Sissejuhatus "Urantia raamatusse"

Urantia – nõnda kõlab teie maailma nimi.

Urantia raamat koosneb Jumalusest ja universumite universumist kõnelevatest kirjadest, mille on koostanud selleks Urantiale saadetud Orvontoni komisjon.

Urantia on üks paljudest sarnastest asutatud planeetidest, mis moodustavad kohaliku Nebadoni universumi. Koos teiste omasugustega moodustab see universum Orvontoni superuniversumi, mille Uversa-nimelisest keskusmaailmast on meie komisjon pärit. Orvonton on üks seitsmest aja ja ruumi arenevast superuniversumist, mis tiirlevad jumaliku täiuse alguse ja lõputa loodu – Havona-nimelise keskse universumi ümber. Selle igavese ja keskse universumi südames asub liikumatu Paradiisisaar, lõpmatuse geograafiline keskpunkt ja igavese Jumala asupaik. Kõik need seitse superuniversumit moodustavad osakese tervikuniversumist, kuhu kuuluvad ka väliskosmoses paiknevad asustamata, kuid kujunevad universumid.

JUMAL JA JUMALIKKUS

Jumalust iseloomustab reaalne või potensiaalne ühtsus kõikidel reaalsuse mateeriaülestel tasanditel, loodud-olendid mõistavad seda ühendavat omadust kõige paremini jumalikkusena. Jumalikkus toimib isikulisel, eelisikulisel ja üliisikulisel tasandil.
Täielik Jumalus on tegev seitsmel tasandil:
1. Staatiline – eneses olev ja iseolev Jumalus;
2. Potensiaalne – oma tahet järgiv ja endale sihte seadev Jumalus;
3. Ühendav – isikustunud ja jumalikult vennalik Jumalus;
4. Loov – ennast jagav ja jumalikult ilmutunud Jumalus;
5. Arenev – avarduv ja loodud-olendi poolt äratuntud Jumalus;
6. Ülim – ennast kogev ning loodud-olendit ja tema Loojat ühendav Jumalus. Jumalus, kes toimib suuruniversumi aegruumiliste ülemjuhtidena esimesel tasandil, mida loodu ära tunneb; mõnikord kutsutakse teda ka Jumaluse Ülimuslikkuseks;
7. Viimane – projitseerunud ning aegruumi piire ületav Jumalus. Kõikvõimas, kõiketeadev ja kõikjalolev Jumalus. Jumalus, kes toimib mingil teisel, ühilduval jumalikkuse avaldumise tasandil tervikuniversumi tõhustate ülemjuhtijate ja absoniitsete alalhoidjatena. Suuruniversumi eest hoolt kandvate Jumaluste tegevusega võrreldes on see absoniitne funktsioon tervikuniversumis võrdväärne kõikse ülemjuhtimise ja ülima toetusega, mida mõnikord nimetatakse Jumaluse Lõplikkuseks.

Reaalsuse piiritletud tasandile on iseloomulik loodud-olendite elu ja aegruumi piirangud. Piiritletud reaalsusel ei pruugi olla lõppu, aga neil on alati olemas algus – nad on loodud.

Jumaluse Ülimuslikkuse tasandit võib vaadelda kui piiritletud eksistentside suhtes avalduvat funktsiooni. Reaalsuse absoniitset tasandit iseloomustavad alguse ja lõputa asjad ja olendid ning aja ja ruumi piiride ületamine. Absoniite ei ole loodud: nad ilmuvad – nad on lihtsalt olemas.

Jumaluse Lõplikkuse tasand tähendab absoniitsete reaalsustega seonduvat funktsiooni. Millal iganes ületatakse aeg ja ruum, sündigu see ükskõik millises tervikuniversumi osas, põhjustab selle absoniitse ilmingu Jumaluse Lõplikkuse tegevus. Absoluutne tasand on alguseta, lõputa, ajata ja ruumita. Näiteks Paradiisisaarel pole aega ega ruumi, Paradiisi aegruumiline seisund on absoluutne.

Jumalus on kõige jumaliku allikas. Jumalus on iseloomult ja eranditult jumalik, aga kõik, mis on jumalik, ei tarvitse tingimata olla Jumalus, ehkki seda kooskõlastatakse Jumalusega ning see püüab saavutada Jumalusega mingit ühtsuse faasi – vaimset, mõistuslikku või isikulist.

JUMALIKKUS
on Jumaluse iseloomulik, ühendav ja kooskõlastav omadus. Loodud-olendid mõistavad jumalikkust kui tõde, ilu ja headust; isiksuses seostub see armastuse, halastuse ja teenimisega; mitteisikulistel tasanditel avaldub see õigluse võimu ja suveräänsusena.

