Thursday, May 2, 2019

Mu siidist nahka embavad metsa tungivad päikesekiired.
Hiiglaslike kuuskede vahel praksuvad käbid taldade all.
Astun ettevaatlikult üle kuklaste raja.
Nende elurütm tundub olevat pingelisem
kui mõnel pealinna pintsakul.
Olen see olnud...
Kõrgelt pea kohalt mööduvad lagled -  
orienteeritud kindlasse suunda nagu paraadilennukid.
Ülaste õied on sünkroonis väändunud päeva viimase valguse poole.
Päike loojub endiselt läände.
Füüsilisel tasandil ellu jäämine - saan aru.
Ometi esineb ka looduses Browni liikumist - ebakorrapära.
Avastan korraga, et loodusjõud on risti-rästi lükanud maha laane kõige vägevamad puud.
Milleks?
Kas näiline korrapäratus pole siiski kord, millest ma veel aru ei saa?
Minu elu näib nagu Browni liikumine!
Tallan intuitiivselt hiiglaslike kuuskede vahel olematul rajal.
Käbid praksuvad taldade all.
Mitte enam ellujäämise, vaid elamise nimel!
Päike loojub endiselt läände.

Kristel Põld (02.05.2019)

No comments: