Atlantlased omasid tänu sellele, kuidas nende aju funktsioneeris, täielikku mälu. Nad mäletasid täielikult kõike, mis nendega kunagi juhtunud oli. Nende mälu oli transpersonaalne, mis tähendab seda, et kõike, mida üks inimene mäletas, mäletasid ka kõik teised tema rassist. Praegu omavad sellist mälu Austraalia aborigeenid. Kui ühe aborigeeniga midagi juhtub, siis võib iga aborigeen seda samuti kogeda. Kui mõni aborigeen jalutaks praegu siia ruumi, siis kogeks tema kogemusi kogu nende rass ükskõik millises planeedi nurgas.
Nagu te näete, on nad teadvuse esimesel tasandil, kus pole üksteisest eraldumist. Me oleme teisel tasandil ning oleme iseendist eraldatud. Nagu atlantlastelgi, pole aborigeenidel sellist ähmast ja piiratud mälu nagu meil, vaid nende mälu on täielik ja kolmemõõtmeline. Nad võiksid rekonstrueerida iga selles ruumis ning seminaril toimuva hetke ning kõik ülejäänud neist võiksid siin ringi jalutada ja seda vaadata. Nad võiksid tulla otse teie laua juurde ning vaadata teile otse silma. See poleks tõeline reaalsus. Nad nimetavad seda Unenägemiseks, kus kõik toimub nagu unes, kuid see on Reaalsuse absoluutne koopia. Nende mälu on täiuslik, nad ei tee vigu. Ilmselgelt polnud atlantlastel sellise kultuuri puhul põhjust mitte midagi üles kirjutada. Milleks kirjutada midagi sõnadega, kui võid seda tõeliselt kogeda?
See polnud neile vajalik, seda vajasid marslased, seepärast oli neil ka kirjakeel. Isegi pärast (Atlantise) langust oli egiptlastel (ja teistel) hämmastav võime mäletada. Langemisest alates kaotasid nad küll oma holograafilise ning transpersonaalse mälu, kuid neile jäi veel fotograafiline mälu.
Allikas: „Elulille iidne saladus“ I osa, D. Melchizedek.
No comments:
Post a Comment