Jumalikkus võib olla täiuslik – täielik – nagu Paradiisi täiuslikkuse eksistentsiaalsel ja looja tasandil; ta võib olla ebatäiuslik nagu aegruumi evolutsiooni kogemuslikul ja loodud-olendite tasandil; ta võib olla ka suhteline, ei täiuslik ega ebatäiuslik, nagu on Havonas eksistentsiaalsete-kogemuslike suhete teatud tasanditel.

Kui üritame aduda täius kõigis suhtelisuse faasides ja vormides, puutume kokku seitsme võimaliku variandiga:
1) Absoluutne täius kõikides aspektides;
2) Absoluutne täitus mõnes faasis ja suhteline täius kõikides teistes aspektides;
3) Absoluutsed, suhtelised ja ebatäiuslikud aspektid erinevates seostes;
4) Absoluutne täius mõnes suhtes, ebatäiuslikkus kõikides teistes;
5) Absoluutset täiust mitte üheski suunas, suhteline täius kõikides avaldumisvormides;
6) Absloluutset täiust mitte üheski faasis, suhteline mõnes, ebatäiuslikkus ülejäänud faasides;
7) Absoluutset täiust mitte üheski faasis, suhteline mõnes, ebatäituslikkus ülejäänud faasides;
8) Absoluutset täiust mitte üheski omaduses, ebatäiuslikkus kõigis.

JUMAL
on sõnaline sümbol, mis märgib Jumaluse kõiki isikustumisi. Igal Jumaluse toimimise isikulisel tasandil nõuab termin erinevat definitsiooni ja teda tuleb igal tasandil veel edaspidi ümber defineerida, sest seda terminit võib kasutada Jumaluse erinevate – kooskkõlastatud või alluvate – isikustumiste märkimiseks.

Allikas: Urantia raamat. Urantia Foundation, 2010, lk 1-3.

Fraktaal, Mandelbroti hulk, Belussovi reaktsioon, Turing

Eile õhtul tuli ETV2 pealt huvitav saade AegRuum Kaose salaelu. Keda huvitavad eksistentsiaalsed küsimused, siis soovitan seda vaadata, kui kuskilt on võimalik.

Pakuti välja, et kogu eksistents püsib lihtsal matemaatilisel valemil ning on iseorganiseeruv. Huvitavaid näiteid toodi evolutsiooni kohta – kuidas kõik muutub järjest keerukamaks. Arvutiprogrammiga loodi näitlikult mingi nö inimese alge, kes alguses korralikult püstigi ei seisnud, kuid aja jooksul iga generatsiooniga muutus järjest täiuslikumaks (liigutused jms) ilma inimesepoolse edasise programmeerimiseta. Arutleti, kas eksistents võikski olla näiteks niimoodi loodud, et loomishetkel on paika pandud mingi algoritm ning asi loob ennast ise.
Võtmeisikuteks sellise maailmavaate esitlemisel olid teadlased Turing, Belussov, Mandelbrot. Nende ühiseks nimetajaks võibki nimetada eksistentsi iseorganiseerumise mõtet. Samad mustrid eksistentsis on nii suures kui väikses mastaabis.
Saade rääkis ka kaosest. Newtoni ajal näiteks arvati, et kogu päikesesüsteem töötab nagu masinavärk, kuid kui mingid reeglist tulenevad ebakõlad olid, siis see paigutati kohe välise mõjutuse alla. Nüüd vaadeldi kaost mitte erandina vaid nö korrapärase süsteemi teise otsana, mis peaks tulema samast valemist.

Saate tutvustuse kohaselt manab kaoseteooria tavaliselt silme ette pildid ootamatutest ilmastikunähtustest, majanduslikest krahhidest ja rappa läinud teaduslikest eksperimentidest. Kuid kaosel on ka põnev varjatud pool, mida teadlased on hakanud alles nüüd mõistma. Selles filmis näitab professor Jim Al-Khalil, et kaose saladused kätkevad endas ka vastust paljudele fundamentaalsetele küsimustele ja teaduse mõistatustele: kuidas võib tolmust alguse saanud universum viia mõistusliku eluni ning kuidas sünnib lihtsast keeruline ja korratusest kord? Filmi juhatab sisse Tartu Ülikooli füüsikaprofessor Jaak Kikas. Teda küsitleb Aivi Parijõgi.

