Nikola Tesla artikkel 1915. aastast: The Wonder World to be Created by Electricity

ELEKTRI POOLT IMELISEKS MUUDETUD MAAILM

Kes iganes soovib meie aja suurust täielikult mõista, peaks uurima elektri arengu ajalugu. See on põnevam kui mistahes lugu 1001 öö muinasjuttudest ja algas kaua enne meie ajaarvamise algust, siis kui Thales, Theophrastus (Teofrastus) ja Plinius kirjeldasid, millised maagilised omadused on elektronil – väärtuslikul ainel, mida tunneme merevaigu nime alla ja mis antiikmütoloogia kohaselt kujutas endast päikesejumal Heliose tütre Heliadese puhtaid pisaraid, mida ta valas, kui tema vend, õnnetu uljaspäine Phaeton püüdis isa päikesevankrit juhtida ja äärepealt kõik maa pealt ära põletas. Kreeklaste elavale kujutlusvõimele oli rohkem kui omane omistada üleloomulikele nähtustele müstilisi omadusi, anda merevaigule nii elu kui ka hing. Kas nad uskusid sellesse ka päriselt või oli tegemist pelgalt poeetilise tõlgendusega, on tänini küsimusmärgi all. Sel ajal uskusid paljud kõige helgemad pead, et pärlid on elavad ja muutuvad sooja inimkehaga kokkupuutumisel säravamaks ja kaunimaks. Samuti uskusid teadusemehed, et kristallid on elavad olendid ja pärast seda, kui professor Jgadis Chunder Bose tõestas terve seeria tähelepanuväärsete katsetega, et elutu aine reageerib sellistele välistele ärritustele nagu taimsed kiud ja loomsed koed, nähti sellisena kogu universumi. Antiigiaja ebausklikke tõekspidamisi, kui need üldse sellised olid, ei saa seetõttu pidada piiratuse tõendiks ja seda, kui palju tollal elektrist tegelikult teati, võime ainult oletada. Huvipakkuv on fakt, et antiikinimesed kasutasid elektriraid ja torpeedokala elektroteraapiaks. Mõnedel vanadel müntidel on kujutatud kaksiktähte või –sädet, mille võiks olla tekitanud galvaaniline patarei. On säilinud tõendeid, ehkki neid pole just palju, mille iseloom annab põhjust uskuda, et vähestel pühendatutel oli merevaigu-nähtusest ka sügavam arusaamine. Kui mainida vaid üht, siis tuleb ütelda, et Mooses oli praktilise ja oskusliku elektrikuna väga palju oma ajast ees. Piiblis on täpselt ja üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas ta valmistas seadme, milles õhu hõõrdumine siidikardinate vastu tekitas elektri, mis koguti kondensaatorina toimivasse laekasse. On täiesti usutav, et Aaroni pojad tappis kõrgepingelöök, ja et vanade roomlaste vesta tuli põles elektril. Tollased insenerid pidid tundma rihmülekannet ja on raske mõista, kuidas neil jäi rohke staatilise elektri tekkimine kahe silma vahele. Soodsate atmosfääritingimuste korral muutub rihm dünaamiliseks generaatoriks, mis saab hakkama mitme hämmastava asjaga. Olen ise rihma tekitatud ja tinakarpi varutud elektri abil süüdanud hõõglampe, käitanud mootoreid ja teinud teisi võrdselt põnevaid eksperimente. Võib julgelt oletada, et vana-aja filosoofid teadsid sellest varjatud jõust nii mõndagi, imestama paneb hoopis fakt, et kulus kaks tuhat aastat, enne kui William Gilbert avaldas 1600. aastal oma kuulsa uurimuse - esimese teadusliku traktaadi elektri ja magnetismi kohta maailmas. Mingil määral on see pikk vaikuse ja ebaproduktiivsuse periood seletatav. Õppimine oli väheste valitute privileeg ja informatsiooni valvati kiivalt. Infovahetus oli keeruline ja aeglane, üksteisest suurte vahemaadega eraldatud uurijatel oli raske ühisele arusaamisele jõuda. Lisaks võib öelda, et selle aja uurijad ei olnud huvitatud praktilistest rakendustest, nad elasid ja võitlesid abstraktsete põhimõtete, uskumuste, traditsioonide ja ideaalide eest. Gilberti ajal polnud inimkond oluliselt muutunud, siiski oli tema selgel õpetusel oma aja õpetlaste mõtteviisile kaugeleulatuv mõju. Üksteise järel valmistati kiiresti erinevaid hõõrdemasinaid, eksperimentide ja vaatluste arv mitmekordistus. Järk-järgult taandusid hirm ja ebausk teadusliku kaemuse ees ja 1745 erutas kogu maailma uudis, et Kleist ja Leyden suutsid vangistada selle hirmutava nähtuse purki, kust välja pääsedes see tegi vihase plõksu ja ilmutas kartustäratavat jõudu. Kondensaator, võib-olla kõige imepärasem kõigist elektrilistest riistapuudest, oli sündinud. Järgneva neljakümne aasta jooksul tehti teaduses kaks hiiglaslikku hüpet. Üks siis, kui Benjamin Franklin tõestas merevaigu õrna hinge ja aukartust äratava Jupiteri vöö põhimõttelise identsuse, teine siis, kui Galvany ja Volta lõid esimese keemilise vooluallika (patarei), millest maagilist fluidumi sai piiramatus koguses. Järgnevad nelikümmend aastat olid veel viljakamad. Oersted liikus suure sammu edasi indutseerides (juhtides) magnetnõela elektrivoolu abil, Arago ehitas elektromagneti, Seebeck termopaari ja kõige krooniks teatas Faraday 1831. aastal, et tal õnnestus saada elektrit magnetist. Sellega avastas ta suurepärase masina, dünamo tööprintsiibi ja pani aluse tervele uuele teadusliku uurimuse ja praktiliste rakenduste ajastule. Sellest ajast peale on hindamatu väärtusega leiutised järgnenud üksteisele hämmastava kiirusega. Möödunud 84 aasta jooksul on tekkinud telegraaf, telefon, fonograaf, hõõglamp, induktsioonmootor, ostsillaator, röntgenkiired, raadio, juhtmevaba side ja palju teisi revolutsioonilisi avastusi ja leiutisi, merevaigus ja magnetiidis pesitsevad saladuslikud tegijad on muutetud kükloopiliseks (hiiglaslikuks) jõuks, mis keerutab progressi ratast üha kasvava kiirusega. See on lühidalt kokkuvõttes elektri muinasjutt Thalesist tänapäevani. Võimatu on teoks saanud, kõige metsikumad unistused ületatud ja hämmeldunud maailma ees seisab küsimus: mis saab edasi? SÖES JA RAUAS PEITUVAD VÕIMALUSED Paljud ennast leiutajaks pidada tahtvad äpardujad vabandavad end kahetsedes, et on sündinud ajajärgul, mil kõik on juba olemas ja teha pole jäänud midagi. See vigane arusaam, et areng toob kaasa uute leiutuste tegemise võimaluse vähenemise, on ootamatult levinud. Tegelikkuses on kõik otse vastupidi. Kõige õigemini on seda väljendanud Spenser, kui ta võrdles tsivilisatsiooni valgussõõriga, mille lamp heidab ümbritsevasse pimedusse. Mida heledam on lamp ja suurem valgusering, seda pikem on valguse ja pimeduse piirjoon. On paradoksaalne, aga sellele vaatamata õige, väita et mida rohkem me teame, seda teadmatumad me oleme selle sõna absoluutses tähenduses, sest ainult läbi teadmise saame me aru oma piiratusest. Intellektuaalse arengu kõige tänuväärsemaks tulemuseks on sellega kaasnevate uute ja suuremate väljavaadete pidev avanemine. Progress toimub hämmastava kiirusega, aga tuleb tõele au anda – ka kõige paremini uuritud aladel teeme alles esimesi samme. See, mida me siiani oleme osanud seoses elektriga teha, ei ole midagi võrreldes sellega, mis tulevikul meie jaoks varuks on. Lisaks on lugematul hulgal asju, mida tehakse vanamoodsal viisil, palju ebaökonoomsemalt, ebamugavamalt ja ka mitmel muul viisil halvemi, kui uued tänapäevased meetodid võimaldavad. Uute meetodite eelised on nii suured, et insenerid soovitavad oma klientidele igal vähemalgi võimalusel: „tehke seda elektriga!” Vaatame, näiteks, söetööstust, mis on üks suurimaid tööstusharusid üldse. Sellest väärtuslikust mineraalist ammutame me akumuleeritud päikeseenergiat, mis peab rahuldama meie tööstuslikke ja kaubanduslikke vajadusi. Statistika järgi oli Ameerika Ühendriikide söetoodang möödunud aastal 480 000 000 tonni. Täiuslikes mootorites oleks sellest kogusest pidanud jätkuma, et toota aasta jooksul  500 000 000 hobujõudu. Paraku on raiskamine nii suur, et saame kätte keskmiselt vaid 5% söe kütteväärtusest. Söe kaevandamisel, töötlemisel, transportimisel, ladustamisel ja kasutamisel toimub õõvastav raiskamine, mida saaks väga suurel määral vähendada, kasutades kogu protsessi juures laiaulatuslikult ja läbimõeldult elektrit.  Aastase toodangu turuväärtuse võiks kerge vaevaga kahekordistada ja riigituludesse lisada hiiglaslikud summad. Veel enam, kasutusele võiks võtta ka madalama väärtusega söe, mida praegu visatakse ära miljardite tonnide kaupa. Sama kehtib ka loodusliku gaasi ja õli kohta, mille aastane kahjum ulatub sadadesse miljonitesse dollaritesse. Väga lähedases tulevikus hakatakse sellist raiskamist käsitlema kriminaalse kuriteona ja omanikud sunnitakse üle minema uutele meetoditele.  Suured tööstusharud, mis tuleb elektrifitseerimise läbi uuendada, kujutavad endast elektri mitmekülgse kasutamise seisukohalt piiramatut tööpõldu. Teise näitena võiksin tuua raua- ja terasetööstuse, mis meie maal on omandanud tõesti kolossaalsed mõõtmed. Möödunud aastal toodeti hoollimata ebasoodsatest majandustingimustest 31 000 000 tonni terast. Läheks liiga pikale, kui peatuda sellel, milliseid võimalusi tooksid kaasa elektrilised parandused tootmisprotsessis endas, peatun vaid sellel, mida oleks olnud võimalik saavutada, kasutades ära koksiahjude ja kõrgahjude heitgaase tööstuslikuks otstarbeks elektri tootmisel.   