Valgus

Aegade rännaku pimedal teel
sammun ma kindlalt, sest julge on meel.
Vahel sajab vihma ja paugutab äike,
kuid pilvede taga on alati päike.

Päevatäht korraga ilmutab taevas,

märgata mind võite teereisil naermas.
Enam ei kohuta süngeimgi pilv,
päike on väljas, on klaarunud ilm.

Vaid päikesetuli ei näita mul´ teed,

midagi võimsamat abiks on veel.
Valguse palee asub hingelises sopis,
tukslev süda kiiri üle keha klopib.

Väline pimedus teelt mind ei aja,

sisemine päikene valgustab rada.
Nii olen julge ma aegade rännul,
valgus on alati pidanud sammu.

Kristel Põld