Fraktaal

Fraktaal on punktihulk, mis on oma struktuuri igal suurendusel kompleksne ja detailne. Sageli ilmneb igal suurendustel hulga täpseid koopiaid, st et iga väike osa fraktaalist on sarnane kogu fraktaaliga. Näiteks nn Kochi kõver ehk "lumehelves", mille puhul on võrdkülgse kolmnurga külg jaotatud kolmeks võrdseks osaks ja iga külje keskmine osa on asendatud kahe võrdkülgse kolmnurga küljega. Viimased on omakorda jaotatud kolmeks võrdseks osaks ja keskmine osa on asendatud kahe võrdkülgse kolmnurga küljega ja nii edasi ja nii edasi. Fraktaali kujulisi objekte leidub palju ka looduses. Võtame kas või taimed või mäestikud või pilved või rannajoon. Tuntud fraktaal on nn Sierpinski kolmnurk, mis konstrueeritakse kolmnurkade kesklõikude abil. 1970-ndatel aastatel pani fraktaalse geomeetria arengule aluse poola päritolu ameerika matemaatik Benoit Mandelbrot. Tema järgi (Mandelbroti hulk) on nimetatud teisenduse Xn+1=X2n+C koonduvuspiirkond komplekstasandil ja selle värviline graafiline väljendus on ka lausa klassikaline.
(Allikas: http://art.tartu.ee/~illi/kunstigeomeetria/koverad/fraktalid.htm)

Mandelbroti fraktaal

Mandelbroti fraktaal on hulk punktidest, mis moodustavad keeruka tasapinna; äärejoone, mis moodustab murru. Fraktali iga uus suurendusaste toob esile hulgaliselt uusi koopiaid varemnähtud kujutisest.
(Allikas: http://et.wikipedia.7val.com/wiki/Portaal:Matemaatika)

Benoit Mandelbrot

Benoît B. Mandelbrot (20 November 1924 – 14 October 2010) was a French American mathematician. Born in Poland, he moved to France with his family when he was a child. Mandelbrot spent much of his life living and working in the United States, and he acquired dual French and American citizenship.
Mandelbrot worked on a wide range of mathematical problems, including mathematical physics and quantitative finance, but is best known as the father of fractal geometry. He coined the term fractal and described the Mandelbrot set. Mandelbrot extensively popularized his work, writing books and giving lectures aimed at the general public.
(Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Benoit_Mandelbrot)

Belussovi reaktsioon

A Belousov–Zhabotinsky reaction, or BZ reaction, is one of a class of reactions that serve as a classical example of non-equilibrium thermodynamics, resulting in the establishment of a nonlinear chemical oscillator. The only common element in these oscillating systems is the inclusion of bromine and an acid. The reactions are theoretically important in that they show that chemical reactions do not have to be dominated by equilibrium thermodynamic behavior. These reactions are far from equilibrium and remain so for a significant length of time. In this sense, they provide an interesting chemical model of nonequilibrium biological phenomena, and the mathematical models of the BZ reactions themselves are of theoretical interest.
An essential aspect of the BZ reaction is its so called "excitability"; under the influence of stimuli, patterns develop in what would otherwise be a perfectly quiescent medium. Some clock reactions such as Briggs–Rauscher and BZ using the tris(bipyridine)ruthenium(II) chloride as catalyst can be excited into self-organising activity through the influence of light.

The discovery of the phenomenon is credited to Boris Belousov. He noted, some time in the 1950s (various sources date ranges from 1951 to 1958), that in a mix of potassium bromate, cerium(IV) sulfate, propanedioic acid and citric acid in dilute sulfuric acid, the ratio of concentration of the cerium(IV) and cerium(III) ions oscillated, causing the colour of the solution to oscillate between a yellow solution and a colorless solution. This is due to the cerium(IV) ions being reduced by propanedioic acid to cerium(III) ions, which are then oxidized back to cerium(IV) ions by bromate(V) ions.

Belousov made two attempts to publish his finding, but was rejected on the grounds that he could not explain his results to the satisfaction of the editors of the journals to which he submitted his results. His work was finally published in a less respectable, non-reviewed journal.
Later, in 1961, a graduate student named Anatol Zhabotinsky rediscovered this reaction sequence;[2] however, the results of these men's work were still not widely disseminated, and were not known in the West until a conference in Prague in 1968.
There are a number of BZ cocktails available in the chemical literature and on the web. Ferroin, a complex of phenanthroline and iron is a common indicator. These reactions, if carried out in petri dishes, result in the formation first of colored spots. These spots grow into a series of expanding concentric rings or perhaps expanding spirals similar to the patterns generated by a cyclic cellular automaton. The colors disappear if the dishes are shaken, and then reappear. The waves continue until the reagents are consumed. The reaction can also be performed in a beaker using a magnetic stirrer.
Andrew Adamatzky, a computer scientist in the University of the West of England reported on liquid logic gates using the BZ reaction.
Investigators are also exploring the creation of a "wet computer", using self-creating "cells" and other techniques to mimic certain properties of neurons
(Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Belousov%E2%80%93Zhabotinsky_reaction).

