Friday, November 22, 2019

Kaarik

Märkad, et Su kaarik tormab kuristiku suunas.
Süda klopib, higi tilgub, king pigistab.
Ühte põske kõrvetab kuum, teist näpistab külm.
Rattad keerutavad tolmu üles.
Inerts on tugev, kiirus liiga suur.
Soovid enne kuristikku kukkumist ära pöörata
kuid Sa ei näe, kes Su kaarikut veab.
Sa pole sellele varem tähelepanu pööranud.
Ebatasane tee raputab niivõrd
et püsid vaevaliselt üldse istmel.
Aina lähenev maa serv annab aimu
et pikalt selline teekond ei jätkuda ei saa.
Sees iiveldab loksumisest. 
On aeg otsustada.

Lase kramplikud näpud istmest lahti!
Hüppa maha!
Tunned küll tugevat põrutust.
Kui toibud, heida jalast pigistavad kingad.
Kui ei toibugi, poleks Sa edasi elanud niikuinii...
Anna õhku ja vabadust jalgadele, mis Sind kannavad.
Nuta, oksenda, karju.
Ära igatse kuristikku kukkunud teistelt üle võetud vaimuvara.
Ole tabula rasa!
Julge eksida!
Julge elada!

(Kristel Põld, 22.11.2019)

Thursday, August 29, 2019

Hargnev laudtee

sügisvärvilises rabas
laudtee hargneb kaheks rajaks

ühe lõpus lummav järv
teist ei hooma silmanärv

tuttavlik – seal näkk on ihar
meelitab ta kullakihar

tundmatu – kas seal mu tund
või hoopis vaba ümbersünd

näki silmis kaval naer
tasutud saaks argivaev

teise suund ei anna asu
isegi kui puuduks tasu

miks küll järverada klaar
teist kuid matab uduloor

kaldataimedki peaks heaks
kui võidule saab mõistlik pea

mu juukseid ehiks kullapärg
kuid hingel lõpeks elu järg...

Kristel Põld 29.08.2019

Thursday, July 25, 2019

Mind määratu ARMASTUS valdab
küll joonduvad maised piirid
ulmas kõik uksed on valla
pilvel Su embusse triivin

ARMASTUS hellalt mind kannab
ei peata keelud ei käsud
elule mõtte TA annab
ja Sina mu südames asud

ilmsi tõkked ja tarad
PÜHA ENERGIAT ei sureta
mu ARMASTUS lahkub kui tahab
põhjust olla on mureta

ajal ja vahemaal tähtsust ei ole
luba ma sosinal teatan
ARMASTUS on lihtsalt või pole
ARMASTUS on ilma veata

mõõtmatut ARMASTUST kiirgan
jumal hinge ei piira
mina olengi ARMASTUS
TAEVASEST SÄDEMEST hiilgan

ARMASTUS oled ka Sina
triivi, kuhu vaid soovid
Su embuses pole küll mina
sellegipoolest hoolin

Kristel Põld (25.07.2019)

Thursday, June 27, 2019

Astraalrännaku päeviku kanne

Ööl vastu 27.06.2019 õnnestus mul teadlikult minna kehast välja esimest korda oma tahte peale pärast korduvat harjutamist – mitte jälle kellegi suva järgi. Küll aga ei olnud minu kontrolli all (veel) astraalis olemise aeg ega koht. Olin jälle väga lühikest aega. Harjutan edasi.
Selleks läksin öösel pikali ega jäänud meelega magama. Olin kogu aeg teadvusel, lihtsalt silmi hoidsin füüsiliselt kinni. Kuna varem on korra juhtunud, et olen oma keha juurde hõljuma jäänud ja tagasi sain vaid nii, et kaasa läks voodis mu kehale pihta, siis nüüd olen taotlenud inglite kaitset.
Mul oli õhtul millegipärast ärevus sees koera tervise pärast. Palusin inglitel endast selle ärevuse eemaldada. Pärast palvet tundsin, et rahu saabus kuidagi väga ruttu – loomulikust maharahunemisest kiiremini. Sain aru, et inglid vastasid minu palvele ning olid läheduses.

Kui tundsin end turvaliselt, palusin astaalkogemust ning inglite kaitset selle kogemuse juures. Samuti olin kuskilt kuulnud, et võiks ette kujustada nööri, et pärast vajadusel ennast tagasi kehasse tõmmata. Igal juhul tegin ka seda. Kujustasin, et minu kehast läheb läbi nöör Maa keskmesse ning teiselt poolt üles taevasse. Mingil hetkel püüdsin nööri abil hingena kehast tõusta, aga ilmselgelt oli liiga vara – midagi ei juhtunud. Tundsin endiselt maise keha piire ja raskust. 

Mõtlesin sellele, kuidas mu keha muutub järjest kergemaks. Püüdsin aegajalt näppe liigutada ja jalgu – et kas saan n-ö astraaljalad füüsilistest jalgadest “välja tõsta”. Etteruttavalt võin öelda, et kui hingena juba ringi lendasin, siis mingeid astraaljalgu ma ei tundnud endal olevat (samas ma muidugi ei keskendunud ka sellele).