Malmi tootmisel kasutatakse iga tonni kohta umbes üks tonn koksi, koksi aastane tarbimine võib ulatuda 31 000 000 tonnini. Kõrgahjus põlemisel tekib minutis 7 000 000 kuupjalga gaasi, mille kütteväärtus on 110 B. T. ühikut kuupjala kohta. Sellest kogusest saab ilma suurema vaevata 4 000 000 kuupjalga, mida võib kasutada energia tootmiseks. Kui kogu selle gaasi soojusenergia saaks muuta mehhaaniliseks, tekiks 10 389 000 hobujõudu. Selline tulemus ei ole küll võimalik, samas on täiesti teostatav saada dünamote terminalides elektrienergiat võimsusega 2 500 000 hobujõudu. Koksi tootmisel tekib tonni söe kohta umbes 9400 kuupjalga gaasi. Tänu kütteväärsusele, mis on keskmiselt 600 B.T ühikut, sobib gaas suurepäraselt energia tootmiseks. Siiski kasutatakse seda seadmetes vähe, peamiselt kõrge hinna ja teiste puuduste tõttu. Tonni koksi jaoks läheb vaja umbes 1,32 tonni Ameerika sütt, eelnevast tulenevalt on aastane söe tarbimine seega ligi 41 000 000 tonni, mis annab minutis 733 000 kuupjalga gaasi. Kui oletada, et toodang on 333 000 kuupjalga, tuleks ülejäänud 400 000 kuupjalga ära kasutada. Selle koguse soojussisaldus oleks teoreetiliselt piisav, et tekitada 5 660 000 hobujõudu, millest 1 500 000 hobujõudu võiks saada elektrienergiana. Olen sellele tööstuslikule poolele palju mõtelnud ja leian, et kasutades nende gaaside soojust, mis praegu läheb lihtsalt raisku või mida kasutatakse vaid osaliselt ja ebaefektiivselt,  saaks elektrigeneraatorites kaasaegsete, erakordselt odavate ja lihtsate termodünaamiliste transformaatorite abil toota 4 000 000 hobujõudu. Süstemaatilise parandamise ja täiustamisega võib kindlustada palju paremaid tulemusi ja saavutada aastas täiendavat tulu 50 000 000 dollari väärtuses. Elektrienergiat saaks soodsalt kasutada lämmastiku sidumisel ja väetiste tootmisel, mille järele järele on piiramatu nõudlus ja mille tootmine on piiratud tänu energia kõrgele hinnale. Ootan veendunult projekti praktilist käivitumist lähitulevikus ja olen kindel, et selles valdkonnas toimub erakordselt kiire areng. HÜDROENERGEETIKA ARENG Vee-energia pakub suurepäraseid võimalusi elektrienergia uudsete lahenduste rakendamiseks, eriti elektrokeemia valdkonnas. Koskede valjastamine on päikeseenergia kasutamise tuntud viisidest kõige ökonoomsem. See tuleneb tõsiasjast, et nii vesi kui ka elekter on kokkusurumatud. Hüdroenergeetilise protsessi efektiivsus võib olla koguni 85%. Ehkki algsed investeeringud on tavaliselt suured, on ülalpidamisekulud väikesed ja kasutamismugavus suurepärane. Minu alternatiivne elektritootmissüsteem on kogu aeg töös ja siiani tootnud umbes 7 000 000 hobujõudu. Üldise praktika kohaselt saame me tonnist söest vaid umbes kuus sajandikku hobujõudu aastas. Minu toodetud vee-energia vastab seega 120 000 000 tonnile söele, mis on umbes 25% Ameerika Ühendriikide kogutoodangust. Hinnang on tagasihoidlik, arvestades kohutavat raiskamist tuleks pigem rääkida 50 protsendist. Mõistame veel paremini selle energiaallika hiiglaslikku mõju meie majanduse arengule, kui peame silmas, et erinevalt kütusest, mis ära kasutatakse ja mille tootmiseks läheb vaja väga suur määr inimenergiat, on veevarud meie kasutuses lihtsalt, ilma pingutuse ja materjalikuluta ja võrduvad 150 000 000 inimese mehhaanilise tööga – see on poolteist korda rohkem, kui kogu meie maa rahvaarv. Need arvud on muljetavaldavad, eriti kui arvestada, et teeme selle hiiglasliku rahvusliku vara kasutamises alles esimesi samme. Praegusel hetkel on vee-energia kasutamisel kaks peamist takistust – üks on energia kättesaadavus (olemasolu), teine selle edastamise probleem suurtele kaugustele. Langeva vee energia on teoreetiliselt tohutu. Kui me eeldame, et vihmapilved on keskmiselt 15 000 jala kõrgusel ja aastane sademete hulk on 33 tolli, teeb 24 hobujõudu ruutmiili kohta rohkem kui 4000, ja Ameerika Ühendriikide kogupindala kohta rohkem kui 12 000 000 000 hobujõudu. Tegelikult kulub suurem osa sellest potentsiaalsest energiast ära õhu vastu hõõrdumisel. Majandusteadlased võivad küll pettunud olla, aga see on õnnelik asjaolu, sest muidu langeksid vihmatilgad maapinnale kiirusega 800 jalga sekundis, mis on piisav, et meie nahale ville tekitada - rahe oleks aga lausa surmav. Suurem osa veest, mille energiat saame kasutada, on pärit umbes 2000 jala kõrguselt ja seda on rohkem kui poolteist miljardit hobujõudu. Paraku saame kasutada vaid keskmiselt 100 jala kõrguselt langevat vee-energiat, mis tähendab, et isegi kui suudaksime valjastada kogu maa vee-energia, oleks neil tingimustel toodang vaid 80 000 000 hobujõudu. JÄRGMINE SUUR SAAVUTUS – ATMOSFÄÄRI NIISKUSE REGULEERIMINE (KONTROLL) ELEKTRI ABIL Pole kaugel aeg, mil suudame täielikult kontrollida atmosfääri niiskust ja sademeid ning siis on meil võimalik ammutada ookeanidest piiramatul hulgal vett ja toota nii palju energiat, kui soovime, et maakera kastmise ja intensiivse põllumajandusega täielikult ümber kujundada. Raske on ette kujutada, et inimene võiks elektri abil veel midagi suuremat saavutada. Olemasolevaid probleeme energia ülekandmisel suurte kauguste taha saab lahendada kahel viisil – kasutades maa-aluseid isoleeritud kaableid või traadita ülekannet. Esimesega olen tegelenud juba aastaid tagasi. Põhimõtteliselt tuleb väga madalale temperatuurile jahutatud vesinik ülekanda läbi torukujulise elektrijuhi ja külmutada ümbritsev materjal, luues elektrit kaudselt kasutades ideaalse isolatsiooni. Sellisel viisil on võimalik koskedest saadud vee-energia kanda suure ökonoomsuse ja väheste kuludega sadade miilide kaugusele. See uuendus laiendab kindlasti oluliselt elektri rakendamise võimalusi. Mis puudutab traadita meetodit, siis on meil hetkel olemas võimalus säästlikult üle kanda mis tahes soovitud kogus energiat mis tahes kaugusele, piirideks on sealjuures ainult meie planeedi suurus. Mis puudutab mõnede valesti informeeritud asjatundjate väiteid, et minu poolt täiustatud traadita meetodi puhul saatjast väljastatud energia hajub igas suunas laiali, siis tahan sellele resoluutselt vastu vaielda. Energia läheb sinna, kuhu see on saadetud ja mitte kuhugi mujale. Kui need edumeelsed ideed praktikasse viia, saame vee-energia täielikult ära kasutada ja sellest tuleb meie peamine energiaallikas koduseks, riiklikuks ja mis tahes muuks kasutuseks nii sõja kui ka rahu tingimustes. MAJANDUS TULVIL VALGUST JA ENERGIAT – ELEKTRI KASUTAMINE (KÄITAMINE) Elektrivalguse ja energia valdkonnas on piiramatud võimalused võrdsustada mitmesuguste uudsete seadmete sobival ajal vooluringi lülitamise abil koormusi ja suurendada tehaste kasumit. Tean ise mitmeid selliseid uusi rakendusi. Kõige tähtsam nende hulgas on arvatavasti elektril töötav jäämasin, mis võimaldab täielikult loobuda ohtlike ja ka muidu ebasoovitavate kemikaalide kasutamisest. Uus masin ei vaja järelvalvet ja töötab äärmiselt säästlikult, odav ja mugav külmkapp saab peagi olema igas kodumajapidamises. On välja töötatud põnev elektril toimiv purskkaev, mis varsti saab kindlasti ka laiemale avalikkusele tuntuks ja pakub tulevikus harjumatut ja meeldivat vaatepilti väljakutel, parkides, hotellides ja eramutes. Kodude jaoks hakatakse tootma erinevaid toiduvalmistamise seadmeid, sellel alal on eriti suur nõudlus praktiliste ideede ja ettepanekute järele. Sama võib öelda elektriliste reklaamplakatite ja teiste tähelepanu äratavate elektril töötavate reklaamivahendite kohta. Elektrivoolu abil on võimalik tekitada erinevaid suurepäraseid efekte, mida saab kasutada näitustel ja demonstratsioonidel ja pole kahtlust, et selles suunas on palju ära teha. Teatrid, ühiskondlikud hooned ja kodud vajavad mugavaks toimimiseks tervet rida erinevaid seadmeid ja masinaid, leidlikule ja praktilisele leiutajale pakub see lõputuid võimalusi. Laiaulatuslik ja siiani puutumata elektri kasutamise valdkond on laevade käitamine. Meie riigi juhtiv elektrikompanii on just saavutanud märkimisväärse tulemuse, varustades ühe suure laeva kiire turbiini ja elektrimootoriga. Sedalaadi rakenduste arv kasvab kiires rütmis, sest elektriajamite patendi poolt pakutavad eelised on kõigile kättesaadavad. Selles suhtes hakkab ilmselt tähtsat rolli mängima güroskoopiline aparaat, sest laevades hakatakse seda kindlasti üleüldiselt kasutama. Elektriajami kasutamise võimaluste tutvustamisel tööstuse ja tootmise erinevates harudes on siiani väga vähe ära tehtud, perspektiivid on aga piiritud. MÕNED NÄITED TULEVIKUIMEDEST Ehkki sellest, kuidas elektrit põllumajanduses kasutada, on