Monday, June 20, 2016

„Neli arhetüüpi“, Carl Gustav Jung , tõlkinud Arne Nielsen

Kuna see on minu blogi ja arhetüüpidega olen eelnevalt tegelenud, siis ei hakka siin otsest kokkuvõtet raamatust tegema, vaid toon välja mõtted, mis minus midagi sisemiselt reageerima panid: nt laused, mida tahan endale korrata või laused, mille üle soovin veel hiljem mõtiskleda. Nii.

Arhetüübid pole määratletud sisult, vaid üksnes vormilt, ja sedagi väga tinglikult. Arhetüüp on iseenesest tühi, formaalne element, üksnes facultas praeformandi, representatsiooni aprioorselt antud võimalikkus. Arhetüüpide olemasolu nagu instinktide olemasolugi pole võimalik tõestada seni, kuni nad konkreetselt ei avaldu.

Psüühe on kõikide tõsiasjade ema /.../.

Isiksuse tõeline kasvamine on teadlikuks saamine avardumisest, mis hoovab sisemistest allikatest.

/.../ ei tunta ära elu tähtsat hetke /.../.

Pole sugugi kerge mõista, miks peaks hüpoteetiline mateeria, mis tänapäeval on hoopis teistsugune kui kolmkümmend aastat tagasi, ainsana olema reaalne, vaim aga mitte. Ehkki immateriaalsuse mõiste iseeneses ei välista reaalsuse mõistet, seostatakse üldises arusaamas tõelisus ikkagi ainelisusega. Vaim ja mateeria võivad olla ühe transtsendentse olemise vormid.

Inimene ei ole ise vaimu loonud, vaid vaim määrab, mida inimene loob /.../.

See on arhetüüpide ja aatomite maailma ühesugune iseärasus, mida tänapäev väga kujukalt tõestab: mida sügavamale jõuavad uurijad oma eksperimentidega elementaarosakeste maailmas, seda hävitavama jõuga energiakandjaid seal aheldatuna kohtab. Et kõige pisematest lähtub kõige suurem mõju, pole selgeks saanud mitte ainult füüsikas, vaid ka psühholoogilistes uurimustes. Kui sageli sõltub kriitilistel momentidel kõik näilisest eimiskist!

Nagu kõikidel arhetüüpidel on olemas positiivne, soodus, hele, ülespoole osutav loomus, nii on neil ka allapoole osutav, osalt negatiivne ja ebasoodus, osalt ktooniline, muus osas aga neutraalne aspekt. /.../ rahvastel ravitseja on ühest küljest tervendaja ja abistaja ning teisalt kardetud mürgisegaja /.../.
Inimese ajalugu seisneb algusest peale alaväärsustunde ja upsakuse konfliktis. Tarkus otsib keskteed /.../.

Energeetiliselt tähendab polaarsus potensiaali ning seal, kus on potensiaal, seal on võimalus kulgemiseks ja juhtumiteks, sest vastanditevaheline pinge püüdleb tasakaalu poole.
Miski ei mõju tähelepanutõmbavamalt kui keeld. See on nii-öelda kõige kindlam vahend sõnakuulmatuse provotseerimiseks.

Inimese suurim patt on teadvustamatus, aga sellele on suurima hardusega andunud isegi need, kes peaksid olema inimestele õpetajaks ja eeskujuks.

Kas ei suudeta ükskord jõuda arusaamisele, et kõik välised muudatused ja parendused ei puuduta inimese seesmist loomust ja kõik sõltub lõpuks sellest, kas inimene, kelle käsutuses on teadus ja tehnika, on vastutusvõimeline või mitte?

/.../ psühholoogiliselt suudetakse mõista üksnes seda, mida ollakse ise kogenud.


/.../ pole olemas ühtegi nii-öelda üldist psühholoogilist väidet, mida poleks samahästi võimalik ümber pöörata, just see pööratavus tõendabki nende kehtivust. (?????????????)

No comments: