Mida Rudolf Steiner (1861-1925, filosoofiadoktor, õppis loodusteadusi, matemaatikat, filosoofiat) kirjutab vaimutunnetuse salgamisest

„Kes on õppinud vaimus tunnetavalt liikuma, näeb selle tunnetuse ümberlükkamises tihti selle tugevaimat tõestust. Sest talle saab selgeks, kuidas ümberlükkaja hinges oma hirmu vaimu ees samm-sammult alla surub, ning kuidas ta allasurumisega kutsub esile näivloogika. Sellise ümberlükkajaga saab esialgu vaevalt rääkida. Sest teda haaranud hirm kerkib üles alateadvuses. Teadvus tahab end hirmust päästa. Ta tunneb esialgu, et kui hirm tuleks, täidaks kogu sisemist olemist läbielamise nõrkus. Niisuguse nõrkuse eest ei saa hing muidugi ära joosta; sest seda tuntakse sisemusest esile kerkivat. Minema joostes jookseks ka nõrkus kõikjale kaasa. Kes loodustunnetuses edasi liigub ning sellele pühendununa peab säilitama oma Mina, see tunneb alati hirmu, kui ta ei taha loodustunnetust lõpetada vaimutunnetusega. Ta peab loodustunnetuses edasi liikudes kuidagi hirmust vabanema. Tegelikult ta seda ei suuda. Sest see tekib alateadvuses loodustunnetuse ajal ning tahab pidevalt tulla alateadvusest teadvusesse. Seetõttu LÜKKAB ta mõtetes ÜMBER selle, mida ta hingeelamuste tegelikkusest ei saa kõrvaldada.

Ja niisugune ümberlükkamine – see on illusoorne mõttekiht alateadvusliku hirmu katteks. Kummutaja pole leidnud julgust illusiooni meditatiivses elus kaotada, et jõuda vaimse tegelikkuseni; illusoorset käsile võtta. Seetõttu nihutab ta nüüd oma hingeelus esile kerkinud regiooni ümberlükkamise näivpõhjused. Need rahustavad teadvust; ta ei taju enam hirmu, mis alateadvusesse jääb siiski püsima.

Vaimuilma salgamine on soov ära joosta oma hingeolemuse eest. See on aga võimatu. Tuleb jääda enda juurde. Ja kuna saab küll ära joosta, ent mitte enda eest põgeneda, siis hoolitsetakse, et edasi joostes enam ei nähta. Kuid kogu inimolevust tagab hingeliselt midagi sarnast, nagu silma kae puhul. Silm ei suuda siis enam näha. Ta on muutunud pimedaks.

Nii tumestab vaimutunnetuse kummutaja oma hinge. Ta ähmastab oma hinge hirmust sündinud näivpõhjuste abil. Ta väldib hinge tervet valgustamist; ta loob endas ebaterve hingepimenemise. Vaimutunnetuse salgamine pärineb hinge kaehaigusest.

Kui tahetakse mõista vaimutunnetuse õigustatust, siis ollakse lõpuks juhitud hinge sisemise vaimse tugevuse juurde. Ja niisuguse tunnetuse juurde saab jõuda vaid hingeolemuse tugevndamise teel.“

Rudolf Steiner. Kõrgema tunnetuse astmed. PreMark 2005, lk 121-122.