Suvepuhkus on andnud. See on aeg, mil aeg muutub märkamatust märgatavaks ja vastupidi. See on aeg, mis on andnud võimaluse vaadelda, samas ka osaline olla. Aeg on andnud võimaluse kuulata looduse kõige imelisemaid helisid, kuid andnud õnne kuulata vaikust. Lihtsalt jälgida elusloodust ja saada veelkord kinnitust, et eksistentsis valitseb korrapära ning mõistuslikkus... Märgata, et loodus ei ole kunagi samasugune nagu see oli eelmisel päeval. See on aeg, mil õitseb karikakar ning mets lõhnab maasikatest. See on aeg, mil võtad kätte hea raamatu ja loed ja mõtiskled võrkkiiges, kõrvus kohisemas meri.