Sumerite ülestähenduste järgi sattus nefilimide koduplaneet umbes 430 000 või 450 000 aastat tagasi raskustesse. Tegemist oli atmosfääri probleemiga, mis sarnanes suuresti meie praeguse osooniprobleemiga. Ja ka nende teadlased jõudsid umbes sarnase lahenduseni, milleni on praegu jõudnud meiegi teadlased. Nimelt on meie teadlased teinud ettepaneku pihustada osoonikihti imeväikseid tolmuosakesi Päikese kahjustavate kiirte filtreerimiseks. Nibiru orbiit viib aga Päikesest väga kaugele ja nad pidid mõtlema ka soojuse peale. Nii otsustasidki nefilimid pihustada atmosfääri kõrgematesse kihtidesse kullaosakesi, mis peegeldaksid tagasi valgust ja soojust. Nad otsustasid hankida suurel hulgal kulda, selle pulveriseerida ning seejärel pihustada suurel hulgal kullaosakesed kosmosesse oma planeedi kohale. Jah, see on tõsi, need muistsed inimesed rääkisid asjust, mis mõjuvad modernsena. Nad rääkisid tõepoolest tulnukatest ning kõrgtehnoloogiast, kuid see siin pole „Star Trek“ või ulme, vaid tõelisus. See, mida nad ütlesid, on liialt hämmastav ning just seepärast jõuabki see nii aeglaselt meie tavateadvusesse. Nefilimid võisid reisida ka kosmoses, kuid tundub, et nende teadus polnud sel alal arenenud kaugemale kui meie oma praegu. Sumeri ülestähendused kujutavad neid kosmoselaevadega, mille tagaosast väljuvad leegid. Seega olid neil raketilaadsed laevad. See on kosmosereiside algtasand ning pole kuigi kõrgetasemeline. Tegelikkuses olid nad nii primitiivsed, et pidid ootama, kuni Nibiru jõuab Maale küllalt lähedale, enne kui võisid ette võtta reise kahe planeedi vahel.
Nefilimid avastasid, et Maal leidub rohkesti kulda ja nii saatsid nad 400 000 aastat tagasi Maa peale meeskonna, kelle ainsaks ülesandeks oli kulla kaevandamine. Nefilimide hulgas, kes Maale tulid, oli kaksteist ülemust, 600 töölist ning 300 nefilimi, kes jäid laevaga orbiidile tiirlema. Esmalt maandusid nad praeguse Iraagi aladele, lõid sinna oma baasi ning ehitasid üles linnad. Kulda nad selles piirkonnas ei kaevandanud, vaid liikusid selleks ühte teatud orgu Kagu-Aafrikas. Üks kaheteistkümnest juhist, kelle nimi oli Enlil, oli kaevurite juht. Rajati sügavaid kaevandusi, et kätte saada suuri kullakoguseid, mis saadeti koduplaneedile iga 3600 aasta tagant, kui Nibiru/Marduk Maast möödus. Sumerite savitahvlite järgi kaevandasid nad sel moel pikka aega-umbes 100 000-150 000 aastat enne, kui leidis aset nefilimide mäss.
Allikas: Drunvalo Melchizedek "Elulille iidne saladus"
Wednesday, November 18, 2009
Tiamat ja Nibiru
Kõige pöörasem ning erandlikum informatsioonikilluke, mida (sumerite) savitahvlitelt välja loeti (ja seal on veel palju enamat), on tegelikult lugu inimrassi ajaloo eelloost enne Aadamat ja Eevat. Seal räägitakse väga kaugest minevikust. Kogu lugu algab mõni miljard aastat tagasi, mil Maa oli veel väga noor ning tiirles ümber Päikese Marsi ja Jupiteri vahel. Teda kutsuti Tiamatiks. Iidsel Maal oli suur kuu, mil üleskirjutuste järgi pidi ise ühel heal päeval planeediks saama. Sumerite ülestähenduste järgi oli meie päikesesüsteemis veel üks planeet, millest me tänapäeval ähmaselt teadlikud oleme. See oli tohutu suur planeet, mis liikus teistele planeetidele vastupidises suunas. Ülejäänud planeedid liiguvad enam-vähem ühes suunas, kuid Nibiru liikus vastassuunas ning lähenedes teistele planeetidele, läbis ta Marsi ja Jupiteri orbiitide vahelise ala.
