Ükssarvik

 

Ükssarvik

 

Mööda pehmeid rabamättaid

suveöistes ududes

aovalguste ilmudes

kulgeb haruldane ükssarvik.

Ta peaaegu ei puudutagi puhmaid

hõljub nagu vaim sirgjooneliselt viimaste kohal.

Kukutab ennast aegluubis alasti laukast laukasse

usalduses.

Vees hõljuvad taimed silitavad keha.

Ekstaatilisuseni küündiv kogemine,

milles aega ei eksisteeri.

Udust kostub vaid sookure hüüatus.

 

Ükssarvik rändab läbi rabapeeglite sisemistesse dimensioonidesse

taibates, et ruumis on alati omakorda ruum

lähenedes ometi enesele.

Ta rändab ka välistesse kihtidesse

jõudes järjest enam kogemuslikult äratundmisele – kõik on tõepoolest üks.

 

Tugev nagu härg, ometi nii õrn.

Tajutav, kuid tabamatu looduslaps.

Põlvist muutuvad nõrgaks need, kes temaga kohtuvad.

Ükssarvikule ei tohi mingil juhul silma vaadata.

 

Jahedate saabudes tõuseb temast hingeaur nii

et tähedki udused.

Ta hingab sügavalt, sest läheb veelgi sügavamale iseendasse.

Rändlinnud kuulevad lõkke praksumist.

Priimusel keeb kohalikest taimedest korjatud tee.

 

Pimedusega on ta peaaegu et rahu teinud

iseendas asuvatele deemonitele silma vaadates.

Siiski ei ole kõik ööd vennad.

Mõni oksapraksatus kottpimedas on pinevam kui teine.

 

Päikesepärleis sügistasa

pruunid hallased lehekrõmpsud.

Vihmane tuul, sombune luul.

Valgus, mis asendub pimedusega.

Elu, mis lõpeb surmaga.

Vaikiolek.

 

Uuestisünd.

Esimeste lindude laul.

 

Inimesed armastavad vabadust.

Soovivad seda siis omada.

Ükssarvikut püüda ei tohi.  

Punase raamatu liik.

 

Kristel Põld