R. Descartes, „Hinge tundmused“

Selle raamatu lehtedele olin sunnitud tegema mitmeid märkmeid „ei nõustu“. Hetkel ei hakka ma pikemalt põhjendama siin oma mittenõustumisi. Kunagi ehk põhjendan pikemalt oma maailmanägemust. Siiski minu blogi lugejatele mõtlemiseks toon välja mõned väited, millega ma käigupealt ei nõustu:

-         Surm ei saabu mitte kunagi hinge puudumise tõttu, vaid ainult põhjusel, et mõni oluline kehaosa lakkab toimimast.

-         Kadedust saab tunda üksnes vara puhul.

-         Loomadel ei ole hinge.

Aga nüüd ülevaade Drescartes`i mõtetest ja olulisematest tundmustest.

Kõike uut, mis toimub või juhtub, kutsuvad filosoofid subjekti puhul, kellele see juhtub, tundmuseks, ning juhtuva tekitaja puhul tegevuseks. See, mis hinges on tundmus, on ühtlasi kehas tegevus. Kõik see, mis on meis ja mida mitte kuidagi ei saa pidada kehale kuuluvaks, tuleb omistada hingele.

Eluvaimud

Lihaste kõik liikumised ja kõik meeled sõltuvad närvidest, mis on nagu väikesed niidid või torud, mis kõik lähtuvad ajust ning sisaldavad, nagu ajugi, teatavat õhku või väga kerget tuult, mida nimetatakse eluvaimudeks. Seni kuni elame, on meie südames pidev soojus, mis on teatavat liiki tuli, mida soontes voolav veri südames hoiab, ning see tuli ongi meie ihuliikmete kõikide liikumiste kehaline printsiip. Südames soojuse hõrendatud vere kõige elavamad ja peenemad osad sisenevad lakkamatult suures koguses aju õõntesse. Just need vere väga peened osad moodustavadki eluvaimud. Need osakesed, mida Descartes nimetab vaimudeks, on tegelikult üksnes kehad, ning neil ei ole mitte mingeid muid omadusi peale selle, et nad on väga väikesed ja liiguvad väga kiiresti, nagu tõrvikust tõusva leegi osad. Poorid juhivad neid närvidesse ning sealt edasi lihastesse, mille abil nad liigutavad keha kõikidel võimalikel erinevatel viisidel.

Hinge funktsioonid

Hingele saame omistada vaid oma mõtted, mis on peamiselt kahte liiki, nimelt, ühed on hinge tegevused ja teised on hinge tundmused. Hinge tegevused on kõik tahtmised, sest kogemuse kohaselt tulevad need otse hingest ning näivad sõltuvat üksnes hingest. Seevastu hinge tundmusteks võib nimetada üldiselt kõiksuguseid tajusid või teadmisi meie sees, sest sageli ei ole mitte hing see, mis teeb need niisugusteks, nagu need on, vaid hing saab need alati asjadelt, mida need esitavad.

Keha põhjustatud kujutlused erinevad hinge põhjustatud kujutlustest selle poolest, et tahe ei tegele nende moodustamisega üldse. Seepärast ei saa neid paigutada ka hinge tegevuste hulka. Näiteks une pettekujutelmad, ärkveloleku-unelused.

Tajud, mida seostame oma keha või mõne kehaosaga, on need, mida meis kutsuvad esile nälg, janu ja teised loomulikud isud. Tajud, mida seostame üksnes hingega, on need, mille tagajärgi tunneme otsekui ainult hinges endas ning millele ei leidu enamasti mingit lähipõjust, millega neid saaks seostada. Näiteks rõõm, viha.

Hing kehas

Hing on ühenduses keha kõikide osadega.

Hingel ei ole vähimatki seost ulatuse, mõõtmete ega kehal moodustuva aine omadustega, vaid üksnes keha elundite tervikliku kokkuseatusega. Mõne kehaosa äralõikamine ei tee hinge väiksemaks, küll aga eraldub hing kehast, kui elundite terviklik ülesehitus ära laguneb.