Sumerid ütlesid, et see planeet läbib meie päikesesüsteemi iga 3600 aasta tagant ning kui ta saabus, oli see tavaliselt päikesesüsteemi jaoks suursündmus. Seejärel eemaldub ta taas kõikidest teistest planeetidest ning kaob silmapiirilt. NASA on selle planeedi nüüd arvatavasti ka avastanud. Vähemalt on see küllalt tõenäoline. Nad kasutasid kahte satelliiti ning avastasid otsitu Päikesest erakordselt kaugel. See planeet on ilmselgelt olemas ning sumerid teadsid sellest juba tuhandete aastate eest. Siis juhtus nende ülestähenduste järgi saatuse tahtel nii, et ühel orbitaalsel möödumisel tuli Nibiru nii lähedale, et üks tema kuudest rammis Tiamati (meie Maad) ning rebis selle täpselt kaheks tükiks. Lähtudes sumerite ülestähendustest, löödi see suur tükk Tiamatit koos oma tähtsaima kuuga kursilt välja ning ta liikus orbiidile Veenuse ja Marsi vahel ning sai Maaks, nii nagu meie teda praegu teame. Teine pool aga purunes miljoniks tükiks, millest sumerite järgi sai „purustatud käevõru“, mida meie teame asteroidide vööna Marsi ja Jupiteri vahel. See on järjekordne asi, mille üle astronoomid imestavad. Kuidas said nad midagi teada sellest asteroidide vööst, kui seda palja silmaga näha pole?
Planeet Nibiru oli asustatud enesest teadlike olendite poolt, keda kutsuti nefilimideks. Nefilimid olid väga pikad, naised umbes 3-3.6, ning mehed 4.3-5 meetrit pikad. Lähtudes sumerite ülestähendustest, polnud nad surematud, kuid nende eluiga oli umbes 360 000 Maa aastat. Seejärel nad surid.
Allikas: Drunvalo Melchizedek "Elulille iidne saladus"
Sumerid ütlesid, et see planeet läbib meie päikesesüsteemi iga 3600 aasta tagant ning kui ta saabus, oli see tavaliselt päikesesüsteemi jaoks suursündmus. Seejärel eemaldub ta taas kõikidest teistest planeetidest ning kaob silmapiirilt. NASA on selle planeedi nüüd arvatavasti ka avastanud. Vähemalt on see küllalt tõenäoline. Nad kasutasid kahte satelliiti ning avastasid otsitu Päikesest erakordselt kaugel. See planeet on ilmselgelt olemas ning sumerid teadsid sellest juba tuhandete aastate eest. Siis juhtus nende ülestähenduste järgi saatuse tahtel nii, et ühel orbitaalsel möödumisel tuli Nibiru nii lähedale, et üks tema kuudest rammis Tiamati (meie Maad) ning rebis selle täpselt kaheks tükiks. Lähtudes sumerite ülestähendustest, löödi see suur tükk Tiamatit koos oma tähtsaima kuuga kursilt välja ning ta liikus orbiidile Veenuse ja Marsi vahel ning sai Maaks, nii nagu meie teda praegu teame. Teine pool aga purunes miljoniks tükiks, millest sumerite järgi sai „purustatud käevõru“, mida meie teame asteroidide vööna Marsi ja Jupiteri vahel. See on järjekordne asi, mille üle astronoomid imestavad. Kuidas said nad midagi teada sellest asteroidide vööst, kui seda palja silmaga näha pole?
Planeet Nibiru oli asustatud enesest teadlike olendite poolt, keda kutsuti nefilimideks. Nefilimid olid väga pikad, naised umbes 3-3.6, ning mehed 4.3-5 meetrit pikad. Lähtudes sumerite ülestähendustest, polnud nad surematud, kuid nende eluiga oli umbes 360 000 Maa aastat. Seejärel nad surid.
Allikas: Drunvalo Melchizedek "Elulille iidne saladus"
Sumer
Sumer
Sumerite ülestähendused on selle planeedi vanimad kirjutised. Need on 5800 aastat vanad, kuid kirjeldavad sündmusi, mis leidsid aset miljardeid aastaid tagasi, ning räägivad ka üsna üksikasjalikult sündmustest, mis toimusid 450 000 aastat tagasi. Vanim teadaolev kultuur maailmas, Sumer, sai alguse umbes 3800 aastat eKr ning sumerid teadsid täpselt, milline näeb välja päikesesüsteem avakosmosest vaadelduna. Nad teadsid kõiki planeete ning loetlesid neid väljast sissepoole, justkui sisenedes päikesesüsteemi väljastpoolt. Nagu dogonid koopaseintel kirjutatu põhjal, teadsid ka sumerid erinevate planeetide relatiivseid suuruseid ning kirjeldasid neid planeete detailselt, nagu oleksid nad neid kosmosest vaadelnud. Nad kirjeldasid kõike: millised need planeedid välja näevad, milline on sealsete pilvede värv, teati isegi vee olemasolust. Ja kõike seda kirjeldati detailselt 3800 aastat eKr. See on fakt. Kuidas on see võimalik?