juba kirjutatud raamatuid, ei ole siiani veel praktiliselt midagi ära tehtud. Kõrgepingevoolu kasulikkuses on kõik veendunud ja elektriliste seadmete laialdane kasutamine põllumajanduses toob kaasa revolutsioonilise muutuse. Tuleb aeg, mil sellised probleemid, nagu näiteks metsade kaitse tulekahjude vastu või mikroobide, putukate ja näriliste hävitamine, lahendatakse elektri abil. Lähitulevikus näeme palju uusi selliseid elektri kasutusviise, mille eesmärgiks on suurendada turvalisust, eriti mereliikluses. Meil saavad olema elektrilised instrumendid, mis aitavad kokkupõrkeid ära hoida ja me suudame tulevikus elektrijõu ja võimsate läbitungivate kiirte abil isegi udu laiali ajada. Ma usun, et mõne järgneva aasta jooksul paigaldatakse laevadele juhtmeta seadmed, mille ülesandeks on ookeani valgustada. See projekt on täiesti teostatav ja aitab elluviimise korral kaitsta merel inimelusid ja varandust rohkem, kui kõik varem tehtu. Sama seade võiks toota püsivalt elektrilaineid (staatilist elektrit?), mis võimaldaksid laeval määratleda igal ajahetkel oma täpset asukohta ja saada teisi praktilisi andmeid, ilma et oleks vaja appi võtta hetkel kasutusel olevaid vahendeid. Seadet võiks kasutada ka õige aja määramiseks ja muudel sarnastel eesmärkidel. Teine suur valdkond, milles elektrilistel rakendustel on piiramatud võimalused, on elektroteraapia. Eriti suur tulevik ootab kõrgsagedusvoolu. Saabub aeg, mil selline elektrienergia vorm on olemas igas kodus. Minu arvates on täiesti võimalik, et tänu kõrgsagedusvoolu pindmisele toimele võime loobuda traditsioonilisest vanniskäigus -  saame oma keha silmapilkselt puhtaks, ühendades selle väga kõrge sagedusega elektrivoolu seadmega, mille tulemusel nahalt eemaldatakse tolm ja mistahes muu mustus. Selline kuiv kümblus on ühest küljest mugav ja aega säästev, teisest küljest ka terapeutilise mõjuga. Kindlasti on tulemas pimedatele ja kurtidele mõeldud elektrilised seadmed, mis on puudega inimestele kahtlemata suureks õnnistuseks. Elektrilised seadmed hakkavad mängima suurt rolli ka kuritegude ärahoidmisel (ennetamisel). Kohtuistungitel muutuvad elektrilised tõendid otsustavaks. Lähitulevikus on võimalik peegeldada mistahes mõttekujund ekraanile ja teha soovitud kohal nähtavaks. See mõtete lugemise võimalus muudab revolutsiooniliselt paremuse poole kõiki meie sotsiaalseid suhteid. Kahjuks ei saa välistada, et ka kurikaelad õpivad leiutisi oma räpastes huvides ära kasutama. TELEGRAAF, FOTOGRAAFIA JA TEISED ARENDUSED Ka telegraafi- ja telefoniside alal on ikka veel võimalik teha suuri arendusi. Kirjeldan varsti täpsemalt uusi vastuvõtuaparaatide, mille tundlikkust võib suurendata praktiliselt piiramatult. Nende kasutuselevõtt võimaldab helistada õhuliinide või –kaablite kaudu kui tahes kaugele, kasutades helistamiseks üliväikest voolutugevust. See leiutis vabastab vajadusest kasutada kalleid konstruktsioone, mille kasutegur on nagunii piiratud ja laiendab tunduvalt ka informatsiooni traadita edasi andmise võimalust kõigis valdkondades. Järgmine oskus, mis tuleks pidulikult sisse pühitseda, on piltide edastamine tavaliste telegraafiliste meetodite ja olemasoleva aparatuuriga. Idee edastada pilte telegraafi või telefoni kaudu on vana, paraku on selle kaubanduslikku realiseerimist takistanud praktilised raskused. Siiski on tehtud rida paljutõotavaid parandusi ja see annab lootust uskuda, et edu saavutamine ei ole mägede taga. Veel üks väärtuslik leiutis oleks elektriline kirjutusmasin, mis töötab inimhäälega. See leiutis rahuldaks kaua oodatud vajaduse, andes võimaluse loobuda operaatoritest ja hoida büroodes kokku suure hulga tööjõudu ja aega. Turu jaoks on ettevalmistamisel uus, erakordselt lihtne elektriline tahhomeeter, mis eeldatavasti on väga kasulik elektrijaamades, keskjaamades, laevades, vedurites ja automobiilides. Elekter on toomas suuri muudatusi ka munitsipaalmajandusse. Varsti on meil kõikjal suitsu annihilaatorid (hävitajad), tolmu absorbeerivad seadmed, osonaatorid, vee, õhu, toidu ja riiete sterilisaatorid, ja õnnetuste takistajad tänavatel, kõrgteedel ja metroodes. Tulevikus on võimatu linnas pisikutega kokku puutuda ja haigestuda või viga saada,  maal elavad inimesed aga tulevad linna puhkama ja tervenema. ELEKTRILISED LEIUTISED JA SÕDA Praegune rahvusvaheline konfliktsituatsioon on võimas stiimul loomaks sõja jaoks mõeldud seadmeid ja rakendusi. Varsti tullakse välja elektripüssiga (elektrirelvaga). On ime, et seda pole juba ammu toodetud. Dirižaablitele ja aeroplaanidele paigaldatakse väiksed kõrgepinge generaatorid, millest saab juhtmete kaudu maapinnale surmavat voolu juhtida. Sõjalaevad ja allveelaevad varustatakse elektri- ja magnetseadmetega, mis tuvastavad mis tahes eseme lähenemise vee all või pimeduses. Juba praegu on praktiliselt olemas torpeedod ja ujumiinid, mis juhivad end automaatselt ja tabavad sajaprotsendiliselt hävitamiseks määratud sihtmärki. Tulevastes sõdades, ja võimalik, et ka käesoleva sõja järgmises faasis, mängib tähtsat rolli teleautomaatika ehk võimalus kauguselt ilma juhtmeteta kontrollida automaatseid masinaid. Selliseid leiutisi, mis toimivad nii, nagu neil oleks mõistus, saab kasutada nii kaitses kui rünnakus tuhandel viisil. Need võivad esineda lennukite, õhupallide, autode, paatide, allveelaevade või mis tahes muul kujul, mille määrab ära igakordne vajadus ja nende haardeulatus ja hävitusjõud on suuremad, kui praegu kasutatavatel rakendustel. Usun, et suur teleautomaatne õhutorpeedo, millele nii palju lootust pannakse, muudab raskesuurtüki vanamoodsaks. Sarnaste ideedega võib täita terve raamatu ilma kõiki võimalusi ammendamata. Isegi praegu olemasolevatel tingimustel on areng piisavalt kiire, kui aga energia juhtmeteta ülekanne praktiliselt teoks saab, võtab inimkonna areng orkaani iseloomu. Selle suurepärase oskuse tähtsus inimkonna tulevasele eksistentsile ja heaolule on nii kõikehõlmav, et iga haritud isik peaks kindlasti aru saama peamistest teguritest, millele see areng tugineb. TULEVIKU ENERGIA Meie käsutuses on kolm põhilist allikat, millest võime ammutada eluks vajalikku energiat – kütus, vesi ja päikesekiirte soojus. Insenerid räägivad sageli tõusu- ja mõõnaenergia kasutamisest, aga kurb tõde on, et üht aakrit maad kattev tõusuvesi annab vaid ühe hobujõu energiat. Tuhanded mehhaanikud ja leiutajad on andnud endast parima, et teha täiuslik lainemootor, mõistmata, et sel viisil toodetud elekter ei suuda kunagi võistelda teiste allikate poolt toodetuga. Ehkki tuule jõud pakub paremaid võimalusi ja on teatud juhtumitel väärtuslik, on see siiski ebapiisav. Peale selle on tõusude, lainete ja tuulte toodetud energia tsükliline ja ebakindel, selle varumiseks on vaja ehitada suuri ja kalleid rajatisi. On loomulikult veel teisigi energiaallikaid, aga need on marginaalsed ja me sõltume ikkagi eelkõige esimesest energia allikast. Kui me kasutame energia saamiseks kütust, siis elame me oma varudest ja kulutame neid. See meetod on barbaarne ja hoolimatult raiskav ning tuleb tulevaste põlvede huvides lõpetada. Päikesekiirte soojus kujutab endast piiramatut energiakogust, seda on palju rohkem, kui vee-energiat. Iga maapinna ruutjalg, millele päikesekiired risti langevad, saab sekundi jooksul 83 nael-jala väärtuses energiat. Sfäärilise keha kohta kehtivate geomeetria valemite järgi tähendab see, et maakera iga ruutjala kohta tuleb energiat sellest üks neljandik, ehk 20 ¾ nael-jalga. See on rohkem kui miljon hobujõudu ruutmiili kohta ehk 250 korda rohkem, kui samalt territooriumilt saadav vee-energia. Paraku kehtib see ainult teoorias ja praktika näitab midagi muud. Näiteks kui võtame arvutuse aluseks Ameerika Ühendriikide keskmise laiuskraadi, päevade erinevuse, päevased kõikumised, aastaajad jm juhuslikud tegijad, jääb päikesekiirte energiast alles umbes üks kümnendik ehk 100 000 hobujõudu ruutmiili kohta, millest oleksime ehk võimelised kätte saama kiiretes madala rõhuga turbiinides 10 000 hobujõudu. Selleks vajaksime aga nii suuri ja kalleid seadmeid ja energia ladustamise kohti, et kogu projekt oleks mõeldamatult ebapraktiline. Paratamatult peame järeldama, et vee-energia on meie kõige väärtuslikum energia-allikas. Just sellele peab inimkond rajama oma tulevikulootused. Vee-energeetika täieliku väljaarendamisega ja energia juhtmeteta ülekandmise täiusliku süsteemiga mis tahes kaugusele, on inimene suuteline lahendama kõik oma materiaalse eksistentsiga kaasnevad probleemid. Kaugus, mis on arengu suurimaks takistuseks, kaotab täielikult oma tähenduse nii mõtetes, sõnades kui ka tegudes. Inimkond ühendatakse, sõjad muutuvad võimatuks ja maailma hakkab valitsema rahu.