Kehaosa, milles hing vahetult oma funktsioone täidab, on tilluke nääre, mis paikneb ajuolluse keskel ning ripub juha kohal, mille kaudu eesmiste ajuõõnte vaimud on ühenduses tagumiste ajuõõnte vaimudega. Vaimudel on võimalik seda nääret liigutada sama paljudel erinevatel viisidel, kui on objektidel aistitavaid erinevusi. Kuid tillukest nääret saab mitut moodi liigutada ka hing, mis oma loomu poolest võtab vastu niisama palju erinevaid muljeid, kui palju toimub erinevaid liikumisi selles näärmes. Ja keha masin omakorda on kokku pandud nii, et tarvitseb hingel või mistahel muul põhjusel seda nääret mingit moodi liigutada, kui nääre juba tõukab ümbritsevaid vaime aju pooridesse, kust vaimud närvide kaudu juhitakse lihastesse, mis panevad ihuliikmed liikuma.

Tundmuste peamine mõju

Tundmuste peamine mõju inimestele seisneb selles, et nad virgutavad hinge ja seavad ta tahtma asju, milleks tundmused nende inimeste kehasid ette valmistavad. Nõnda virgutab hirmutunne kehas põgenemistahet ja uljusetunne võitlemistahet jne.

Hinge võim keha üle

Hinges tuleb eristada hinge tegevusi, see tähendab tahtmisi, ja hinge tundmusi (kõiksugused tajud). Tahtmised on täielikult hinge võimuses ning keha saab üksnes kaudselt muuta, tundmused sõltuvad aga täielikult neid tekitavatest tegevustest ning hing saab neid üksnes kaudselt muuta (v.a, kui ta ise on nende põhjus). Ja hinge kogu tegevus seisneb selles, et ainuüksi millegi tahtmisega paneb ta endaga tihedalt seotud tillukese näärme liikuma täpselt nõnda, nagu on selle tahtmise täitmiseks tarvis.

Kõikidest kõige nõrgemad on hinged, kelle tahe ei kavatsegi järgida kindlaid otsuseid, vaid lasevad end kogu aeg kaasa kiskuda hetketundmustel. Ei ole olemas nii nõrka hinge, mis õigesti juhituna ei võiks oma tundmuste üle täielikku võimu saavutada.

Tundmuste kasulikkus

Kõikide tundmuste kasulikkus seisneb üksnes selles, et need panevad hinge tahtma asju, mille kasulikkuse loodus meile ette ütleb, ning lasevad hingel tolles tahtmises kindlaks jääda. Niisamuti paneb vaimude liikumine, mis tavaliselt tundmusi põhjustab, keha sooritama liigutusi, mida nõuab nende asjade teostamine.

On olemas vaid kuus algtundmust

Nendeks on imestus, armastus, viha, iha, rõõm ja kurbus; kõik ülejäänud on mõnest neist kuuest kokku pandud või on nad nende liigid.

Imestus on hinge äkiline üllatus, mille tõttu hing hakkab tähelepanelikult vaatlema objekte, mis näivad talle haruldased ja erakordsed. See on kasulik selle poolest, et nõnda saame teada ja jätame meelde asju, mida me varem ei teadnud.

Armastus on vaimude liikumisest tingitud hingeliigutus, mis ergutab hinge talle sobivatena näivate objektidega tahtlikult ühinema. Viha on vaimude liikumisest tingitud hingeliigutus, mis ajendab hinge soovima olla eraldi objektidest, mis talle kahjulikud näivad. Iha tundmus on vaimude põhjustatud hingeerutus, mis seab hinge tahtma tulevikus asju, mida hing enesele sobivana kujutleb. Rõõm on meeldiv hingeliigutus, mis seisneb naudingus, mille hing saab heast, mida aju muljed esitavad talle tema enda omana. Ja selle aja kohta, mil hing ei tunne talle kuuluvatest hüvedest mingit rõõmu, võib öelda, et hing naudib hüvesid niisama vähe nagu siis, kui neid tema valduses ei olegi. Kurbus on ebameeldiv jõuetus, mis seisneb ebamugavuses, mida hingele tekitab halbus või puudus, mida aju muljed hingele tema enda omana esitavad.

