Sügisese Tallinna vanalinna munakivitee viib suvalise kangialuse alt võluhoovi

millest õhkub kuuma kakaod ja šokolaaditrühvleid

Chocolaterie de Pierre on tänavalt möödujale silmaga vaevu märgatav

Kas see on üks neist maagilistest paikadest, mis ise otsustab, kes külla tuleb

Võluhoov on ümbritsetud muinasjutuliste päkapikumajadega minevikust

Tundub, nagu oleks sattunud saja aasta tagusesse Pariisi

Kivisesse külma hoovi toovad soojust hubased kangad, laternad, rahustav muusika

Külastajate pilkudes on äratundmine, et koos on jõutud erilisse miljöösse

Käpikutes käed ümber sooja tassi, jälgin ümbrust

Hoovi astub villases palitus mees, käes tšellokast

”Palun mängi midagi,” mõtlen endamisi

Ümara laua taga kõigutab end toolil raamatulugeja

Kuueliikmeline seltkond on rõõmsas aruteluhoos, kõlab lõkerdavat naeru

Laua kohal hõljub metsviinapuu, mille okstel suhtlevad aktiivselt varblased ja rasvatihased

lootes saada palukesi

Taldrikusse kukub lindude rabistamise tulemusena suurepärase garneeringuna roheline leht

Mind vaatleb äraootavalt külaline, kes on märganud mu salajast agendat lindude söötmise osas

Kõik õpetused välikohvikutes lindude mittesöötmise kohta on pühitud sügisese tuuleiiliga üle korstende

Peopesa ulatub salamisi kehast eemale – juba sööbki varblane peopesalt

Muigan mõttes vanasõna peale: ”Parem varblane peos, kui tuvi katusel”

Kristel Põld 

Foto: internetist (Mari-Liis Suvi)