Postamendi-Jaan

Olen toime pannud kõige kurjema teo - 

kord mõistsin hukka avatud hinge,

kes armastanud valimatult elu.

Imetlesin ühteaegu - nõnda ka praegu.

Valutan niivõrd, et rinnakus kisub. 

Ta januselt ahminud ilu ja valu - 

võlunud tajutu taevasteks sõnadeks.

Olnud haavatav lilleõielegi.

"Kuidas saab üks süda nii avali olla?"

mõtlesin mõtlematult, tundmata. 

Ta kirjutas "Luule on südame pikendus,

tuksumise pikendus

puudele, põõsastele,

õunapuuõitele, karmiinleevikesele,

ämblikuniidile, pesunöörile".

Ta armubki kõigesse, mis on. 

Nüüd mõistan Sind, postamendi-Jaan.

Jumaldan sellist haavatavust!

Inglid armastavad luulet!

Õnneks avatud südame haavu lapivad just nemad...

Kristel Põld (25.02.2018)

Vana hing

Vana hing on lapsemeelne,
lihtne näib ta olek.
Põhjus-tagajärg on selgem,
põhjust keerutada pole.

Teadmatus ei ole põhjus –  

adumine teine.
Kogu tarkus leidub kõiges.
Kõik – see oleme ka meie.

Ürgne julgeb olla ise,

ühtsust kogeb siiski.
Keegi pole teisest pisem,
kõik on võrdselt viigis. 

Ebavõrdsus illusoorne,

igal oma retk.
Õigel ajal õiges kohas
saabub äratundmishetk.

Kristel Põld

kadunud aegade raamat

avaneb silmade ees

läinust ärkavad pildid
tundeist põsed on vees

pööratud lehtede vaim

sümboleid innukalt otsib
lehekülg järgmise kaupa
olevikku vaikides trotsib

määrdunud samblased seinad

kunagi säras neis päike
kuulda on laste kilkeid
oli siis alles veel väike

tuul aeg-ajalt puhub

avali aegade lood
ärkavad uinunud rajad
südames ülevad vood

 

Kristel Põld 08.02.2018

tähendad rohkem kui eeldad
kauge sulle ehk näin
märkan ometi eemalt
mis radadel mõte sul käib

üksindus aeg-ajalt väisab
omapead siiski sa pole
huvitu vahel võin näida
tähele pannud sind olen

mõjutad rohkem kui arvad
niipalju öelda ma tean
pole need korrad nii harvad -
sind eeskujuks endale sean

tunnen, kuulan ja näen
kaugena vististi tundun
me vahel ei kõrgugi mäed
su mõtete radadel hulgun

Kristel Põld (25.12.2017)

tuuletus keskmes vaikides seisatun
pööristorm tantsiskleb ümber nii kärsitult
jalge all kõigub ja ragiseb maa
mis järgi must jääb, mis edasi saab

tuuletus keskmes vaikides seisatun
taevases kaares kärgatab kõu
langevad puud ja murduvad talad
nähtavaks saavad senitundmata alad

29.11.2017
Kristel Põld

Haldjas

Õhtuses pimedas toas             
silmad miski lõi lahti.
Korraga kadunud uni,
pilk tundmatut jahtis.
Pöidlapikkune haldjas
stoilise rahuga möödus.
Tiivadki sirgusid seljast,
seinast läbi ta hõljus.
Muinasjuttude lehed
tõeliseks pidand neid hingi.
Haldjarahvas on ehe –
liiguvad ümberringi.
Hinge kosutab tänu
et märgata haldjas end lubas.
Küllust rohkem kui jätkus,
müstikast pulbitses tuba.
Kuuldud legende ja jutte
lapsena uskusin pimesi.
Suurena enam küll mitte,
kuid tean nüüd, et leidubki imesid.

Kristel Põld
12.11.2017

selgesse taevasse pilgu sean

kas taevaste taga on Jumalus

näinud Teda pole ma eal

vahest ongi see rumalus

kuid võimast Kohalolu tean

mõni hetk on lausa ülev

niivõrd ilus, et on valus

justkui Loojal istuks süles

Temal, kes on kõige alus

suunan veelkord pilgu üles

kas Jumalus asubki taevaste taga

võlvile pilgu veel heidan

kas kõrgustes looklebki jumalik rada

või kõiges end salaja peidab

peas keerleb sõlmede jada

Kristel Põld (31.10.2017)