Hõljun alasti tähesadudes
Pole kuum ega külm
Juus lehvab ümberringi tormlevatest aastatest
Müstiline tuul
Mustvalgest võrsuvad värvid
Kõiksus säreleb, väreleb, vapustab
Hetked sünnitavad harjumusi
Surevad needki
kuid sünnivad uued
Ilmuvad ja haihtuvad figuurid
Nad naeravad ja nutavad läbisegi
muutuvad varjudeks
Mitte kõik
Seal on mu sünnimoment
mu esimene suudlus
lein
Kuhu kaod, emotsioon
tunne
Miski nagu jääks...
Sajab tähti
Ükski pole neist minu päike
sest mina elan
Tohutu pulseeriva pöörise keskel
olen olemas
Mul pole ei kuum ega külm
Olen hing
See on minu tsirkulatsioon
Ja keerlen teiste pulbitsevates pööristes
mida tajun õhkõrnalt
Nii nemadki – õhkõrnalt.
Müstiline tuul
Ja tähti aina sajab

Kristel Põld 18.12.2018