Ööl vastu
27.06.2019 õnnestus mul teadlikult minna kehast välja esimest korda oma tahte
peale pärast korduvat harjutamist – mitte jälle kellegi suva järgi. Küll aga ei
olnud minu kontrolli all (veel) astraalis olemise aeg ega koht. Olin jälle väga
lühikest aega. Harjutan edasi.
Selleks
läksin öösel pikali ega jäänud meelega magama. Olin kogu aeg teadvusel,
lihtsalt silmi hoidsin füüsiliselt kinni. Kuna varem on korra juhtunud, et olen
oma keha juurde hõljuma jäänud ja tagasi sain vaid nii, et kaasa läks voodis mu
kehale pihta, siis nüüd olen taotlenud inglite kaitset.
Mul oli
õhtul millegipärast ärevus sees koera tervise pärast. Palusin inglitel endast
selle ärevuse eemaldada. Pärast palvet tundsin, et rahu saabus kuidagi väga
ruttu – loomulikust maharahunemisest kiiremini. Sain aru, et inglid vastasid
minu palvele ning olid läheduses.
Kui tundsin
end turvaliselt, palusin astaalkogemust ning inglite kaitset selle kogemuse
juures. Samuti olin kuskilt kuulnud, et võiks ette kujustada nööri, et pärast
vajadusel ennast tagasi kehasse tõmmata. Igal juhul tegin ka seda. Kujustasin,
et minu kehast läheb läbi nöör Maa keskmesse ning teiselt poolt üles taevasse.
Mingil hetkel püüdsin nööri abil hingena kehast tõusta, aga ilmselgelt oli
liiga vara – midagi ei juhtunud. Tundsin endiselt maise keha piire ja raskust.
Mõtlesin
sellele, kuidas mu keha muutub järjest kergemaks. Püüdsin aegajalt näppe
liigutada ja jalgu – et kas saan n-ö astraaljalad füüsilistest jalgadest “välja
tõsta”. Etteruttavalt võin öelda, et kui hingena juba ringi lendasin, siis
mingeid astraaljalgu ma ei tundnud endal olevat (samas ma muidugi ei
keskendunud ka sellele).
Ühel hektel
tundsin oma magamistoas kohalolu. Keegi “nähtamatust” maailmast hakkas minuga
toimetama. Sel toimetamise hetkel palusin endiselt inglite kaitset, kuid olin
valmis kehast lahkuma. Hoidsin silmi endiselt kinni. Ma ei näinud, kes minuga
toimetas, kuid tundsin füüsiliselt tundmusi. Nagu mingi energiatekk oleks peale
visatud ja midagi sahistatud. Jälle olid jäsemed need, kus hakkasin tundma, et
füüsilise keha piirid hakkasid kaduma. Selline tunne nagu keegi võtaks hinge
ankru kehast lahti. Tundsin kerget survet ning plaks olingi kehast väljas. Seekord väljusin n-ö jalgade kaudu. Kuigi
soovisin minna ühte kindlasse kohta, ei olnud ma kindlasti seal. Ma hõljusin
öisel tänaval maakivist maja läheduses, millel olid sinised aknaääred. Näha
oli, et seda valgustas tänavavalgustuslamp. Seega aeg, kuhu ma sattusin, oli
ilmselt tänapäev, kuna elekter oli olemas. Samas ei tundnud see koht eriti eestilik
– pigem pakuks mingit lõunamaad.
Isver, juba
läheb meelest (sellepärast kirjutang ka enda jaoks üles). Mul on juba meelest
läinud, kas mind tõsteti kohe öisesse taevasse, kus olin korra vaatega tähtede
poole või tõsteti taevasse pärast seda, kui olin maja ära fikseerinud. Igal
juhul tundsin ka taevast langemise kogemust. See oli füüsiline tundmus
kusjuures. Mul oli tunne, et langen “selg ees”. Ja mõnus oli. Kohe olin oma voodis ja kehas tagasi.
Ja endiselt täiesti teavusel. Tegin silmad lahti, kuid korrutan veel, et mitte unest
– nagu ütlesin – olin täiesti üleval.
Kui küsida,
kas soovitan inimestel, kes vaimsete praktikatega ei tegele, proovida, siis
vastus on pigem “EI”, sest tundub, et sellel võivad olla omad riskid tagasitulemise
osas. Aga miks ma seda kogemust jagan? Ma
tahan öelda, et kõiksus on palju huvitavam, kui esialgu arvame J
vaikus haaranud võimu on kodus