Enne seda, kui NASA saatis välimiste planeetide vaatlemiseks üles oma kosmosesondid, edastas Sitchin neile sumerite kirjeldused kõikidest planeetidest, vaadelduna kosmosest. Ning kui satelliit üksteise järel nende kõigini jõudis, selgus, et sumerite kirjeldused olid täpipealt õiged. Lisaks sellele teadsid nad juba oma kultuuri eksistentsi algusest peale võrdpäevsuse pretsessioonist. Nad teadsid, et Maa paikneb oma teljel 23-kraadise nurga all orbitaalse plaaniga Päikese suhtes ning et ta pöörleb piki ovaali, mille läbimiseks kulub tal täpipealt 25920 aastat. Savitahvlitelt võib välja lugeda palju hämmastavat informatsiooni, mis ei sulandu just eriti kiiresti meie tavateadmistesse. Nii nagu mulle koolis õpetati ja nii nagu ma sellest aru sain, kirjutas Mooses oma loomisloo umbes aastal 1250 eKr-3250 aastat tagasi. Kuid sumeri savitahvlitelt, mis kirjutati vähemalt 2000 aastat enne Moosest, võib peaaegu sõna-sõnalt lugeda piibli esimest lugu. Neil tahvlitel on kirjas isegi Aadama ja Eeva ning nende poegade ja tütarde nimed, nagu ka kõik muu, mida on kirjeldatud loomisloos. Kõik oli kirja pandud juba enne, kui Mooses selle informatsiooni sai. See tõestab, et Mooses polnud Loomisloo autor.
Allikas: Drunvalo Melchizedek "Elulille iidne saladus"
Sumerite ülestähendused on selle planeedi vanimad kirjutised. Need on 5800 aastat vanad, kuid kirjeldavad sündmusi, mis leidsid aset miljardeid aastaid tagasi, ning räägivad ka üsna üksikasjalikult sündmustest, mis toimusid 450 000 aastat tagasi. Vanim teadaolev kultuur maailmas, Sumer, sai alguse umbes 3800 aastat eKr ning sumerid teadsid täpselt, milline näeb välja päikesesüsteem avakosmosest vaadelduna. Nad teadsid kõiki planeete ning loetlesid neid väljast sissepoole, justkui sisenedes päikesesüsteemi väljastpoolt. Nagu dogonid koopaseintel kirjutatu põhjal, teadsid ka sumerid erinevate planeetide relatiivseid suuruseid ning kirjeldasid neid planeete detailselt, nagu oleksid nad neid kosmosest vaadelnud. Nad kirjeldasid kõike: millised need planeedid välja näevad, milline on sealsete pilvede värv, teati isegi vee olemasolust. Ja kõike seda kirjeldati detailselt 3800 aastat eKr. See on fakt. Kuidas on see võimalik?
Enne seda, kui NASA saatis välimiste planeetide vaatlemiseks üles oma kosmosesondid, edastas Sitchin neile sumerite kirjeldused kõikidest planeetidest, vaadelduna kosmosest. Ning kui satelliit üksteise järel nende kõigini jõudis, selgus, et sumerite kirjeldused olid täpipealt õiged. Lisaks sellele teadsid nad juba oma kultuuri eksistentsi algusest peale võrdpäevsuse pretsessioonist. Nad teadsid, et Maa paikneb oma teljel 23-kraadise nurga all orbitaalse plaaniga Päikese suhtes ning et ta pöörleb piki ovaali, mille läbimiseks kulub tal täpipealt 25920 aastat. Savitahvlitelt võib välja lugeda palju hämmastavat informatsiooni, mis ei sulandu just eriti kiiresti meie tavateadmistesse. Nii nagu mulle koolis õpetati ja nii nagu ma sellest aru sain, kirjutas Mooses oma loomisloo umbes aastal 1250 eKr-3250 aastat tagasi. Kuid sumeri savitahvlitelt, mis kirjutati vähemalt 2000 aastat enne Moosest, võib peaaegu sõna-sõnalt lugeda piibli esimest lugu. Neil tahvlitel on kirjas isegi Aadama ja Eeva ning nende poegade ja tütarde nimed, nagu ka kõik muu, mida on kirjeldatud loomisloos. Kõik oli kirja pandud juba enne, kui Mooses selle informatsiooni sai. See tõestab, et Mooses polnud Loomisloo autor.
Allikas: Drunvalo Melchizedek "Elulille iidne saladus"
Thursday, November 12, 2009
Võrdpäevsuse pretsessioon
Võrdpäevsuse pretsessioon
Praegusel ajal omab Maa tiirlemisel ümber päikese umbes 23-kraadist kallet oma orbiidi tasapinna suhtes. See on nurk, mille all valgus Päikeselt Maale langeb ning mis muutub vastavalt sellele, millises orbiidi punktis Maa parajasti viibib. Seetõttu on meil ka neli aastaaega.
