"Hinge saatus" on raamat, mis uurib hinge saatust pärast surma, ehk pärast Maalt maalt kehastumise lõpetamist. Raamatu autor on raamatu koostanud tänu paljudele süvahüpnoosi viidud klientidele, kelle suutis viia üliteadvusseisundisse, kus oli võimalik uurida elude vahelist aega.
Raamatu autor Michael Duff Newton omab doktorikraadi nõustavas psühholoogias, on litsenseeritud hüpnoterapeut ja Ameerika Nõustajate ühingu liige. Ta on õpetanud kõrghariduslikes õppeasutustes ja tegeleb Los Angeleses erapraksisega.
Raamatu kohaselt pärast surma võetakse hing vastu vaimumaailmas, mida peetakse koduks. Hinged käivad Maal kehastudes õppimas ja nö reisil. Elu Maal võib olla kurnav ning peale surma lähevad hinged nö taastusravikeskusesse, et energia taastada. Maad peavad hinged üheks raskeks kohaks, kus kehastuda. Põrgut olemas ei ole, vahest on Maa see kõige hullem paik kus olla. Igal hingel on oma teejuht, kes tuleb talle surma hetkel vastu. Teejuht on tark ja kannatlik õpetaja, kes aitab vaimuilmas toime tulla, kuid ei seku hinge otsustustesse, isegi kui ta neid kõige õigemateks ei pea, sest hingel tuleb õppida ja areneda. Kui hinged jõuavad energeetiliselt halvas seisus vaimuilma sissepääsu juurde, annavad mõned teejuhid esmaabi. See on nii füüsilise kui ka mentaalse tervendamise harjutus, mida sooritatakse enne hinge liikumist edasi vaimuilma.
Vastu saavad tulla ka hinge Maal elanud sugulased ja teised lähedased. Meie sisemine olemus on täiesti ainulaadne, oluline osa taassündide vahelisest vaimsest elust on pühendatud empaatilistele suhetele teiste hingedega. Seega on meie, kui hingede areng kollektiivne. Osaliselt väljendub see kollektiivsus seostes, mis meil on teiste hingedega materiaalses reaaluses, näiteks Maal. Hinged kuuluvad hingegruppidesse. Esmane sugulashing on meie igavene kaaslane, kuid esmases kobargrupis on ka teisi hingi, keda võime nimetada oma kaaslasteks-sugulashingedeks. Kobargrupp sisaldab tavaliselt kitsamaid hingede ringi, kes on eriti lähedased, nemad pakuvad üksteisele elus olulist tuge. Neid on tavaliselt kuskil 3-5 hinge. Kuigi kaaslased-sugulashinged alustavad hingegrupis üheskoos, arenevad nad erineva kiirusega. Siin sõltub palju edasipüüdlikkusest ja motivatsioonist. Igal hingel on oma tugevad küljed, millega oma kaaslasi grupi kehastudes toetada. Grupp muutub väiksemaks, kui paljud spetsialiseeruvad, kuid üksteisega ei kaotata kontakti. Sidushinged on hingede alajaotus, mis hõlmab peale esmase kobargrupi ka teisteste gruppide liikmeid, kes asuvad vaimses naabruses. Teisestes gruppides võib kokku olla kuni tuhat hinge või rohkemgi. Neisse gruppidesse kuulub sidushingi, kes on valitud meiega koos töötama ja keda me tunneme mitmest elust, ning ka neid, kellega meie teed ristuvad vaid lühiajaliselt. Väga sageli on meie lapsevanemad mõnest sellisest lähedal asuvast grupist. Kuigi tavaliselt ei kehastu hinged sama perekonna järglastena, kuhu kuulusid eelmises elus, võivad ühe hingegrupi liikmed valida sellised uued perekonnad, kus nad saavad olla koos. Hingegrupi liikmetel on kalduvus olla kõigis eludes seotud veresidemetega ja viibida geograafiliselt lähestikku. Näiteks Ruthil oli kolmesaja aasta jooksul hing A erinevates eludes isa, vanaisa, onu.
