Sokrates

Sokrates sündis aastal 469 või 470 ja suri 399 eKr. Ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav – ja tähelepanu nautiv – ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna „väärate jumalate kummardamises ja noorsoo rikkumises“.

Sokrates on filosoofia ajaloos erandlik kuju ka sellepärast, et tema teoreetiline panus filosoofiasse on vähene. Sokrates ei arendanud mingit süsteemset õpetust, ei esitanud terviklikku filosoofiat. Selle asemel, et näidata, kuidas asjad on, üritas Sokrates enamasti näidata, kuidas nad vähemalt ei ole. Viimse piirini pinguldatud kriitilisus, oma piiride teadmine ja tajumine – see on Sokratese põhiline eripära.

Sokrates tahab vestluspartnerit küsimustega pihtide vahele võtta. Tema vestlustehnika on kaval, paindlik ja mänguline, sageli taibukas ja imetlusväärne, mõnikord ärritavalt salakaval. Sokratest võib pidada maalähedase elutarkuse õpetajaks. Ta ei mõju eriti peenekoelise mõtlejana: ealeski Sokrates ei spekuleeri, ei teoretiseeri ega seleta lahti oma vaatenurka. Aga ta küsib.

Sokratese aupaiste süttib siiski alles ta surma kaudu. See rahvafilosoof ja retoorik on üks ajaloo kuulsamaid märtereid. Sokratese surma draama erutas antiikses Kreekas ägedalt meeli. Surres oli Sokrates 70 aastane. Platon, kes viibis kohtuprotsessi juures, oli vaevalt täisealine. Sokratese surmamõistmine šokeeris vapustavalt noort Platonit; Platoni varasemad kirjutised on õiguspoolest elulooline sari, kus ta kaitseb Sokratest kui teotatud isiksust. Sokratese hukkamiseni viinud kohtuprotsess ilmutab äärmist ebaõiglust. Sokrates oli kohtuprotsessi ajal Ateenas laialt tuntud omapärane kuju. Tema leppimatu, lausa kirglik soov nõuda põhjendusi iseenesestmõistetavaks peetavaile asjadele suurendas veelgi seda tigedusekoormat,mida tema erandlik persoon niigi esile kutsus. See „ülima rumaluse ülempreester“ oli kiusupunn, kelle seltsis aga Ateena noorsugu meelsasti aega veetis: see lisas veelgi vett tema vastaste veskile.

Sokratese süü või süütuse poolt hääletas 501 ateenlast, kes tolleaegse õiguspraktika kohaselt olid valitud loosiga, nemad otsustasid maailmaajaloo kuulsaima filosoofi saatuse.

Sokratese jaoks ebasoodsat kohtuotsust, häälteenamusel põhinevat hukkamõistu, mõjutasid kahtlemata otsustavalt kaks seika. Esiteks, süüdistuse ebamäärasus, mida suurendas poleemika Sokratese isiku ümber. Teiseks, Sokratese esinemine kohtu ees, mida on iseloomustatud trotsliku ja järeleandmatuna, isegi jultununa. Sokratese kõnes ei leidu andekspalumise raasugi.

„Isegi kui teie siis ütleksite: „Sokrates, praegu ei kuula me Anytost ja laseme sind vabaks, muidugi sel tingimusel, et sa sääraste uuringute ja filosoofiaga enam ei tegele; kui sind aga veel kord sellest tabatakse, pead sa surema!“ – kordan veel, et kui te mind sel tingimusel vabastaksite, ka siis ütleksin teile: „Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski parem jumalale kui teile, ning kuni ma veel hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida ma tavaliselt ikka räägin: „Sa oled inimeste hulgas üllaim, kuna oled Ateenas, ühe suurima ja tarkuse poolest väga kuulsa linna kodanik, kuid kas pole sul häbi mures olla raha pärast ja soovida, et sul seda võimalikult rohkem oleks, aga kuulsuse ja arukuse ja tõe ning oma hinge eest, kuidas seda võimalikult paremaks muuta, sa hoolt ei kanna ega mõtlegi selle peale?“

„/.../ Kui arvate, et suudate inimeste hukkamisega takistada, et teid ebaõige elamise pärast ei laidetaks, siis kaalutlete valesti.“

„Tõelisel filosoofil... on siis tegelik eesmärk surm ja kõikidest inimestest on just neile surm kõige vähem hirmuäratav.“