Alan Turing

Alan Mathison Turing (23. juuni 1912 London – 7. juuni 1954) oli Briti matemaatik ja krüptoloog, keda loetakse üheks informaatika loojaks.
Tema poolt kirjeldatud Turingi masin on üks algoritmi mõiste mõjukamaid formaliseeringuid. Ka pärineb temalt üks Churchi teesi sõnastus.
Teise maailmasõja ajal tegeles Turing Bletchley Parkis krüptograafiaga. Muuhulgas osales ta sakslaste Enigma murdmisel. Pärast sõda projekteeris ta Londonis Rahvuslikus Füüsikalaboratooriumis ühe esimese programmeeritava elektronarvuti. Tema artikkel "Computing machinery and intelligence" oli teedrajav tehisintellekti alal.
Tollal populaarse vaidluse tõttu, kas masin võib asendada inimest, sõnastas ta Turingi testi, mille järgi saab otsustada, kas tehisintellekt suudab mõelda nii nagu inimene.

Alan Turing lõpetas elu enesetapuga, kui ta homoseksuaalsusega kaasneva turvariski tõttu kõigist salajastest projektidest taandati. Ta tappis end, süües mürgitatud õuna.
(Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Alan_Turing).

Alan Turing would probably have laughed at the idea of being called a great philosopher, or any kind of philosopher. He called himself a mathematician. But his 1950 paper Computing Machinery and Intelligence has become one of the most cited in modern philosophical literature and people are always arguing about it. This is because he brought the new and rigorous mathematical concept of computability to bear on traditional problems of mind and body, free-will and determinism.

Alan Turing did not think small. Along with the origin of universe, and the origin of life, the question of how 'mind' arises in 'matter' is one of the greatest scientific problems. And it involves the questions about freedom and responsibility that people worry about in every aspect of life.
(Allikas: http://www.turing.org.uk/philosophy/index.html).

Pildi allikas,the picture is taken from: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Mandel_zoom_00_mandelbrot_set.jpg

Luuletus

kuulata end kõmisevas kõues
näha pilkases pimeduses
laulda oavarrevihmas

luua lüürilist elu kõrvulukustavas melus
aimata lähenevaid takte
saada meistriks omaenese viisis

olla aususes ihualasti
rebida lahti pulbitsevad hingeväravad
armuda kõigesse mis on

näha küllust eneses ja teises -
ja naeratada seesmises kuldpalees
mis paneb särama Päikesegi.

Kristel Sapas (veebruar 2012)

Lääne teaduslike vaadete võrdlus sellega, kuidas me näeme end ja tegelikkust

Newtoni füüsika

Õpetus universumist kui tahketest kehadest koosnevast süsteemist levis tuginedes Newtoni ja tema kolleegide õpetusele 17. ja 18. sajandist. 19. sajandil hakati Newtoni füüsika põhjal universumi kirjeldama kindlatest ehituskividest – aatomeist koosnevana. Newtonlik aatomimudel oli selline, kus tahketest objektidest – prootonitest ja neutronitest tuuma ümber tiirlevad elektronid, umbes nagu Maa tiirleb ümber Päikese.

Väljateooria

19. sajandi algul avastati uusi füüsikalisi nähtusi, mida polnud enam Newtoni füüsika seaduste abil võimalik põhjendada. Elektromagneetiliste nähtuste avastamine ja nende uurimine viis väljateooria loomiseni. Michael Farady ja James Clerk Maxwell ütlesid, et iga laeng tekitab enda ümber olevas ruumis häire või oleku, nii, et teisele laengule, kui see ligidal asub, mõjub jõud. Nii sündiski kontseptsioon sellisest universumist, mis on täis vastastikku toimivaid jõude tekitavaid välju. Lõpuks oli loodud teaduslik struktuur, mille abil võisime hakata selgitama enda võimet üksteist eemalt tunnetada ja mõjutada ka muude vahenditega, kui seda on kõne või nägemine. Viimase 15-20 aasta jooksul on enamik meist alles hakanud ka ise selliseid kontseptsioone omavaheliste mõjude kirjeldamisel kasutama. Me alles hakkame endale tunnistama, et ka meie ise koosneme väljadest.