Selle aastase pöörlemise sees on veel üks teine väga aeglane võnkumine, mida enamik inimesi teab võrdpäevsuse pretsessioonina, mille täistsükli sooritamiseks kulub 26000 aastat. Täpsemalt 25920 aastat (sõltuvalt sellest, kelle andmeid te loete, sest iga autor esitab tsükli pikkust mõneaastase erinevusega). On ka teisi võnkumisi. Näiteks pole see 23-kraadine nurk Päikese suhtes fikseeritud ning umbes 40000 aastaga toimub ligikaudu kolmekraadine nihe-23-lt 26-le kraadile. Siis on jällegi väike võnkumine selle väikese kolmekraadise võnkumise sees, mis lõpeb iga 14 kuu tagant. On avastatud veel üks võnkeperiood, mis kestab 14 aastat. Ja juba väidetakse, et on avastatud veel üks. Uurides iidseid sanskriti kirjutisi, näete, et kõik need võnkumised on meie planeedi teadvuse jaoks ülitähtsad. Nad on otseselt seotud teatud sündmustega ning ajaga, mil need sündmused toimuvad- samamoodi nagu meie DNA on seotud inimkeha arengu eri faasidega.
Nüüd tahaksin ma vaadelda peamist võnkumist, mida nimetatakse võrdpäevsuse pretsessiooniks. See maakera telje võnkuv liikumine järgib ovaalset mustrit. Ovaali pikema telje parem ots, mida nimetatakse apogeeks, osutab galaktika keskme suunas. Ovaali alumine pool märgistab perioodi, mil planeet liigub galaktika keskme suunas, ning ülemine pool näitab alguspunkti tagasi jõudnud Maa taasalgavat eemaldumist. Seega galaktika keskmest eemalduvat liikumist kutsutakse ka liikumiseks galaktika tuules. Sanskritikeelsetes kirjutistes on juttu sellest, et muistsed olendid (kes mingil moel teadsid nimetatud ettenihkumisest) ütlevad, et suured muutused maakeral ei toimu mitte ovaali tippudes, vaid veidi aega pärast nende ekstreemsete punktide läbimist (punktid A ja C). Suured muutused leiavad aset just neis punktides. Jõudes (muistsete kirjutiste järgi) ülemise ovaali punkti C, eemaldume me galaktika keskmest, „uinume“ ning meie teadvuse tase langeb, kukkudes läbi dimensioonide, kuni me lõpuks jõuame alumisse ovaali, hakkame ärkama ning taas läbi dimensioonide ülespoole liikuma. Ärkamine toimub teatud kindlat seaduspära järgides, kuni me jõuame jällegi ülemisse ovaali ning „uinume“ uuesti. See on spiraalikujuline avatud otstega muster, mis sarnaneb vedruga, mitte ringina korduv tsükkel. Seepärast on iga järgnev uneperiood lühem ning eelmisest vähem intensiivne, iga korraga ärkame üha enam ning täielikumalt. Sarnane tsükkel toimub Maa peal iga päev. Kui vaatleksite Maad kosmosest, siis on ta igal hetkel poolenisti valguses ning poolenisti pimeduses ja enamik inimesi planeedi pimedal poolel arvatavasti magavad ning inimesed planeedi valgel poolel on enamasti ärkvel ja tegutsevad. Ehkki meil on öö ja päev, ei korda me sama asja ikka ja jälle, vaid loodetavasti ärkame ning saame iga päevaga üha enam teadlikuks. Kuigi me uinume ning ärkame, liigume me üha edasi. Võrdpäevsuse pretsessiooniga on täpselt sama lugu, ainult et tegemist on palju pikema tsükliga.
Tiibetlased ning hindud kutsuvad neid erilisi ajavahemikke juugadeks, mis tähistavad lihtsalt ajastuid. Igal juugal on oma langus- ning tõusufaasid. Enamik viimase 2000 aasta jooksul kirjutatud raamatuist on kirjutatud nn magavate inimeste poolt, kes rääkisid üldiselt ning üritasid lahti mõtestada raamatuid, mis olid kirjutatud nn magavate inimeste poolt, kes rääkisid üldiselt ja mõstestasid lahti raamatuid, mis olid kirjutatud enam ärkvel olnud inimeste poolt. Nad ei mõistnud, mida vanemates raamatutes öelda taheti.
Allikas: „Elulille iidne saladus“ Drunvalo Melchizedek.
Praegusel ajal omab Maa tiirlemisel ümber päikese umbes 23-kraadist kallet oma orbiidi tasapinna suhtes. See on nurk, mille all valgus Päikeselt Maale langeb ning mis muutub vastavalt sellele, millises orbiidi punktis Maa parajasti viibib. Seetõttu on meil ka neli aastaaega.