Sokratese lausa filosoofilisi õpetusi on üsna napilt; Sokratese tõmbejõud on tema isiksuses.  Sorkates oli kirglik vestleja. See kajastub sokraatilistes dialoogides, Sokratese tegelaskuju ümber loodud näidenditaolistes tekstides, kus erinevate tegelaskujude kaudu katsutakse mitmete alternatiivsete seisukohtade pädevust. Sageli ei vii see vestlus mingisuguse otsese lõpptulemuseni: olulisem on vestlus ise ja küsimuseasetus, mitte resultaat/uurimuse lõpp-punkt. See eriti Platoni varasemates dialoogides kristalliseerunud metoodika tõstab vestluse väärtuseks omaette.

Räägitakse ka s o k r a a t i l i s e s t  m e e t o d i s t. See tähendab õpetusviisi, kus õpetaja – Sokrates – kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti – ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Ta ei ütle, kuidas asjad just nimelt on, vaid mida tähele panna, kui eeldada nimetatud tingimusi eraldi. Filosoof kui vaimne ämmaemand, seda on Sokrates: tema töö on teistele sünnitusabi anda, mitte sünnitada.

Sokratesele, keda kohtame Platoni dialoogides, on filosoofiline tegevus  m õ i s t e t e m ä ä r a t l u s. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset selgitust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistetele.

Mis on teadmine? Mis on armastus? Mis on voorus või õiglus? Need küsimused esinevad filosoofia ajaloos alatasa, ja oluline on mõista, missugust tüüpi vastust otsitakse. Seda valgustab Platoni dialoog „Theaitetos“

Kõne all on üks Platoni filosoofiliselt sügavamaid tekste, suurepärane kirjutis, mille teema on filosoofe läbi aegade erutanud küsimus „Mis on teadmine?“. Dialoogi alguses esitab Sokrates Theaitetosele süütuna näiva küsimuse. Nagu filsoofias sageli, puudutab siingi probleem asja, mis tavamõtlemises arvatakse iseenesestmõistetavalt selge olevat. Igaüks ju kujutleb end teadvat, mis on teadmine. Kuid kes oskab öelda, mis see on?

„Theaitetos“ vastab kõigepealt teadmiste eri liike loetledes. See esmalt pähe tulnud vastus ei rahulda Sokratest, ta toonitab, et „ma ei küsinud ju, mille kohta teadmine käib või kui palju on teadmise liike. Oma küsimusega ei pidanud ma silmas nende hulka, vaid tahtsin selgusele jõuda, mis teadmine ise on.“  Vastuseks üldisele küsimusele ei piisa erijuhtude mainimisest: „Kui meilt küsitakse, mis on kunst, on mõttetu vastata, nimetades mõningaid kunste. Siis ju pakume vastuseks mingit konkreetset ala puudutavat kirjeldust, kuigi meilt seda ei küsitud.“

Filosoofia üks osa on tunnetusõpetus – teooria sellest, mis on teadmine (võimalikult üldises mõttes). Selle filsoofia tähtsa erivaldkonna algallikas on Sokratese küsimus „Mis on teadmine?“ See küsimus nõuab vastust, mis haaraks üksikjuhtumite taga olevat, neid ühendavat tuuma, teadmist ennast.  Ja kuigi argielus võib selle küsimuse kui liiga üldise uurimata ja tähele panemata jätta, on filosoofi tee teine. Ta pärib seletust, põhjust ja mõistuspärast analüüsi asjadele, mida igapäevases elus peetakse iseenesest mõistetavaks.

Dialoogis „Theaitetos“ esitatakse kolm katset vastata Sokratese teadmise olemust puudutavale küsimusele. Esiteks püütakse teadmine määratleda vaatluse kaudu; teadmine ankurdatakse selle kogemuse külge, mille vahendab meile vaatlus. Sokratest (ja Platonit) see vastus siiski ei rahulda. Dialoogis tuuakse välja üsna säravalt teravmeelsed vastulaused, millest autor nimetab vaid ühte: teadmine sisaldab mõistelist elementi, mis puudub aistingus. Nii ei saa teadmine olla vaatlus. Siirdume teisele määratlemiskatsele: teadmine on õige mõistmine. See esialgu veenev seletus on siiski samuti ebapiisav. Aga kui kellelgi on õige mõistmine juhuslikul või vääral põhjusel? Teadmine näib eeldavat teadmise objektiga kindlamat seost, kui seda tagab pelgalt õige mõistmine.

