Alateadvus sisaldab nii teadvusest väljatõrjutut kui ka kogu ülejäänud teadvustamata psüühilist materjali, sealhulgas alaläviseid meeltetajusid. Alateadvus sisaldab ka materjali, mis ei ole veel ületanud teadvuse läve, need on n.-ö hilisema teadvusssisu algmed. Alateadvus on lakkamatult tegevuses oma sisude rühmitamise ja organiseerimisega.
Unenägu on ülimalt objektiivne, n.ö loomulik psüühe produkt, millelt võib oodata vähemalt vihjeid hingeliste protsesside teatud põhitendentsidele. Need on alateadvuses toimuva arengu peegeldused. Unenäod kopeerivad ilmselt teadvust, ignoreerides aga täielikult teadvuse kriitikat. Nad kordavad teadvuse ainest, kuid mitte in toto, vaid kasutades ainult fantaasiat, mitte „terve mõistuse“ vaatepunkti.
Eristatakse individuaalset ja kollektiivset alateadvust. Me tunneme ainese individuaalse sisuna ära sellest, et selle mõju, osaline ilmumine või päritolu on otseselt seotud meie individuaalse minevikuga. Tegemist on isiksuse inventari hulka kuuluva olulise osaga, mille puudumine teadvuses tekitab alaväärsust, kuid mitte sellist alaväärsust, mille psühholoogilist iseloomu võiks võrrelda orgaanilise vigastuse või kaasasündinud defekti tõttu tekkinud alaväärsusega, vaid pigem millegi tegematajätmisest tulenenud ja seetõttu moraalset pahameelt põhjustavat alaväärsust. Moraalne alaväärsustunne tekib konfliktist oma isega, mis nõuab hingelise tasakaalu saavutamiseks selle defitsiidi kõrvaldamist. Alateadvuses sisalduvat mitteindividuaalset ehk päritud kategooriate ehk arhetüüpide kujul esinevat kollektiivset materjali nimetab Jung kollektiivseks alateadvuseks. Meie aju funktsioneerib tänapäevalgi tõenäoliselt sarnasel viisil nagu vanadel germaanlastel. Ajalooline ja üldlevinud pilt tekib uuesti loomuliku psühholoogilise funktsiooni raames. Tegemist on taaselustatud arhetüübiga. Neid vanu pilte taastoodab unenägude primitiivne analoogiline mõtteviis. Tegemist pole mitte päritud ettekujutustega, vaid päritud kujutlusviisidega.
P s ü ü h i l i n e i n f l a t s i o o n on seisund, mis kujutab endast isiksuse väljavenitamist tema individuaalsetest piiridest väljapoole, ühesõnaga – ülespuhutust. Üks tavalisemaid näiteid on paljude meeste tõsimeelne samastumine oma ameti või tiitliga. Kindlasti on töötamine minu eriline tegevus, aga samas on see kollektiivne tegur, mis ajalooliselt on tekkinud paljude inimeste koostööst ja mis võlgneb oma auväärsuse kollektiivi heakskiidule. Kui ma samastan end oma ameti või tiitliga, siis käitun ma nii, nagu oleksin mina ise terve see kompleksne sotsiaalne tegur, mida amet endast kujutab, nagu polekski ma ainult ameti pidaja, vaid samal ajal ka ühiskonna heakskiit ise. Sellega olen ma oma isiku ebatavaliselt välja venitanud, olen endale meelevaldselt omistanud omadusi, mida mul pole, vaid mis asuvad minust väljaspool. Enda samastamises ameti või tiitliga on midagi ahvatlevat, mistõttu paljud mehed ei olegi midagi muud kui ühiskonna poolt tunnustatud väärikas kest. Oleks asjatu otsida selle kesta tagant isiksust. Suurepärase välise kuju taga on peidus armetu mehike. Seepärast ongi amet nii võrgutav: see on isiklike puudujääkide odav kompensatsioon.
Inflatsiooni tekitavad veel muudki tegurid peale selliste väliste külgetõmbevahendite nagu ametid, tiitlid ja muud sotsiaalsed rollid. Nii nagu keegi tõugatakse tema ameti auväärsusest johtuvalt äkitselt maailma avalikkuse ette, nii võib inimene ka sama äkitselt maailmast kaduda, nimelt siis, kui tal on õnnestunud näha ühte neist ilmutustest, mis maailmale teise näo annavad.
Erinevuste tõttu rassi, hõimu või ka perekonna tasandil eksisteerib „universiaalse“ kollektiivse psüühe kõrval ka rassi, hõimu või perekonnaga piirduv kollektiivne psüühe.