Selle aastase pöörlemise sees on veel üks teine väga aeglane võnkumine, mida enamik inimesi teab võrdpäevsuse pretsessioonina, mille täistsükli sooritamiseks kulub 26000 aastat. Täpsemalt 25920 aastat (sõltuvalt sellest, kelle andmeid te loete, sest iga autor esitab tsükli pikkust mõneaastase erinevusega). On ka teisi võnkumisi. Näiteks pole see 23-kraadine nurk Päikese suhtes fikseeritud ning umbes 40000 aastaga toimub ligikaudu kolmekraadine nihe-23-lt 26-le kraadile. Siis on jällegi väike võnkumine selle väikese kolmekraadise võnkumise sees, mis lõpeb iga 14 kuu tagant. On avastatud veel üks võnkeperiood, mis kestab 14 aastat. Ja juba väidetakse, et on avastatud veel üks. Uurides iidseid sanskriti kirjutisi, näete, et kõik need võnkumised on meie planeedi teadvuse jaoks ülitähtsad. Nad on otseselt seotud teatud sündmustega ning ajaga, mil need sündmused toimuvad- samamoodi nagu meie DNA on seotud inimkeha arengu eri faasidega.
Nüüd tahaksin ma vaadelda peamist võnkumist, mida nimetatakse võrdpäevsuse pretsessiooniks. See maakera telje võnkuv liikumine järgib ovaalset mustrit. Ovaali pikema telje parem ots, mida nimetatakse apogeeks, osutab galaktika keskme suunas. Ovaali alumine pool märgistab perioodi, mil planeet liigub galaktika keskme suunas, ning ülemine pool näitab alguspunkti tagasi jõudnud Maa taasalgavat eemaldumist. Seega galaktika keskmest eemalduvat liikumist kutsutakse ka liikumiseks galaktika tuules. Sanskritikeelsetes kirjutistes on juttu sellest, et muistsed olendid (kes mingil moel teadsid nimetatud ettenihkumisest) ütlevad, et suured muutused maakeral ei toimu mitte ovaali tippudes, vaid veidi aega pärast nende ekstreemsete punktide läbimist (punktid A ja C). Suured muutused leiavad aset just neis punktides. Jõudes (muistsete kirjutiste järgi) ülemise ovaali punkti C, eemaldume me galaktika keskmest, „uinume“ ning meie teadvuse tase langeb, kukkudes läbi dimensioonide, kuni me lõpuks jõuame alumisse ovaali, hakkame ärkama ning taas läbi dimensioonide ülespoole liikuma. Ärkamine toimub teatud kindlat seaduspära järgides, kuni me jõuame jällegi ülemisse ovaali ning „uinume“ uuesti. See on spiraalikujuline avatud otstega muster, mis sarnaneb vedruga, mitte ringina korduv tsükkel. Seepärast on iga järgnev uneperiood lühem ning eelmisest vähem intensiivne, iga korraga ärkame üha enam ning täielikumalt. Sarnane tsükkel toimub Maa peal iga päev. Kui vaatleksite Maad kosmosest, siis on ta igal hetkel poolenisti valguses ning poolenisti pimeduses ja enamik inimesi planeedi pimedal poolel arvatavasti magavad ning inimesed planeedi valgel poolel on enamasti ärkvel ja tegutsevad. Ehkki meil on öö ja päev, ei korda me sama asja ikka ja jälle, vaid loodetavasti ärkame ning saame iga päevaga üha enam teadlikuks. Kuigi me uinume ning ärkame, liigume me üha edasi. Võrdpäevsuse pretsessiooniga on täpselt sama lugu, ainult et tegemist on palju pikema tsükliga.
Tiibetlased ning hindud kutsuvad neid erilisi ajavahemikke juugadeks, mis tähistavad lihtsalt ajastuid. Igal juugal on oma langus- ning tõusufaasid. Enamik viimase 2000 aasta jooksul kirjutatud raamatuist on kirjutatud nn magavate inimeste poolt, kes rääkisid üldiselt ning üritasid lahti mõtestada raamatuid, mis olid kirjutatud nn magavate inimeste poolt, kes rääkisid üldiselt ja mõstestasid lahti raamatuid, mis olid kirjutatud enam ärkvel olnud inimeste poolt. Nad ei mõistnud, mida vanemates raamatutes öelda taheti.
Allikas: „Elulille iidne saladus“ Drunvalo Melchizedek.
Thursday, October 29, 2009
Kas kordub?