Kõik need tundmused kuuluvad keha juurde ning on hingele antud sedavõrd, kuivõrd hing on kehaga ühenduses. Sel moel on nende loomulik otstarve ergutada hinge nõustuma ja kaasa aitama tegevusele, mis võib teenida kas keha säilitamise või keha täiustamise ülesannet.

Keha on meie vähem tähtis osa, seetõttu tulebki tundmusi vaadelda peamiselt hinge juurde kuuluvatena.

Vihast

Vihaga kaasneb alati kurbus, sest halb on ju ainult ilmajäämine, mistõttu halba ei saa kujutleda mingi reaalse aluseta, mis seda halba endas kätkeb. Ei ole olemas midagi reaalset, milles ei leiduks vähimatki head, ja järelikult eemaldab viha meid ühtlasi heast, millega see halb on ühenduses. Ja kui millestki heast ilmajäämist esitatakse hingele tema enda puudusena, siis see kutsubki hinges esile kurbust. Igast vihkamisest võib leida midagi, mis meid kurvastab.

Saatusest

Kõike juhib jumalik ettemääratus, mille igavene otsus on sedavõrd eksimatu ja vääramatu, et peame mõtlema – välja arvatud neis asjus, mis sellesama otsuse tahtel sõltuvad vabast tahtest –, et kõik, mis meile juhtub, on paratamatu ja otsekui saatuslik, mistõttu me ei saa ka ilma eksitusse sattumata soovida, et see juhtuks teisiti.

Eneseaustus ja õilsus

Üksainus asi, mis võib meie eneseaustust õiglaselt põhjendada, on vaba tahte kasutamine ja oma tahtmiste valitsemine. Vaba tahe muudab meid mõneti Jumala sarnaseks, tehes meist iseenda isandad, kui me vaid lodevusest ei kaota õigusi, mida see meile annab.

Tõeline õilsus seisneb selles, et inimene tunneb endas kindlalt ja püsivalt kehtivat otsust oma vaba tahet õigesti kasutada, teisisõnu, et tal jätkub alati tahet käsile võtta ja teoks teha asju, mida ta kõige õigemaks peab.

Kahjurõõm

Kahjurõõm on rõõmu liik, millesse on segatud viha. Kahjurõõm tekib siis, kui märkame, et mõni väike häda on tabanud kedagi, kes meie arvates seda just väärib. Kõige puudulikumad on tavaliselt kõige kahjurõõmsamad. Inimesed, keda on avalikult alandatud, kipuvad eriti kahjurõõmu tundma.

Kadedus

Kadedus kui tundmus on kurbuse liik, millesse on segatud viha, mis tuleb sellest, et näeme midagi head juhtuvat inimesele, kes meie arvates seda ei vääri. Juhul, kui me sama hüve endale ihkame, aga ei saa, sest seda valdavad vähem väärilised isikud, muutub meie kadedus veelgi ägedamaks. Ükski pahe ei riku inimeste õnnetunnet rohkem kui kadedus. Sest need, kes on kadedusega määritud, piinlevad eelkõige ise ning lisaks rikuvad jõudumööda ka teiste head tuju.

Häbematus

Häbematust põhjustab peamiselt see, kui inimesel tuleb korduvalt kogeda ränka alandamist. Kui inimene on tunda saanud mitut avalikku alandust, leiab ta pärast seda, et on au kaotanud ja on kõigi põlu all. Häbematuks muutub ta siis, kui ta mõõdab head ja halba pelgalt kehaliste mugavuste järgi, sest ta saab aru, et kehalisi mugavusi võib nautida ka pärast alandusi. Teinekord isegi paremini, sest siis on ta vaba paljudest sundustest, milleks au teda varem kohustas. Ja kui ta ebasoosingusse sattudes kaotab ka vara, siis leidub härdameelseid, kes talle seda annavad.

Maises elus sõltub kõik hea ja halb üksnes tundmustest.

Tarkus on kasulik peamiselt selle poolest, et õpetab meid oma tundmuste isandaks saama ning nende üle osavalt valitsema, et nende põhjustatud hädad osutuvad päris talutavateks ning me isegi tunneme neist rõõmu.

