Lilla valgus

Lilla valgus silme taga,
vaimne vabadus ei maga.
Kosmilise taeva värav
lilla valgusena särab.

Lilla valgus õrnalt paitab,
näha nägematut aitab.
Kosmilise taeva värav
on siis kinnisilmil näha.

Kristel Põld

Egost

Kargel sügiskoidul sammun härmaehteis põlluteel

Varvas külmetab, kui katsun, süda aga sooja teeb

Üle põllu kuldset metsa paitab päiksekiir

Kauguses veel laiumas on habras udupiir

Mõtteist pea on vabaks saanud, naudin end ses tühjuses

Värskes õhus põlluveerel sulandun ma ühtsuseks

Mind ei ole, olen kõiksus – niivõrd lihtne olla on

Siirast rõõmu olemisest rohkelt tunda on

Sügistaevas lendvad linnud rännuteele asuvad

Varvas külmetab, kui katsun, süda aga sooja teeb

Hing lubanud on alasti ses kaunis looduses

Harmooniline olemine ongi õige tee

Kristel Põld

Minule meeldinud mõtted raamatust „Traktaat tolerantsusest“, Voltaire.

„… meil jätkub religiooni vihkamiseks ja tagakiusamiseks, kuid meil ei jätku seda armastuseks ja aitamiseks.“
„Ärge püüdke südameid ahistada ning kõik südamed kuuluvad teile.“
„Austagem pühakirjas kõike, mis võib uudishimulikule ja tühisele vaimule arusaamatu tunduda, kuid ärgem kuritarvitagem seda, et olla karmid ja halastamatud.“
„Me teame, et hing on vaimne, aga me ei tea sugugi, mis vaim on. Me tunneme mateeriatki väga puudulikult ning meil on võimatu aru saada selget ettekujutust sellest, mis ei ole mateeria. Teades väga vähe sellest, mis meie meeli puudutab, ei saa me omal jõul midagi teada sellest, mis on meeltele kättesaamatu. Me projitseerime mõned oma tavakeele sõnad metafüüsika ja teoloogia sügavikesse, et saada mingit õrna aimu asjadest, mida me ei suuda ei ette kujutada ega väljendada; me püüame neist sõnadest oma nõrgale arule neil tundmatutel aladel tuge leida, kui vähegi võimalik. Nii kasutamegi sõna „vaim“, mis vastab sõnale „hingus“, ja sõna „tuul“, et väljendada midagi, mis pole mateeria. Ning kuna see sõna „hingus“, „tuul“, „vaim“ toob meid vastu tahtmist tagasi idee juurde haprast ja kergest substantsist, eraldame sellest veel, mida vähegi suudame, et jõuda ettekujutuseni puhtast spirituaalsusest, aga me ei jõua kunagi selge mõisteni: me ei tea isegi, mida ütleme, kui lausume sõna „substants“; täht-tähelt tähendab see sõna midagi, mis on all, ja juba sellega hoiatab ta meid, et on arusaamatu, sest mis see õieti on, mis on all? Jumala saladuste tundmine ei kuulu selle elu juurde. Siia sügavasse pimedusse paisatuna tapleme üksteisega ning jagame keset ööd pimesi hoope, teadmata täpselt, miks me võitleme.“
„Mida arutumat ja õudsemat saaks tõesti olla kui öelda inimestele: „Sõbrad, ei piisa sellest, et olla truud alamad, kuulekad lapsed, hellad isad, õiglased naabrid, näidata üles kõiki voorusi, hoida au sees sõprust, hoiduda tänamatusest, kummardada rahus Jeesus Kristust. Peate veel ka teadma, kuidas ollakse eostatud igavesest ajast igavesti, ning kui te ei oska märgata hüpostaasis homo-ousios`t, siis kuulutame teile, et põlete igavesti põrgus ning seni lõikame teil hakatuseks kõri läbi“. Kui selline otsus oleks teatavaks tehtud Archimedesele, Poseidoniosele, Varrole, Catole, Cicerole, mida nad oleksid vastanud?“

Arvamus raamatust "Tiibeti raamat elust ja surmast"