Hilisbabüloonia ehk Kaldea riik tekkis pärast Assüüria hävitamist babüloonlaste poolt liidus meeldaste ja pärslastega, misjärel Babülooniat mõjutas tugevasti tolleaegne iraani usund zurvanism, mille järgi on kõik maailmas toimuv igikestva aja poolt täpselt ette määratud, kusjuures ettemääratuse indikaatoriteks on taevatähed. Kui tähed pöörduvad tagasi oma algpositsioonidele nõndanimetatud suure aasta lõpus, siis hakkavad kõik sündmused kuni viimsete üksikasjadeni korduma. Ka kreeka filosoofias leidub astraalfatalismi jälgi. Pythagoras arvas, et "kõik, mis millalgi juhtus, kordub ettemääratud ajal uuesti ja pole midagi tõeliselt uut. "Stoikude õpetuse järgi hävib maailm tules, kui kõik tähed on oma algpositsioonidele tagasi pöördunud, ning seejärel tekib uus maailm. Kuni tähed liiguvad samasuguseid teid mööda nagu varem, kordub kõik muutumatul kujul,"... uuesti ilmuvad Sokrates ja Platon..." Suure aasta pikkuseks pakkus Herakleitos 18 000 aastat, stoikud 360 korda rohkem.
"Sumeri ja Akkadi astronoomia ja astroloogia" Liisi Rünkla
"Sumeri ja Akkadi astronoomia ja astroloogia" Liisi Rünkla
Saturday, October 3, 2009
Mer-Ka-Ba
Mer-Ka-Ba
Allikas: „Elulille iidne saladus I osa“, Drunvalo Melchizedek
Veel 13 000 aastat tagasi olime endi juures teadlikud, mille oleme nüüdseks täiesti unustanud. Nimelt ümbritsevad meie kehasid teatud moel pöörlevad geomeetrilised energiaväljad, ning see on seotud hingamisega. Need geomeetrilised energiaväljad pöörlesid kunagi meie ümber kiirusel, mis lähenes valguse kiirusele, kuidas pärast langust nende liikumine aeglustus ning teatud aja möödudes seiskusid nad päriselt. Kui selline väli on meie ümber taasloodud ning pöörlema pandud, nimetatakse seda Mer-Ka-Ba`ks ninng selle tähtsus meie reaalsuses on hindamatu. Mer-Ka-Ba avardab meie taju ja teadlikkust sellest, kes me oleme, ühendades meid kõrgemate teadvustasanditega ning taastades meis mälestuse inimloomuses peituvatest lõpututest võimalustest. Sõna Mer-Ka-Ba koosneb kolmest lühikesest sõnast- Mer, Ka ja Ba- mis pärinevad Vanast Egiptusest sellest tähenduses, nagu meie neid kasutame. Mer tähistab teatud spetsiifilist laadi valgust, mille olemust mõisteti vaid Egiptuses XVIII dünastia ajal. Nimetatud valgus on vaadeldav kahe, ruumis eri suundades pöörleva valgusväljana ning see kogemus loodi teatud hingamisjärgnevuse abil. Ka tähistab tähistab individuaalset vaimu ning BA vaimu interpretatsooni reaalusest, kus ta toimib. Meie reaalsuses defineeritakse Ba-d keha või füüsilise reaalsusena. Niisiis on Mer-Ka-Ba eri suundades pöörlev valgusväli, mis mõjutab üheaegselt vaimu ja keha. See on sõiduk, mis võib viia vaimu ja keha (ehk kellegi tõlgenduse reaalsusest) ühest maailmast või dimensioonist teise. Tegelikkuses on Mer-Ka-Ba midagi hoopis rohkemat, sest tema abil on võimalik ka reaalsusi luua, mitte neid ainult läbistada.
Wednesday, September 30, 2009
Kuidas Atlantise langus meie reaalsust muutis
Drunvalo Melchizedek „ Elulille iidne saladus I“
Kogu tekst, mille kirjutanud olen, on võetud sellest raamatust minu äranägemise järgi.
Kuidas Atlantise langus meie reaalsust muutis
Veidi vähem kui 13000 aastat tagasi juhtus Maa peal midagi väga dramaatilist, mis mõjutas meie planeedi edasist ajalugu. Kunagi ammu eksisteerisime siin planeedil väga kõrgel teadvustasandil, mida me praegu isegi ette kujutada ei suuda. Me suudame vaevu mõista seda, kus me kunagi olime, sest see, kes me siis olime, on niivõrd erinev meie praegusest olemusest. Teatud sündmuste tagajärjel, mis leidsid aset 16000 kuni13000 aastat tagasi, langes inimkond väga kõrgelt teadvustasandilt läbi paljude dimensioonide ja ülemtoonide üha suurenevasse tihedusse, kuni jõudsime viimaks käesolevasse reaalsusesse, kolmandasse dimensiooni planeedil Maa, meie tänapäevasesse maailma.