Relatiivsusteooria

Avaldades 1905. a oma Erirelatiivsusteooria, pani Albert Einstein kõikuma Newtoni füüsikale toetuva maailmavaate alustalad. Relatiivsusteooria põhjal pole ruum kolmemõõtmeline ega aeg iseseisev suurus. Mõlemad on tihedalt omavahel seotud ja moodustavad neljamõõtmelise maailma – aegruumi. Seega ei ole võimalik rääkida ajatust ruumist ega ajast ilma ruumita. Veelgi enam, aja üleüldist voolamist pole olemas; s.o aeg pole ei lineaarne ega absoluutne. Ta on relatiivne. Nii kaob ruumi ja aja mõõtmise absoluutne tähendus – nad mõlemad muutuvad vaid nähtuste kirjeldamise elementideks. Relatiivsusteooria kohaselt võib erinevaile vaatlejaile isegi vaadeldavate sündmuste järjestus olla erinev. Näiteks on meile aeg relatiivne siis, kui kogeme (teisest autost möödumisel) väga pikka hirmsat ajavahemikku, enne kui meie auto vastutulijaga kokku põrkub või pääseb napilt mööda. Kella järgi on seda mõni sekund, meile aga näib, et sündmus kestab kaua. Meie kogemus toimib väljaspool Newtoni süsteemi. Ameerika pärismaallaste kultuuris, kus ei tuntud kella ega lineaarset aega, jagunes aeg kaheks aspektiks – praegu ja mingil muul ajal. Austraalia aborigeenidel oli ka kahesugune aeg – mööduv aeg ja Suur aeg. Suures ajas toimunul oli küll järjestus, mitte aga näiteks kuupäevi. Lawrence Le Shan on selgeltnägijate testimise katsetest samuti leidnud kaks aega – tavalise lineaarse aja ja selgeltnägija aja. Selgeltnägija aeg on see, mida selgeltnägijad kogevad, kui nad kasutavad oma võimeid. See on nagu Suur aeg.
Einsteini aeg-ruumi pidevus (continuum) määrab, et sündmuste nähtav lineaarsus sõltub vaatlejast. Meie möödunud elud võivad toimuda ka praegu (käesolevaga ühel ajal), aga mingis teises aeg-ruumi pidevuses. Teine relatiivsusteooriast tulenev tähtis järeldus on mõistmine, et aine ja energia on vastastikku vahetatavad. Mass pole midagi muud kui energia olemise vorm – see on aeglustunud ja kristalliseerunud energia. Meie keha on energia.

Komplementaarsus

Universum, mis põhineb nii/kui ka kontseptsioonil. See tähendab, et nähtuste kirjeldamiseks tuleb kasutada kaht tüüpi kirjeldusi. Need ei välista, nagu vanas kas/või kontseptsioonis, vaid täiendavad teineteist. Näiteks kavandame katse, mis tõestab, et valgus on osake. Aga väike muudatus katse tingimustes viib tõestusele, et valgus on laine. Seega tuleb valguse kirjeldamiseks kasutada kaht tüüpi kirjeldusi. Tungides küsimusse sügavamale, ei näita loodus meile mingeid algseid „ehitusblokke“ nagu Newtoni füüsika neid pakkus.

Viimaste aastakümnete katsetega avastasid füüsikud, et mateeria on täienisti transformeeritav. Kõik osakesed on muudetavad teisteks. Nad on saadavad energiast ja muudetavad edasi teisteks osakesteks. Aatomisisesel tasemel pole aine enam kindlalt oma määratud kohas, vaid tal on kalduvus, tendents seal olla. Nad võivad ka energiaks haihtuda. Millal parajasti miski neist võimalustest juhtub, pole täpselt määratav, aga me teame, et see kõik toimub kogu aeg.

Isiklikul tasemel, jõudes tänapäeva psühholoogiasse ja vaimsesse arenemisse, leiame, et vanad kas/või ettekujutused tuleb asendada nii/kui ka kujunditega. Me pole enam lihtsalt head ega pahad; enam ainult ei vihka ega armasta kedagi – me leiame endas palju rohkem võimalusi. Võime ühe ja sama isiku vastu tunda nii armastust kui viha ja kõiki vahepealseid emotsioone. Leiame, et vana dualistlik Jumal/Kurat lahustub tervikusse, milles seesmine Jumalatar/Jumal sulab kokku välise Jumal/Jumalatariga. Kuri pole Jumala vastand, vaid vastupanu Jumalikule jõule. Kõik on loodud samast energiast. Jumalik jõud on nii must kui ka valge, nii mehelik kui ka naiselik. See sisaldab kõike – nii valget valgust kui ka sametmusta mittemiskit.

