Kallis tütar

ära siniseid, ülaseid, tulikaid

minu jaoks tänaseks murra

kuigi armastan neid nagu pöörane

pole tarvis neil mu pärast surra

lähme metsa ja istume kännule

selg toetamas tillukest selga

silm osaks saab laglede rännule

nüüd taevasinas neid lendab

sa küsid, kui vanaks siis elas

see puu, mis heitnud on hinge

ma näpuga poolnukralt vean

ta arvukaid aastaringe

me ümber õitsevad ülased

koos lausume hingavat loodust

veel hiljemgi nautida saab

nii kaunite lillede kooslust

Kristel Põld (10.05.2020)