Doktor Elaine N. Aron on kirjutanud raamatu ülitundlikest inimestest. Ta peab ka ennast selleks. Nii kui ma seda raamatut nägin, teadsin, et see tuleb mul läbi lugeda. Suur osa ülitundlikest inimestest on introverdid ja raamat keskendub suures osas sellele. Ülitundlik olemine ei võrdu sotsiaalse introvertsusega. Umbes 30 protsenti tundlikest on ekstravertsed. Ekstraverdid naudivad üldiselt rühmade ja võõrastega suhtlemist ja võivad koguni paremini lõdvestuda teiste inimeste seltskonnas. Mina olen ekstravert. Raamatust annan ülevaate selles osas, millega haakun.
Esimese asjana märgin doktori poolt kirjapandu, et ülitundlikkust ei tohi segamini ajada mõne probleemse seisundiga. Tegemist on inimestega, kes panevad tähele pisiasju, mis teistele märkamatuks jäävad. Ülitundlikud inimesed ei ole „neurootikud“ – st pidevalt ilma nähtava põhjusta ärritatud olekus.
Ajupiirkonnad, mis on tundlikel inimestel taju käigus aktiivsemad, teevad ära ka sensoorse informatsiooni keerukama töötlemise töö: need pole niivõrd sellised piirkonnad, mis eristavad tähestikus olevaid tähti nende kuju järgi või aitavad sõnu kokku lugeda, vaid sellised piirkonnad, mis hoomavad sõnade varjatud tähendust. Suurem osa inimesi märkab tuppa astudes kõigepealt mööblit ja inimesi ja ongi kõik. Tundlikud tajuvad otsekohe, soovivad nad seda või mitte, meeleolusid, suhete sõbralikkust või vaenulikkust, seda, kas toas on umbne või värske õhk ja mis tujus oli lilleseade tegija. Ülitundlike inimeste intuitsioon käib neist sammukese eespool. Vesteldes kogevad nad juba suunda, kuhu vestlus võib jõuda.
Ülitundlike seas on kirjanikke, ajaloolasi, filosoofe, kohtunikke, kunstnikke, teadlasi, teolooge, terapeute, õpetajaid, lapsevanemaid ja lihtsalt vastutustundlikke, südametunnistusega kodanikke. Paljud ülitundlikud on visionäärid, ülimalt intuitiivsed, teistest läbinägelikumad, ettevaatlikud ja arukad inimesed. Kutse poolest sobivad ülitundlikud inimesed teistele nõu andma.
Suhetes on veto pannud sõimamisele, hämamisele. Tüli lõpetamise edasilükkamine võib kujuneda raskeks. Üldiselt võib tundlikkus lähedasi suhteid tunduvalt parandada. Tundlikud panevad alateadlike protsesside tulemusel tähele kõige delikaatsemaid vihjeid, nüansse ja paradokse ning ambivalentse.
Ülitundlikud inimesed kulutavad oluliselt rohkem aega mõtisklemisele elu mõtte ning surma üle ning selle üle, kui keeruline on kõik. Enamasti on tundlikkus päritav. Tundlike laste puhul on sügava, häirimatu une perioode vähem kui teistel. Tundlike laste puhul pole vaja füüsilisi hoope või traumasid, et nad hakkaksid pimedust kartma. Vaikselt paigal seisev ning teisi jälgiv laps ei pruugi oma ümbruse nüansse töödeldes olla seesmiselt sugugi pärsitud.
Ülitundlikud inimesed tunnevad muret teiste kannatuste pärast. Carl Gustav Jung oli ülitundlikest inimestest väga kõrgel arvamusel – aga muidugi oli ta ka ise üks nende seast. Intensiivsete muljetega seotud sündmused ei möödu tundlikest inimestest kunagi ühtki jälge jätmata.
Ülitundlikud inimesed on vastuvõtlikud vaimuilmale. Leinamis- või paranemisprotsessile annavad need kogemused laiema tähenduse.
Ise märgin, et oma elu saab teadlikult palju kergemaks muuta. Näiteks jälgides millist muusikat kuulad, milliseid filme vaatad, kellega suhtled jne. Mul ei ole ole nii, et vaatan filmi ära ja siis on kõik. Alati analüüsin seda veel järgmistel päevadelgi. Ja see maailmavalu enda õlgadel kandmine. Tegelikult on tunnetuslikku poolt ka teatud olukordades võimalik vähendada. Minule on abiks põhjuse ja tagajärje vahelise seose teadvustamine. Aitab kindlasti see, kui ma saan olukorda reaalselt mingil kujul mõjutada paremuse suunas.