Kollektiivne psüühe moodustab isiksuse aluse. See avaldub inflatsioonina, olgu siis enesekindluse vähenemisena või enda teadvustamatu ülesupitamisena, mis võib omakorda areneda haiglaseks võimuihaks. Kuna analüüsi käigus tuuakse individuaalse alateadvuse sisu teadvusesse, saab indiviid teadlikuks asjadest, mida ta teiste puhul juba teadis, iseenda puhul aga mitte. Tänu sellele muutub ta vähem ainulaadseks, ta muutub k o l l e k t i i v s e m a k s. Kollektiivseks muutumine ei ole sugugi ainult negatiivne. Öeldakse ju: “Kõigis meis on veidike kurjategijat, geeniust ja pühakut.“ Nii tekib lõpuks eluline pilt, mis hõlmab kõike maailmas leiduvat, nii head kui halba, nii ilusat kui ka inetut. Tasapisi hakatakse tunnetama oma sarnasust maailmaga, mis osutub paljude natuuride jaoks positiivseks – sellisel juhul on see neuroosi ravi otsustavaks pöördepunktiks.
Isiksuse arengu seisukohalt on ilmtingimata vajalik range eraldumine kollektiivsest psüühest, kuna puuduliku eraldumise tagajärjeks on kohene lahustumine kollektiivses. Kollektiivne suhtumine eeldab teiste puhul sellesama kollektiivse psüühe olemasolu. See tähendab aga hoolimatut silmade kinnipigistamist individuaalsete erinevuste, samuti üldisemat laadi erinevuste ees, mida esineb isegi kollektiivse psüühe raamides, nagu näiteks rassierinevused. Individuaalsuse tähelepanuta jätmine tähendab loomulikult üksikisiku lämmatamist, millega kollektiivist juuritakse välja diferentseerimise element. Diferentseerimise elemendiks on indiviid. Kõige vooruslikumad teod nagu ka kõige suuremad kuriteod on individuaalsed.
On ju kõigile teada tõsiasi, et kollektiivi kui terviku kõlbelisus on proportsionaalselt vastupidine tema suurusele, sest mida rohkem indiviide on koos, seda vähem lubatakse avalduda individuaalsusel ja kõlbelisusel, mis põhinebki ju indiviidi moraalitunnetusel ja selleks hädavajalikul vabadusel. Sellepärast on iga üksikisik ühiskonna liikmena alateadlikult teatavas mõttes halvem inimene kui üksi tegutsedes, sest sel määral kui ta on ühiskonna liige, on ta vabastatud individuaalsest vastutusest. Alateadvust analüüsides on kerge tõestada, et tänapäeva inimene, kes enam-vähem vastab kollektiivi moraalsele ideaalile, on teinud oma südamest röövlikoopa, laskmata ennast ometi sellest vähimalgi määral häirida. Ja niivõrd kui ta on end oma ümbrusega „kohandanud“, ei lähe talle korda ühiskonna suurimadki nurjatused – seni kuni tema kaasinimesed usuvad selle ühiskonnaorganisatsiooni kõrgesse moraali. Samamoodi mõjub ka kollektiivne alateadvus indiviidi psüühele.
Individuaalne psüühe kasvab välja kollektiivsest ning on sellega tihedalt seotud. Sellepärast on raske öelda, missuguseid sisusid tuleb pidada individuaalseteks ja missuguseid kollektiivseteks.
P e r s o n a t analüüsides võtame maski maha ja leiame, et see, mis tundus olevat individuaalne, on tegelikult kollektiivne, teiste sõnadega: Persona on ainult kollektiivse psüühe mask. Õieti öelda pole Persona midagi „tegelikku“. Ta on indiviidi ja ühiskonna vaheline kompromiss selle kohta, “kellena keegi esineb“.
Tervistav jõud on ainult sellel, mis keegi tõeliselt on. Individuatsioon tähendab inimese kollektiivsete eesmärkide paremat ja täielikumat täitmist, sest kui indiviidi omapäraga piisavalt arvestatakse, võib temalt oodata suuremat sotsiaalset panust kui siis, kui see omapära tähelepanuta jäetakse või seda koguni maha surutakse.
Personast kõneldes ühiskond eeldab ja isegi peab igalt indiviidilt ootama, et see talle määratud rolli võimalikult täiuslikult täidaks, järelikult ei oodata kirikuõpetajalt mitte ainult, et ta oma ametikohustusi objektiivselt täidaks, vaid et ta kogu aeg ja igas olukorras mängiks laitmatult kirikuõpetaja rolli. Ühiskond nõuab seda kindluse mõttes; igaühel on oma ülesanne, üks kingsepp, teine poeet, kelleltki ei oodata, et ta oleks mõlemat. Selline isik oleks ju „teistsugune“ kui teised, seega mitte päriselt usaldusväärne. Ühiskond on veendunud, et ainult kingsepp, kes samal ajal pole luuletaja, oskab asjatundlikult häid kingi teha.
Individuatsiooniks ehk eneseteostuseks on vältimatu, et osataks end eristada sellest, kellena enesele ja teistele ainult näidakse, samal eesmärgil on vajalik saada teadlikuks nähtamatutest sidemetest oma alateadvusega. Inimene tunnetab seda, mis peaks olema ja mis võiks olla. Sellest tunnetusest kõrvalekaldumine tähendab eksiteele sattumist ja haigust. Kohanematus sisemaailmaga pole sugugi vähem saatuslik puudujääk kui ignorantsus või võimetus välismaailmas.
Tõlkinud: Merike Steinert