 Allikas: http://www.teslauniverse.com/nikola-tesla-article-the-wonder-world-to-be-created-by-electricity

PS: Kui tõlkimisel on ilmselgeid vigu, antke teada. 

Looduse looming on loomulik ilu

Looduse looming on loomulik ilu

Vikerkaar, teeleht ja kasepuu vilu

Kollane päiksekiir põlisel niidul

Kastesel hommikul pärlendav võrk

 

Ritsikad õhtuses kuukuma laulus

Näkk metsjärve peitvas põues

Mesilind suminal võilille õiel

Uduloor heledalt hõljumas õues

Kristel Põld

Igatsus

Kirevate lehtede kargel kuul

puhub külm ja tormine põhjatuul

Kamina prõksudes küünalde säras

olen kuidagi eemal – ära

Leinates kullase päikese aegu,

mida pole enam siin ja praegu

Sügise sära on tuhmumas ees,

mälestused tulvil elavana sees

Aeg on muutnud hoolega meid - 

tõuganud mööda erinevaid eluteid

Sõber on kadunud aegade taha,

jätnud igatseva sõbra pisarais maha...

Kristel Põld

Aristoteles

Kui Aristoteles (383-322 eKr) Platoni akadeemiasse õppima saabus, oli ta 18-aastane. Ta oli pärit arstide suguvõsast Stageirast, Kreeka põhjaosast.

Aristoteles kirjutas teadusteooriast ja loogikast, moraaliõpetusest ja ühiskonnateadusest, psühholoogiast ja bioloogiast; keelest ja kunstist, spordist. Ta kirjutas botaanikast, keemiast, täheteadusest ja metafüüsikast; mehaanikast ja matemaatikast; ulatuslikke ülevaateid kohtupraktika ajaloost ja kultuuriloost.

Erinevalt Platonist juhib Aristotelest, tema õpilast, hoopis janu empiiriliste teadmiste järele. Platonit võlub meeltega tabamatu ideede maailm, Aristoteles kogub aga kannatlikult materjali; juba tema bioloogiaalastes kirjutistes sisaldub viiesaja loomaliigi loetelu. On iseloomulik, et esimese süstemaatilise raamatukogu loob just Aristoteles.

Vaid osa Aristotelese töödest on säilinud meie päevini. Diogenes Laertios mainib paarkümmend Aristotelese enda välja antud ja viimistletud teksti, millest suurem osa oli – ilmselt Platoni eeskujul – kirjutatud dialoogivormis. Kuna Aristotelese kirjutistes on vägagi erinevat materjali, ei saa neilt oodata kuigi suurt stiili ühtsust.

 Aristotelese kõige produktiivsem ajajärk oli aastail 335-323, mil ta uuesti Ateenasse naasnuna töötas enda asutatud Lykeioni-nimelises õppeasutuses. Hoonet ümbritseva sammaskäigu tõttu kutsuti õppeasutust peripateetikute kooliks.

Kui Aleksander Suur 323. aastal suri, puhkesid Ateenas rahutused. Aristoteles sattus poliitika  rataste vahele: vihjati filosoofi sidemetele Makedooniaga, see oli oma enesemääramisõigusest kinni pidavatele ateenlaste arvates suurim võimalik patt. Aristoteles põgenes linnast, et ära hoida „ateenlaste teist kuritegu filosoofia vastu“. Ta suri Euboia saarel 62-aastasena.

Oma vaadetelt peeti teda elulähedaseks. Enne oma teist Ateena-perioodi tegutses Aristoteles Aleksander Suure koduõpetajana. Tulevase maailmavalitseja tegudes pole eriti näha Aristotelese mõistlikkust ja kannatlikkust rõhutavate vaadete järgi.

Ideedeõpetuse kriitika

Aristoteles kritiseeris Platoni õpetusi halastamatult ja lõi ideedeõpetusele vastukaaluks oma tervikfilosoofia. Ideedeõpetusega jõukatsumist oli näha dialoogis „Filosoofiast“, kus tegelaskujudena esinesid nii Platon kui Aristoteles, ja „ Metafüüsikas“. Aristoteles ei andnud viimasele nimetatud tekstile väljaandmiseks vajalikku vormi, „Metafüüsikaks“ nimetatud teos on pigem loengumärkmete kogumik. See on ehk osaline seletus teksti legendaarsele raskestimõistetavusele. Väljapaistev araabia filosoof Avicenna räägib end olevat teost lugenud – seda mõistmata – nelikümmend korda.

Eristades tajuvat meelelist maailma ja ülemeelelist ideede maailma, eraldab Platon need kaks teineteisest. Seda peab Aristoteles Platoni põhiveaks.

Kuna meeleline maailm peegeldab igavest ja täielikku ideede maailma, nõuab iga peegeldus ka selle allikat, nimelt selle asja ideed. Tegelikkus kordub ideede tasandil ning Aristotelese arvates asjata. Veelgi raskemaks teeb asja see, et ideede abil ei saa me seletada kõige ilmselgemaid meelelise tegelikkuse tõsiasju. Me ei saa seletada meelelise tegelikkuse pidevat muutumist. Ideed on ju püsivad. Kuidas saavad nad siis seletada muutusi? Kui meelelise maailma objektid on koopiad muutumatutest ideedest, siis kas mitte ka esimesed ei peaks olema muutumatud?

Probleemiks on ideede suhe meelte abil tajutavate asjadega. Kui kõrvuti meelelise maailmaga on olemas teine, ülemeeleline ideede maailm, siis milline on nende kahe maailma suhe? Mis neid ühendab? Meeleliselt tajutavad esemed ja asjad ähvardavad eemalduda ideedest; et Platon suudaks seda takistada, peab ta mingil rahuldaval viisil seostama meelelise maailma asjad ideedega.  

Teadmine ja universiaalid

Teadmine on suunatud universiaalidele, sellele, mis on üldine. Teadmine eeldab üksikust ülemat ainest. „Universiaaliks nimetan ma seda, mis oma loomult võib iseloomustada paljusid asju, partikulaariks aga seda, mis ei või; näiteks inimene on universiaal, Kallias partikulaar,“ määratleb Aristoteles oma teoses „Tõlgendamisest“.

Rangelt võttes on olemas vaid üksikud asjad. Üksikud asjad on need, mille puhul üldse kasutatakse määratlust „olemus“. Kui küsime m i s , on vastus see või too, mingi üksik. See – Sokrates – istub; too – Parmenides – on hea. Kumbki ei ole sügavama tõsioleva peegeldus või koopia.

Aristotelese ontoloogia tunnustab üksikut viisil, millele Platonil ei ole vastet. Üksik kui selline on olemas ja simpliciter; Sokrates ei ole olemas mitte sellepärast, et ta on osaduses inimese või filosoofi tõsioleva ideega, vaid üksnes erilise objektina, osana meelelisest tegelikkusest.

Näen aknast puud. See puu on seega olemas! Siin asub Aristoteles argimõtlemise seisukohale, Platoni idealismi vastu. Aga ka universiaalid on olemas, kuigi teisejärguliselt. Universiaalid on tõelised vaid seoses üksikasjadega. See on Aristotelese juhtmõte. Universiaale ei saa eristada omaette iseseisvaks tegelikkuse tasemeks. See, mis ühendab üksikuid asju, on olemas vaid seoses nende üksikute asjadega. Universiaalidel, erinevalt Platoni ideedest, ei ole ontoloogilises mõttes iseseisvat positsiooni.