 

Naistest

Naine on iidsete vägede tütar,

armuhaluga kodukest kütab.

Kuldse kuusõõri kõikvõimas õde,

tunnetuslik meel tajub salajast tõde.

Aegade tarkuse jumalanna,

püha elu ustav kandja.

Pehmes tuules tantsisklev õis,

õrnalt teda vaid puudutada võib.

Naiselik süda on tunnete ookean,

põhjani ausust kõigilt ta ootab.

Hoida kui oskate õrnemat sugu,

õnnelik on teie elulugu. 

Kristel Põld

Valgus

Aegade rännaku pimedal teel
sammun ma kindlalt, sest julge on meel.
Vahel sajab vihma ja paugutab äike,
kuid pilvede taga on alati päike.

Päevatäht korraga ilmutab taevas,

märgata mind võite teereisil naermas.
Enam ei kohuta süngeimgi pilv,
päike on väljas, on klaarunud ilm.

Vaid päikesetuli ei näita mul´ teed,

midagi võimsamat abiks on veel.
Valguse palee asub hingelises sopis,
tukslev süda kiiri üle keha klopib.

Väline pimedus teelt mind ei aja,

sisemine päikene valgustab rada.
Nii olen julge ma aegade rännul,
valgus on alati pidanud sammu.

Kristel Põld

Kes

kes on saanud tekkida
mittemiskist lekkida
kes on aja, ruumi loonud
olemise ilma toonud

kes on näinud nii suurt vaeva
loonud maa ja ühes taeva
kes on loonud taevatähed
ja veel sellest pole vähe

kes on loonud meile elu

andnud olevale ilu
kes on see, kes kõike teab
olemist ka ülal peab

kes on see, kes võtab elu

inimhing on justkui lelu
kes on see, kes mängu veab
mängureegleid täpselt teab

Kristel Põld

Õnnest

õnn on olemise keel

ei siis habras ole meel

elu konarlikul teel

õnn on hinge vaimne seis

laugenõlvaline reis

elu armastab ju meid

õnn on meie endi teha

kujuks on tal meie keha

terves kehas terve hing

see, kes mõistab õnnekeelt

seisab kahel jalal teel

mõni küngas siin või seal –

jalgu alt ei kaota eal

Kristel Põld

Kokkuvõte raamatust „Suhtlemismängud. Mängud ja manipulatsioonid inimsuhetes“, Eric Berne

Eric Berne (1910-1970), meditsiiniteaduste doktor, arendas 1960. aastatel välja transaktsionaalse ehk egotasandite ning suhtlemiskäikude analüüsina tuntud õpetuse. Ühtaegu isiksuse kontseptsioonina, suhtlemisteooriana ning psühholoogilise meetodina vaadeldav transaktsionaalne analüüs on leidnud pärast oma looja surma arvukaid järgijaid ja arendajaid nii teadlaste kui ka praktikute hulgas.

Igal indiviidil on käepärast piiratud hulk selliseid mina-tasandeid, mis ei ole rollid, vaid psühholoogilised reaalsused. Kõnekeeles nimetatakse nende esitusi Vanemaks, Täiskasvanuks, Lapseks.

Lapse tasandis peituvad intuitsioon, loovus, spontaansus ja rõõm. Täiskasvanu tasand on vajalik säilitamiseks. Ta töötleb informatsiooni ja arvutab välja tõenäosusi, mis on tarvilikud edukaks tegelemiseks välisilmaga. Täiskasvanu teine ülesanne on Lapse- ja Vanema tasandi tegevuse reguleerimine ja nende objektiivne vahendamine. Vanema-tasandil on kaks põhifunktsiooni. Esmalt võimaldab ta indiviidil olla tegelike laste edukas lapsevanem, aidates niiviisi kaasa inimsoo säilimisele. Teiseks muudab see tasand mitmed transaktsioonid automaatseteks, mis aitab kokku hoida hea hulga energiat ja aega.