Tegemist on 462-leheküljelise raamatuga. Kordamine on küll tarkuse ema, aga raamatu mõte oleks minu hinnangul saanud piirduda ka 100 leheküljega. Lugemisel oleksin tahtnud autoriga diskussiooni astuda. Mulle meeldib autori tahe aidata inimestel mõista surma: mis on surm; mis juhtub pärast surma; kuidas surra parimal viisil; kuidas aidata teisi suremisel; kuidas tulla toime leinaga jne. Siiski on raamatus minu jaoks palju ebakõlasid.
Autor on korranud küll Buddhat, kes on hoiatanud dogmadesse langemast. Siiski pole siin minu arvates dogmadest pääsetud. Raamatu kohaselt tuleks pidevalt mõelda surmale. Inimese elu eesmärgiks Maal on valmistada end ette surmaks, et jõuda virgumiseni, algkirkuseni, kus ta on teadlik oma meele loomusest ja sellega ühenduses. Samas teatab autor, et selleni jõuavad vähesed, eelkõige on selleni jõudnud Tiibeti õpetajad. Kes surma ette ei valmista igapäevaselt mediteerides, see kogeb surma ja sellejärgseid kogemusi kohutavana.
Mediteerimine on oluline selleks, et saada ühendusse oma meele loomusega. Autor leiab, et ainult siis on virgumine võimalik ja järelduvalt ka rahulik surm ning sellejärgne periood. Jälle tuleb meelde kristlus, kus samamoodi põrguga inimesi ähvardatakse. Enamik inimesi virgumiseni ei jõua, seega paljud inimesed hakkavad nüüd ilmselt surma kartma veelgi enam.
Hulk lehekülgi kirjeldab meditatsioone, kuidas virgumise poole püüelda, kuid need ei ole lõplikud. Samas ütleb ka autor, et ilma õpetajata virgumist ei saavuta. Seega on need tohutud kirjeldused minu arvates asjatud. Samas räägib autor, et pärast surma ikkagi meele loomuse särav selgus taastub (nt lk 286, 287). Milleks siis püüelda sinna poole, kuhu niikuinii välja jõuame? Mulle tundub kuidagi loogikavastane, et siia sündimise eesmärgiks saab olla ainult surmaks ettevalmistamine, kuna see, kust me tuleme, on see, kuhu tagasi pöördume. Äkki on siin füüsilises ilmas olemise eesmärgiks midagi muudki?
Suure au sees autori jaoks ongi need õpetajad Tiibetist, kes istuvad pikka aega oma elus erakluses ja mediteerivad. Tabuks tundub olevat millegi omamine või nautimine. Kõige õigem mees on see, kes elab vireluses ja mediteerib, valmistades end surmaks ette. Autor on väljendanud, et teistest ei tohiks pahasti mõelda. Samas kumab läbi tema enda halvakspanu nende suhtes, kes oskavad ja julgevad elada vireluseta ja naudivad maist elu oma lihtsuses. Neid ähvardab tema silmis kole surm ja veel koledam surmajärgne elu. Kas elu nautimine füüsilises eksistentsis kõige selle õppimise kõrvalt on ikka patt? Tundub kuidagi äärmuslik. Miks ei võiks vaimselt hea olemise kõrval nautida ka lihtsaid maiseid asju elus?
Jällegi vastuoluline on see, kuidas autor on välja toonud lääne inimeste surmalähedased kogemused (erinevad uuringud), mis enamikel juhtudel on kõik väga ilusad ja rahulikud. Ta ei suuda uskuda, et enamikul “tavalistest“ inimestest on olnud positiivsed kogemused, ja arvab, et negatiivseid kogemusi lihtsalt ei mäletata (inimene kipub halbu kogemusi unustama). Samas eirab ikkagi neid positiivseid kogemusi, öeldes, et võrreldes bardokogemustega vajaks need eriuurimust, mis ei mahu sellesse raamatusse. See näitab minu silmis selgelt dogmasse langemist.
Karmast rääkis nagu ikka – mida külvad, seda lõikad. Raamatu alguses on ta võrrelnud Tiibeti inimesi lääne inimestega. Tiibetlased on vaimsemad, mediteerivad palju. Lääne inimeste kohta on siiski öelnud, et need ahmivad nüüd vaimsust igast erinevast kohast, kuid see ei ole õige – tuleks valida üks religioon ja jääda sellesse kindlaks. Jällegi minu jaoks arusaamatu. Kui inimene tutvub teatud religiooniga, aga mingid põhimõtted on tema jaoks vastuvõtmatud ja ebaloogilised, siis peaks silmad kinni vastu tahtmist ikka sellele truuks jääma? Samamoodi leiab autor, et õpetajas ei tohi kahelda. Inimesed ei ole üli-inimesed – seega ei ole ükski õpetaja osav kõigis valdkondades. Eksimine käib inimeseks olemise juurde. Kahtlemine on olukord, kus inimene arvab, et antud situatsiooni kohta võib kehtida hoopis teine tõde. Kahtlemine võib viia tõeni. Mis selles halba on? Raamatu lõpus räägib autor, kui karm on olnud tiibetlaste elu. Kas see tähendab, et nad on selle oma karmaga ära teeninud? Ka kannatused on au sees – eelkõige teiste kannatuste enda peale võtmine. Kuidas siis kannatav inimene oma negatiivsest karmast õpib? Ma vähemalt praegu arvan küll, et me ei tulnud siia selleks, et keskenduda surmale, vaid elamisele, et arendada hinge.