Hing on oma olemuselt duaalne, mis tähendab seda, et kehastudes Maale, jätab osa oma hingeenergiast vaimuilma. Seega on sul võimalik näha oma ema, kes on elust vaimuilma tagasi pöördunud, isegi juhul, kui ta on kolmekümne Maa aasta eest surnud ja tagasi pöördunud. Oma iseloomult erineb hing oma Maal kehastumisest. Aja jooksul orienteeruvad hinged taas ümber paigale, mida nad nimetavad koduks, nende maisus teiseneb. Nad ei ole enam meie mõistes inimesed oma eriomaste emotsioonide, tujude ja füüsilise välimusega. Uuest Maale kehastudes valivad hinged vabatahtlikult ebatäiuslikke kehasid ja raskeid elusid, et lunastada karmavõlgu või töötada läbi mõne õppetüki erinevad aspektid, millega neil minevikus on olnud raskusi. Hinged ühinevad reeglina oma kehaga lapse ema üsas enamasti pärast kolmandat raseduskuud. Sünnile järneb mälukaotus ja hing ühendab oma surematu loomuse ajaliku inimmeelega, et luua uus isiksus. Hinged saavad kehastuda ka teistel planeetidel. Teisel planeedil varasemalt kehastunud hingel võivad olla Maal raskused seaduste järgimisega ja ühiskonnas eluga kohanemisega.
Varsti pärast seda, kui hinged pöörduvad tagasi oma hingegrupi juurde, kutsutakse nad tarkade olendite koosoleku ette. Aste või kaks meie teejuhtidest kõrgemal, on need mõjuvõimsad meistrid kõige kõrgemal arengutasemel olevad tuvastatavad olendid, keda hüpnoterapeudi alles kehastuvad kliendid suudavad vaimuilmas näha. Tegemist ei ole kohtusaali ega karistamisega. See nö vanemate nõukogu esindab õiglust. Nad ei ole jumaliku võimu ülim allikas, kuid näib, et nad esindavad Maal kehastuvate hingede viimast vahiposti. Need targad olendid tunnevad sügavalt kaasa inimeste nõrkustele ja ilmutavad lõputut kannatlikkust meie vigade suhtes. Tulevastes eludes antakse meile palju uusi võimalusi. Need ei ole kergete karmaliste valikutega elud, muidu ei õpiks me Maale tulles midagi. Omati ei ole elu riskid ja mõistus sellel planeedil loodud selleks, et meile pärast surma valu põhjustada. Vanemate nõukogu ei uuri ainuüksi meie viimast elatud elu. Küsitlus puudutab kõiki elusid ja annab ettekujutuse meie liikumisest eneseteostuse poole. Vanemad tahavad välja selgitada kas me kasutame arengus kogu oma potensiaali. Nõukogu tahab näha, kas meie hinge sisim surematu olemus on säilitanud sellle kehastumise vältel väärtushinnangute, ideaalide ja tegevuse seisukohalt terviklikkuse. Nad tahavad teada, kas keha surus meid alla, või paistis meie hing siiski välja. Kas meie hing liitus edukalt inimajuga kui partneriga üheks harmooniliseks isiksuseks? Nõukogu liikmed esitavad küsimusi jõu kasutamise kohta. Kas meie mõju oli positiivne või laastas seda vajadus teiste üle domineerida? Kas elasime teiste tõekspidamiste järgi, ilmutamata isiklikku jõudu, või andsime oma isikupärase panuse? Nõukogu ei huvita niivõrd, mitu korda me läbi elu sammudes komistasime ja kukkusime, kuivõrd see, kas meil oli julgust püsti tõusta ja võiduka lõpuni minna.
Isegi need hinged, kes vaimuilma jõudmist kärsitult ootavad, ei lahku Maa astraaltasandilt enne, kui on midagi ette võtnud neid armastavate ja hingevalu tundvate inimeste trööstimiseks. Kummitustest lühidalt niipalju, et teejuhid ei käsuta meid ega sunni minema edasi vaimuilma, kui meie lõpetamata tegemised on sedavõrd määravad, et me ei taha Maa astraaltasandilt lahkuda.
Selles raamatus (366 lk) on infot nii palju, et ma praegu rohkem ei kirjuta, soovitan lugeda, kellel huvi.
No comments:
Post a Comment