Sotsiaalse suhtlemise ühikut kutsutakse transaktsiooniks. Kui sotsiaalses koosluses kohtuvad kaks või enam inimest, hakkab üks osa neist varem või hiljem rääkima või annab muul viisil oma olemasolust teistele märku. Seda kutsutakse transaktsionaalseks stiimuliks. Seepeale teeb teine indiviid midagi, mis on stiimuliga mingil viisil seotud ja seda kutsutakse transaktsionaalseks vastuseks. Lihtne transaktsioonianalüüs tegeleb määramisega, milline mina-tasand  transaktsioonilise stiimuli esitas ja milline andis transaktsioonilise vastuse.

Ajatäited esinevad sotsiaalsetes ja ajalistes maatriksites erineva keerukusastmega ja sellest tulenevalt ka varieeruvad oma keerukuses. Tüüpiliselt mängitakse ajatäiteid pidudel või perioodil, kui oodatakse formaalse grupi kohtumise algust. Ajatäited võivad võtta „tühjast-tähjast lobisemise kuju või olla tõsisemad, st argumenteeritud vestlused. Ühes ruumi nurgas mängib grupp inimesi „Lapsevanemate koosolekut“, teises koguneb „Psühhiaatria“ foorum, kolmandas etendatakse „Oled sa kunagi“ või „Mis sai“, neljas on hõivatud „General Motorsiga“ /.../.

Ajatäiteid võib liigitada erinevalt. Näiteks välised tegurid on sotsioloogilist laadi (sugu, vanus, perekonnaseis, kultuuriline, rassiline ja majanduslik kuuluvus). Peo lõpuks on iga isik välja valinud mõned mängijad, kellega ta sooviks veel kokku puutuda, teistest vaatab ta lihtsalt mööda, hoolimata sellest, kui vilunult või meeldivalt nood ajatäidetes osalesid. Väljavalitud on kõige tõenäolisemad kandidaadid keerulisemateks suheteks ehk mängudeks. Ajatäidetel on üks spetsiifiline aspekt. Näiteks „Meeste jutud“ ja „Naiste jutud“ ei segune omavahel kunagi.  Ajatäidete alusel valitakse tuttavaid ja need võivad viia ka sõpruseni. Grupp naisi, kes tavatsevad üksteise pool hommikuti kohvitada ja „Paha meest“ mängida, reageerivad kaunis jahedalt uuele naabrile, kes tahab mängida „Näe kõiges asja paremat külge“.

Mäng on täiendavate varjatud transaktsioonide ahel, mis jõuab hästidefineeritud ja oodatud tulemusele. Protseduuridest, rituaalidest ja ajatäidetest eristab mänge kaks selget joont: 1) nende peidetud loomus ja 2) tasu. Protseduurid võivad olla edukad, rituaalid tõhusad ja ajatäited tulemuslikud, kuid nad kõik on avatud, neis võib olla võistlust, kuid mitte konflikti ja nende lõpp võib olla küll sensatsiooniline aga mitte dramaatiline. Iga mäng on aga oma olemuselt ebaaus ja erinevalt lihtsalt põnevast on selle tulemus dramaatilist laadi.

Selles raamatus ongi analüüsitud erinevaid elumänge. Kõige tavalisem mäng, mida abikaasad oma vahel mängivad, kannab kõnekeelset nime „Ma teen seda ainult sinu pärast“.

Laiemas plaanis on mängud iga indiviidi teadvustamata eluplaani või stsenaariumi lahutamatu ja dünaamiline osa, mille ülesanne on lõplikku täitumist oodates aega sisustada, samal ajal tegutsedes. Mängud võivad olla nii konstruktiivsed kui ka destruktiivsed. Destruktiivsete mängude mängijad satuvad terapeudi juurde märksa sagedamini kui need, kes mängivad konstruktiivseid mänge.