Tubli koer

Mida Rudolf Steiner (1861-1925, filosoofiadoktor, õppis loodusteadusi, matemaatikat, filosoofiat) kirjutab vaimutunnetuse salgamisest

„Kes on õppinud vaimus tunnetavalt liikuma, näeb selle tunnetuse ümberlükkamises tihti selle tugevaimat tõestust. Sest talle saab selgeks, kuidas ümberlükkaja hinges oma hirmu vaimu ees samm-sammult alla surub, ning kuidas ta allasurumisega kutsub esile näivloogika. Sellise ümberlükkajaga saab esialgu vaevalt rääkida. Sest teda haaranud hirm kerkib üles alateadvuses. Teadvus tahab end hirmust päästa. Ta tunneb esialgu, et kui hirm tuleks, täidaks kogu sisemist olemist läbielamise nõrkus. Niisuguse nõrkuse eest ei saa hing muidugi ära joosta; sest seda tuntakse sisemusest esile kerkivat. Minema joostes jookseks ka nõrkus kõikjale kaasa. Kes loodustunnetuses edasi liigub ning sellele pühendununa peab säilitama oma Mina, see tunneb alati hirmu, kui ta ei taha loodustunnetust lõpetada vaimutunnetusega. Ta peab loodustunnetuses edasi liikudes kuidagi hirmust vabanema. Tegelikult ta seda ei suuda. Sest see tekib alateadvuses loodustunnetuse ajal ning tahab pidevalt tulla alateadvusest teadvusesse. Seetõttu LÜKKAB ta mõtetes ÜMBER selle, mida ta hingeelamuste tegelikkusest ei saa kõrvaldada.

Ja niisugune ümberlükkamine – see on illusoorne mõttekiht alateadvusliku hirmu katteks. Kummutaja pole leidnud julgust illusiooni meditatiivses elus kaotada, et jõuda vaimse tegelikkuseni; illusoorset käsile võtta. Seetõttu nihutab ta nüüd oma hingeelus esile kerkinud regiooni ümberlükkamise näivpõhjused. Need rahustavad teadvust; ta ei taju enam hirmu, mis alateadvusesse jääb siiski püsima.

Vaimuilma salgamine on soov ära joosta oma hingeolemuse eest. See on aga võimatu. Tuleb jääda enda juurde. Ja kuna saab küll ära joosta, ent mitte enda eest põgeneda, siis hoolitsetakse, et edasi joostes enam ei nähta. Kuid kogu inimolevust tagab hingeliselt midagi sarnast, nagu silma kae puhul. Silm ei suuda siis enam näha. Ta on muutunud pimedaks.

Nii tumestab vaimutunnetuse kummutaja oma hinge. Ta ähmastab oma hinge hirmust sündinud näivpõhjuste abil. Ta väldib hinge tervet valgustamist; ta loob endas ebaterve hingepimenemise. Vaimutunnetuse salgamine pärineb hinge kaehaigusest.

Kui tahetakse mõista vaimutunnetuse õigustatust, siis ollakse lõpuks juhitud hinge sisemise vaimse tugevuse juurde. Ja niisuguse tunnetuse juurde saab jõuda vaid hingeolemuse tugevndamise teel.“

Rudolf Steiner. Kõrgema tunnetuse astmed. PreMark 2005, lk 121-122.

"Kui tihti usuvad inimesed midagi, sest neile meeldib seda uskuda, mitte et nad oleksid selle ära tundnud."


Rudolf Steiner. Kõrgema tunnetuse astmed. PreMark 2005.