Dualismist välja – hologramm

Füüsikud sisuliselt ütlevad, et sellist asja nagu asi, ei ole olemas. Need, mida oleme harjunud nimetama asjadeks, on tegelikult sündmused või jäljed, millest võivad sündmused saada. Kogu universum osutub seotuks energiamustrite dünaamilisse võrku. Seega on universum defineeritav kui dünaamiline lahutamatu tervik, mis sisaldab endas alati vaatlejat (meid või ennast?). Kui universum tõesti koosneb sellisest võrgust, siis pole (loogiliselt) olemas sellist asja kui osa. Siis me pole ka ise tervikust eraldatud osad. Me oleme see Tervik.

Füüsik dr. David Bohm on kirjutanud oma raamatus „Sassiläinud Kord“, et põhilisi loodusseadusi ei saa haarata selline teadus, mis püüab loodust lõhkuda osadeks. Ta kirjutab omavahel seotud ja hõlmuvast korrapärasusest, mis on ilmutamata olekus ja moodustab vundamendi, millel põhineb kogu nähtav reaalsus. Hologrammi kontseptsioon konstanteerib, et iga osa esindab täpselt tervikut ja seda saab kasutada kogu hologrammi uuesti kokkupanemiseks.

1971. aastal sai Dennis Gabor Nobeli preemia esimese hologrammi valmistamise eest. Tegemist oli läätsedeta holograafiaga, milles objekti poolt hajutatud valguse laineväli registreeriti interferentskujutisena fotoplaadile. Kui hologramm (fotograafiline salvestus) asetada laseri (koherentse valguse) kiirde, siis esialgne lainepilt taastub kolmemõõtmelise kujutisena. Hologrammi iga tütkike kannab täpselt kogu kujutist.

Tuntud aju-uurija dr. Karl Pribram on kümne aasta jooksul kogunud tõendusmaterjali selle kohta, et (inim)aju süvastruktuur on sisuliselt holograafiline. Uurimused näitavad, et aju salvestab nägemist, kuulmist, maitsmist, haistmist ja kompamist holograafiliselt. Dr. Pribram kasutab hologrammi mudelit mitte ainult aju töö, vaid ka universumi kirjeldamiseks. Ta kinnitab, et aju kasutab holograafilist meetodit selleks, et abstraktsel viisil käsitleda aja ja ruumi ulatusest väljuvat holograafilist maailma.

Kõik kogemused on vastastikku seotud. Seega, kui selle endale selgeks saame ja laseme vastastikuse seotuse ka enda tunnetusprotsessi siseneda, võime me kogu maailma sündmustest kogu aeg teadlikud olla. Aga niipea kui ütleme MEIE, oleme dualismi tagasi langenud. Et meie põhilised elukogemused on dualistlikud, on raske seda seostatust tunnetada. Holistiline teadlikkus on lineaarsest ajast ja kolmemõõtmelisest ruumist väljaspol ja seepärast on raskusi selle tähelepanemisega. Et seda ära tunda, tuleb holistilisi kogemusi harjutada. Lineaarse tunnetuse piiridest väljumiseks on üks võimalus meditatsioon; see võimaldab seostatust kõigega muutuda kogetavaks reaalsuseks.

Ülivalguskiiruseline seos

Füüsik J. S. Bell avaldas 1964. aastal matemaatilise tõestuskäigu – Belli teoreemi. See toetab matemaatiliselt kontseptsiooni, et aatomisisesed osakesed on omavahel seotud mingil viisil, mis on ajast ja ruumist väljaspool, nii et kõik, mis juhtub ühele osakesele, mõjutab ka teisi. See mõju on hetkeline – tema ülekandmiseks ei kulu mingit aega. Relatiivsusteooria järgi aga ei saa mingi osake valguse kiirusest kiiremini liikuda. Belli teoreemis võivad need mõjud olla ülivalguskiiruselised ja sellele on tänaseks ka katselisi kinnitusi. Siin on tegemist nähtusega, mis ei allu relatiivusteooriale. Kui füüsikud saavad teada, kuidas hetkeline seos toimib, saaksime nähtavasti õppida olema teavuses ka teadlikud enda hetkelistest seostest teiste ja kogu maailmaga.

