Kõrvus kumiseb mändide kohin,

päike virvendab vaevatud kaskedes.

Mind laeb tõuklev tõmbetuul –

ürgjõuline aimamatu stiihia.

Hingan sügavalt.

Kergelt vaarudes meenutan ööhõlma teateid,

meel veidi mõrkjas –

kuuldus ju tõde.

Tuul räsib kirglikult juukseid.

„Ära unusta uduseid hommikuid!“

„Ära unusta uduseid hommikuid!“

 

Kristel Põld (19.09.2020)

 

Foto: Pixabay (jplenio)