Peamine erinevus Aristotelese ja Platoni vahel on ontoloogias. Erinevus puudutab tegelikkuse kõige sügavamat loomust, tõsiolevat, eksistentsi sügavaimat sisu. Aristotelese jaoks on olemas vaid üks maailm. Teaduslik teadmine on võimalik vaid siis, kui eraldume üksikust: selles osas langevad Aristotelese ja Platoni vaated kokku. Teadus otsib universaalset, universaalne on üldine ja objektiivne ja kehtiv, hoolimata sellest, et üksikust eraldi ei olegi neid teadusele põhjaloovaid universiaale olemas.

Metafüüsika uurimisobjekt

„Kõik inimesed püüdlevad oma loomult teadmiste poole.“ Teaduslik teadmine, rõhutab Aristoteles, on omaette väärtus. Teadmistel, mis on allutatud praktilistele eesmärkidele, on küll tähendus, kuid puhas teadmisjanu tekib millestki muust kui praktilistest vajadustest. See tekib imestamisest: „imestamine ärgitab inimest filosofeerima“, kusjuures algul imestasid nad selle üle, mis neis vahetult hämmastust esile kutsus, kuid vähehaaval liikusid nad olulisemate küsimuste juurde. Filosoofia algab imestamisest, sellest algab teadmine ja teadus.

Teadmine eeldab teadmisi p õ h j u s t e s t. Tarkuseks nimetatu tegeleb üldise arvamuse kohaselt esmaste põhjuste ja alustega. Mis uurib kõige üldisemaid printsiipe, kõige üldisemaid põhjusi? Metafüüsika.

Kõige üldisemat on inimesel ilmselt kõige raskem tunnetada, sest see on kõige kaugemal meelelisest tajust. Metafüüsika on kõige üldisemate aluste ja esmaste põhjuste uurimine. Ta uurib olevat olevana. Metafüüsika jätab tähelepanuta juhuslikud omadused ja nii toimides tõlgendab juhuslikkust karmilt. Ta otsib seaduspärasusi, mis puudutavad iga asja ja objekti vaid seetõttu, et nad on olemas.

Põhjuste analüüs

Teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele m i k s. Sellise vastuse võib anda mitmel erineval viisil. Aristoteles toob välja neli. Tulemuseks on põhjuse mõiste analüüs.

Aristoteles mainib, lähtudes intuitsioonist, põhjuse esimest tüüpi, mille kohaselt mingi asja loomust võib seletada selle ainelise koostise kaudu. A i n e l i n e   p õ h j u s  seletab, miks vesi toidab inimest, miks pronksikamakas on raske ja kõva. Kui me küsime, miks mingi toimunud muutus on selline, nagu ta on, peame viitama muutuva asja ainelisele koostilisele: see piiritleb võimaluste välja, kus muutus saab toimuda.

Miks üks asi muutub teiseks? Pelgalt materiaalne põhjus ei ole piisav seletus. Ega asi ise ei tekita muutumist. Näiteks puu või pronks ei ole oma muutumise põhjuseks; puu ei tee voodit ega pronks skulptuuri, muutumise põhjus on milleski muus. Otsida seda põhjust tähendab otsida mingit teist põhjust, seda, mis on liikumise allikas. Vormiv põhjus viitab mingi asja sisemisele loomusele või olemusele. Kassipojast areneb kass, kuna see kuulub tolle väikese ja pimeda karvakera olemusse. Skulptor loob marmortükist kuju, mis vastab tema lähtekohaks olevale vormile. Vormis sisaldub viide v õ i m a l i k k u s e l e. Vorm justnagu teeb võimalikust tegeliku, kannab selle tulevikust nüüdishetke ja praegu olemas olevaks. Võimalikkus on kätketud vormi, samal kombel kätkeb vastsündinud vasikas endas võimalikkusena täiskasvanud lehma või tahumata marmorikamakas valmis kuju.

Põhjuse kolmanda vormina eristab Aristoteles t o i m i v a t  p õ h j u s t. Sellega peab ta silmas välist tegurit, mis käivitab muutuse. Miks on seened metsas välja ilmunud just täna? Sest eile lõpuks ometi sadas.

Neljanda ja viimase põhjuse tüübina nimetab Aristoteles l õ p p- p õ h j u s t. Nüüd peetakse silmas eesmärki, millele muutus on suunatud. Miks partidel on ujulestad? Seepärast, et ujulestad on tõhusad ujumisel.

 

Kui ehitame maja, on ehitusmaterjalid maja materiaalne põhjus, ehitajate tegevus selle toimiv põhjus. Maja joonised on vormiv põhjus ning otstarve, mille pärast maja ehitatakse, on selle lõpp-põhjus.

Allikas: E. Saarinen. Filosoofia ajalugu. 3. trükk.

Platon

Sokratese andekaim õpilane oli Platon (427-347 a eKr). Kõrgest soost Platon on mitmes mõttes oma ebamäärase mainega õpetaja vastand. Vastupidiselt Sokratesele kirjutas Platon palju; tema kirjutised on meieni täielikult säilinud. Vastupidiselt Sokratesele ei olnud ta niivõrd filosoofiline „ämmaemand“, kes aitas teistel sünnitada, kuivõrd pigem sünteesiv, tervikstruktuuri poole püüdlev filosoof.

Platoni tekstid on dramaatilised ja lõbusad, tihti kirjutatud näidendlikus dialoogivormis. Platon alustab mõistemääratlusest ning liigub edasi tunnetusteooriasse ja ontoloogiasse, eetikasse, psühholoogiasse ja pedagoogikasse, ühiskonnafilosoofiasse ja seadusandlusesse, esteetikasse ja kosmoloogiasse, lõpuks loodusteadusessegi. Maailm muutub tema haardes – esimest korda kirjapandud sõna ajaloos – filosoofiliseks süsteemiks. Platon nägi end eelkõige õpetajana, kes enda rajatud akadeemias elava sõna kaudu mõju avaldas. Platoni rajatud akadeemia tegutses 900 aastat ja selle mõju on õhtumaise enesetunnetuse ja teaduse arengule olnud tohutu.

Platon on valusalt teadlik oma aja inimlikust ja poliitilisest allakäigust. Ta tahab esitada inimesekäsitluse ja riigiõpetuse, mis näitaks teed välja sellest ummikust. „Jõudsin sellisele järeldusele“, kirjutab Platon oma nn seitsmendas kirjas, „et eranditult kõik tänapäeva riigid on poliitiliselt laokil, kuna kogu seadusandlus on sellises olukorras, mida vaevalt muu kui ime ja õnnelik kokkusattumine üheskoos võivad parandada. Ja nii pidin ma asetama esikohale tõelise filosoofia, mille kohta sain öelda, et see on nii ühiskonda kui ka üksikut inimest puudutava tõe allikas.“ Need sõnad osutavad eelkõige Platoni suures dialoogis „Riik“ arendatavale ühiskonnautoopiale. See on Platoni mõjusam saavutus ideedeõpetuse kõrval, millega riigiõpetus põimub. Mis on hüve, mis õiglus? Need on tema jaoks elu ja surma küsimused.

Inimmõistus on Platoni arvates väljakutsuvalt suveräänne; selle põhiaksioomi võttis Platon üle Sokrateselt. Platon pooldab ka Sokratese intellektuaalset eetikat, mille järgi keegi ei toimi tahtlikult vääralt. Voorus on teadmine ja teadmine on voorus – vääralt sooritatud tegu paljastab tegija teadmatust.

Platoni ratsionalismi kolmas oluline külg ilmneb tema pürgimuses korra ja seaduspärasuse poole. Selles visioonis on olemine täielikult mõistetav, selle skemaatilist kujutist ei varjuta mingi ebamäärasus.

PLATONI IDEEDEÕPETUS

Tõde hõlmav tõeline olemine on värvitu, vormitu, mida ei saa kompida, ja on nähtav ainult hinge tüürimehele, mõistusele. Sellele olevale ongi suunatud tõeline teadmine.

PROTAGORASE RELATIVISM

Protagorase kuulsa õpetuse järgi on „inimene kõigi asjade mõõt“. Inimene on kõige mõõt selles tähenduses, et igaüks vaatab asju lähtuvalt omaenese seisukohast. Platon on Protagorase tunnetusteoreetilise relativismi vastu. Platoni õpetuse põhitelg on teadmine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast. Ja miks? Sest tõeline teadmine puudutab ideid, mis on inimteadvusest sõltumatud.  Siiski õnnestub Platonil säilitada Protagorase õpetuse tuum; meeltega tajutav maailm, erinevalt ideede maailmast, ilmneb erinevalt – sõltuvalt vaataja nägemisnurgast. Eraldades teineteisest kaks oleva tasandit, õnnestub Platonil seega mahutada Protagorase põhiseisukohad enda omadesse ning tagada ka teadmise üldpädevus. Subjektiivsus – modernselt sõnastades – kaasneb usuga ja mitte teadmisega.

AINSUS JA PALJUSUS

Platon eristab tõelisuse kaks tasandit, millest üks on püsiv ja muutumatu ja teine pideva muutumise seisundis. Kas ei eelda mitte kõik teadmised objektina ideaalset, mõistuslikku tegelikkust, erinevalt vahelduvast ja muutuvast meeltemaailmast, mida valitsevad näilikkus ja juhuslikkus?

