Üks lugu tekib siit..jätk...

„Tilk tilk tilk“ rütm on märkamatult kandunud üle ühtseks sahinaks, meenutades pilditu teleri häält, kui tolle antenn suure tuulega paigast nihkub. Isepärast heli saadavad vanajumala trummilöögid, mis muutuvad hetkelt hetkele liueldes järjest jõulisemaks... valjemaks...ähvardavamaks...
Armutud piisad voolavad vulgaarselt kõrgelt pruunikalt laubalt poolkinnistesse nukratesse silmadesse- isegi tihedad kulmukarvad ei ole neile takistuseks. Ainus, mida silmadega tuvastan, on võimsamate jõudude poolt genereeritud elektrilahendus. Õhus on tõesti tunda midagi pinevat, mis valgusesähvakutena end minu lühimällu talletab- aeg on lahkuda. Tõmmates parema käe randmega kaarjalt üle otsmiku, nägemaks koduteed, märkan eemal nüüd juba hääletu meesõbra lahkumist, kes kindlasti sai selle, mida otsis. Minule on jäänud vaid täis soditud, üleujutatud paberileht ilma ühegi ideeta. MITTE ÜHTEGI!!!

Kõusaare raamatust " Vaba tõus" mõtteteri ( raamatus filosofeeritakse surma üle):

" Ja surm... Surm kuulub kohe kindlasti ritta, kroonides kõiki " nüüd juhtub see siis ka minuga " hetki, olles tolle rea viimane aste. Pärast viimast astet algab aga vaba ruum ja vaba tõus."

" Ta voolab nagu läbi sõela, ja ei ole nii, et siis viljad jäävad sõelale pidama... Ei, kõik pressitakse läbi sõela, ehk ainult hapud viinamarjad jäävad pidama."

"... mingis punktis enam poeesia ei kehti. Sa lihtsalt tead, et midagi on õige."

" Nad ei näinud veel iseendas peituvat kisjkjat, haarjat nad arvasid , et see oli maksimalism."

"... igavikku pürgimise ja eksistentsi lõplikuse vahel on lõhe."

" Hõljumine on kõige täiuslikum liikumine."

" Ta kasutas oma surma unustamiseks mängu, kus ta külvas kellegi teise surma."

" Olla mujal. Tunda, et elu on mujal. Tunda adrenaliini sellest, et sa peaks olema mujal, aga ei ole- ja seal mujal on kuidagi tihedam. Sina aga oled avaruses. Su näol on värskus täitmata ülesannetest. Ideaalid ja süsteemid on ohutus kauguses. Sul on õhku, vabadust ja tunnet. Sa mängid oma jälitajatega, sul on julgust põgeneda."

"Ideaal ei tekita kirgi..."

" ...unistused on inimeste ainus pelgupaik-vaid unistustes saavad nad olla täiesti vabad..."

" ... enamik hädasid tuleb hirmudest ja tabudest..."

" " Hoopis mina olen mõrvar! Ma ärkasin, ma tapsin unistuse"! tahtsin öelda. " Ja oma unistustes tapsin ma palju rohkem inimesi kui sina." "

Üks lugu tekib siit... jätk

Paar mõtet sõnadesse valanud, tõmban taas kirjutatule suurest ängistusest sulepeaga kriipsu. Ei olnud need laused ideaalsed- ei helisenud mõte. Just nii- mõte ei helisenud!!! Minu kirjutatud raamatus peaks iga paberile seatud sõna kõlama nagu kaunilt kajav karjakell. Igat SÕNA lugedes peaks teksti süveneja järjest enam laskuma uhkete verbide, määr-ja asesõnade lummuse ohvriks. Lausekujundite hingemattev ilu peab kaasa tirima imapärasesse unistuste maailma-kohta, mis nii üle mõistuse käiv, et esialgsed unelmad ei küündigi taolisele utoopilisusele, fantastikale. „Mõttepärlid sädelegu kuldsete kaante vahel!“- on minu motoks. Idealist olen- nagu te juba mõistnud olete.

Esimesed piisad on julgelt laskunud kollasele luitunud paberile, hajustades kirjapulga kujundatud selgepiirilist joont. Tundub, justkui kutsuks nad teisigi veepiisku maanduma just tolle masendava kirjaniku lehele, andes märku, et aeg on lõpetada see tulutu ideede otsimine. Parem elada elu ja koguda kogemusi, millest küpsemas eas asjakohasem ja elulähedasem kokkuvõte teha! Vapramatest võetaksegi vedu. Vali vihmasadu on alanud. Näib, nagu pilved oleksid ainult minu pea kohal ning kogu taevast tulev vesi suunduks otse minu mahakriipsutatud kirjatööle.