Kõige tähtsam muutus toimus aga viisis hankida praanat (see on hinduistlik sõna, mis tähistab selle universumi eluenergiat). Praana on meile ellujäämiseks vajalikum kui õhk, vesi, toit või mõni muu substants ning moodus, kuidas seda energiat oma kehasse võtta, mõjutab radikaalselt seda, kuidas me Reaalsust tajume.
Atlantise ajal ja varem oli praana hankimine otseselt seotud elektromagnetilise energiaväljaga, mis ümbritseb meie keha. Kõik energiakujundid meie väljas on geomeetrilised ning tähtsaim kujund, millega me edaspidi tööle hakkame, on tähttetraeeder, mis koosneb kahest omavahel ühendatud tetraeedrist. Seda võib vaadelda ka kolmemõõtmelise Taaveti tähena.
Ülespoole suunatud tetraeedri tipp ulatub käelaba pikkuse võrra pealaest kõrgemale, allapoole suunatud tetraeedri tipp paikneb aga käelaba pikkuse võrra jalataldadest allpool. Mõlemaid tippe ühendab kogu keha energiakeskusi-tšakraid-läbiv toru. Selle toru läbimõõt on võrdeline teie pöidla ja pikima sõrme ühendamisel tekkiva ringi diameetriga. Ta näeb välja nagu kiirgav läbipaistvast klaasist toru, kui välja arvata kristalliline struktuur tähttetraeedri tippe ühendava toru otstes.
Enne Atlantise langust voolas praana meisse mööda seda toru samaaegselt nii ülalt kui ka alt ning need kaks praanavoolu kohtusid siis mõne meie tšakra sisemuses. Sellel, kuidas ja kus need kaks praanavoolu kohtuvad, oli ja on alati olnud eriline tähtsus selles iidses õpetuses, mida õpitakse siiani kõikjal universumis.
Teiseks tähtsaks punktiks inimese kehas on käbinääre, mis asetseb pea keskel ning millel on tohutu roll meie teadvuse arengus. See nääre on tänaseks kahanenud endisest pingpongipalli suurusest kerast kuivanud hernetera suuruseks moodustiseks, kuna pärast langust unustasime me, kuidas sea organit kasutada- ja kui te midagi ei kasuta, siis see taandareneb. Varasematel aegadel voolas praana meisse läbi käbinäärme Käbinääre näeb Jacob Libermani raamatu „ Valgus, tuleviku meditsiin“ järgi välja nagu silm ja see tõepoolest sarnaneb silmaga.
Isegi oma praeguses kokkukuivanud olekus sisaldab käbinääre kõiki püha geomeetria elemente ning teadmist, kuidas Reaalsus täpselt loodud on. See teadmine on olemas meis kõigis, igaühes meist. Selline teadmine ei ole meile hetkel lihsalt veel kättesaadav, kuna me kaotasime oma mälu, kui langesime läbi dimensioonide ning ilma oma mälestusteta hakkasime hingama teisiti. Selleasemel et võtta praanat vastu käbinäärme kaudu ning lasta sel kehas ringelda, voolata piki kesktelge nii üles kui alla, hakkasime hingama läbi nina ja suu. See, et praana ei sisenenud meisse enam läbi käbinäärme, põhjustaski muutuse meie reaalsustajus ning me hakkasime seda Üht Reaalsust interpreteerima teisiti kui varem (toimus polariseerumine heaks ja kurjaks).
Polariseerituse vaatepunktist lähtudes, kui vaadelda planeeti ja selle arengut, ei oleks me tohtinud siia alla langeda. Järgides evolutsiooni normaalset järgnevust, ei tohiks me praegu siin olla. Järelikult juhtus midagi, mida ei oleks pidanud juhtuma. Võib öelda, et me muteerusime-meie kromosoomid muutusid. Ühesõnaga, Maa on olnud juba 13000 aastat häireolukorras ning paljud olendid ja teadvustasandid teevad koostööd, et aidata meil jõuda tagasi rajale (DNA-ni), kus me olime enne langust. Meid abistada püüdvad olendid kõikjalt universumist on algatanud meie aitamiseks palju erinevaid eksperimente, mõned neid legaalselt, mõned ilma loata.
Kogu tekst, mille kirjutanud olen, on võetud sellest raamatust minu äranägemise järgi.
