udusse mähkunud vana puu
sügisvaikust naudib kuu
istun tamme niiskel juurel
mina väike, puud on suured
hägust ilmuvad teada vaimud –
elavad ja surnud kaimud
kõiki nähtud eluteel
elevil on kuues meel
osad peagi hajuvad
uduilma vajuvad
mõni kaugelt silmapiirilt
veidi lähemale triivib
mõni vaatab otsa eemalt
kindlat toetust tunnen temalt
mõni seisab minu kõrval
puudutades hellalt, õrnalt
seal nad on, kes haiget tegid
ja mina siin, kes haiget tegin
kuid kõigile mu suurim tänu
vabandan, kui tegin valu
ei täiskuu tühja taevast vahi
õigel ajal on ta ravim
udu kaob ja vaimud võtab
juurelt tõusen, koju tõttan
Kristel Põld (24.10.2018)
No comments:
Post a Comment