Ruunid

Germaani ja Skandinaavia rahvaste muistse tähestikulise kirja – ruunide – päritolu ja nendega seotud pühasid toiminguid jääb alatiseks katma saladuseloor. Rahvapärimuse kohaselt olid ruunid Odini kingitus inimkonnale. Odin on muistsete skandinaavlaste jumaluste seas kesksel kohal. Tema nimi on tulnud muinasskandinaavia sõnadest, mis tähendavad „tuul“ ja „vaim“. Legendi järgi rippus Odin üheksa ööd Yggdrasil`i ehk Ilmapuu küljes, vigastatuna omaenese mõõgast, nälja, janu ja valu käes vaeveldes, üksi ja abitult, kuni nägi ruune, ning viimase tohutu jõupingutusega haaras nende järele.

RUUNIDE PÄRITOLU

Selles osas, kus ja millal ruunikirja Lääne-Euroopas esimest korda kasutati, pole teadlased veel üksmeelt saavutanud. Enne kui germaani hõimudel üldse mingi kiri välja kujunes – tõenäoiselt kestis see tuhandeid aastaid – kasutasid nad piltsümboleid, mida kraapisid kividele. Niisugused raidkirjad ehk hällristningar on pärit keskmisest ja hilisest pronksiajast (u 1300 eKr kuni 600 eKr) ning neid seostatakse indoeuroopa viljakuse ja päikese kultusega. Graveeringute hulgas on levinuimad inimeste ja nende kehaosade ning loomade kujutised, relvamotiivid, haakristid, päikesesümbolid, keerised, rattad ja muud ruudul või ringil põhinevad kujundid.

Ruunikiri tekkis siis, kui need muistsed piltsümbolid segunesid olemasolevate ladina, kreeka, etruski ja Põhja-Itaalia tähestikuga. Oma raamatus „Runes: An Introduction“ ütleb Ralph W. V. Elliot nende kahe pärimuse ühtesulamise kohta, et „ühelt pooolt tähestikuline kiri, teiselt poolt sümboolne sisu“, vihjates sellele, et kes iganes ruunitähestiku leiutas, pidi ruunieelsete sümbolite tähendusi teadma.

Ruuniteadlased arvavad üsna üksmeelselt, et puhtpraktiline ei ole ruunikiri algusest peale olnud. Rituaalsest otstarbest annab tunnistust ilmalike tähtede seotus germaanlaste paganlikes riitustes ja usulistes talitustes kasutusel olnud ruunieelsete sümbolitega. Ruunide seos paganlike jumalatega asetab ruunitähestiku vanas germaani religioonis kesksele kohale. Paganlikus maailmas nähti kogu loodust ja selle loomingut elusana. Osakesed ja kivid kätkesid endas püha loodust ning sobisid seetõttu ruuniloitsu jaoks. Sajandite jooksul on ruunimärke kraabitud puidu sisse, lõigatud metalli või nahka. Enim levinud ruunid olid tehtud puupulgakestest, rohkesti kasutati siledaid lamedaid kivikesi, mille ühele küljele maaliti sümbol.

Kindel on see, et ruunidel oli igaühel oma püha tähendus ning aja jooksul kujunes neist välja Lääne-Euroopa esimene pikemalt kasutusel olnud oraakel. 98. aastal pKr pani Rooma ajaloolane Tacitus oma „Germania“ 10. raamatusse kirja ühe tänapäeval sagedamini tsiteeritava konkreetse kirjelduse ruunide kasutamisest oraaklina:

„Nad võtavad viljakandva puu osakese, lõikavad selle väikesteks tükkideks, märgistavad need tükid teatud kindlate märkidega ning heidavad huupi valgele linale. Seejärel tõlgendab sõnumit kogukonna preester /.../ pärast seda, kui ta on tunnistajaks kutsunud jumalad. Silmad taeva poole pööratud, võtab ta ükshaaval kolm puutükki ning loeb neil leiduvate märkide järgi sõnumit.“

Kristuse-eelsest ajast pärinevaid iidseid ruune peetakse vanimaks teadaolevaks tõeliselt lääne oraakliks. Sõna „oraakel“ tähendab ka mehhanismi või vahendit, mille kaudu „Kõrgem“ suhtlus toimub. Märkimisväärne hulk eri kultuure on minevikus Jumala tahte teadasaamiseks oma rahva elus toetunud oraakellikule traditsioonile.  

 Allikas: R. Blum, S. Loughan. Ruuniring. Koolibri, 2008, lk 26-35.