Morfogeensed väljad

Rubert Sheldrake pakub oma raamatus välja hüpoteesi, et kõiki süsteeme juhivad mitte ainult tuntud energiad ja materiaalsed faktorid, vaid ka nähtamatud organiseerivad väljad. Need on kausaalsed väljad, sest nad on nagu maatriksid vormile ja käitumisele. Need pole energiaväljad sõna tavalises mõttes, sest nende mõju levib üle aja ja ruumi barjääridest, mis tavaliselt energia kohta käivad. Nad mõjuvad kaugele ja sama tugevasti kui lähedale. Selle hüpoteesi järgi, kui isendite hulgast üks liige õpib uutmoodi käituma, muutub kausaalne väli kõigi liigi isendite jaoks, kuigi väga vähe. Kui see käitumine kordub küllalt pikka aega, siis mõjutab morfoloogiline resonants juba kõiki (selle liigi) indiviide. Sheldrake nimetas seda nähtamatut maatriksit morfogeenseks väljaks. Seega morfiilsed väljad võivad toimida kogu aja ja ruumi ning toimunud sündmused võivad mõjutada teisi sündmusi igalpool mujal.

Dr. David Bohm teatab ajakirjas Revisions, et samad asjad esinevad ka kvantfüüsikas. Ta ütleb, et Einsteini-Podolsky-Roseni eksperiment on näidanud, et on olemas mittelokaalsed sidemed, või peenseosed eemalasuvate osakeste vahel. Nii, et võib olemas olla ühtne süsteem, kus kujundavat välja ei saa rakendada ühele üksikule osakesele; seda saab omistada vaid tervikule.


Allikas: B. A. Brennan. Valgus kätest. Tallinn, 2003, lk-d 37-47.

Külmfusioon

Külmfusioonist 60 minutis: http://www.youtube.com/watch?v=qb-9keOk-CQ
http://www.youtube.com/watch?v=9f18W2SejEM&feature=related


Külmfusiooni idee pakkusid 1920. aastatel välja Austria teadlased Friedrich Paneth ja Kurt Peters.

Külmfusioon või külm tuumasüntees on teisisõnu toatemperatuuril aset leidev aatomituumade ühinemine. Fusioon on sama protsess, mis kütab meie Päikest ja kõiki teisi tähti: enamasti ühinevad kahe vesiniku aatomi tuumad, andes tulemuseks heeliumi. Protsessi juures vabaneb tohutu energia, mis jõuab Maale soojuse ja valgusena. Inimene on suutnud seda Maa peal järele teha küll, kuid vaid tohutu kõrgete temperatuuride ja ülitugeva magnetvälja juures.

Ja äkitselt ütlevad kaks teadlast, et on suutnud tuumade ühinemist tekitada tavalises keemialaboris, väga lihtsate vahenditega, ilma mingite eriliste nippideta. Sisuliselt tähendab avastus piiramatus koguses puhast energiat kogu maailmale ja muudab kardinaalselt kogu meie elulaadi ja maailmakorraldust.

Seade ise oli lihtne elektrolüüsija, mis läbistas vooluga rasket vett. Kui tavalise vee koostises oleval vesinikul on tuumas vaid prooton, siis raske vee puhul asendab tavalist vesinikku raske vesinik ehk deuteerium, millel prootoni kõrval on tuumas ka üks neutron. Võtmetähtsusega olid pallaadiumelektroodid, mis Utah' ülikooli keemiaprofessori Pons ja tema Inglismaal Southamptoni ülikoolis töötava kolleegi Fleischmanni sõnul sundisid deuteeriumituumi ühinema.

Reaktsioonist andsid tunnistust eralduvad neutronid, samuti nõndanimetatud liigse soojuse teke ja heeliumi leidumine.

Mosier-Boss ja ta kolleegid elektrolüüsisid pallaadiumkloriidi ja raske vee segu. Osakeste püüdmiseks kasutatud erilist plastikut CR-39 mikroskoobiga uurides nägid nad iseloomulikke kolmeosalisi märke, jälgi osakestest, mis tekkisid arvatavasti neutroni kokkupõrkel plastikuga. Mosier-Boss usub, et nähtud neutronid pärinevad tuumasünteesi reaktsioonist.

2005. aastal alustas Euroopa Liit maailma esimese juhitava külmfusiooni katsereaktori ehitamist Lõuna-Prantsusmaale Cadarache'i. Picki kinnitusel on aastakümneid arendatud külmfusiooni teooria ja tehnoloogia jõudnud nii kaugele, et fusioonireaktorite energia jõuab müügile ilmselt juba 2050. aastate paiku. Suhteliselt madalatel temperatuuridel kulgevas kergete aatomite tuumade liitumisel vabaneva energia kasutamine peaks tulevikus märgatavalt leevendama inimkonna energiaprobleeme.

Allikad:
http://forte.delfi.ee/news/teadus/kulm-tuumasuntees-pettus-voi-sajandi-labimurre.d?id=24495269
http://www.epl.ee/news/valismaa/euroliit-alustab-kulmfusiooni-katsereaktori-ehitamist.d?id=51004547
http://forte.delfi.ee/news/teadus/maa-energiaprobleem-lahendatud-itaallane-suudab-toatemperatuuril-aatomeid-liita.d?id=61190064

Heyoan surmast

Suremist, mida me nimetame üleminekuks laiemale teadvuse tasandile, võib vaadelda energiavälja protsessina. See on välja puhastamine, chakrate puhastamine ja avamine. Kui te surete, lähete te teise mõõtmesse. Kolm alumist chakrat lagunevad. Siis saadetakse laiali ka kolm madalamat keha. Need, kes on jälginud inimest suremas, on näinud opalestseerumist tema käel ja näol. Kui inimene sureb, on ta nagu pärlmutri värvi ja ilusad opalestseeruvad pilved eralduvad temast. Need pilved on madalamad energiakehad, mille ülesandeks oli füüsilist keha koos hoida. Need lagunevad ja heljuvad minema. Chakrad avanevad ja energianiidid väljuvad neist. Ülemised chakrad on kui suured lahtised avad teistesse mõõtmetesse. See on suremise algstaadium, kui energiaväli hakkab eralduma. Energiavälja alumised osad eralduvad ülemistest. Siis, umbes kolme tunni kestel, suremise ajal, toimub keha pesemine – keha vaimne baptism, kus energia voogab kui purskaevust vertikaalset energiavoolu mööda otse üles. Kuldse valguse fontään uhub ja puhastab kehadest kõik blokeeringud välja. Inimese aura muutub valkjaskuldseks. Kuidas inimesed oma surmakogemust on kirjeldanud, seda oleme kuulnud. Surev inimene näeb kogu elu voolamas endast läbi. See ongi nii ja see kaasneb aura pesemisega. Kõik blokeeringud lastakse minema. Kõik eluajal unustatu vabaneb ja voolab läbi teadvuse. Siis voolab kogu elulugu läbi teadvuse ja kui inimene lahkub, lahkub nimelt tema teadvus. See on paljude elude kestel toimunud muutumiste võimaldamiseks ehitatud müüride lagunemine. See on tohutu ühinemine iseendaga.

Kui need unustuse müürid teis lagunevad, tuleb teile meelde, kes te tegelikult olete. Te ühinete uuesti suurema osaga endast ja tunnete selle kergust ning tohutut suurust. Surm, vastupidi üldisele arvamusele, on suurepärane kogemus. Paljud on lugenud kliinilisest surmast naasnute kirjeldusi. Nad kõik räägivad tunnelist sädeleva valgusega selle lõpus ja imelisest olendist, kellega nad seal kohtusid. Enamik suhtles temaga. Enamik tunnistab, et nad ise otsustasid tagasi tulla, et viia lõpule oma õppetund siin ilmas, kuigi seal oli nii ilus. Enamik neist ei karda enam surma ja ootavad seda kui suurt vabanemist või kirgastumist.

Teie oma müür lahutab teid tõest. See, mida te nimetate suremiseks, on tegelikult sellest müürist läbiminek valgusesse. See surm, mida te ette kujutate, on olemas ainult nende müüride sees. Laiendades enda teadvust laguneb sein maailma osade vahel, müür vaimse ja füüsilise tegelikkuse vahel. Nii laguneb ka surm, sest see pole midagi muud, kui illusiooniseina lammutamine iseendas, kui olete valmis edasi liikuma. Ja see, kes te olete siis, on sel juhul kirjeldatav kui laiem tegelikkus. Te jääte iseendaks, kui jätate oma keha, sest te säilitate enda olemuse.

Teie füüsiline keha sureb, aga te ise lähete tegelikkuse uuele tasandile üle. Teie põhiolemus säilib väljaspool keha ja kehastumisi. Lahkudes kehast, võite tunda enda kuldse valguse osakesena, aga te jääte end tunnetama.

Allikas: B. A. Brennan. Valgus kätest. Tallinn, 2003, lk 108-109.