Ja oli öine tund
Siis kuldne kuu veel säras,
kui õues kriuksus värav
Ma äkki üles ärkasin
ja kogemata märkasin
Ses vanas väikses majas
Nii isemoodi ajas
Üht helendavat kuju,
kes läbi ruumi ujus
Me pilgud kohe kohtusid
Nii tugevalt ma kohkusin
Ka tema, uhkes säras
kadus ajauttu ära..
(Kristel Põld)
No comments:
Post a Comment