NÄILINE JA TEGELIK

Platoni ideedeõpetuse taustaks on tegelikkuse ja näilisuse eristamine filosoofilises ja inimlikus mõttes. Meeltega tajutav tegelikkus ei ole Platoni järgi sügavaim, puhtaim olev. Meelte abil tunnetatava maailma taga on tõeliselt olevate ideede tegelikkus, mida meeleline maailm ainult peegeldab. Meeltega tajutav tegelikkus tähendab Platonile näilisust, mis küll laias laastus võttes on olemas, aga päris tõeliselt ei ole. Näilisus hõljub olemise ja mitteolemise vahepeal. Kuid tuleb ilmtingimata meeles pidada, et näilisus ei taga tõelist teadmist.

Platon illustreerib näilisuse ja tõeliselt oleva eristust näitega koopast, mis on üks kuulsamaid filosoofia ajaloos. Ta kutsub meid ette kujutama rühma inimesi, kes on aheldatud koopasarnasesse vangikongi, näoga seina poole. Nii ei näe vangid seda, mis nende selja taga toimub; nad saavad vaadata ainult asjade ja esemete varje, mis langevad koopa seinale. Kuna vangid on nii olnud sünnist saati, siis arvavad nad – see on peamine – neid varje tõeliselt olevateks asjadeks ja esemeteks. Varjude tegelikkus on koopasse aheldatud vangide jaoks tõsiolev.

Kui rahuldume ainult meie meeltele avaneva oleva uurimisega, näeme koopasse suletud vangide kombel vaid näilikku. Et küündida tõeliselt olevani, peame püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on meie selja taga ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. See vaid mõtlemise abil saavutatav tegelikkus on ideede maailm, mis kiirgab kõiges puhtas ja heas – kogu teadmises. See tõsiolev ja kõige aluseks olev tuum, mis teeb võimalikuks teadmise ja tarkuse, kuulub ainult ülemeelelistele ideedele.

IDEED TEADMISE OBJEKTINA

Ülemeelelised ideed on meeltega tajutavast tegelikkusest põhjapanevamad. Alles mõtlemise abil saavutatud ideed teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks. Mõeldav tegelikkus on meelte abil edasi antavast tegelikkusest tunnetuslikult esmasem. Meeltemaailma muutuvad ja kaduvad esemed ja olendid saavad ilmuda meie teadmiste ringi ainult sedavõrd, kuivõrd vaatleme neid ideede kaudu. Siin kohtame Platoni ideedeõpetuse tunnetusteoreetilist külge. Selle järgi on puhas teadmine suunatud ideedele, mitte meelelise tegelikkuse näilikele asjadele, mis vaid peegeldavad tõsiolevaid ideid.  Teadmine eeldab mõtlemist, seega eraldumist meeltes vahetult antust: see näib olevat Platoni põhiteema neis tunnetusteoreetilistes uuringutes, kus meeltele erilist tähtsust ei omistata. Ilma igaveste  muutumatute ideedeta oleks mõistuslik mõtlemine võimatu.

Ainsuse idee tunnetamine paljususes on Platoni õpetuse kesksemaid teemasid – teadmine puudutab seda, mis ühendab eri juhtumeid ja mis erilistest asjadest üldisemana kumab nende taustal. Kui mul on laual viis erinevat raamatut, siis ühendab miski seda viit eset: see, et igaüks on raamat. Ideed on mallid, mis liigendavad tegelikkust, nad on ülemeelelised ja muutumatud. „Vaid teadmine on suunatud olevale, see pürgib oleva olemuse teadmisele“. Platon eelistab alati üldist ja abstraktset üksikule ja konkreetsele. Ta eelistab püsivat ja ajatut muutuvale ja ajalisele.

IDEED TÕSIOLEVANA

Küsimusele, millest tegelikkus oma põhialustes koosneb, vastab ideedeteooria metafüüsilise õpetusena, et ideedest. Platon arvab, et ideed on muutumatud, püsivad ja igavesed. Ideed on väljaspool ruumi ja aega. Tema arvates on muutumine üks näiliku tegelikkuse mõisteid, varjudemaailma nähtus.

Nii on olev oma olemuselt muutumatu ja igavene. Ideed on olemas tingimatuna, seepärast on nad tõsiolevad. Me vajame oma teadmistele püsivalt olemasolevaid objekte: nii põimub ideede tunnetusõpetuslik roll orgaaniliselt nende metafüüsikaga.

Platoni ideedeõpetuse metafüüsilise poole mõistmiseks on põhjust lisada, et ta arvab selle, mis seletab, olevat tõelisema kui see, mida seletatakse. Varjud on vähem olemas kui valgus ja esemed, mis tekitavad varjusid ja mille kaudu neid saab mõista. Vastavalt sellele mõtleb Platon, et ülemeelelised ideed on meelelise maailma olenditest ja esemetest põhjapanevamad. Kui minu ees on üksik hobune Charme Asserdal, kas ei ole mitte loomulik öelda, et teda mõistetakse hobusena alles üldise hobususe idee kaudu?

Hobususe idee on üksikust hobusest Charme Assedralist esmasem.  Põhjus on põhjapanevamam kui see asi, mille põhjus see on. Kuna ideed ja ainult ideed on meelelise reaalsuse põhjuseks, tuleneb ideede tõsiolevus sellest paratamatult.

Kuigi vaatlusega kaasnevad kahtlemata mõistelised elemendid, klassifitseerib, võrdleb, individualiseerib ja tüpologiseerib siiski alles mõtlemine – keel. See kogu teadusetegemise aluseks olev visioon on Platoni ideedeõpetuse taustaks. Ta tahab juhtida meie tähelepanu mõistelisele, mõtlemist eeldavale osale, ilma milleta teadmine on võimatu. Sellele annab ta nime „idee“.

Platoni mõtlemist ülistav filosoofia on üleskutse teoretiseerida, analüüsida, otsida sügavamaid põhjusi vahetult ilmneva näilisuse taga.

IDEED MORAALI ALUSENA

Platon on moralist. Moraalil peab olema subjektiivsest hinnangust tugevam põhi. Platon viitab ideedele ja tõstab oma moralismi nende poolt valgustatud püsivale ja igavesele alusele. Platon on otsustavalt igasuguse relativismi vastu, nii eetikas kui ka tunnetusõpetuses. Et objektiivne teadmine ja objektiivsed väärtused oleksid võimalikud, selleks vajame ideid.

IDEEDE JA MEELELISE MAAILMA SUHE

Ideid ei või tuletada meelelisest maailmast. Mõtlemine on meelelise tajuga võrreldes alati esmane, tunnetusteoreetiliselt ja loogiliselt. Olev kui selline, asjade tuum ja olemus on saavutatav vaid mõtlemise abil. Ja vaid mõtlemine teeb meie meelelise taju mõistatavaks sellisena, nagu see ilmneb.

IDEED JA KEELEFILOSOOFIA

Platoni tekstides tõusevad esile mõisted nagu „õiglus“, „hüve“ või „teadmine“. Platoni ideedeõpetust võib tõlgendada kui selliste mõistete tähendusteooriat. Semantika kandev mõiste on järgmine. Näiteks viitab väljend „õiglus“ ideede maailmas olevale muutumatule ja igavesele õigluse ideele. Alles seejärel tähendab väljend neid konkreetseid tegusid, mis oma laadilit kõlbavad õiglasteks. Tee kulgeb mõiste kaudu üksikolendini. Mõisted ei ole ole ajas ja ruumis, nad ei ole liha ega veri või mõnel muul ilmsel viisil tuttava argimaailma asjad. Mis nad siis on? Seda küsimust kutsutakse filosoofias universiaalide probleemiks. Termin „universiaal“ meenutab seda, et jutt on paljudele üksikjuhtumitele sobivatest väljenditest, mitte üksikterminitest nagu „mina“, „sina“ või „M“. Platon on öelnud:“Meil on tavaliselt kombeks oletada, et kõigile neile rohkearvulistele esemetele, mille kohta kasutame sama nime, vastab üks idee“.

ÜHISKONNAFILOSOOFIA

Platonil on auahne eesmärk esitada üksikasjalik visioon ideaalsest riigist. Inimesekäsitlus ja kujutlus riigist on sama asja vastandpooled: et teada, mis on õiglus üksikinimese puhul, peame enne uurima, mida tähendab õiglus riigis. Riik esindab suuremas mõõtkavas seda, mis inimeses ilmneb väiksemalt. Riik on hiiglaslik inimene. Moraal seob üksiku inimese riigi osaks. Inimese sotsiaalsus on vältimatu algtõde.  Riik ja üksikinimene on oma põhistruktuurilt samasugused. Mõlemas on samad elemendid. Nii vastavad hinge osad ühiskonnaklassidele riigis. Õiglus sünnib nende kooskõlast ja õigest suhtest.