Ühel hektel tundsin oma magamistoas kohalolu. Keegi “nähtamatust” maailmast hakkas minuga toimetama. Sel toimetamise hetkel palusin endiselt inglite kaitset, kuid olin valmis kehast lahkuma. Hoidsin silmi endiselt kinni. Ma ei näinud, kes minuga toimetas, kuid tundsin füüsiliselt tundmusi. Nagu mingi energiatekk oleks peale visatud ja midagi sahistatud. Jälle olid jäsemed need, kus hakkasin tundma, et füüsilise keha piirid hakkasid kaduma. Selline tunne nagu keegi võtaks hinge ankru kehast lahti. Tundsin kerget survet ning plaks olingi kehast väljas.  Seekord väljusin n-ö jalgade kaudu. Kuigi soovisin minna ühte kindlasse kohta, ei olnud ma kindlasti seal. Ma hõljusin öisel tänaval maakivist maja läheduses, millel olid sinised aknaääred. Näha oli, et seda valgustas tänavavalgustuslamp. Seega aeg, kuhu ma sattusin, oli ilmselt tänapäev, kuna elekter oli olemas. Samas ei tundnud see koht eriti eestilik – pigem pakuks mingit lõunamaad.

Isver, juba läheb meelest (sellepärast kirjutang ka enda jaoks üles). Mul on juba meelest läinud, kas mind tõsteti kohe öisesse taevasse, kus olin korra vaatega tähtede poole või tõsteti taevasse pärast seda, kui olin maja ära fikseerinud. Igal juhul tundsin ka taevast langemise kogemust. See oli füüsiline tundmus kusjuures. Mul oli tunne, et langen “selg ees”.  Ja mõnus oli. Kohe olin oma voodis ja kehas tagasi. Ja endiselt täiesti teavusel. Tegin silmad lahti, kuid korrutan veel, et mitte unest – nagu ütlesin – olin täiesti üleval.

Kui küsida, kas soovitan inimestel, kes vaimsete praktikatega ei tegele, proovida, siis vastus on pigem “EI”, sest tundub, et sellel võivad olla omad riskid tagasitulemise osas. Aga miks ma seda kogemust jagan?  Ma tahan öelda, et kõiksus on palju huvitavam, kui esialgu arvame J

Tuesday, June 25, 2019

Pärnalõhnalises päikesepaistes
kõrgub õitsev naadimeri
Siit mõtsast om peri miu veri

Laskub hiireviu tasa
üle aja maalitud õue
Täidab hardus vaiki järelpõlve põue

Oma hinge nälga järgides
tatsun esiema kadunud jälgedes
Mis on jäänud temast järele?

Kas ta armastas?
Hoolis?
Kas mõistis?

Sääl om vana sann ja läte
Puud sahisevad ikka ssshhh, ssshhh
ja pärnad lõhnavad

Kristel Põld
25.06.2019


Thursday, May 2, 2019

Mu siidist nahka embavad metsa tungivad päikesekiired.
Hiiglaslike kuuskede vahel praksuvad käbid taldade all.
Astun ettevaatlikult üle kuklaste raja.
Nende elurütm tundub olevat pingelisem
kui mõnel pealinna pintsakul.
Olen see olnud...
Kõrgelt pea kohalt mööduvad lagled -  
orienteeritud kindlasse suunda nagu paraadilennukid.
Ülaste õied on sünkroonis väändunud päeva viimase valguse poole.
Päike loojub endiselt läände.
Füüsilisel tasandil ellu jäämine - saan aru.
Ometi esineb ka looduses Browni liikumist - ebakorrapära.
Avastan korraga, et loodusjõud on risti-rästi lükanud maha laane kõige vägevamad puud.
Milleks?
Kas näiline korrapäratus pole siiski kord, millest ma veel aru ei saa?
Minu elu näib nagu Browni liikumine!
Tallan intuitiivselt hiiglaslike kuuskede vahel olematul rajal.
Käbid praksuvad taldade all.
Mitte enam ellujäämise, vaid elamise nimel!
Päike loojub endiselt läände.

Kristel Põld (02.05.2019)

Monday, April 29, 2019

Täna kuulan vaikust

täna kuulan vaikust
valjude helide vahel
vaikus laulab mu sees
vaikus heliseb

täna kannab mind paus
rasvaste nootide rahes
täna olen ma aus -
kuulan tõelist tahet

praegugi tundub mõru
jäi kuulmata vaikuse hääl
just väljaütlemata sõnu
ei osanud aimata

täna kuulan vaikust
valjude helide vahel
vaikus on minu sees
see kõneleb

Kristel Põld (07.04.2019)

Tuesday, March 12, 2019

"Kui elu oleks lõputu ekstaas" - Kristel Põld

Kui elu oleks lõputu ekstaas,
kas teaksid ekstaasi tähendust?

Aga taevas pilvitu igavik -
kas ei närbuks ka viimased lilled?

Lõputult padutav vihm
ju uhuks me põllud ja kodud.

Iga päev kestvad jõulud -
kas leiaks veel kinkidest rõõmu?

Alaline üksiolek endaga?
Jagatud rõõm on topelt.

Kuid pidev kohalolek rahvasummis?
Oht kaotada enese kese.

Millegi väärtus avaldub siis
kui hetkiti vaba saab olla.

Kristel Põld (21.02.2019)

Friday, February 15, 2019

Pedagoogi laps

ei ilmas teist nii mässumeelset leidu
kui seda pedagoogi laps
piiri piiri järel lõhub neiu
rahval rahuks kõrist alla naps!!!

ei hullemat siin ilmas leidu
ta silmis kuumab punav leek
tean hästi seda kombeid murdvat neidu
mis kästud - siiralt vastupidi teeb

ei tea nii hästi keegi reegleid, norme
kui ometigi pedagoogi laps
just temalt loodetakse käitumise vorme
nagu ette hüüab ühiskonna taks

ei hullemat siin ilmas tõesti leidu
see puuriv pedagoogi võsu
mis reegli taga tegelikult peitub
ta hinge alailma rusub

Kristel Põld 12.02.2019