Esimese astme mäng on mängija ringkonnas sotsiaalselt aktsepteeritav. Teise astme mäng ei kutsu esile mingit püsivat paratamatut kahju, kuid mängijad pigem varjavad seda avalikkuse eest. Kolmanda astme mängus mängitakse kogu hingest täispanga peale ja see lõpeb kas operatsioonisaalis, kohtus või surnukuuris. Mänge jagatakse raamatus perekondadesse vastavalt situatsioonile, kus nad tavaliselt esinevad: elumängud, abielumängud, peomängud, seksimängud ja allilmamängud; seejärel on osa professionaalidele, nõustamiskabineti mängud ja mõned head mängud. „Head mängu“ võib kirjeldada sellisena, kus sotsiaalne panus kaalub üle selle motiivide keerukuse, eriti siis, kui mängija on nende motiividega tühisustunde ja künismita leppinud. See tähendab, et „hea“ mäng aitab nii teistel mängijatel end hästi tunda kui ka algatajal ennast avastada.

Mõned mängud annavad teistest rohkem võimalusi eluaegseks karjääriks ja puudutavad tõenäolisemalt ka suhteliselt süütuid kõrvalseisjaid. Sellist mänguderühma kutsutakse Elumängudeks. Sinna kuuluvad „Alkohoolik“, „Võlgnik“, „Löö mind“, „Nüüd oled sa mul peos, litapoeg“, „Vaata, mis ma nüüd sinu pärast tegin“, ja nende põhilised variandid. Ühelt poolt sulavad need kokku abielumängudega, teiselt poolt allilma omadega.

Konkreetsete mängude sisukat analüüsi soovitan lugeda raamatust ise.

Vanemad õpetavad, kas kavatsetult või ilma seda teadvustamata, oma lastele sünnist peale, kuidas käituda, mõelda, tunda ja mõista. Neist mõjudest vabanemine ei ole sugugi lihtne, kuna need on tugevasti juurdunud ja elu esimesel kahel või kolmel kümnendil bioloogiliseks ja sotsiaalseks ellujäämiseks vajalikud. Selline vabanemine on üldse võimalik vaid seetõttu, et indiviid alustab autonoomses seisundis, võimelisena teadlikkuseks, spontaansuseks ja intiimsuseks ja tal on valida, millist osa vanemate õpetustest ta aktsepteerib. Teatud kindlatel hetkedel varasemas elus otsustab ta, kuidas nendega kohaneda. Kuna kohanemine ilmneb terve hulga otsuste vormis, saab seda ka olematuks muuta, kuna sobilikel asjaoludel on otsused muudetavad.

Leonardo da Vinci

Leonardo da Vinci suri 2. mail 1519 Prantsusmaa kuninga Francois I õukonnas. Ta pärandas oma õpilasele Melzile ligi 10 000 lehte. Kirja olid pandud mõtted ja unistused, ennustused ning elufilosoofia, teooria maailma tekkest, plaanid raamatute kirjutamiseks, koguni ostunimekirjad, jättes kõrvale maalid.

Melzi kunagine aare on suures osas hävitatud. Kui Leonardo kunagine lemmikõpilane kõrges eas suri, ei ilmutanud tema poeg Orazio isa kire suhtes vähimatki mõistmist. Ta laskis ligi riisujad. Umbes 10 000 leheküljest, mis kunagi olid Melzi omanduses, läks peaaegu pool kaduma. Leonardo kõige väärtuslikum pärand ei koosne mitte 21 maalist ega ligikaudu 10 000 joonistusest ning visandist, mis temast maha jäid. Ta leiutas pigem uue mõtlemise viisi, mis saab rohkem kui kunagi varem olla meile inspiratsiooniallikaks. Leonardo võib arvata esimeste inimeste hulka, kes kasutasid tänase päevani tähtsaimat uurimismeetodit: mõista keeruka tegelikkuse reegleid lihtsustatud katse käigus. Ta rääkis ka esimesena sellest, et teadlane vastutab samuti üksjagu selle eest, mida teised tema teadmistega peale hakkavad.

Nägemine oli Leonardole kogu tunnetamise lähtepunktiks. Talle torkasid silma kõige peenemad ebareeglipärasused: peame hooneid udus suuremaks; suudame teravalt näha ainult oma vaatevälja kitsas alas; värvid säravad pinna servadel elavamalt ja teravamalt kui keskel jne. Leonardo mõistis geomeetriat väga hästi. Ta nimetas reeglit, mille järgi esemed seoses kaugusega näiliselt kasvavad või kahanevad, püramiidiseaduseks. Codex Arundel`i visandil analüüsis ta koguni päikese valguspeegeldusi veelainetel – probleem, mida veel tänapäevalgi peetakse arvutigraafikas üheks kõige raskemaks.

