Kuna see on minu blogi ja arhetüüpidega olen eelnevalt
tegelenud, siis ei hakka siin otsest kokkuvõtet raamatust tegema, vaid toon
välja mõtted, mis minus midagi sisemiselt reageerima panid: nt laused, mida tahan
endale korrata või laused, mille üle soovin veel hiljem mõtiskleda. Nii.
Arhetüübid pole määratletud sisult, vaid üksnes vormilt, ja
sedagi väga tinglikult. Arhetüüp on iseenesest tühi, formaalne element, üksnes
facultas praeformandi, representatsiooni aprioorselt antud võimalikkus. Arhetüüpide
olemasolu nagu instinktide olemasolugi pole võimalik tõestada seni, kuni nad
konkreetselt ei avaldu.
Psüühe on kõikide tõsiasjade ema /.../.
Isiksuse tõeline kasvamine on teadlikuks saamine
avardumisest, mis hoovab sisemistest allikatest.
/.../ ei tunta ära elu tähtsat hetke /.../.
Pole sugugi kerge mõista, miks peaks hüpoteetiline mateeria,
mis tänapäeval on hoopis teistsugune kui kolmkümmend aastat tagasi, ainsana
olema reaalne, vaim aga mitte. Ehkki immateriaalsuse mõiste iseeneses ei
välista reaalsuse mõistet, seostatakse üldises arusaamas tõelisus ikkagi
ainelisusega. Vaim ja mateeria võivad olla ühe transtsendentse olemise vormid.
Inimene ei ole ise vaimu loonud, vaid vaim määrab, mida
inimene loob /.../.
See on arhetüüpide ja aatomite maailma ühesugune iseärasus,
mida tänapäev väga kujukalt tõestab: mida sügavamale jõuavad uurijad oma
eksperimentidega elementaarosakeste maailmas, seda hävitavama jõuga energiakandjaid
seal aheldatuna kohtab. Et kõige pisematest lähtub kõige suurem mõju, pole
selgeks saanud mitte ainult füüsikas, vaid ka psühholoogilistes uurimustes. Kui
sageli sõltub kriitilistel momentidel kõik näilisest eimiskist!
Nagu kõikidel arhetüüpidel on olemas positiivne, soodus,
hele, ülespoole osutav loomus, nii on neil ka allapoole osutav, osalt
negatiivne ja ebasoodus, osalt ktooniline, muus osas aga neutraalne aspekt.
/.../ rahvastel ravitseja on ühest küljest tervendaja ja abistaja ning teisalt
kardetud mürgisegaja /.../.
Inimese ajalugu seisneb algusest peale alaväärsustunde ja
upsakuse konfliktis. Tarkus otsib keskteed /.../.
Energeetiliselt tähendab polaarsus potensiaali ning seal,
kus on potensiaal, seal on võimalus kulgemiseks ja juhtumiteks, sest
vastanditevaheline pinge püüdleb tasakaalu poole.
Miski ei mõju tähelepanutõmbavamalt kui keeld. See on
nii-öelda kõige kindlam vahend sõnakuulmatuse provotseerimiseks.
Inimese suurim patt on teadvustamatus, aga sellele on
suurima hardusega andunud isegi need, kes peaksid olema inimestele õpetajaks ja
eeskujuks.
Kas ei suudeta ükskord jõuda arusaamisele, et kõik välised
muudatused ja parendused ei puuduta inimese seesmist loomust ja kõik sõltub
lõpuks sellest, kas inimene, kelle käsutuses on teadus ja tehnika, on
vastutusvõimeline või mitte?
/.../ psühholoogiliselt suudetakse mõista üksnes seda, mida
ollakse ise kogenud.
/.../ pole olemas ühtegi nii-öelda üldist psühholoogilist
väidet, mida poleks samahästi võimalik ümber pöörata, just see pööratavus
tõendabki nende kehtivust. (?????????????)