Kui noorem olin, mõtlesin, et muusika ilma sõnadeta on just kui tiibadeta lind, kuid muusikakool õpetas mind armastama sõnatut muusikat. Veelgi enam- avastasin, et nn sõnatul muusikal on rohkem sõnu, kui eales loota võisin. Siin jääb ruumi otsatule fantaasiale, erinevatele tõlgendusviisidele- ühte muusikalugu võib tõlgendada määramatul arvul kordi. Kirjapandud sõnad isegi kahandavad fantaasiarikkust. Enda kirjutatud muusika puhul olen paberile kandnud ka sõnad, kuna lugusid kirjutan endale ja sõnu kirja pannes mäletan selgemini, mida tol loo kirjutamise hetkel tundsin ja mõtlesin. Kummaline, aga samas huvitav on see, et erinevad inimesed saavad ühest laulutekstist, mis tundub autorile võibolla nii ilmselgelt ühemõtteline, täiesti erinevalt aru :)

TAASKOHTUMINE

Seal kus kohtuvad taevad
Seal kus tähed säravad
Astun elutee laevalt
Sisse Linnutee väravast

Seal kus on inglite kodu
Kus haldjad valvavad su und
Seal igavene on rahu
Alatine on kesköö tund


Kõnnin pikki Linnutee Tähe alleed
Kõlab inglikoori laul üle kauni maailma
Tervitamas mind on memm uudsel teel
Taaskohtumise rõõmust väike pisar on silmas

Kõnnin pikki Linnutee Tähe alleed
Kõlab inglikoori laul üle kauni maailma
Tervitamas mind on memm uudsel teel
Taaskohtumise rõõmust väike pisar on silmas

Pisar on silmas.


Kristel Sapas

Kask

Kuigi kõivu on peetud metsa umbrohuks, leian mina temast jõudu, enegriat ja sära. On olemas üks puu, mis on mulle lapsepõlvest saati eriline olnud- nii eriline, et tegin temast laulu. Seda laulan kodus klaveritaga kõige tihedamini...

KASK

Üle tee läbi metsasalu
Tulin ära siia
Kohta kuhu armastan ma
Mõtted ära viia
Üle tee läbi metsasalu vana kase alla
Kena oksa varju jätan vaimu puhkama


Üle tee läbi metsasalu
Tulin ära siia
Leinakase tuulte paitus
Juukseid sasib siiralt
Üle tee läbi metsatalu iidse kõivu rüppes
Embab kask mind õrnalt nagu armsaim allikal

Ref: Üle metsa ja maa üle laia luha
Kasvab vana puu
Nii sihvakas ja suur
Kasvab vana puu
Mul sõbraks on ta truu

Üle tee läbi metsasalu on vana puu kui kindlus
Siia matan salasoovid
Juurte alla, kus vilu
Seisab kõiv, keset päiksesära, kuid hoiab saladusi
Tema pikad juured kaitsevalliks soovidel.

Ref: Üle metsa ja maa üle laia luha
Kasvab vana puu
Nii sihvakas ja suur
Kasvab vana puu
Mul sõber on ta truu.

Mul sõber on ta truu

Kristel Sapas

Üks lugu tekib siit...

Mõrkjalt magus jasmiinilõhn tungib vaikselt läbi ninasõõrmete otse pähe, tekitades kergelt purjakil tunde. Tuul, mis metsviinapuu lehti sahistab, on jahe, kohati isegi jäine, sundides kõige visamadki lendlejaid varju otsima. Vahest on see tingitud hoopis ähvardavatest pilvemassidest, mis nii jõuliselt minu poole triivivad. Siiski on märgata ühe võõrasema kohal visat mesilindu, kes, viletsatele tööoludele vaatamata, võtab lillelt, mis võtta annab. Kas täidab ta oma kohustused alati viimasel minutil, või on tegemist paadunud töönarkomaaniga?
Vaikin, aimates vastust.

Suveõhtune külm on tunginud kontidesse, ometi, kananahk ihul, lõdisen vanal pargipingil. Käes poolkortsunud kollane paberileht, püüan meeleheitlikult ahmida looduse korvist emotsioone. Need emotsioonid peavad tekitama ahela, mille lõpplüliks on minu enda kirjutatud raamat, mille tähtaeg jällegi kukkumas on. Jah, olen kirjanik. Olen kirjanik, kes pole parem, kui too töönarkomaanist mesilane. Ainus vahe on selles, et minu lõputuil pingutusil kirjutada, ei ole tulemust.

Selle metsa taga ei ole mets, on meri...

„ Selle metsa taga ei ole mets, on meri,” kõlab J. Tätte suust. Selle sõnadehulga kombinatsioon toidab mu meeli kõige magusamate maasikatega, mida ühelt vihma poolt sõbralikult puretud ja päikese paitatud põllult leida võiks. Need vanad männid tantsivad ühes taktis meresümfoonia saatel, solistideks valged kajakad. Loojuv tulekera pressib oma viimaseid kiiri läbi pedajate intiimse läheduse, kes külma enesekindlusega võrgutavad lihtsameelset rannale, lubades igavest romantikat. Tuulest läbitõmmatuna istub ta rannakivil, jalad toetatuna jahedale liivale, pilk suunatud valguse radadele, igavikupiirile, mis iialgi ei saabu. Vabaduse lummusesse, looduse jumalikku haardesse on usaldanud ta end. Meri kordab samu takte, ainult mängujad vahetuvad selle minoorse varjundiga loo ajal. Tumesinise taeva alt lahkuvad märkamatult lauljad. Ahvatlejatest on järele jäänud vaid ähmane aim. Naiivselt ootab ta pidu hommikuni. „ Veel võrgutajaid, veel andekaid soolosid!,” hõikab ta oma mõtteis. Ei, tänaseks on kõik... Nüüd on jäänud vaid külm liiv, tuulevaikus, peegelsile vesi ning pilkase pimeduse taustal üksikud kahvatud tähed...