Töölised ehk tootev klass, kes hoolitseb riigi aineliste hüvede eest, moodustab selle aluse. „Kõike tehakse rohkem, paremini ja kergemini, kui igaüks teeb ühte tööd oma kalduvuste järgi õigel ajal ja vabana muudest kohustustest“. Teise klassi moodustavad sõdurid, kes kaitsevad riiki seda väljastpoolt ohustavate vaenlaste eest. Sõdurite klassil on ka sisepoliitiline ülesanne: nad on „valitsejate määruste kindlustajad ja kaitsjad“. Kolmandana tulevad valitsejad, keda Platon kutsub valvuriteks. Platon väidab, et „on siiski päris õige nimetada päris valvuriteks neid mehi, kes kaitsevad riiki väliste vaenlaste ja sisemiste sõprade eest nii, et ühtedel ei oleks soovi ja teistel võimalust seda põhjustada.“

Suur osa Platoni vestlusest keskendub valitsejate õige kasvatamise küsimustele. Platon on radikaalne väärtusobjektivist. Ta usub, et on võimalik t e a d a, mis on õige ja hea. Demokraatia nõrkus on just selles, et side teadmisega katkeb. Inimesed, kes demokraatlikult valivad valitsejad, on retoorika ja pettusega mõjutatavad – miski ei taga, et valitud teavad midagi asjadest, mida võimekas ja vooruslik valitseja peab põhjalikult teadma. Ülekohus ja ebaõiglus tuleneb lõppkokkuvõttes ikkagi teadmatusest. „/.../niisamuti tuleb valvureid juba noorena saata ohtlikesse olukordadesse ning seejärel naudingute sekka. Neid tuleb kontrollida palju hoolikamalt, kui kontrollitakse kulda tules, kuna vaid siis on näha, kas nooruk suudab vastu panna ahvatlusele, püsida aina tasakaalukana, valitseda iseennast ja kunste, mida ta on õppinud, säilitada õiget rütmi ja harmooniat. Vaid sellisena saab ta olla võimalikult kasulik nii iseendale kui ka riigile. Ja sellest, kes poisina, noorukina ja mehena läbinud puhtalt kõik katsumused, peab saama riigi valitseja ja valvur.“

Valitseja põhiline omadus on tema teadmine tõsiolevast, tema oskus eristada arvamust tõelisest teadmisest. See on – Platoni Sokrateselt päritud intellektuaalse eetika järgi – ülim ja puhtaim hüve.

Aga sel juhul kõlbavad vaid filosoofid valitsejateks! „Filosoofid peavad saama kuningateks meie riigis, või siis need, keda me praegu nimetame kuningateks ja valitsejateks, peavad tõsiselt hakkama harrastama  filosoofiat, et poliitiline võim ja filosoofia sulaksid ühte.“ Filosoof on tõe armastaja. „Seda kel on isu maitsta kõiki teadusalasid, kes rõõmsal meelel asub õppima ega küllastu iial, nimetame me põhjendatult filosoofiks.“ „Filosoof, tarkuse armastaja, ihaldab tarkust tervikuna.“

Filosoof, niisiis valitseja, „tahab näha tõtt“ – ta suunab oma tähelepanu nähtumuse taha, tõsiolevale, asjade olemusele, ideedele. „Teadmine suundub olevale, pürgib oleva olemuse teadmisele.“ Platoni arvates saavad valitsejad kehtestada õiglasi seadusi ainult siis, kui nad teavad, mis see õiglus on. Selleks on võimeline ainult filsoof.

Platoni riik on aristokraatia – parimate võim – selle sõna täpses tähenduses. Platon ei usu demokraatia efektiivsusesse. Õiglases riigis tegelevad eri ühiskonnakihid oma ülesannetega ja vastavalt oma positsioonile tegutsevad nad ühiskonna hüvanguks. „Õiglus on siis see, et igaüks tegeleb oma asjadega“. Õiglus, nii nagu Platon seda näeb, põhineb ühiskonnakihtide harmoonilisel vahekorral. Kuid mis juhtub siis, kui alamad klassid ei rahuldu oma osaga? Mis juhtub konflikti-olukorras. Selle küsimusega Platon ei tegele.

Sõduritel ja valitsejatel ei ole „oma eluruumi, oma maad ega muudki omandit“, „kellelgi lihtsalt ei ole midagi peale oma keha“. Ülemklassidel ei ole isegi perekonnaelu – kellelgi ei ole oma naist või meest ega oma lapsi. Kui igasugune omandus on tehtud võimatuks, on riigist kõrvaldatud ka riiu ja ebakõla seemned.

Nagu mäletame, arvab Platon, et riik on kui hiiglaslik inimene. Inimese voorused on riigi voorused ja vastupidi. Võtmerollis on kreeklaste neli voorust: juba eespool mainitud õiglus ning sellele lisaks mõistlikkus (mõõdukus), mehisus (julgus) ja tarkus. Valitsejad ehk filosoofid on targad, sõdurid omalt poolt mehised. „Mõõdukus on kindel kord, naudingute ja soovide vaoshoidmine. Just seda peavad inimesed silmas, kui kasutavad seda iseenesest omapärast väljendit „suuta ennast valitseda“. Seejärel ühendatakse mõõdukus kogu riiki puudutavaks – viisil, mis jälle rõhutab ühiskondlikku üksmeelt ja harmooniat.

Õiglus ja mõistlikkus (mõõdukus) riiki iseloomustavate epiteetidena tähendavad ühiskonna eri osade ladusat ühendust. Ja kõik põhihüved koos võtavad kokku riigiutoopia ideaalsuse. Kohe „Riigi“ alguses täheldab Platon, et ühiskond tekib vajadusest, „minu arvates tuleneb riigi teke sellest, et keegi meist ei tule omal jõul toime, vaid igaüks vajab paljusid eri asju“.

PLATONI FEMINISM

Uurides naise rolli ühiskonnas, on Platon oma ajast sõna otseses mõttes tuhandeid aastaid ees. Naise ja mehe ainuke erinevus on selles, et naine sünnitab ja mees sigitab. Selle põhjal ei saa väita, et mingi „riigielus vajaliku kunsti või kohustuse suhtes oleks naine ja mees loomult erinevad“. Platon rõhutab, et mitte iga sünnipärane erinevus ei ole tähtis, kui kaalutakse kellelegi sobivat ülesannet. Kiilaspead ja pikajuukselised on erinevad, toob näiteks Platon, aga see ei ütle meile midagi nende loomulikest võimetest ja kalduvustest või sobivusest.

Kõik ametid kuni kõrgema tipuni välja on naistele avatud. Valitseja klass ei ole Platoni radikaalse vaate järgi päriolu määratud. „Ükski amet riigi elus ei kuulu naisele sellepärast, et ta on naine või mehele sellepärast, et ta on mees. Loomulikud kalduvused jagunevad võrdselt mõlema sugupoole vahel ning on loomulik, et naine osaleb kõigis ametites nagu meeski. „Mõni naine võib siis sobida ka valvuriks ja mõni teine mitte. Nende loomulike omaduste alusel ju valisime ka valvuriteks sobivaid mehi?“

Allikas: E. Saarinen. Filosoofia ajalugu. 3. trükk.  

 

Sokrates

Sokrates sündis aastal 469 või 470 ja suri 399 eKr. Ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav – ja tähelepanu nautiv – ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna „väärate jumalate kummardamises ja noorsoo rikkumises“.

Sokrates on filosoofia ajaloos erandlik kuju ka sellepärast, et tema teoreetiline panus filosoofiasse on vähene. Sokrates ei arendanud mingit süsteemset õpetust, ei esitanud terviklikku filosoofiat. Selle asemel, et näidata, kuidas asjad on, üritas Sokrates enamasti näidata, kuidas nad vähemalt ei ole. Viimse piirini pinguldatud kriitilisus, oma piiride teadmine ja tajumine – see on Sokratese põhiline eripära.

Sokrates tahab vestluspartnerit küsimustega pihtide vahele võtta. Tema vestlustehnika on kaval, paindlik ja mänguline, sageli taibukas ja imetlusväärne, mõnikord ärritavalt salakaval. Sokratest võib pidada maalähedase elutarkuse õpetajaks. Ta ei mõju eriti peenekoelise mõtlejana: ealeski Sokrates ei spekuleeri, ei teoretiseeri ega seleta lahti oma vaatenurka. Aga ta küsib.

Sokratese aupaiste süttib siiski alles ta surma kaudu. See rahvafilosoof ja retoorik on üks ajaloo kuulsamaid märtereid. Sokratese surma draama erutas antiikses Kreekas ägedalt meeli. Surres oli Sokrates 70 aastane. Platon, kes viibis kohtuprotsessi juures, oli vaevalt täisealine. Sokratese surmamõistmine šokeeris vapustavalt noort Platonit; Platoni varasemad kirjutised on õiguspoolest elulooline sari, kus ta kaitseb Sokratest kui teotatud isiksust. Sokratese hukkamiseni viinud kohtuprotsess ilmutab äärmist ebaõiglust. Sokrates oli kohtuprotsessi ajal Ateenas laialt tuntud omapärane kuju. Tema leppimatu, lausa kirglik soov nõuda põhjendusi iseenesestmõistetavaks peetavaile asjadele suurendas veelgi seda tigedusekoormat,mida tema erandlik persoon niigi esile kutsus. See „ülima rumaluse ülempreester“ oli kiusupunn, kelle seltsis aga Ateena noorsugu meelsasti aega veetis: see lisas veelgi vett tema vastaste veskile.

Sokratese süü või süütuse poolt hääletas 501 ateenlast, kes tolleaegse õiguspraktika kohaselt olid valitud loosiga, nemad otsustasid maailmaajaloo kuulsaima filosoofi saatuse.

Sokratese jaoks ebasoodsat kohtuotsust, häälteenamusel põhinevat hukkamõistu, mõjutasid kahtlemata otsustavalt kaks seika. Esiteks, süüdistuse ebamäärasus, mida suurendas poleemika Sokratese isiku ümber. Teiseks, Sokratese esinemine kohtu ees, mida on iseloomustatud trotsliku ja järeleandmatuna, isegi jultununa. Sokratese kõnes ei leidu andekspalumise raasugi.

