroopas linnad. Seetõttu hakkas linnadesse koonduma üha rohkem rahvast ja see lõi soodsa pinna nakkushaiguste levikuks, epideemiate puhkemiseks, eriti kui silmas pidada elanikerohkeks muutunud või äsja küladest tekkinud linnade halba sanitaarset olukorda, kuna puudus kanalisatsioon jne. Lisaks laienes kaubavahetus idamaadega, kust koos eksootiliste kaupadega toodi Euroopasse katk, rõuged, koolera. Niisuguste haiguste ravimiseks ja epideemiate tõrjeks puudusid igasugused kogemused, traditsioonilised ravimisviisid ja ravimid ei aidanud. Aidata võis üksnes jumalike saladuste tundja, imetegija, kes võitles võimetelt jumalaga ega alistunud jumalikule ettemääratlusele. Alkeemik aga just jumalaga värdväärsusele pretendeeriski ja seetõttu oligi loomulik, miks alkeemiku tegevus renessansi ajal sai meditsiinilise värvingu.

Iatrokeemia rajajaks oli Paracelsus (õieti Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Honenheim), kes elas aastatel 1493 – 1541. Paracelsus vastandab oma meditsiinilist arusaama antiikautorite Hippokratese (u. 460 – u. 377 e.Kr.) ja Galenose (u. 130 – 200 p.Kr.) omale. Hippokrates ja Galenos soovitasid ravimiseks kasutada looduslikke ravimeid, Paracelsus aga alkeemikute töö vilja, milledeks olid kunstlikud valmistatud keemilised ained. Meditsiiniliste teadmiste täiendamiseks pööras ta suurt tähelepanu rahvapärastele ravivõtetele ja praktilise arstikunsti mitmesuguste esindajate, nagu habemeajajate, soolapuhujate, posijate, ennustajate kogemustele. Paracelsuse iatrokeemia kui omamoodi teoreetiline õpetus oli aga lihtsalt meditsiinilise suunitlusega alkeemia. See lähtus tria prima`st: elavhõbedast(mercurium`ist) kui lendvuse algest, väävlist (sulphur`ist) kui põlevuse algest ja soolast kui kõvaduse algest, mida alkeemias metallide algetena käsitleti. Paracelsuse õpetuse jätgi koosneb ka inimorganism tria prima`st, kusjuures mercurium on spiritus (vaim), sulphur – anima (hing), sool – corpus (keha). Peale organismis kõigi funktsioonide vaimne regulaator archeus, mis asub maos ja mille haigestumisel organism kaotab tasakaalu. Tasakaalu saab taastada alkeemilisel, s. t. maagilisel ja keemilisel teel. Ravimina on seejuures tähtis alkeemiliselt saadav imepärase toimega kvintessents (quita essentia).

Siiski tuleb tõdeda, et praktikas ei saavutanud iatrokeemia kui meditsiiline alkeemia epiteemiatega võitlemisel tolle aja traditsioonilise meditsiiniga võrreldes ei paremaid ega halvemaid tulemusi, sest epideemiad jäid endiselt niiöelda “jumala nuhtluseks” ja nende üleelamine olenes ka üksnes “jumala halastusest.” Alkeemik-iatrokeemik võis üksnes juhuslikult edu saavutada või näiliselt edukalt ravida. Mõned uued ravimid (näiteks elavhõbedapreparaadid süüfilise vastu) ja printsiibid (näiteks: vaadelda haigusi kui keemiliste ainete tasakaalu häiret organismis ja ravida neid vastavate ainete abil, ravimi mõju oleneb doseerimisest jt.), mis seejuures meditsiinipraktikasse toodi, olid ikkagi iatrokeemia kui alkeemilise toimingu kõrvalproduktid. Iatrokeemia avaldas aga meditsiinile teatavat niiöelda ideoloogilist mõju, kuna ta õhutas ravimisel otsustavamalt tegutsema, julgemini traditsioonilisi raviviise ja ravimeid uutega asendama. Mida aga konkreetselt teha, missugust keemilist ainet, missugustes annustes, missuguse haiguse puhul kasutada jne., neile iatrokeemia vastuseid tuletada ei suutnud. Kõik need küsimused vajasid konkreetseid uuringuid, mida aga tolle aja tingimused ja vahendid ei võimaldanud.

allikas:http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:vY4h7aHTKWoJ:www.kristiine.tln.edu.ee/doku/keemia/Keemia%2520ajalugu%2520ja%2520alkeemia.doc+Isaac+newton+alkeemik&cd=9&hl=et&ct=clnk&gl=ee