Kui oli olemas eluteema, mis läbis Leonardo laiaulatuslike huvisid, siis oli see vesi. „Maarja kuulutus“, Madonna kaljukoopas“, „Madonna kedervarrega“, „Mona Lisa“ – ikka ja jälle maalis Leonardo oma figuure jõgede ning järvede taustal. Insenerina planeeris ta Itaalia suurimaid jõgesid ümber kujundada. Loodusuurijana avastas ta fossiilide najal, et tema kodumaa pidi kunagi olema olnud hiiglasliku mere põhi, ja viimastel aastatel enne surma kirjeldas ta vapustavate sõnade ning joonistustega veeuputust kui maailmalõppu. San Marco kiriku lähedal Milanos on veel tänapäevalgi võimalik näha Leonardo konstrueeritud lüüsi. Leonardo tajus vee helisid muusikana, ta juurdles koguni, kuidas saaks neid plaanipäraselt esile kutsuda: tema hilisematest aastatest on meieni säilinud veeoreli projekt. Ta püüdis välja uurida pindpinevuse saladust, samuti uuris ka vee surve seadusi. Leonardo avastas, et vee kiirus sõltub jõesängi laiusest ja sügavusest – üldiselt öeldes tasapinnast, mida vool läbib. Samuti arvas ta ära korrektse seose: vee kiirus sõltub trajektoorist, mida mööda see keerise keskme ümber liigub. Mida lühem on trajektoor, seda kiirem on tempo.

Ameerika teadusloolane Clifford Truesdell peab Leonardot üheks mehaanika esiisadest. Kuna suur hulk Leonardo teooriatest ei pea siiski paika, tavatseb mõni kunstiloolane tema teeneid teadlasena eitada. Leonardo eksperimenteeris koordineerimatult ja nii paljudes valdkondades, mille tõttu sai viia loodusuurimise uuele, laiemale alusele.

Ta on visandanud vee jõul töötavad pumbajaamad, kellavärgid, ehituskraanad, lennumasinad, vedrumootoriga töötava automobiili, suurejõulisi katapulte, ründerelvi jne. Paljusid tema visanditest polnud võimalik realiseerida ega realiseeritudki. Ta on oma ülestähendustes kujutanud hammasrattaid, tiguülekandeid jms erinevates vaadetes. Teda on peetud ka robotite maailma teerajajaks. Leonardo konstrueeris mehhanilise lõvi, mida esitleti Prantsuse kuningale aastal 1515. Lõvi oli kõndinud paar sammu, seejärel tõusnud tagajalgadele ja rebinud oma rinna lõhki. Seepeale tõi loom nähtavale kimbu liiliaid, Prantsusmaa kuningakoja vapililli.

Leonardo lahkas laipu. Ta tegeles anatoomiaga selleks, et paremini maalida. Leonardo jõudis hämmastavate arusaamadeni keha talitlemise viisist. Näiteks avastas ta ateroskleroosi kolm sajandit enne, kui Strassburgi kirurg Jean Lobstein selle mõiste kasutusele võttis. Leondardo hilistel aastatel Firenzes, Milanos ja Roomas sündisid sajad vaated inimese kõikidest organitest. Leonardo viimane suur uurimus Roomas oli samas tema hämmastavaim uurimus. Ta oli kujutanud seda, mida inimsilm iialgi näinud ei olnud: kuidas veri voolab läbi südamevatsakeste. Tuksuvasse südamesse ei saa ju sisse vaadata. Alles 1998 tuli mõistatamisele lõpp, kui teadlastel õnnestus lõpuks saada ülimoodsate kompuutertomograafide ja laseraparatuuri abil pilte verevoolust elavas südames.