„Isegi kui teie siis ütleksite: „Sokrates, praegu ei kuula me Anytost ja laseme sind vabaks, muidugi sel tingimusel, et sa sääraste uuringute ja filosoofiaga enam ei tegele; kui sind aga veel kord sellest tabatakse, pead sa surema!“ – kordan veel, et kui te mind sel tingimusel vabastaksite, ka siis ütleksin teile: „Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski parem jumalale kui teile, ning kuni ma veel hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida ma tavaliselt ikka räägin: „Sa oled inimeste hulgas üllaim, kuna oled Ateenas, ühe suurima ja tarkuse poolest väga kuulsa linna kodanik, kuid kas pole sul häbi mures olla raha pärast ja soovida, et sul seda võimalikult rohkem oleks, aga kuulsuse ja arukuse ja tõe ning oma hinge eest, kuidas seda võimalikult paremaks muuta, sa hoolt ei kanna ega mõtlegi selle peale?“

„/.../ Kui arvate, et suudate inimeste hukkamisega takistada, et teid ebaõige elamise pärast ei laidetaks, siis kaalutlete valesti.“

„Tõelisel filosoofil... on siis tegelik eesmärk surm ja kõikidest inimestest on just neile surm kõige vähem hirmuäratav.“

Sokratese lausa filosoofilisi õpetusi on üsna napilt; Sokratese tõmbejõud on tema isiksuses.  Sorkates oli kirglik vestleja. See kajastub sokraatilistes dialoogides, Sokratese tegelaskuju ümber loodud näidenditaolistes tekstides, kus erinevate tegelaskujude kaudu katsutakse mitmete alternatiivsete seisukohtade pädevust. Sageli ei vii see vestlus mingisuguse otsese lõpptulemuseni: olulisem on vestlus ise ja küsimuseasetus, mitte resultaat/uurimuse lõpp-punkt. See eriti Platoni varasemates dialoogides kristalliseerunud metoodika tõstab vestluse väärtuseks omaette.

Räägitakse ka s o k r a a t i l i s e s t  m e e t o d i s t. See tähendab õpetusviisi, kus õpetaja – Sokrates – kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti – ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Ta ei ütle, kuidas asjad just nimelt on, vaid mida tähele panna, kui eeldada nimetatud tingimusi eraldi. Filosoof kui vaimne ämmaemand, seda on Sokrates: tema töö on teistele sünnitusabi anda, mitte sünnitada.

Sokratesele, keda kohtame Platoni dialoogides, on filosoofiline tegevus  m õ i s t e t e m ä ä r a t l u s. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset selgitust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistetele.

Mis on teadmine? Mis on armastus? Mis on voorus või õiglus? Need küsimused esinevad filosoofia ajaloos alatasa, ja oluline on mõista, missugust tüüpi vastust otsitakse. Seda valgustab Platoni dialoog „Theaitetos“

Kõne all on üks Platoni filosoofiliselt sügavamaid tekste, suurepärane kirjutis, mille teema on filosoofe läbi aegade erutanud küsimus „Mis on teadmine?“. Dialoogi alguses esitab Sokrates Theaitetosele süütuna näiva küsimuse. Nagu filsoofias sageli, puudutab siingi probleem asja, mis tavamõtlemises arvatakse iseenesestmõistetavalt selge olevat. Igaüks ju kujutleb end teadvat, mis on teadmine. Kuid kes oskab öelda, mis see on?

„Theaitetos“ vastab kõigepealt teadmiste eri liike loetledes. See esmalt pähe tulnud vastus ei rahulda Sokratest, ta toonitab, et „ma ei küsinud ju, mille kohta teadmine käib või kui palju on teadmise liike. Oma küsimusega ei pidanud ma silmas nende hulka, vaid tahtsin selgusele jõuda, mis teadmine ise on.“  Vastuseks üldisele küsimusele ei piisa erijuhtude mainimisest: „Kui meilt küsitakse, mis on kunst, on mõttetu vastata, nimetades mõningaid kunste. Siis ju pakume vastuseks mingit konkreetset ala puudutavat kirjeldust, kuigi meilt seda ei küsitud.“

Filosoofia üks osa on tunnetusõpetus – teooria sellest, mis on teadmine (võimalikult üldises mõttes). Selle filsoofia tähtsa erivaldkonna algallikas on Sokratese küsimus „Mis on teadmine?“ See küsimus nõuab vastust, mis haaraks üksikjuhtumite taga olevat, neid ühendavat tuuma, teadmist ennast.  Ja kuigi argielus võib selle küsimuse kui liiga üldise uurimata ja tähele panemata jätta, on filosoofi tee teine. Ta pärib seletust, põhjust ja mõistuspärast analüüsi asjadele, mida igapäevases elus peetakse iseenesest mõistetavaks.

Dialoogis „Theaitetos“ esitatakse kolm katset vastata Sokratese teadmise olemust puudutavale küsimusele. Esiteks püütakse teadmine määratleda vaatluse kaudu; teadmine ankurdatakse selle kogemuse külge, mille vahendab meile vaatlus. Sokratest (ja Platonit) see vastus siiski ei rahulda. Dialoogis tuuakse välja üsna säravalt teravmeelsed vastulaused, millest autor nimetab vaid ühte: teadmine sisaldab mõistelist elementi, mis puudub aistingus. Nii ei saa teadmine olla vaatlus. Siirdume teisele määratlemiskatsele: teadmine on õige mõistmine. See esialgu veenev seletus on siiski samuti ebapiisav. Aga kui kellelgi on õige mõistmine juhuslikul või vääral põhjusel? Teadmine näib eeldavat teadmise objektiga kindlamat seost, kui seda tagab pelgalt õige mõistmine.

Nii jõutakse kolmanda – ja filosoofiaajalooliselt kuulsaima – määratluseni: teadmine on õige käsitlus või arusaamine koos põhjendusega (seletusega).

Filosoofiline mõisteanalüüs võib meie arusaamist laiendada. Ta võib valgustada eri mõistete seoseid, nende nüansse ja vastastikuseid suhteid.

Sokratese roll kogu hilisema lääne filosoofia sümboolse ja teednäitava tegelaskujuna ilmneb kokkuvõtlikult ehk kõige paremini sõnades, millega ta ise Platoni dialoogis „Gorgias“ iseloomustas oma lähenemisviisi:

„Ära imesta, kui ma edaspidi küsin sinult uuesti selle kohta, mis tundub täiesti selge olevat, aga ikkagi ma küsin: kordan veel, et ma esitan küsimusi meie vestluse arengu järjepidevuse huvides, mitte sinule kahjuks, vaid kartusest, et meile muutub harjumuseks teinetest katkestada ja ette rutata. Ma tahan, et sa viiksid vestluse lõpuni nii, nagu seda ise vajalikuks pead, oma lähtekohtadest lähtudes.“

Üks väheseid teoreetilisi õpetusi, mida Sokrates ilmselt ise esitas, mõte oli, et tõeline teadmine – olulisi asju puudutav teadmine – peitub inimeses eneses. Seega on tõe leidmiseks vaja uurida iseend.

Sokrates ei hoolinud empiirilisest teadmisest. Talle huvi pakkuv teadmine puudutas midagi muud kui välist tajuilma; selle võis ta leida iseendast.

Teine filosoofiline lähenemisviis, mida samuti peetakse ajaloolise Sokratese looduks, on esmapilgul üllatav. Selle järgi on teadmine hüve; õige mõistmine viib paratamatult õige tegevuseni, neid kahte pole võimalik mõelda teineteisest eraldi. See sokraatiline õpetus seob tunnetusteoreetilise teadmise ja moraalifilosoofia hüve mõisted vahetult ühte. Tegemist nn vooruslikuse nõudmisega. See teema tuleb esile paljudes Platoni ja Xenophoni Sokratese kohta käivates tekstides. Platoni dialoogis „Kriton“ keeldub Sokrates vanglast põgenemast, kuna vooruslikum on kannatada seaduse järgi langetatud ebaõiglase kohtuotsuse tõttu, kui põgeneda seadust rikkudes.

Kui Sokratese sümboolse tegelaskujuga liitub kindel usk oma veendumustesse ja kriitikavõimesse, siis on ta tõesti peaaegu vihastama panevalt leplik ja alistuv riigi ja selle seaduste ees. Need esindavad Sokratesele absoluuti millest kõrgemale üksikisiku õigus ei ulatu.

Väärtused on Sokratesele objektiivsed. Kõik, mida inimene peab tegema, on seega mõistuslikult selgitatav. Kui inimesele on mõistuslik analüüs tõestanud, mis on mingis olukorras õige, toimib ta oma järelduste kohaselt.  Tõeline teadmine ei ole lahus seda väljendavast tegevusest.

Sokratese kuju vaagides on sageli viidatud Naatsareti Jeesusele. Jeesus nagu Sokrateski ei jätnud endast mingit kirjalikku jälge. Mõlema mõju põhineb õpilastel ja kaasaegsete tunnistustel – sellel mõjul, mida nad omal ajal ümbritsevale avaldasid. Sokratesestki sündis terve hulk evangeeliume.  Ka Sokrates pitseeris oma inimlikkuse traagilise surmaga. Sokrates ja Jeesus esindasid humaansuse ideaali. Nagu tõdeb Henrik Schück oma kirjandusloos, hakkas Sokrates „kogu hilisemale antiigile tähendama peaaegu sama mis Naatsareti Jeesus kogu kristlikule ajastule: kõlbelise puhtuse ja õilsa inimlikkuse väljendust.“ Ei võimu ega au, ei maist edu ega isegi tunnustust; püüdlus kätte saada inimlikkuse tuuma, mis seisneb tarkuses ja vooruslikkuses.

Sokrates oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist, mitte õpetaja, kellel see tarkus juba käes.

Allikas: Esa Saarinen. Filosoofia ajalugu. 2007, lk 7-20.