Nii jõutakse kolmanda – ja filosoofiaajalooliselt kuulsaima – määratluseni: teadmine on õige käsitlus või arusaamine koos põhjendusega (seletusega).

Filosoofiline mõisteanalüüs võib meie arusaamist laiendada. Ta võib valgustada eri mõistete seoseid, nende nüansse ja vastastikuseid suhteid.

Sokratese roll kogu hilisema lääne filosoofia sümboolse ja teednäitava tegelaskujuna ilmneb kokkuvõtlikult ehk kõige paremini sõnades, millega ta ise Platoni dialoogis „Gorgias“ iseloomustas oma lähenemisviisi:

„Ära imesta, kui ma edaspidi küsin sinult uuesti selle kohta, mis tundub täiesti selge olevat, aga ikkagi ma küsin: kordan veel, et ma esitan küsimusi meie vestluse arengu järjepidevuse huvides, mitte sinule kahjuks, vaid kartusest, et meile muutub harjumuseks teinetest katkestada ja ette rutata. Ma tahan, et sa viiksid vestluse lõpuni nii, nagu seda ise vajalikuks pead, oma lähtekohtadest lähtudes.“

Üks väheseid teoreetilisi õpetusi, mida Sokrates ilmselt ise esitas, mõte oli, et tõeline teadmine – olulisi asju puudutav teadmine – peitub inimeses eneses. Seega on tõe leidmiseks vaja uurida iseend.

Sokrates ei hoolinud empiirilisest teadmisest. Talle huvi pakkuv teadmine puudutas midagi muud kui välist tajuilma; selle võis ta leida iseendast.

Teine filosoofiline lähenemisviis, mida samuti peetakse ajaloolise Sokratese looduks, on esmapilgul üllatav. Selle järgi on teadmine hüve; õige mõistmine viib paratamatult õige tegevuseni, neid kahte pole võimalik mõelda teineteisest eraldi. See sokraatiline õpetus seob tunnetusteoreetilise teadmise ja moraalifilosoofia hüve mõisted vahetult ühte. Tegemist nn vooruslikuse nõudmisega. See teema tuleb esile paljudes Platoni ja Xenophoni Sokratese kohta käivates tekstides. Platoni dialoogis „Kriton“ keeldub Sokrates vanglast põgenemast, kuna vooruslikum on kannatada seaduse järgi langetatud ebaõiglase kohtuotsuse tõttu, kui põgeneda seadust rikkudes.

Kui Sokratese sümboolse tegelaskujuga liitub kindel usk oma veendumustesse ja kriitikavõimesse, siis on ta tõesti peaaegu vihastama panevalt leplik ja alistuv riigi ja selle seaduste ees. Need esindavad Sokratesele absoluuti millest kõrgemale üksikisiku õigus ei ulatu.

Väärtused on Sokratesele objektiivsed. Kõik, mida inimene peab tegema, on seega mõistuslikult selgitatav. Kui inimesele on mõistuslik analüüs tõestanud, mis on mingis olukorras õige, toimib ta oma järelduste kohaselt.  Tõeline teadmine ei ole lahus seda väljendavast tegevusest.

Sokratese kuju vaagides on sageli viidatud Naatsareti Jeesusele. Jeesus nagu Sokrateski ei jätnud endast mingit kirjalikku jälge. Mõlema mõju põhineb õpilastel ja kaasaegsete tunnistustel – sellel mõjul, mida nad omal ajal ümbritsevale avaldasid. Sokratesestki sündis terve hulk evangeeliume.  Ka Sokrates pitseeris oma inimlikkuse traagilise surmaga. Sokrates ja Jeesus esindasid humaansuse ideaali. Nagu tõdeb Henrik Schück oma kirjandusloos, hakkas Sokrates „kogu hilisemale antiigile tähendama peaaegu sama mis Naatsareti Jeesus kogu kristlikule ajastule: kõlbelise puhtuse ja õilsa inimlikkuse väljendust.“ Ei võimu ega au, ei maist edu ega isegi tunnustust; püüdlus kätte saada inimlikkuse tuuma, mis seisneb tarkuses ja vooruslikkuses.

Sokrates oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist, mitte õpetaja, kellel see tarkus juba käes.

Allikas: Esa Saarinen. Filosoofia ajalugu. 2007, lk 7-20.