Kuidas Atlantise langus meie reaalsust muutis
Veidi vähem kui 13000 aastat tagasi juhtus Maa peal midagi väga dramaatilist, mis mõjutas meie planeedi edasist ajalugu. Kunagi ammu eksisteerisime siin planeedil väga kõrgel teadvustasandil, mida me praegu isegi ette kujutada ei suuda. Me suudame vaevu mõista seda, kus me kunagi olime, sest see, kes me siis olime, on niivõrd erinev meie praegusest olemusest. Teatud sündmuste tagajärjel, mis leidsid aset 16000 kuni13000 aastat tagasi, langes inimkond väga kõrgelt teadvustasandilt läbi paljude dimensioonide ja ülemtoonide üha suurenevasse tihedusse, kuni jõudsime viimaks käesolevasse reaalsusesse, kolmandasse dimensiooni planeedil Maa, meie tänapäevasesse maailma.
Kõige tähtsam muutus toimus aga viisis hankida praanat (see on hinduistlik sõna, mis tähistab selle universumi eluenergiat). Praana on meile ellujäämiseks vajalikum kui õhk, vesi, toit või mõni muu substants ning moodus, kuidas seda energiat oma kehasse võtta, mõjutab radikaalselt seda, kuidas me Reaalsust tajume.
Atlantise ajal ja varem oli praana hankimine otseselt seotud elektromagnetilise energiaväljaga, mis ümbritseb meie keha. Kõik energiakujundid meie väljas on geomeetrilised ning tähtsaim kujund, millega me edaspidi tööle hakkame, on tähttetraeeder, mis koosneb kahest omavahel ühendatud tetraeedrist. Seda võib vaadelda ka kolmemõõtmelise Taaveti tähena.
Ülespoole suunatud tetraeedri tipp ulatub käelaba pikkuse võrra pealaest kõrgemale, allapoole suunatud tetraeedri tipp paikneb aga käelaba pikkuse võrra jalataldadest allpool. Mõlemaid tippe ühendab kogu keha energiakeskusi-tšakraid-läbiv toru. Selle toru läbimõõt on võrdeline teie pöidla ja pikima sõrme ühendamisel tekkiva ringi diameetriga. Ta näeb välja nagu kiirgav läbipaistvast klaasist toru, kui välja arvata kristalliline struktuur tähttetraeedri tippe ühendava toru otstes.
Enne Atlantise langust voolas praana meisse mööda seda toru samaaegselt nii ülalt kui ka alt ning need kaks praanavoolu kohtusid siis mõne meie tšakra sisemuses. Sellel, kuidas ja kus need kaks praanavoolu kohtuvad, oli ja on alati olnud eriline tähtsus selles iidses õpetuses, mida õpitakse siiani kõikjal universumis.
Teiseks tähtsaks punktiks inimese kehas on käbinääre, mis asetseb pea keskel ning millel on tohutu roll meie teadvuse arengus. See nääre on tänaseks kahanenud endisest pingpongipalli suurusest kerast kuivanud hernetera suuruseks moodustiseks, kuna pärast langust unustasime me, kuidas sea organit kasutada- ja kui te midagi ei kasuta, siis see taandareneb. Varasematel aegadel voolas praana meisse läbi käbinäärme Käbinääre näeb Jacob Libermani raamatu „ Valgus, tuleviku meditsiin“ järgi välja nagu silm ja see tõepoolest sarnaneb silmaga.
Isegi oma praeguses kokkukuivanud olekus sisaldab käbinääre kõiki püha geomeetria elemente ning teadmist, kuidas Reaalsus täpselt loodud on. See teadmine on olemas meis kõigis, igaühes meist. Selline teadmine ei ole meile hetkel lihsalt veel kättesaadav, kuna me kaotasime oma mälu, kui langesime läbi dimensioonide ning ilma oma mälestusteta hakkasime hingama teisiti. Selleasemel et võtta praanat vastu käbinäärme kaudu ning lasta sel kehas ringelda, voolata piki kesktelge nii üles kui alla, hakkasime hingama läbi nina ja suu. See, et praana ei sisenenud meisse enam läbi käbinäärme, põhjustaski muutuse meie reaalsustajus ning me hakkasime seda Üht Reaalsust interpreteerima teisiti kui varem (toimus polariseerumine heaks ja kurjaks).
Polariseerituse vaatepunktist lähtudes, kui vaadelda planeeti ja selle arengut, ei oleks me tohtinud siia alla langeda. Järgides evolutsiooni normaalset järgnevust, ei tohiks me praegu siin olla. Järelikult juhtus midagi, mida ei oleks pidanud juhtuma. Võib öelda, et me muteerusime-meie kromosoomid muutusid. Ühesõnaga, Maa on olnud juba 13000 aastat häireolukorras ning paljud olendid ja teadvustasandid teevad koostööd, et aidata meil jõuda tagasi rajale (DNA-ni), kus me olime enne langust. Meid abistada püüdvad olendid kõikjalt universumist on algatanud meie aitamiseks palju erinevaid eksperimente, mõned neid legaalselt, mõned ilma loata.
Subscribe to:
Posts (Atom)