Aastatel, kui Leonardo lõi Mona Lisa, tegeles ta põhjalikult geoloogiaga ja püstitas teooriad selle kohta, kuidas on tekkinud mäed, jõed ning elusolendid. Ta käsitles pidevas muutumises olevat Maad omaette organismina. Leonardo nägi maailma loomist täiesti uuest ajalisest perspektiivist. Kontinendid ei tekkinud tema meelest mitte sel päeval, kui Jumal lahutas vee maast, vaid on kujunenud mõõtmatult pikkade perioodide jooksul. Nii jättis ta jumalaga kristliku loomislooga ja pöördus antiikaja ettekujutuse poole, mille järgi Maa muutub aegamööda. Ta uuris kivimeid juba noore mehena. Leidis teokarpe ja koralle mägede külgedel. Arvas, et kogu kontinent võis kunagi paikneda ookeani põhjas. Pikkamööda kerkis maa veest ja üksikud krabikihid ei tähista muud, kui eri ajastute kaldajooni.

Iga asi kosmoses käib loodusseaduste järgi, mis on muutumatud. Leonardo leidis, et on üksainus hetk, mil Jumal sai kosmost mõjutada – siis, kui maailm tekkis. Sest kusagilt peab loodusseaduste kord ju tulema. Jumal võis selle ühel loomise hetkel korraldada, enne, kui ta jättis universumi iseenda hooleks. Leondardo oli Piibli loomisloost lahku löönud ka selles osas, et loomisloo järgi jääb maailm selliseks nagu Jumal selle kord lõi; Leonardo meelest seevastu olid kõik asjad haaratud pidevasse muutumisse. Leonardo arvas, et kehatu hing on olemas: „Ja kui su keha tundub sulle imetlusväärselt meisterlik, siis mõtle sellele, et see ei ole midagi võrreldes hingega, mis selles hoones elab. Tõepoolest, mida hing endast ka ei kujutaks, on ta jumalik asi...“.

Leonardo ei heitnud sugugi kõrvale kiriku õpetusi, kuid need ei läinud talle suuremat korda. Tunnetusiha oli tema meelest inimesele kohasem kui usk, vabadus ihaldusväärsem kui alandlikkus ja kuulekusele eelistas ta vastutust. Lootustandvamaks kui lootust teispoolsusele pidas ta lõpuks katset muuta oma loomejõuga maailma paremaks ja ilusamaks. Kui Leonardo kõrgemat reaalsust tunnistas, siis valitses see tema arvates märksa suuremates mõõtmetes kui isiklikus elus: kosmose korrastatuses. Leonardo arvas, et proportsioone võib leida mitte ainult arvudes ja mõõtudes, vaid ka helides, kaaludes, aegades, kohtades, ning igas jõus, mis olemas on. Isegi lõhnades nägi Leonardo teotsemas harmooniaseadusi, „nagu muusikaski“. Ka arvas ta, et kõiki asju liigutab üksainus jõud, mida ta kirjeldas kui ülekeevat. Oma ideaali kõikehõlmavast matemaatilisest korrrast ei ole ta kusagil kujutanud nii tungivalt kui „Inimkeha proportsiooniskeemil Vitruviuse järgi“. Väljasirutatud käte ja jalgadega mehe naba moodustab täpselt ringi keskpunkti, tema sõrme- ning varbaotsad paiknevad vastavalt käte ja jalgade asetusele ringis või ruudu külgedel. Ruudu küljepikkus ja ringi raadius, isegi üksikute kehaosade vahekorrad vastavad täpselt kuldlõikele.

Leonardole võis olla suur vedamine, et ta ei käinud üheski kõrgkoolis. Selle asemel oli ta ebatavalise meistri hoole all. Andrea del Verrocchiol oli mitte ainult oskus vormida andekatest noortest edukaid kunstnikke, vaid ta pani aluse ka Leondardo meisterlikkusele nii paljudes valdkondades. Sest Verrocchio oli maalikunstnik, skulptor, restauraator, kullassepp, metallurg, Medicite antiigikogu kuraator ja masinaehitaja ühes isikus. Ta õpetas oma õpilastele laipade peal ka inimese anatoomiat.

Stefan Klein, "Da Vinci pärand ehk kuidas Leonardo maailma uuesti avastas"